Reede, 24. juuni 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike ja plekid

Jaanilaupäeva kuumal pärastlõunal sai taaskord pildistatud seda meie kõige lähemat ja kallimat tähte, mille olemasolu ja stabiilset sära kipume me liiga tihti enesestmõistetavaks pidama. Seekord oli pildistamise mõtte taga päev varem ilmunud uudis, et Päikese pinnal olev päikeseplekk AR3038 kasvas 24 tunni jooksul enam kui kaks korda suuremaks, olles lõpuks mõõtmetelt 2,5 korda laiem kui planeet Maa ning mis kõige ehmatavam - see vaatas seda tehes peaaegu otse meie poole. Õnneks kardetud päikesepurset sealsest piirkonnast meie õrna planeedi suunas seekord teele ei pandud ja plekk või siis nende grupp (suurendatud kast) on nüüdseks Päikese pöörlemisega meilt taaskord minema keeratud.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../Paikeseplekid_torvas...

Võttes arvesse, et Päikese 11-aastane aktiivsustsükkel on veel paar aastat tõusuteel, siis on veel vara kergandatult hingata. Nimelt võivad taolised laetud osakestest koosnevad plahvatused Maale jõudes siin lisaks kaunite virmaliste tekitamisele ka palju paha korda saata. Näiteks on neil või õigemini nende poolt põhjustatud magnettormidel potentsiaal häirida raadiosidet, tekitada massilisi elektrikatkestusi, rikkuda satelliite ning kärsatada läbi kõiksugu elektroonikat ja nende süsteeme, milleta meist paljud enam elu ette ei kujutada.

Jutt käib siis sellest kõige suuremast laigust (mitte tervest grupist), mida pildistasime ka natukene võimsama suurendusega (Barlow2x). Lühidalt on plekkide näol tegemist Päikese pinnal ja selle lähistel asuvate piirkondadega, kus Päikese sisemuses "sõlme" keeratud magnetväljad on rikkunud tavapärase plasma tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. Tulemuseks on ümbritsevast 5500 kraadisest pulbitsevast plasmamerest kusagil 2000 kraadi madalama temperatuuriga piirkondadega, mis seetõttu kiirgavad oluliselt vähem valgust (huvi korral vt. Stefan–Boltzmanni seadus). Sellegipoolest, kui me saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind.
Päikese aktiivsuse tõus tähendab, et taolised plekid muutuvad Päikese pinnal üha arvukamaks ja kogukamaks, kuni umbes 2025.-2026. aasta kandis saavutavad neid põhjustavad protsessid oma tipu ning plekid hakkavad jääma üha harvemaks ja pisemaks.
Illustreerimaks, et mis mõõtmetest me Päikest ja selle plekke vaadates räägime, lisasime Päikese kõrvale Päikesesüsteemi planeetide mõõtkavalised kujutised. Maa on seal reast vasakult kolmas kivipallike.
NB! Foto on tehtud teleskoobiga, mille ees on vastav päikesefilter. Kaitsmata optikaga Päikese vaatamine lõppeb vaatleja jaoks peaaegu kindlasti pöördumatu nägemiskahjustusega.
Võltsvärvides foto koosneb kusagil 200 parimast kaadrist (ISO100, 1/3000 sek), teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera Nikon D5600, monteering EQ6R-PRO, päikesefilter Baader ASBF. Fotode liitmiseks ja timmimiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar