Esimest miljardit aastat peale Suurt Pauku, mis peaeguste parimate arusaamade järgi leidis aset 13,77 miljardit aastat tagasi, nimetatakse veidi poeetiliselt kosmiliseks koidikuks. Sellel ajal täitis universumit suuremalt jaolt neutraalne vesinik*, millest moodustusid esimesed tähed ja galaktikad. Vesinikust koosnev "udu" pärssis nähtava valguse võimet taolises koitvas universumis levida, kuid veidi pikema lainepikkusega ifrapuna- ehk soojuskiirgus seda vähemalt mingil määral suutis. Seetõttu ei ole teatud piirini võimalik kauget ja seega varajast universumit võimalik niiöelda tavaliste nähtavat valgust koguvate teleskoopidega uurida**. Vaja läheb infrapunateleskoope.
Õnneks on nüüdseks juba peaaegu kaks aastat inimkonna käsutuses olnud hiiglasliku peegliga James Webbi kosmoseteleskoop, mis on ehitatud spetsiaalselt ifrapunaastronoomiaks. Üks Webbi põhimissioone ongi olnud vaadata võimalikult kaugesse universumisse eesmärgiga uurida esimeste galaktikate teket. Üks asi on aga vaadata ja teine asi nähtavat mõttekalt analüüsida.
 |
| kunstniku nägemus neutraalse vesiniku pilvest moodustuvast galaktikast. Allikas: NASA, ESA, CSA, Joseph Olmsted |
Nüüd on ajakirjas Science viimaks avaldatud teadustöö, mis põhineb James Webbi vaatlustel ning näib demonstreerivat esimest korda galaktikate teket. Töö aluseks on kolm kauget objekti, mida näeme paratamatult sellistena nagu need olid 600-400 miljonit aastat peale Suurt Pauku. Fotodelt näevad need välja pisikeste punakate laikudena, kuid uurides nendelt pärinevat elektromagnetkiirgust lähemalt, tuvastati sellest tugevaid niinimetatud sumbunud Lyman-alfa neeldumisjooni (inglise keeles "damped Lyman-alpha"). Sellised jooned spektris tekivad kui valgus neeldub ja taaskiirgub läbides lokaalset neutraalset vesinikku. Nende tugevus on mõõtmiste järgi suurusjärgu võrra suurem kui võiks eeldada galaktikatevahelises ruumis leiduvast vesinikust. Seega võib järeldada, et need pärinevad gaasi poolest rikkalikust piirkonnast, kus moodustuvad noored tähed, millest omakorda galaktika koosneb. Võib olla natukene maalähedasem võrdlus oleks, et nende objektide puhul me näeme otsekui valgussaari, mis kumavad läbi paksu udu, millest need samaaegselt tekivad. Analoogset vaatepilti võib olla teist mõned näinud öösiti lennukiga lennates ja läbi pilvede linnade heledat kuma märgates.
Arusaadavalt on moodustuvate galaktikate uurimine veel lapsekingades ning antud vaatlustega on tehtud vaid esimesed sammud. Kuid Webb näib olevat hea tervise juures ning ees seisab veel aastaid tööd, mille käigus leitakse veel kindlasti hulgaliselt sarnaseid objekte.
Teadustöö autoriks on uurimisgrupp Nils Bohri instituudist, keda juhtis astrofüüsik Kasper Elm Heinz. Selle leiab siit: https://www.science.org/doi/10.1126/science.adj0343
*neutraalne vesinik koosneb positiivsest prootonist ja negatiivsest elektronist.
**universumi paisumine on ühtlasi nähtava valguse lainepikkust "venitanud". See tähendab, et varajasest universumist teekonda alustanud nähtav valgus paistab meile samuti soojuskiirgusena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar