Neljapäev, 31. oktoober 2019

Novembritaeva tutvustus 2019

Novembri ehk hingekuuga saabub meie laiuskraadidele hilisügis, mis toob endaga tiheda ja võib olla isegi pideva pilvkatte.Teisel poolt pilvi särab aga endiselt külluslik tähistaevas, mida võimendab iga päevaga üha käegakatsutavamaks muutuv pimedus. Ehk õnnestub meil seda mõnel õhtul siiski piiluda.

Kuna taevakaar keerab ennast kuust-kuusse suhteliselt vaevaliselt ja midagi hirmus uut november tähistaevasse võrreldes oktoobriga ei too, tasub ehk enne jätkamist tutvuda meie eelmise kuu ülevaatega. See aga ei tähenda, et mõne sõnaga ei võiks ka novembritaeva peamised tähed ja nende kujud üle korrata.

Tähine idataevas


Mida lähemale külmadele ilmadele, seda madalamale läänetaevasse heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistatud Suvekolmnurk vajub. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkujud. Veevalaja, Mokandja ja Kaljukits kaovad selle taha aga sootuks.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle "allosas" asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlike tähtkujusid moodustavad võõrapäraseid nimesid kandvad tähed Kapella, Aldebaran, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim Siirius ehk Orjatäht. Seega säravate tähtede osas on hilisõhtune idataevas võrreldes suve möödumist tähistava läänetaevaga oluliselt rikkalikum.

Eelnimetatud tähtedest kaks eelviimast kuuluvad ühe tuntuma ja erapooliku arvamuse kohaselt ilusama tähtkuju - Orioni - koosseisu. Sellest eestipäraselt Koodi ja Reha all tuntud tätkujust, mis peidab endas teleskoobiomaniku jaoks palju huvitavat, räägime võib olla pikemalt järgmise kuu ülevaates. Praegu tasub aga lähema vaatluse alla võtta Sõnni tähtkuju südames paikneva heleda täheparve, mille tõusmine kõrgemale taevasse on ammustest aegadest tähendanud kurjade ilmade saabumist.

Tolmupilves kihutav Subaru


Eestipäraselt Taevasõelaks, lihtsalt Sõelaks või Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparve teavad kindlasti kõik, kes pikemalt talvisesse taevasse on vaadanud. Kui paljud aga teavad, et tuntud Jaapani autotootja Subaru on oma logo- ja nimevalikul just sellest objektist inspiratsiooni saanud? Natukene Suure Vankri miniatuurset versiooni meenutav täheparv on üks Maale lähimaid omasuguseid, asudes meist "vaid" 440 valgusaasta kaugusel.

Kuigi hea silmanägemisega inimene suudab Sõelas eristada viite kuni üheksat heledamat tähte, asub neid parve koosseisus üle tuhande. Kõik need tähed on tekkinud ühest või üksteisega gravitatsiooniliselt seotud gaasi- ja tolmupilvedest umbes 75 - 150 miljonit aastat tagasi, olles kosmilises mõttes veel verinoored. Sellele vaatamata on vähemalt ühe selles paikneva suuruselt ja temperatuurilt Päikesega võrreldava tähe ümbert avastatud ebatavaliselt palju kuuma tolmu, mis võib tähendada, et parasjagu moodustuvad seal (ekso)planeedid.

Plejaade pika säriajaga fotografeerides tuleb selgelt esile selle siniste ja tuliste tähtede ümbruses helenduv tolm. Kui alguses arvati, et selle näol on tegemist parvetähede sünnist üle jäänud materjaliga, siis nüüdseks on avastatud, et täheparv kihutab parasjagu läbi ebatavaliselt tolmusest Linnutee piirkonnast. Suurepäraste vaatlustingimuste puhul võib seda helendust näha isegi keskmise teleskoobi või suurema binokli abil. 

Plejaadide hajusparve tuuma moodustavad tähed ja selle ümber helendav tolmupilv. Foto on tehtud Tõraveres. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Pakutakse, et umbes järgneva 250 miljoni aasta jooksul haljuvad Sõela individuaalsed tähed Linnutee avarustesse laiali - nii nagu juhtus miljardeid aastaid tagasi Päikese ja selle nüüdseks kadunud sõsartähtedega. Rolli selles mängivad nii parvesisesed loodejõud kui ka kohtumised teiste tähtede ja Linnutee spiraalharudes asuvate molekulaargaasipilvedega, mis pillutavad graviatsioonilise piljardi käigus tähti parvest välja.

Optikaga taevast uurima


Juhul kui novembripilved halastavad tasub kindlasti oma teleskoobid ja kaamerad taevasse sihtida. Galaktikate, planetaarudude, udukogude ja hajusparvede osas on valik lai. Ei tahaks hakata meie oktoobritaeva ülevaates mainitud objekte liialt kordama, aga näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on ka novembriõhtutel ideaalsetes asukohtades. Need leiab seniidis paistvast W-kujulisest Kassiopeiast paarkümmend kraadi lõuna poolt.

Süvataeva objektidest väärivad mainimist ja vaatlemist võimas Perseuse kaksikparv (NGC 869, NGC 884) ja NGC 1491 udukogu Perseuses, Krabi supernoovajäänuk (M1) Sõnnis, M35 hajusparv Kaksikutes, Mesilaspesa hajusparv (M44) Vähis ja otseloomulikult Orioni udukogu (M42), mida näeb isegi tagasihoidliku optika abil. Kõik need eelnimetatud objektid asuvad novembriõhtutel idataevas ja alustavale astrofotograafile leidub nende seas täiesti jõukohaseid väljakutseid. 

Perseuse kaksikparv samanimelises tähtkujus. Pildistatud Tõrvas. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.
Kuigi Linnutee helendus ei ole novembris enam nii muljetavaldav kui hilisuvistel kuudel, laiutab see endiselt ida-lääne suunaliselt meie peade kohal. Seda tasub alati mõne mugava vaatlusriista - näiteks hea binokli - abil niisama uurida, nägemaks kuidas kahvatu kuma kaugeteks ja lugematuteks tähtedeks lahutub. Kes teab kelle jaoks seal kauguses on meie Päike pisikene ja teistest eristamatu täpp, mida enda tähistaevas uurida.

Pisikene must täpp suurel valgel kettal


Suurtest, heledatest ja selgelt tähtedest eristatavatest planeetidest rääkides ei paku novembriõhtud midagi erilist. Kaks hiidplaneeti - Jupiter ja Saturn - mis olid meiega viimased mitu kuud lõunataevas säramas hakkavad juba päris nähtamatuks kahvatuma. Näiteks Jupiter loojub nüüd koos Päikesega ehk umbes siis kui tööinimesed koju sõidavad. Saturn ripub küll madalal lõunahorisondil pisut kauem, kuid päris pimedas ei näe enam tedagi.

Uhkes ja kauges üksinduses tiirlevad jäähiiud Uraan ja Neptuun on küll terve õhtu vaadeldavad (vastavalt Jääras ja Veevalajas), aga jäävad isegi võimekas teleskoobis pisikesteks rohekateks ja sinakateks täppideks. Sõjajumala nime kandev Marss ja armastusejumal Veenus on mõlemad endiselt Päikese poolt üle valgustatud, sest esimene neist liigub Päikese ees ja teine veel liialt lähedal taga. Samas novembri lõpupoole võib heledat Veenust madalal edelataevas juba märgata. Näiteks 24. novembri õhtul vahetult peale päikeseloojangut asub ta Jupiterist kõigest 1,4 nurgakraadi kaugusel.

Õnneks on Päikesesüsteemis veel üks väike, aga see-eest huvitav planeet, mis vahel harva täpselt Maa ja Päikese vahelt läbi juhtub lipsama. Rooma mütoloogias jumalate käskjala järgi nimetatud planeet Merkuur teeb novembris just seda. Oleks vaid siis taevas selge, sest järgmist sellist vaatepilti saab näha alles 13 pika aasta pärast.

Niisiis leiab 11. novembril aset Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus, mida võib täiesti vabalt pidada üheks käesoleva aasta astronoomiliseks suursündmuseks. Et Merkuur on Päikesele lähim planeet ja tiiru teeb ta ümber selle iga 88 päeva järel, toimub tema üleminek keskmiselt iga mõne aasta tagant. Esineb ka pikemaid pause, kuna järgmine võimalus üleminekut jälgida avaneb meil alles 2032. aasta novembris. 

Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.
Kuigi tänavuse ülemineku kõrghetkel on Päikese poole pööratud Lõuna-Ameerika manner, avaneb Eestist võimalus näha selle esimest veerandit. Siit mailt nähtuna "puudutab" Merkuur Päikese vasakut serva kell 14:35 ja paar minutit hiljem libiseb sellele täielikult. Pisikene must täpp, mis liigub üle päikeseketta vaikselt paremale jääb nähtavaks kuni 16:02, mil see koos Päikesega horisondi taha kaob. Sel põhjusel tasub vaatlemiseks leida koht, kust loodesuund võimalikult avatud oleks (mererand või mõni kõrgem koht).

Pisikest Merkuuri on Päikese taustal silmaga väga raske näha, isegi kui kasutada selleks näiteks keevitusmaski või küünlal tahmatud klaasi. Suurendava optikaga ei tohi seda aga mingil juhul vaadata, kuna tulemuseks võib olla jäädav nägemiskahjustus (!!!). Kõige parem ja ohtum on üleminekut vaadata spetsiaalse päikeseteleskoobi, päikesekilega varustatud tavateleskoobi või siis projektsioonimeetodiga, mille kohta leiab lisainfot Tartu tähetorni kodulehelt.

Seda kuidas terve planeet Päikese ees asub näeb ainult Merkuuri ja Veenuse puhul. Seda teist juhtub aga haruharva. Viimane selline juhus oli 2012. aasta suvel ja järgmine tuleb 2117. aasta detsembris. Eestist näeb Veenust päikeseketta ees alles 2247. aasta juunis.

Kosmoseterade külastus


Meteoorivoolusid on novembris mitmeid, kuid enamus on neist nii pisikesed ja vähese tunniarvuga, et neid pole isegi mõtet nimetada. See-eest leoniidideks nimetatud vool, mis tipneb 17. novembril on minevikus nii võimsaid vaatepilte pakkunud, et igaks juhuks tasub sellel ajal taeval ikka silma peal hoida.

Lõvi tähtkujus asuva radiandiga (kohast kust meteoorid näivad "välja kiirguvat") leoniide põhjustab komeet Tempel–Tuttle, mis perioodiliselt Päikesele lähenedes enda poolt maha jäetud rusupilve uue materjaliga rikastab. Kui Maa sellist pilve läbima satub, näeme me tavalisest rohkem "langevaid tähti", mis on tegelikult atmosfääris kihutavad kruusatera kuni väikse kivikese mõõtu meteoroidid. 

Joonistus leoniidide 1833. aasta tormist. Allikas: Wikipedia.
Leoniidid kirjutasid ennast ajalooraamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniidide sadu leidis aset 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega selleks aastaks justkui midagi enneolematut ei ennustata. Tõenäoliselt piirdub nende arv paarikümne meteooriga tunnis. Aga äkki...

Kuu faasid:


  • esimene veerand 4. november kell 12,23
  • täiskuu 12. november kell 15,34
  • viimane veerand 19. november kell 23,11
  • vanakuu 26. november kell 17,06

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar