2019. aasta lõpus panid astronoomid ja isegi tähistaeva sagedased vaatlejad tähele, et kuulsas Orioni tähtkujus punakalt särav hiidtäht Betelgeus kaotas paari nädala jooksul silmnähtavalt oma heleduses. Muidu kümne heledaima tähe hulka kuulunud Betelgeus kukkus taolises pingereas vahepeal isegi suhteliselt madalale 21. kohale. Kuna astronoomid on juba pikalt teadnud, et Betelgeus on nii-öelda oma elu lõpus ning kosmilises mõttes kohe-kohe supernoovana plahvatamas, hakkasid kiirelt levima spekulatsioonid, et tähe tumenemine võib olla vahetu märk ühest universumi võimsamast plahvatusest meist vaid kusagil 650 valgusaasta kaugusel.
Hercheli kosmoseteleskoobi vaatlused näitasid, et Betelgeus liigub läbi tähtedevahelise ruumi suurel kiirusel, olles oma liikumissuuna ette tekitanud omamoodi lööklaine, kus tähelt lähtuvad osakesed kohtuvad tähtedevahelise tolmu ja gaasiga.
Tänaseks teame, et Betelgeuse ajutise tuhmumise (The great dimming ehk Suur tumenemine) taga oli peaaegu kindlasti tähe pinnalt purskunud materjal, mis jahenedes tumedaks tolmupilveks kondenseerus ning puhtjuhuslikult meie vaatenurgast osakese tähe valgusest blokeeris. Nüüd kütab kirgi uus muutus Betelgeuse heleduses. Seekord täht mitte ei muutu nõrgemaks, vaid hoopis heledamaks. Kusjuures praeguseks on hiidtähe heledus juba kuni 50% heledam oma keskmisest. Taaskord käivad spekulatsioonid, et äkki on hoopis see vahetu märk tähe vältimatust supernoovast. Eks siin mängib suurt rolli ka lootus, kuna viimati nähti meie endi Linnutees supernoovat 1604. aastal ehk neli aastat enne teleskoobi leiutamist.
 |
| Kunstniku nägemus Betelgeuselt pärit purskest ja selle tagajärjel moodustunud tolmupilvest, mis Maalt vaadates (viimane pilt) tekitas tähe 2019. lõpus vaadeldud tumenemise. |
 |
| Kunstniku nägemus Betelgeuse ebasümmeetrisest kujust ja miljardite kilomeetrite kaugusele ulatuvatest gaasijugadest. Paremal on võrdluseks toodud Päikesesüsteemi mõõtkavaline mudel, vasakul skaala hiidtähe enda raadiustest. Betelgeust näeb talveõhtutel kõrgel lõunataevas Orioni tähtkuju vasakus ülemises nurgas. |
Esialgu ei ole veel teada, millised protsessid täpsemalt Betelguse heleduse sellise muutuse eest vastutavad või kas sellel on reaalseid seoseid selle vaatemängulise lõpu liginemisega. Asja teeb eriti keeruliseks, et punane hiidtäht kuulub ühtlasi niinimetatud pulseerivate poolregulaarsete muutlike tähtede hulka. See tähendab, et selle heledus muutubki erinevate perioodide jooksul. Teadaolevalt läbib täht 125, 230, 400 ja 2200 päevaseid tsükleid, mis teeb selle heleduse ennustamise (või siis selle klapitamise ühe või teise tsükli maksimumiga) väga keeruliseks.
Värske teadustöö Jaapani Tohuko Ülikooli astronoomi Hideyuki Saio juhtimisel on samas tekitanud nii mõnegi sensatsioonilise pealkirja meedias. Nimelt väidetakse töös, et Betelgeus on oma tuumas toimuvate protsessidega jõudnud niinimetatud hilisesse süsiniku-põletamise faasi ning peale süsiniku lõppemist peaks täht supernoovana plahvatama vaid "mõne kümne aasta jooksul". See viimane lause on hea klikimagnet. Paraku jäetakse laiatarbe meedias tihtipeale välja teadustöös sisalduvad hoiatused nagu näiteks, et me ei tea päris kindlalt millises faasis Betelgeuse tuum hetkel viibib ning süsiniku lõppemiseni selles võib kuluda veel tuhandeid aastaid. Üks asi on aga on peaaegu kindel - Betelgeus on kindlasti üks Linnutee järgmise supernoova kandidaate ning pole paha mõte sellel aeg-ajalt silma peal hoida.
Juhul kui Betelgeus siiski lähiajal (tegelikult siis umbes 650 aastat tagasi) supernoovana plahvatab, ei ole meil sellest midagi karta - 650 valgusaastat on küll galaktilises mõõtkavas kiviviskekaugus, kuid reaalselt tohutu vahemaa. See-eest pakuks see meile hulgaliselt silmailu (rääkimata teaduslike varasalvede hüppelisest täitumisest), kuna mõneks nädalaks paisuks tähe heledus täiskuuga võrreldavaks ning seda oleks hõlpsasti näha isegi päevavalguses. Võib-olla täna, võib-olla 100 aasta pärast.
 |
| Hercheli kosmoseteleskoobi vaatlused näitasid, et Betelgeus liigub läbi tähtedevahelise ruumi suurel kiirusel, olles oma liikumissuuna ette tekitanud omamoodi lööklaine, kus tähelt lähtuvad osakesed kohtuvad tähtedevahelise tolmu ja gaasiga. |
Mõõtmetelt on Betelgeus tõeline koletis, mille pinda on võimalik ainsana tähtede seast (peale Päikese) teleskoopidega otseselt vaadelda. Tema "äär" ulatuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini (600 miljonit kilomeetrit) ning meie Päikesest on ta 15-20 korda suurema massiga. Just suure massi tõttu on ta suutnud kusagil 8 miljoni aastaga peaaegu kogu oma vesiniku varu ammendada ning paisuda punaseks hiidtäheks, samas kui keskpärase Päikese elueaks hinnatakse umbes 10 miljardit aastat.
Hetkel asub Orion meie päevases taevas Päikesest vaid paarkümmend kraadi ida pool ning seega selles asuvad tähed meile silmaga nähtavad ei ole. Supernoova muidugi oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar