Eile õhtul kui meie teleskoop oli Kuule suunatud tekkis mõte katsetada seda facebooki live kaudu teieni tuua. Tehnilised probleemid seda paraku päris hästi teha ei lubanud ning video on nüüdseks kustutatud, sest tarkvara ja sääskede üle vanduvaid klubilisi ei taha tõenäoliselt keegi näha/kuulda. Eks tuleb millalgi uuesti proovida.
Küll aga sai enne tehnika kokku panemist filmitud Kuu terminaatori (piir valguse ja pimeduse vahel) lähistel asuvat Kopernikuse kraatrit. Tegemist on 93 kilomeetrit laia ja kuni 3,8 kilomeetrit sügava kokkupõrkejäljega, mis tekkis kusagil 800 miljonit aastat tagasi Kuuga põrkunud asteroidi tulemusel.
Kuu ja selle pinnavormide (ja ka planeetide) võimalikult detailseks jäädvustamiseks kasutatakse enamasti tehnikat, kus sellest tehakse kõigepealt paariminutiline videoklipp. Üheks enimlevinud programmiks astrovideote salvestamisel on SharpCap. Video on teatavasti lihtsalt hästi paljude kaadrite jada ning mida rohkem kaadreid seda parem. Põhjus selleks on Maa atmosfääri segavas mõjus, mis paneb Kuu väiksemad detailid maise vaatleja jaoks moonduma, siia-sinna hüppama või vahepeal sootuks kaduma (seda on hea näha eriti pisikeste kraatrite puhul, mis näivad otsekui sulguvat ja avanevat). Vahel, võib olla kümnendikuks sekundiks, võib aga atmosfäär puhtjuhuslikult siin-seal selgineda lubades korraks näha mõnd Kuu pisemat kraatrit või detaili peaaegu täiesti selgelt. Kui kaamera kaadrisagedus on tõstetud võimalikult kõrgeks, suudab see neil perioodidel jäädvustada Kuust mitu või isegi mitukümmend kasutuskõlbuliku kaadrit.
Olenevalt kaadrisagedusest (soovituslikult 100fps ja enam) võib mõneminutiline video sisaldada kümneid tuhandeid üksikuid pilte. Nende kõigi ükshaaval läbi vaatamine ja kvaliteedi põhjal järjekorda seadmine võtaks terve igaviku. Õnneks leidub kavalaid programme, mis teevad seda automaatselt. Näiteks programm nimega PIPP (Planetary Imaging Pre-processor) suudab võtta video, tsentreerida sellel olevaid huvitavaid pinnavorme, analüüsida nende selgust ning sülitada välja kausta, kus on üksikud kaadrid seatud kvaliteedi järjekorda. Sealt edasi tasub kasutada programmi nimega AutoStakkert, mis analüüsib omakorda kaadrite selgust, valib neist mingi parima osa (soovituslikult 10-20%) ning õmbleb need omavahel kokku võimalikult heaks lõppkujutiseks. Saadud foto vajab aga kindlasti teravustamist, milleks sobib väga hästi programm nimega Registax või õigemini selle üks funktsioon nimega Wavelets. Selle abiga saab välja tuua foto kõige peenemad detailid. Traditsiooniline viimane samm on avada foto kurikuulsas* programmis nimega Photoshop ning anda sellele viimane lihv.
Kui viimane välja arvata, siis kõik nimetatud programmid on tasuta kättesaadavad ning nende kasutamise kohta leiab internetist ohtralt õpetusi. Photoshopi asemel võib soovi korral kasutada vabavaralist programmi GIMP, millel on sarnane funktsionaalsus.
Alt siis leiabki eelkirjeldatud programmide ja meetodite abil saadud eilne foto Copernicuse kraatrist. Alguse sai see kusagil 13 tuhandest kaadrist koosnevast videost, millest jäi alles kusagil 130, mis omavahel kokku õmmeldi ja teravustati. Teleskoobiks oli Celestron 9.25 EdgeHD, läätseks Celestron 2x barlow, kaameraks ASI071MC pro.
*Photoshopist on aastate jooksul saanud fotomanipulatsioonide sünonüüm. Tegelikult on see enamasti lihtsalt hea pildi- ja fototöötluse programm, millega on väga mugav timmida näiteks foto värve, kontrasti, heledust jne. Sisuliselt sama teevad kõiksugu fotofiltrid meie telefonides ja rakendustes. Photoshop lubab seda teha kontrollitult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar