Neljapäev, 11. märts 2021

Vabadusesamba udukogu Kiilis

Delfiini udu, Nõiapea udukogu, Krabi udu, California udukogu - need ja paljud teised hüüdnimed on alguse saanud neid objekte pildistanud astronoomide ja hobiastronoomide suust, kui nad on udukogude, supernoovajäänukite ja planetaarudude juhuslikes kujudes näinud midagi tuttavat. Taolist inimlikku kalduvust suvalistes mustrites igapäevaseid objekte märgata tuntakse pareidoolia nime all ning astronoomiast on selle vahest kurikuulsamateks näideteks niinimetatud Kuumees ja Marsi nägu (vaata kommentaaridesse). Antud udukogu ametliku tähisega NGC 3576 ei ole erand ning kannab üsna tabavat Vabadusesamba udukogu hüüdnime. Tõepoolest, ilma suurema pingutusega võib selles näha pea kohale tõstetud käega inimfiguuri, mis meenutab kuulsat 46 meetrist skulptuuri New Yorki sadamas. Udukogu lähemal uurimisel illusioon muidugi kaob, kuid hüüdnimi jääb igal juhul paremini meelde kui neljakohaline numbrikombinatsioon.

Foto: S. Mazlin, J. Harvey, R. Gilbert, & D. Verschatse (SSRO/PROMPT/UNC)

Aga mida me selles lõunataeva Kiili tähkujus ja meist kusagil 9000 valgusaasta kaugusel asuvas udukogus näha võime? Esiteks koosnevad sealsed Vabadusesamba siluetti meenutavad osad tumedatest valgusaastaid laiadest tolmupilvedest, millest gravitatsioon pigistab aeglaselt kuid lakkamatult välja verivärskeid tähti. Äsja süttinud massiivseid tähti, mis ületavad Päikest massi kümneid kordi, kuid heledust sadu tuhandeid kordi, on sealsest udukogust leitud vähemalt 33. Nende vahel on tõenäoliselt veel tuhandeid pisemaid tähti. Hiiglaste tohutu heledus tähendab paraku, et kui tagasihoidlikumad tähed võivad särada miljardeid, kümneid miljardeid ja isegi sadu miljardeid aastaid, jõuavad taolised hiidtähed juba paarikümne miljoni aastaga oma elu lõppu, paisuvad üli- ja hüperhiidudeks ning plahvatavad tervet galaktikat valgustavate supernoovadena neutrontähtedeks ja mustadeks aukudeks. Sinnamaani on veel aega. Praeguses noores ja tulises eluetapis on nende kiirgus aga nii võimas, et nad puhuvad enda valgusrõhuga udukogust välja üleliigset gaasi, mis hakkab ioniseeritult helendama ning moodustab fotodelt nähtavaid sadu valgusaastaid pikki poolkaari.

Foto: Éder Iván

Udukogu spektreid uurides on sellest avastatud hulgaliselt keerukaid süsiniku molekule üldnimega polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH-id), mille teket seostatakse jahtuva tähtedevahelise gaasiga. PAH-e leidub kõikjal meie ümber ning arvatakse, et nende teke udukogus, milles viis-kuus miljardit aastat tagasi moodutus ka meie Päike, mängis olulist rolli hilisemas elu tekkes. Siinkohal tasub üle korrata astronoom Carl Sagani tuntud ja igas mõttes tõest ütlust, et "...me oleme tehtud tähetolmust. Me oleme universumi viis iseennast tunda."

Foto: Adam Jesion


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar