Maa pöörleb!

Kas tähistaevas tiirleb ümber meie või pöörleb meie planeet? Vaid mõnisada aastat tagasi oleks kristlikus Euroopas jumaliku enesekindlusega väidetud, et Maa on universumi liikumatu keskpunkt ja kõik teised taevakehad alustades Kuust ja Päikesest ning lõpetades kõige kaugemate tähtedega tiirutavad ümber selle. Kopernikuse ja Galileo revolutsioonilised mudelid, avastused ja teaduslik (kohati eneseohverduslik*) meelekindlus purustasid lõpuks selle ennast tähtsustava illusiooni, mille ainsaks pooltargumendiks näis Piibli kõrval olevat, et "aga nii ju tundub olevat".

Tundub küll jah. Nii öösel kui päeval triivivad kõik taevakehad ju selgelt idast läände, otsekui iseenesest liikudes ja tiireldes meie ümber. Otseloomulikult avaneks meile ka täpselt samasugune vaatepilt seistes pöörleva Maa peal. Kuigi geotsentraalne universumi mudel on nüüdseks juba sajandeid surnud** ja valusa kuid vajaliku õppetunnina ajalooriiulitele riputatud, on vahel ikka sellest optilisest illusioonist raske läbi näha. Näiteks pika säriajaga ja tervet taevast hõlmavatel fotodel näib Maad kangesti ümbritsevat pöörlev tähtede sfäär.

All on mõned taolised fotod Euroopa lõunaobservatooriumi (ESO) ametliku astrofotograafia saadiku Stéphane Guisardi poolt, mis on tehtud perioodil tund peale päikeseloojangut kuni tund enne selle tõusu. Need on jäädvustaud Ecuadorist ja seda vabariiki läbivalt ekvaatorilt - Maa poolkerasid poolitavalt nähtamatult joonelt. Ekvaatoril seistes liiguvad täpselt idast tõusvad tähed öö jooksul otse üle vaatleja pea, samal ajal kui sellest lõuna või põhja pool asuvate tähtede trajektoor kõverdub. Mida rohkem lõuna ja põhja poole, seda kõveramad need trajektoorid on. Kaks punkti, mis näivad püsivat liikumatuna, kannavad nime taevapoolused.

Põhjapoolkera elanikena teame, et põhjas asub sellise punkti lähistel kuulus Põhjanael (vähemalt meie elueal). Lõunas paraku sealse taevapooluse lähistelt niivõrd mugavat tähte ei leia. Seal tuleb selle punkti kindlakstegemiseks appi võtta Lõunarist ja Kentauri tähtkujus asuvad "juhatustähted" Alfa ja Beeta Centauri. Kui Maal puuduks amosfäär ja Maa oleks täiuslikult sile sfäär, võiks neid punkte ka (poolikult) ekvaatorilt näha. Reaalsuses kipub pinnamood ja horisondi kohal paksenev atmosfäär neid varjama. Küll aga õnnestub ekvaatoril seistes öö jooksul ära näha kusagil 90 protsenti meid ümbritsevast tähistaevast.

*Galileo Galilei teekonnast geotsentraalse maailmapildi ümberlükkamisel kirjutasime paar aastat tagasi siin: https://www.astromaania.ee/.../ketser-galileo-galilei...

**enamik horoskoope kokku klopsivatest astroloogilistest distsipliinidest eeldab endiselt, et Maa on Päikesesüsteemi ja universumi keskpunkt. Ainuüksi see annab aimu selle ebateaduse ebateaduslikkusest.