Allolev foto Jupiteri vulkaanilisest kuust nimega Io võiks esmapilgul kuuluda mõnele hiidplaneeti ja selle kaaslasi külastavale uurimissondile. Hämmastaval kombel on see aga tehtud läbi maal asuva teleskoobi, mis on kavalaid tehnikaid kasutades suutnud kauget kuud pildistada enneolematus lahutuses.
Täpsemalt kuulub foto USA Arizona osariigis asuvale niinimetatud Suurele Binokulaarteleskoobile (inglise keeles Large Binocular Telescope). Nagu nimest võib aimata, on tegemist kahest samas suunas vaatavast teleskoobist koosneva liitteleskoobiga. Selle monoliitsete peapeeglite läbimõõt on üksikult 8,4 meetrit, kuid töötades koos suudavad need koguda valgust samaväärselt 11,8 meetrisele teleskoobile ning omada lahutusvõimet, mis vastaks arvutuslikult 22,8 meetrit laiale teleskoobile.
Lisaks muljetavaldavatele mõõtmetele kasutatakse Binokulaarteleskoobi puhul adaptiivseks optikaks kutsutud tehnikat, kus nende (sekundaar)peeglite kuju muudetakse reaalajas ja ülikiirel vastavalt Maa atmosfääri turbulentsusele. Seeläbi õnnestub atmosfääri moonutavat mõju (mis on Maal asuvate teleskoopide suurim vaenlane) suuresti kompenseerida. Antud foto selguse eest on aga kõige enam vastutav uudne SHARK-VIS nime kandev kaamera, mis alles hiljuti Binokulaarteleskoobi juures tööd alustas. Selle täpsemast ehitusest ja põhimõttest me siin ei räägi (sest me ei saa sellest tõenäoliselt piisavalt hästi aru), aga see suudab väidetavalt koostöös teleskoobi ja selle adaptiivoptikaga jäädvustada fotosid, mille lahutusvõime läheneb 20 millisekundile. See on nagu pildistada münti 160 kilomeetri kauguselt.
 |
| Suur Binokulaarteleskoop |
Kuigi maised teleskoobid ei suuda tõenäoliselt mitte kunagi võistelda Päikesesüsteemi planeetide, kuude ja muude taevakehade uurimisel neid päris lähedalt külastavate sondidega, on nendel siiski mitu ilmselget eelist. Saab ju maiset teleskoopi kiirelt ja mugavalt suunata ühelt objektilt teisele, mida lahutab ruumis miljardeid kilomeetreid. Neist peamiseks on aga ilmselt maapealsete teleskoopide võime erinevaid objekte sobivate ilmastikutingimuste puhul vaadata igal ööl. Sondide trajektooride planeerimine ainuüksi ühe hiidplaneedi ümber, et see saaks üht või teist kuud pildistada, on pikaajaline (ja kallis) protsess ning soodsad lähedased möödalennud võrdlemised haruldased.
Jääme igatahes ootama Suure Binokulaarteleskoobi ja selle uue instrumendi järgmisi vaatlusi. Huvitavad objekte ainuüksi meie Päikesesüsteemis jätkub.
 |
| Võrdlus on veidi ebaaus, kuid all foto Jupiteri kuust, mille tegi Galileo sond 1999. aastal asudes sellest kusagil 130 000 kilomeetri kaugusel. |
Kõige enam peab see argument paika just Jupiteri kuu Io puhul, mis tiireldes Jupiterile väga lähedal ja hiidplaneedi loodejõudude poolt pidevalt deformeeritult, on Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisem keha. Arvatakse, et selle pinnal purskab igal ajahetkel kusagil 400 vulkaani. Sellest tulenevalt on selle pind pidevas muutumises ning oleks suurepärane kui me suudaksime sellel muutlikkusel hoida silma peal tihedamalt kui näiteks hetkel Jupiteri ümber tiirlev Juno sond seda teha suudab. Näiteks alloleval fotol on kuu keskpunktist paremal ja all näha üks Io suurim vulkaan nimega Pele, mida pildistas omal ajal juba Voyager 1 1979. aastal. Taustainfoks tuleks võibolla mainida, et Io on mõõtmetelt veidi suurem kui meie Kuu, kuid asub meist kusagil 900 miljoni kilomeetri kaugusel. Seda siis umbes 2300 korda kaugemal kui Kuu.
Jääme igatahes ootama Suure Binokulaarteleskoobi ja selle uue instrumendi järgmisi vaatlusi. Huvitavad objekte ainuüksi meie Päikesesüsteemis jätkub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar