Jupiteri polaarsed keeristormid

Kui Juno nimeline kosmosesond 2016. aasta juunis Jupiteri orbiidile jõudis ning planeeti ning selle kuid varasemalt lähemalt uurima asus, tegi see süsteemi kohta hulgaliselt uusi avastusi. Neist üks siiani mõistatuslikum on, et gaasihiiu poolustel keerlevate tormide ümber näivad muutumatus arvus ja asukohas (84 laiuskraadidel) püsivat hiiglaslikud tsüklonid, mis kannavadki tänaseks lihtsalt nime ringpolaarsed tsüklonid (inglise keeles circumpolar cyclones). Põhjapoolkeralt leiab kaheksa ja lõunapooluselt viis taolist 2400-2800 kilomeetrise läbimõõduga tormi. Nende tekkele, arvule ja püsivusele ei ole veel suudetud anda head seletust. Osaliselt on selle taga tõenäoliselt Jupiteri hirmkeerulised ja maises mõttes hiiglaslikud ilmastikumustrid. Ei suuda me ju isegi Maal ilma eriti pikalt ja/või usaldusväärselt ette ennustada, kuna meie pisikese planeedi atmosfääris toimuvad liikumised sisaldavad lihtsalt liiga palju muutujaid. Jupiteri sisse mahuks aga meie Maad 1300 tükki.

2020. aasta Juno fotomosaiik Jupiteri põhjapoolusest, kus on näha kaheksat ringpolaarset tsüklonit.

All Juno foto ühest sellisest ringpolaarsest tsüklonist. Fotot on mõningal määral töödeldud ja värvitud, et erinevad struktuurid teravamalt välja tuua. Tsükloni läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid.

Jupiteri leiab praegusel ajal eest väga-väga heleda "tähena", mis paistab õhtuses kagutaevas ning mis umbes kella üheks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõuseb. Varahommikul näeb seda läänetaevas, samal ajal kui idataevast tõuseb veelgi heledam Veenus.