Esmaspäev, 8. märts 2021

Loomise sambad nähtavas valguses ja soojuskiirguses

Neist legendaarse Hubble kosmoseteleskoobi fotodest esimesel on näha kuulsaid Loomise Sambaid sõna otseses mõttes teises valguses. Sellise hüüdnime said Hubble poolt 1995. aastal ja uuesti 2014. aastal nähtavas valguses pildistatud tolmu- ja gaasisambad kusagil 7000 valgusaasta kaugusel Kotka udukogu ehk M16 südames. Mitu valgusaastat pikkades ja gravitatsiooni mõjul kokku tõmbuvates moodustistes tekivad tähed, millest juba süttinud nooremad, suuremad, kuumemad ja muidu vägevaimad ümbritsevat gaasi vaikselt laiali keedavad. Päikesüsteemi mõõtmeid võiks neil fotodel võrrelda kõige vasakpoolsema samba tipus paistvate pisikeste tombukestega.

Hubble kosmoseteleskoobi lähiinfrapunavalguses jäädvustatud foto Loomise sammastest. Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/.../New_view_of_the_Pillars...

Erinevalt meile tuttavast nähtavast valgusest, mis kipub neelduma gaasis ja tolmus (mõelge näiteks nähtavusele tolmutormides), suudab laiema lainepikkusega infrapuna- ehk soojuskiirgus seda suhteliselt edukalt läbida. See tähendab, et infrapunavalguses näeme me hõredamast gaasist ja tolmust sõna otseses mõttes läbi. Antud juhul paljastab see meie pilgule Loomise Sammaste sisemuse keerukama struktuuri, mõned sealsed noored tähed ning hulgaliselt taustal paistvaid tähti, mida pole niiöelda tavavalguses tehtud teisel fotol (2014) praktiliselt üldse näha.

Hubble kosmoseteleskoobi 2014. aasta foto Loomise sammastest nähtavas valguses. Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../Pillars_of_creation_2014...

Infrapunakiirguse eelistest astronoomiliste objektide uurimisel pole kuigi raske aru saada. Ainukene jama on, et kuigi tolm pole taolisele kiirgusele suuremaks takistuseks, neeldub see üsna hästi meie atmosfääris sisalduvas veearus. Seepärast on maapealsed lähiinfrapuna (infrapuna spektri lühema lainepikkusega osa) observatooriumid ehitatud võimalikult kõrgetesse ja kuivadesse paikadesse. Infrapuna keskmist ja kaugemat (pikema lainepikkusega) spektrit pole aga Maa pinnalt praktiliselt võimalik vaadelda. Siinjuures on astronoomia jaoks asendamatuks olnud kas osaliselt või täielikult infrapunakiirguses töötavad kosmoseteleskoobid, nagu näiteks Hubble, Herchel, Spizer ning millalgi selle aasta lõpus orbiidile saadetav James Webb.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar