Parkeri päikesesond päikesetuules

Kuidas näeks välja kihutada Päikese väliskroonis, meie kodutähe pinnast vaid 8,5 miljoni kilomeetri* kaugusel? Sellele küsimusele annab efektse vastuse allolev aegvõte, mille jäädvustas NASA päikesesond Parker** eelmise aasta suvel, kui see sooritas juba oma kuueteistkümnenda lähedase möödalennu Päikesest. Veidi alla minuti kestev video on kokku pandud 11 päeva jooksul tehtud fotodest, kui Parkeri sond liikus Päikese kõrvetavas kuumuses ja plasmajugades ühel hetkel suhtelise kiirusega 163 kilomeetrit sekundis. Jah, sekundis.

Kuna Päikesele nii lähedale asudes on selle kiirgus ligi pooltuhat korda intensiivsem kui Maa orbiidil, ei saa sondi kaamerad ega muud instrumendid vaadata otse Päikese poole. Need sulaksid paari sekundiga. Selle asemel piiluvad need vaatega külje peale asudes spetsiaalse süsinikkihtidest, -vahust ja alumiiniumoksiidist kuumuskilbi taga. Kusjuures kilbi optimaalset asendit hoiab sond täiesti iseseisvalt, kasutades selleks kerel paiknevaid spetsiaalseid fotosilmi. Kilbi taga ei ületa sondi instrumendid isegi Päikesele kõige lähemas punktis 28 plusskraadi.

Nagu videost näha, siis ka sellest vaatenurgast paistavad Päikese pinnalt miljonite kilomeetrite kaugusele ulatuvad plasmajoad (neid näeb Maalt vaid täielike päikesevarjutuste ajal). Arvukad valged kriipsud on põhjustatud suurel liikuvate laetud osakeste (prootonid, elektronid) poolt, mis kaamerasensorit läbides fotodele oma iseloomulikud jäljed jätavad. Et Parker tiirleb samas tasandis kui Päikesesüsteemi planeedid, liiguvad selle vaateväljast suunaga alt-üles läbi suurem osa planeetidest - Marss, Veenus, Maa, Saturn ja Jupiter. Kusjuures sondi (ja Päikese) vaatenurgast on need alati täisfaasis ehk täielikult valgustatud ja seega väga heledad. Parkeri tundlikud kaamerad on võimelised isegi jäädvustama Linnutee heledat riba.

Parker Solar Probe saadeti oma missioonile 2018. aastal ning Päikesele üha lähemale nihkumiseks kasutab see lähedasi möödalende Veenusest. Iga planeedist mõnesaja kuni -tuhande kilomeetri kauguselt möödumine muudab selle trajektoori selliselt, et see kukub (sest, et orbiit ongi sisuliselt kukkumine) Päikesest üha lähemalt mööda. Tänaseks on see Veenuset möödunud juba kuuel korral ning seitsmes ja viimane leab aset selle aasta novembris. Peale seda suudab Parker oma lähimas punktis Päikesest mööduda vaid 6,2 miljoni kilomeetri kauguselt, liikudes sellel hetkel ligi 200 kilomeetrit sekundis. Nendel hetkedel on Parkeri sond kaugelt kõige kiirem inimkätega ehitatud objekt, mis suudaks näiteks Tallinnast Londonisse lennata üheksa sekundiga.

Animatsiooni Parkeri väljavenitatud trajektoorist Päikesesüsteemi sisealades

*8,5 miljonit kilomeetrit kõlab palju, kuid võrdluseks tiirleb Maa Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, Veenus 108 miljoni kilomeetri kaugusel ja Merkuur keskmiselt 58 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese enda läbimõõt on 1,4 miljonit kilomeetrit.

**sond on nimetatud USA Päikese- ja plasmafüüsik Eugene Parkeri järgi. Tegemist on esimese ja seni ainukese NASA missiooniga, mis on nime saanud elava inimese järgi. Eugene Parker suri 2022. aasta märtsis.