Jaanuaritaeva tutvustus 2020

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline uus tiir ümber Päikese on ametlikult alguse saanud. Rahvasuus on jaanuar tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Et lõppenud aasta viimased kolm kuud on olnud tavatult pilvised ja sombused, tahaks jubedalt loota, et jaanuaris asi paraneb. Mis mõttega me ikka seda tähistaeva seisu loeme ja uurime, kui me seda reaalselt ei näe? Tõenäoliselt ikkagi pakub jaanuar meile varasemast selgemat taevast, aga tuleb arvestada, et selge taevaga saabub ka läbilõikav pakane. Nokk-kinni-saba-lahti olukord.

Kuigi talvine pööripäev on jäänud detsembri lõppu ja ööd muutuvad nüüd iga päevaga üha lühemaks, ei tasu karta veel astronoomiasõbrale kalli pimeda aja kadumist. Seda jätkub veel pikkadeks kuudeks küllaga.

Aeg kihutada

Kohe jaanuari alguses, täpsemalt 5. jaanuaril kell 9.47 jõuab Maa oma orbidiil ümber Päikese periheeli. Kreekakeelsetest tüvedest peri (lähedal) ja helios (Päike) moodustunud mõiste tähendab, et Maa ja Päikese vaheline kaugus on sellel ajahetkel aasta väikseim. Mõeldes jaanuari madalatele temperatuuridele tundub see idee esmapilgul ebaintuitiivsena – Päike oleks ju hoopis nagu meist kaugemal ja jahedam. Tegelikult aga põhjustab talve mitte Päikese kaugus vaid tema valguse langemisnurk, mis on sellel ajal põhjapoolkera jaoks endiselt suhteliselt väike.

Periheelis asume me Päikesest 147 091 144 kilomeetri kaugusel ehk umbes 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis, kui me tiirleme oma kodutähest 152 092 295 kilomeetri kaugusel. 5 miljonit kilomeetrit võib maisete standardite järgi tunduda tohutu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on see üsna pisike muutus. Meie planeedi orbiit ümber Päikese on võrdlemisi ümmargune.

Kaks üksteise peale asetatud fotot, millest esimene on tehtud Maa periheelis ja teine kuus kuud hiljem afeelis. Nagu näha, on päikeseketta näiliste suuruste erinevus märgatav. Autor: Peter Lowenstein.

Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma pisut kiiremini kui temast kaugemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub jaanuari alguses mööda enda orbiiti kiirusega 30,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Lõunapoolkeral on asi otseloomulikult vastupidine.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene suuremaks: täpsemalt 3,6 protsenti suuremaks kui juulis. Kuigi see muutus on silmaga nägemiseks liialt väike, suudab kaamera selle hõlpsasti tuvastada. Kui ei usu, siis proovige ise järele. Tehke ühe ja sama kaamera, objektiivi ja suurendusega Päikesest foto jaanuari alguses ja juulis ning võrrelge päikeseketaste suhtelisi suurusi.

10. jaanuaril leiab aset ka selle aasta esimene kuuvarjutus. Kokku on neid selle aastanumbri sees toimumas koguni neli. Erinevalt aga vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mida sai nautida viimati eelmise aasta jaanuaris, on neist sellel aastal kõik osalised ehk Kuu satub nende käigus kõigest Maa poolvarju. Seetõttu tumeneb Kuu varjutuse käigus vaid õige pisut ning seda näha suudavad vaid kõige tähelepanelikud vaatlejad.

Varjutus on Eestist algusest lõpuni jälgitav. Maa (pool)vari liigub kuukettale kell 19.07, saavutab maksimaalse ulatuse (90%) kell 21.09 ja lõppeb kell 23.12. Et Kuu on sellel hetkel Maale suhteliselt lähedal (3 päeva perigeeni ehk lähima punktini), paistab ta taevas suhteliselt suurena ning väärib ainuüksi selle tõttu vaatamist ja pildistamist.

21. jaanuaril 2019 aset leidnud täielik kuuvarjutus üheksas erinevas etapis. Pildistatud Tartumaal, Vahi alevikus. Autor: Robert Sälg

Talvetaevas

Nii nagu detsembris, on ka jaanuaritaevas oma täies hiilguses paistmas võimas Orioni tähtkuju. Selle seest leiab terve hulga huvitavaid udukogusid, mida teleskoobiga lähemalt uurida. Samamoodi kõrgel lõunataevas asuvad Kaksikute, Veomehe, Perseuse ja Sõnni tähtkujud, millest viimases särab Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparv. Pisut ida pool asuva Vähi tähtkuju südames on hästi vaadeldav erivärviline Sõime täheparv ehk M44.

Iga kuuga üha kõrgemale tõsuvate Lõvi, Suure Vankri, Jahipenide, Bereniike Juuste ja Neitsi tähtkujude “sees” hakkavad juba paistma kauged galaktikad ja meie endi Linnutee tasandi kohal asuvad iidsed kerasparved. Neist esimestest tasub juba jaanuaris kindlasti vaadelda Bode ja Sigari galaktikaid (M81 & M82), Tuliratta galaktikat (M101), Veekeerise galaktikat (M51) ja NGC 2403, millest kõik asuvad Suure Vankri “kohal” või “all”. Jahipenides asuvaid Päevalille Galaktikat (M63) ja M94 ning üksteise kõrval paiknevaid Vaala ja Kangi galaktikaid võiks vaadata paar tundi peale südaööd. Lõvi jalgade juures on võimsamate teleskoopide abil võimalik näha mitut galaktikagruppi, mille tuntumad ja heledamad liikmed on M66, M65, M96, M95 ja M105.

Udukogud Orionis. Üks meie taeva võimsamaid udukogusid (M42) Orioni tähtkujus ja selle lähistel (paremal) asuv niinimetatud Jooksva Mehe Udukodu. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Kesköö paiku keerab ennast meie peade kohale Ilveseks nimetatud tähtkuju, mille “peas” asub üks silmale nähtamatu, kuid meile eestlastele nüüdsest tõelist uhkust valmistav tähesüsteem. Varasemalt XO-4 tähist kandnud täht ja selle ümbert avastatud eksoplaneet XO-4b kannavad alates 17. detsembrist nimesid Koit ja Hämarik. Sellised nimed selgusid sügisel eestlaste seas läbiviidud avalike ettepanekute ja hääletuse käigus ning kinnitati Rahvusvahelise Astronoomialiidu (IAU) poolt. Lisaks Eestile osales nimekonkursil veel 111 riiki. Konkursi käigus planeetidele ja nende ematähtedele antud nimesid saab näha IAU nimekonkursi lehelt.

Juhuse tahtel asub Koit detsembri keskpaiga südaööl peaaegu täpselt seniidis. Näiva tähesuurusega 10,7 on ta kõvasti allpoolt silmaga nähtavuse piiri (+6,5), kuid keskmises teleskoobis peaks olema võimalik teda siiski näha. Tema täpseteks koordinaatideks on otsetõus 7h 21m 33s ja kääne +58° 16′ 05″. Koidu ümber tiirlevat Jupiterist suuremat gaasihiidu nimega Hämarik pole aga mõtet isegi (praeguste) tippteleskoopidega näha üritada. Võib olla millalgi tulevikus saame temast lähema kujutluse.

Valge armastus ja punane sõda

Meie endi Päikesesüsteemi planeetidest on jaanuaris tõeliseks ehatäheks muutunud roomlaste armastusejumalanna nime kandev Veenus, millest on nüüd saanud viimaks taeva heledaim “täht”. Näha võib teda peale päikeseloojangut madalal lõuna- ja edelataevas ning teleskoobis paistab ta ligi 70 protsenti valgustatud heleda kettana.

Ainsaks teiseks silmaga nähtavaks planeediks (peale meie jalge all asuva Maa) on jaanuaris hommikul vahetult enne päikesetõusu nähtav punakas Marss. Et aga sõjajumal asub meist hetkel veel väga kaugel, ei muutu ta isegi teleskoobis tähtedest eriti palju suuremaks.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg lühike (paar tundi) ning tema poolt põhjustatud meteoorid suhteliselt nõrgad (tähesuurus 3 kuni 6). Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, seal kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus veel nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Kuu faasid:

• esimene veerand 1. jaanuar kell 6.45;
• täiskuu 10. jaanuar kell 21.21;
• kolmas veerand 17. jaanuar kell 14.58;
• kuuloomine 24. jaanuar kell 23.42.