Kosmosesond Voyager 1 on kehvas seisus

Eelmise aasta lõpus hakkas kaugeim inimkätega ehitatud objekt - kosmosesond Voyager 1 - Maale teaduslike andmete asemel edastama suvalist binaarkoodi (0 ja 1 jada). Katsed seda parandada on siiani luhtunud, kuid nüüdseks arvavad insenerid teadvat, et mis üle 46 aasta vanust ja meist ligi 25 miljardi kilomeetri* kaugusel asuvat sondi vaevab.

Olles probleemiga kolm kuud tegelenud, arvab Voyager 1 pisikeseks kahanenud meeskonna juht Suzanne Dodd, et sondi lennuandmete süsteemis (FDS), mis suhtleb telemeetria modulatsiooni üksusega (TMU), on ilmnenud rike. FDS on süsteem, mis kogub sondi instrumentidest andmeid ning edastab neeb Maale saatmiseks TMU-le. Algselt oli Voyageri pardal kaks FDS moodulit, kuid neist esimene läks rivist välja juba 1981. aastal, kui Voyager 1 oli möödunud Saturnist ning selle põhimissioon oli täidetud. Varukomponent pidas seega vastu ligi 42 aastat.

Voyager 1 start 1977. aasta 5. septembril. Kaks nädalat varem oli startinud Voyager 2, millest Voyager 1 küll viimaks möödus ja hiidplaneete esimenena külastas.

Rike süsteemi mälus on tõenäoliselt pisikene. Näiteks mõni bitt selle mälus on rikutud või vastupidiseks pööratud - miski mida hästisihitud kosmiline kiir, mille vastu on sondil minimaalne varjestus, võib täiesti vabalt teha. Biti parandamine oleks lihtne kui oleks teada, et kus see täpselt mälus asub. Nimelt suudab sond endiselt Maalt käskusid vastu võtta ning neid ka ellu viia. Kuid see ei suuda lihtsalt biti asukohta Maale edastada. Juhuslikult bittide parandamine võtaks jällegi terve igaviku.

Ühe võimalusena on käidud välja idee lülitada FDS režiimi, milles see oli möödudes hiidplaneetidest, lootuses et see näitab kätte rikutud biti asukoha. See samm vajaks aga ideaalis inimesi, kes Voygeri ehitasid ja selle juhtimisega aastaid tegelesid. Paraku on neist paljud lihtsalt elavate seast lahkunud ning Voyageri arhiivid kehvas seisukorras (tõenäoliselt on osad joonised pensionile suundunud inimeste poolt lihtsalt suveniiridena koju tassitud). Lisaks tuleks arvestada, et Voyagerid ehitati 70ndatel, mis on tänapäevastele inseneride jaoks kiviaeg. Voyageri kolme pardaarvuti kombineeritud võimsus ei ületa ilmselt isegi 10 eurost taskukalkulaatorit.

Kõnealune Voyageride FDS.

Kokkuvõttes on seis päris tõsine ja täiesti vabalt võib nüüd Voyager 1 teadusmissiooni lõpp olla saanudki viimaks alguse. Isegi kui selle parandamine õnnestub, siis sondi pardal olev pisikene tuumareaktor ei suuda mõne aasta pärast enam piisavalt energiat anda ning side Maaga katkeb jäädvalt. Seni on Voyager 1 ja sellest kauguse mõttes (aga mitte suunas) 5 mijardit kilomeetrit tagapool asuv Voyager 2 Päikesesesüsteemi servalt edastanud väärtuslikke andmeid magnetväljade, tähetuulte ja kosmilise kiirguse kohta.

Kui Voyageride teadusmissioon saab lähitulevikus nii või teisiti lõpu, siis selle diplomaatiline missioon meie liigi esindajatena jätkub veel miljardeid aastaid. Teatavasti on sondidega kaasas kuldsed plaadid, kust leiab ohtralt informatsiooni meie ja meie planeedi kohta ammu peale seda kui Maa on muutunud Päikese vananedes elukõlbmatuks ning võib olla kogu siinne elu (rääkimata inimestest) hävinenud.

Kõik fotod Voyagerite kuldselt plaadilt.

Voyageri kuldne plaat sisaldab fotosid, helifaile ja jooniseid ning juhendeid nende lugemiseks.

*mingist hetkest muutub mingi suur kilomeetrite arv inimmõistuse jaoks suhteliselt mõttetuks. 25 miljardit kilomeetrit on teisisõnu umbes 163 korda suurem vahemaa kui Maa kaugus Päikesest. Näiteks Päikesesüsteemi kaugeim planeet Neptuun tiirleb Päikese ümber sellest 4,5 miljardi kilomeetri kaugusel (30x Maa-Päikese kaugust). Isegi 300 tuhat kilomeetrit sekundis levival ektromagnetkiirgusel (sh valgus ja raadiolained) kulub Maalt Voyagerini ja tagasi jõudmiseks 45 tundi.

Proovime ka natukene teistmoodi. Juhul kui Päike kahandada korvpalli suuruseks (24,26 cm), siis riisitera suurune Maa tiirleks sellest umbes 25 meetri kaugusel, mureli mõõtu Jupiter 130 meetri kaugusel ning hernetera mõõtu Neptuun 780 meetri kaugusel. Voyager 1 oleks sellises mõõtkavas ilmselt pisem kui bakter ning asuks Päikesesest 3,3 kilomeetri kaugusel. Olles ühtlasi kiireim Päikesesüsteemist eemalduv tehislik objekt (17 km/s), kaugeneb ta vastavalt mõõtkavale meie korvpalli mõõdus Päikesest tempos umbes 93 meetrit aastas. Igaks juhuks mainime, et lähim täht Proxima Centauri asuks meie miniatuursest Päikesesüsteemist umbes 7000 kilomeetri kaugusel ehk umbes sama kaugel kui asub New York Eestist. Voyageril kuluks selleni jõudmiseks (kui see selle poole ka teel oleks) umbes 85 000 aastat.