Pühapäev, 6. oktoober 2019

Maailma suurimad leitud meteoriidid

Pakutakse, et aastas tabab Maad umbes 6100 meteoriiti, mis on piisavalt suured, et mitte tavalise "lendava tähena" atmosfääris täielikult ära põleda. See tähendab, et päevas potsatab maapinnale (või suurema tõenäosusega ookeani) keskmiselt 17 kosmosekivi. Enamasti on tegemist paari grammi kuni paar kilo kaaluvate tükkidega, mille saabumist on argisagina kõrvalt väga raske märgata. Kes ikka paneb tähele kui kõrbesse tekib üks kivi juurde või näiteks su aiamurus on hommikuks kangesti mutiauku meenutav moodustis?

Aeg ajalt tabab aga Maad ka mõni suurem meteoriit, mis toob endaga kaasa hävingut ja surma. Näiteid sellest ei ole vaja isegi meie maal kaugelt otsida. Kõigile tuttava Kaali kraatri tekitas Saaremaa südamesse ligikaudu 10 meetrise läbimõõduga kivirahn umbes 3500 aastat tagasi. Sadu miljoneid aastaid tagasi tekkinud 4 kilomeetrine Kärdla kraater Hiiumaal ja 9 kilomeetrine Negrundi kraater Osmusaare lähistel merepõhjas on aga mitme saja meetriste asteroidide kõkkupõrke tulemus. On ka pisemaid - Tsõõrikmäe kraater Räpina vallas (40m), Põrgu- ja Sügavhaud (80m ja 50m) Võru vallas ja Simuna kraater (8,5m) Väike-Maarja lähistel.

Kaali kraater (läbimõõt 110 meetrit).
Tõeliselt suured kokkupõrked, nagu näiteks Yukatani poolsaare servas asuv 150 kilomeetrise läbimõõduga Chicxulubi kraater, mille tekitas mitmekümne kilomeetrise läbimõõduga asteroid* või komeet, lõpetas tõenäoliselt sadu miljoneid aastaid kestva dinosauruste valitsemisaja. See tabamus leidis aset pisut vähem kui 66 miljonit aastat tagasi. Suurim teadaolev kokkupõrkejälg asub aga Lõuna-Afrikas ja kannab Vredeforti kraatri nime. Algselt 300 kilomeetrise läbimõõduga pinnamoodustise, mis on nüüdseks erosiooni tõttu tuhmunud kõigest 70 kilomeetriseks, tekitas umbes 2 miljardit aastat tagasi 10-15 kilomeetrine asteroid, mis liikus tabamuse hetkel ligi 20 km/s.

Ettekujutus Chicxulubi kraatrist ja selle tabamuskohast Mehhiko lahe rannikul. 
Meteoriiditabamused ei ole aga alati kaugesse aega jäävad sündmused. Näiteks 1908. aasta 30. juunil raputas Siberis Krasnoyarsk Krai rajoonis Podkamennaja Tunguska nimelise jõe lähiümbrust kohtutav plahvatus. See paiskas 2000 ruutkilomeetrisel alal tuletikkudena pikali 80 miljonit puud ja põhjustas vähemalt kolm surmajuhtumit. Siiani pole sealt leitud kraatrit, ega kindlaid jälgi meteoriitsest materjalist, aga arvatakse, et sel päeval sisenes Siberi kohal atmosfääri mitmesaja meetrine asteroid või komeet, mis kuumuse mõjul plahvatas, vabastades 1000 korda rohkem energiat kui Hiroshimale kukutatud tuumapomm.

Mahapaiskunud puud Tunguskas.
2013. aasta veebruaris langes Venemaal Chelyabinsk oblasti kohal atmosfääri umbes 20 meetrise läbimõõduga kivine meteoor. Kihutades kiirusel 19 km/s plahvatas see 30 kilomeetri kõrgusel umbes 400-500 kilotonnise jõuga (mitukümmend korda rohkem kui Hiroshima pomm). Plahvatusele järgnenud lööklaine purustas aknad 7200 hoonel ning vigastada sai umbes 1500 inimest. Mitmed killud jõudsid ka maapinnale, millest suurim avastati Chebarkuli nimelise järve põhjast ja kaalus 654 kilogrammi.

Tšeljabinsk superboliidi poolt jäetud tolmu ja suitsujälg.
Et kosmoses hulkuvad asteroidid ja meteoroidid koosnevad siiski  enamuses kivisest materjalist, mis atmosfääriga kohtudes kipub laiali murenema, ära põlema või siis vägivaldsel kokkupõrkel aurustuma, on suuri kivimeteoriite suhteliselt raske ühes tükis leida. Seevastu haruldasemad metallilised meteoriidid võivad kokkupõrkel jääda suhteliselt terveks, mistõttu maailma suurimad leitud meteoriidid kuuluvad eralditult nn raudmeteoriitide hulka.

Järgnevalt mõne sõnaga nendest samadest suurimatest leitud kosmosekividest (kuna meteoriidid on nagu kalad, mille mõõtmete ja kaalu osas kipuvad püüdjad liialdama, on ka osade maailma suurimate meteoriitide kohta liikvel väga erinevaid ja kahtlaselt võimsaid andmeid).

Sõnaseletusi:
  • Asteroid - 1 meetrist suurema läbimõõduga planeetidevaheline kivist või metallist koosnev keha
  • Meteoroid - liivatera kuni 1 meetrise läbimõõduga planeetidevaheline kivist või metallist koosnev keha
  • Komeet - peamiselt jääst ja tolmust koosnev keha
  • Meteoor - Maa atmosfääris nähtav valguse ja heli ilming, mille on tekitanud meteoroid, asteroid või komeet.
  • Meteoriit - maapinnale jõudnud meteoroid või asteorid või nende tükid.

Williamette meteoriit


Kuigi Ühendriikides Oregoni osariigis Williamette orus asunud meteoriit oli Põhja-Ameerika indiaanlastele tuntud ja püha juba väga ammusest ajast, avastas ja tundis selle meteoriidina ära uusasukas Ellis Hughes 1902. aastal. Kuna sel ajal asus see kohaliku raua ja terasega tegelenud ettevõtte territooriumil, üritas Hughes seda enda maale lohistada. 15 tonnise rauamüraka liigutamiseks 1,2 kilomeetri kaugusele kulus tal kolm kuud rasket tööd. Paraku avastas ettevõte Hughes kätetöö ning kaebas mehe kohtusse, kus otsustati, et see kuulub seaduslikult neile. Kolm aastat hiljem ostis meteoriidi 26 000 dollari (ligi 700 000 dollarit nüüdisajal) eest ärimees ja indiaanlaste õiguste eest võitleja William E. Dodge, kes annetas selle peagi New Yorki Rahvuslikule Loodusmuuseumile, kus see asub tänaseni.


2000. aastal peale Williamette orus elanud Clackamase hõimu hagi meteoriit neile tagastada ja hilisemat osapoolte kokkulepet, on hõimuliikmetel õigus kord aastas sooritada meteoriidi ümber privaatne rituaal. Juhul kui meteoriit otsustataks eales näituselt eemalda, kanduks selle omand automaatselt Ameerika Pärimaalaste Konföderatsioonile.

Ligi 15 tonni kaaluv Williamette meteoriit on tüüpiline raud-nikkel meteoriit (Fe 91%, Ni 7,61%), mis sisaldab vähesel määral koobaltit ja fosforit ning mille umbkaudsed mõõdud on 3x2x1,2 meetrit. Iseloomulikud õõnsused on tekkinud ilmselt atmosfääri sisenemise ja tuhandeid aastaid kestnud ilmastikuolude kaastulemusel (vihmavee reageerimisel meteooriidis leiduva mineraali troiliidiga tekib söövitav väävelhape vorm).


Ehki meteoriit avastati Oregonist, ei leitud sealt selle kraatrit. Kosmosekivi lebas tasase maa peal, otsekui oleks see sinna õrnalt asetatud. Alles peale 1920ndaid selgus, et tõenäoliselt sõidutas selle Lääne-Kanadast oma leiupaika mandrijää, mis viimase jää-aja vältel USA põhjaosa kattis. Suurima teadaoleva sulavee uputuse käigus (umbes 13 000 aastat tagasi), mis ujutas üle hiiglasliku Williamette oru, parvetas meteoriit jää sisse külmunult oma puhkepaika oru põhjas.

Williamette meteoriit on Põhja-Ameerika suurim ning maailmas suuruselt kuues (olenevalt teiste andmete tõesusest). Tänaseks on seda muuseumis hinnanguliselt külastanud üle 40 miljoni inimese.

Mbozi meteoriit


Tansaanias asuv raudmeteoriit, mis oli kohalikele seas püha kivina sajandeid tuntud, avastati teadlaste poolt alles 1930. aastal. Kohalike suus Kimondo nime all tuntud meteoriit olevalt algselt poolenisti maetud, kuid on nüüdseks pinnasest täielikult välja kaevatud ja betoonist alusele valatud. Meteoriidi servades nähtavad ebaühtlased sakid on tekkinud suveniirijahtide tegevuse tulemusel.


Meteoriidi ümbrusest ei ole avastatud kraatrit ega muid kokkupõrkejälgi, mistõttu arvatakse, et see veeres peale kokkupõrget oma praegusesse puhkepaika. Sellest tulenevalt ei ole võimalik öelda isegi mitte selle langemise umbkaudset aega, kuigi tõenäoliselt juhtus see vähemalt mitu tuhat aastat tagasi. Mõõtmetelt on Mbozi 3 meetrit pikk ja 1 meeter kõrge ning kaalub erinevate allikate andmete 16 - 25 tonni. Koosneb see 90% ulatuses rauast, 8% niklist ja vähesel määral fosforist, vasest ja väävlist.

Cape Yorki meteoriidid


Tuhandeid kuni miljoneid aastaid tagasi tabas Gröönimaa loodeosa meteoriidisadu, mille käigus jõudsid maapinnale ühed maailma teadaolevalt suurimad meteoriidid. Ühe hüpoteesi kohaselt võisid need lahti murduda asteroidi küljest, mis tekitas lähedalasuva Hiawatha liustiku all asuva 31 kilomeetrise läbimõõduga kraatri. Kuna kokkupõrkejälg avastasti alles eelmisel aastal ning seda ei ole suudetud veel lähemalt uurida (see on kaetud 1km paksu mandrijääga), tasub asja esialgu võtta tühipalja spekulatsioonina.

Cape Yorki suurimat fragmenti tundsid Gröönimaad asustanud innuiidid tõenäoliselt tuhatkond aastat Saviksoah'i (tõlkes "suur raud") nime all ning kasutasid selle küljest lahti murtud rauatükke tööriistadeks ja harpuunide teritamiseks. Ühe teooria kohaselt oli just meteoriitne raud see, mis meelitas innutiidid Kanadast Gröönimaale, kuna see lubas neil areneda kerge vaevaga kiviajast rauaaega.
Gröönima innuiitide harpuun, mida on teritatud meteoriitse rauaga.
Lood innuiitide müütilisest rauavarust jõudsid teadusringkondadesse 1818. aastal ning järgneva 65 aasta jooksul korraldati selle leidmiseks viis luhtunud ekspeditsiooni.

Alles 1894. aastal, kui Ameerika polaaruurija Robert E. Peary kasutas kohaliku giidi abi, juhatati ta Cape Yorki neemest põhja pool asuva Saviksoah saarele. Sealt leidis ta eest hiiglasliku 31 tonnise raudmeteoriidi, mille ta nimetas kiiresti ja omavoliliselt ümber Ahnighito'ks (tõlkes "telk"). Lisaks leidis ta naabersaartelt kaks pisemat tükki nimedega Naine ja Koer, mis kaalusid vastavalt 3 tonni ja 400 kilogrammi.
Ahnighito ehk telk.
Ahnighito laadimine laevale.
Pearyl kulus kolm aastat, et korraldada kolme meteoriidi transport saartelt laevale (selleks pidi ta ehitama pisikese raudtee) ja tagasi Ühendriikidesse, kus ta need 40 000 dollari eest New Yorki Rahvuslikule Loodusmuuseumile müüs. Seal asuvad nad siiani, kusjuures Ahnighito on mõõtmetelt 3,4x2,1x1,7 meetrit ja nii raske, et muuseum pidi meteoriidi eksponeerimiseks paigaldama läbi põranda kuni hoone all asuva aluskivimini ulatuvad toed. Pole teada, kas Peary meteoriitide eest ka midagi kohalikele andis või varastas ta need niisama.

Ahnighito New Yorki Rahvuslikus Loodusmuuseumis.
1963. aastal avastas Taani metallurg Vagn F. Buchwald Gröönimaa Agpaliliki poolsaarelt suuruselt teise Cape Yorki meteoriidi, mis kannab nime Mees ja kaalub ligi 20 tonni. Praegu asub see Kopenhaageni Ülikooli Geoloogiamuuseumi õuel. Lisaks on ligidalasuvatelt aladelt leitud 3,4 tonnine Savik I, 8 kilone Savik II, 50 kilone Thule ja 250 kilone Tunorput. Peaaegu kindlasti leidub neid seal veelgi, aga ekstreemne kliima teeb nende leidmise keeruliseks.

Agpaliliki saarelt leitud meteoriit nimega Mees Kopenhaageni Ülikooli Geoloogiamuuseumi õuel.
Kõik Cape Yorki meteoriidid koosnevad enamuses rauast ja niklist ning vähesel määral galliumist, germaaniumist ja iriidiumist.

Bacubirito meteoriit


Mehiko suurim raudmeteoriit leiti 1863. aastal geoloog Gilbert Ellis Bailey poolt Sinaloa de Leyva nimelise linna lähistelt maisipõllult. Nähtavasti on Bacubirito küljest puudu üks suur tükk, mis eraldus ilmselt lennul läbi atmosfääri. Lisaks on meteoriidis näha suur pragu.


1959. aastal viidi see Culiacán linnaväljakule ning 1992. aastal kohaliku teaduskeskuse õuele. Bacubirito kaalub 20-22 tonni ja on mõõtmetelt 4,25x2x1,75 meetrit, mis teeb temast maailma pikima omasuguse. Koostiselt meenutab Bacubirito teisi raud-nikkel tüüpi meteoriite, kuigi ta ei kuulu ametlikult ühtegi selle tüübi eeldefineeritud kategooriasse.

Armanti meteoriit


1898. aastal Hiina Xinjiang'i nimelisest autonoomsest piirkonnast leitud Armanti raudmetoriit kaalub 28 tonni ning asub hetkel väljapanekul Xinjiang'i Geoloogia ja Mineraalide Muuseumi ees. Armanti kuulub mitme teise lähipiirkonnast leitud väiksema fragmentiga Aletai meteoriitide hulka, millest kõigil on väga sarnane koostis.

Armanti meteoriit oma leiukohas.
Armanti meteoriit
Suuruselt teine Aletai meteoriit, mida kutsutakse Akebulakeks ("Allahi pisar"), avastati Xinjiang'i piirkonnast mägisest Uygur'i provintsist alles 2011. aastal. Mõõtmetelt 2,3 meetrit laia meteoriidi mass on umbes 18 tonni. Väidetavalt olevat Akebulake leitud kohalike karjakasvatajate poolt juba 1987. aastal ning nad valvasid seda 25 aastat, enne kui valitsuse esindajad 2011. aastal saabusid ning selle rasketehnika abil minema viisid. Avastamise hetkel olevat tõepoolest leitud selle haljasse pinda kraabitud tosinkond nime.

18 tonnine Akebulake oma leiukohas. 
18 tonnine Akebulake oma leiukohas.
Kahjuks on Aletai meteoriitide kohta saadaval väga vähe usaldusväärset inglise keelset kirjandust, mistõttu on raske kindlalt öelda, kas tegemist on olnud kunagi ühe suure meteooriidiga, mis näiteks atmosfääri sisenedes lagunes ja suurele alale kukkus.

Campo del Cielo meteoriidid


Hispaania keeles "taevapõllu" nime all tuntud meteoriidid leiti Argentiinast tuhat kilomeetrit Buenos Airesest loodes asuvalt territooriumilt, mida tabas 4000-5000 aastat tagasi umbes 100 tonni kaaluv raudmeteoriit. Tõenäoliselt atmosfääris kuumuse ja rõhu mõjul purunenult tekitas see 3x18,5 kilomeetrisele maa-alale ühtekokku 26 kraatrit, millest suurima mõõtmeteks on 115x91 meetrit (võrreldav Kaaliga). Kraatritest ja nende ümbrusest on leitud arvukalt meteoriite, millest kaks suurimat on ühed maailma vägevaimad.

1576. aastal andis tollane Põhja-Argentiina kuberner sõjaväele käsu minna otsima väidetavat rauavaru, millest kohalikud relvi valmistasid. Nende sõnul olevat raud kukkunud taevast piirkonda, mida nad nimetasid Piguem Nonralta, mis hispaania keeles kõlab Campo del Cielo ehk taevapõld. Asja uurinud espeditsioon leidis eest maast välja turritava rauakolaka, mida nad pidasid algselt rauamaagiks ning viisid tagasi proovi, mis osutus ebatavaliselt puhtaks. Kuigi kuberner kirjutas ekspeditsiooni tulemusest oma ülemustele, jäeti see suurema tähelepanuta ning unustati.

Pärimaalaste legendidest juhitult taasavastas Don Bartolomé Francisco de Maguna 1774. aastal sama rauatüki, mille ta nimetas el Meson de Fierro (raudlaud). Järgmine ekspeditsioon, mida juhtis Rubin de Celis, toimus 1783. aastal. Seekord eemaldati raudmassi ümbritsev pinnas kasutades lõhkeaineid ning leiti, et see on üksik ja umbes 15 tonni kaaluv rauattükk. Kuna Celis oli lootnud sattuda eriti rikkalikule rauasoonele, jättis ta selle kui tema arvates väärtusetu ja arvatavasti vulkaanist välja visatud kolaka sinnapaika. Siiski oli tal nii palju oidu, et saata sellest proov Londoni Kuniglikule Seltsile, mis tegi peagi kindlaks, et tegemist on meteoriidiga.

Järgnevate aastatekümnete ja -sadade jooksul avastati samast piirkonnast hulgaliselt meteoriidikilde, mis kaalusid mõned milligrammist 30 tonnini. Paljud pisemad neist on nüüdseks aga kadunud, tükeldatud või mustal turul maha müüdud. Kogu asja käivitanud el Meson de Fierro't pole siiani uuesti leitud.

Suuruselt teine Campo del Cielo meteoriit avastati 1969. aastal 5 meetri sügavuselt metallidetektori abil. 11 aastat hiljem kaevati El Chaco nime kandev raud välja ning selle massiks hinnati esialgu 37 tonni, mis oleks sellest teinud maailma suuruselt teise meteoriidi. Aastaid hiljem korratud kaalumised vähendasid selle kaalu siiski 29 tonnile. 1990. aastal üritas kurikuulus meteoriidikütt Robert Haag meteoriiti varastada. Avastamise hetkeks oli ta suutnud selle juba maalt välja smuugeldada. Pärast seda kui El Chaco oma avastamispaika tagastati, seati see kohaliku seadusega kaitse alla.


29 tonnine El Chaco.
29 tonnine El Chaco.
Suurim Campo de Cielo fragment leiti alles 2016. aastal kohaliku astronoomiaühingu poolt mitme meetri sügavuselt. Lähedal asuva Gancedo linna järgi nimetatud meteoriit kaalub 30,8 tonni ja on sellega Ameerika mandri suurim omataoline ning kolmas maailmas.

30,8 tonnise Gancedo meteoriidi väljakaevamised.
30,8 tonnise Gancedo meteoriidi väljakaevamised.
30,8 tonnine Gancedo meteoriit.
Teistest suurematest Campo de Cielo meteoriitidest väärivad ära märkimist el Toba (4,21 t), el Mataco (1 t), el Taco (2 t), la Perdida (1,53 t), las Viboras (3,12 t), Tanigo II (>10 t, kadunud), la Sorpresa (15 t) ja el Wichi (7,85 t).

Hoba meteoriit


Vaieldamatult suurima teadaoleva meteoriidi avastas Namiibiast kohalik farmer 1920. aastal. Väidetavalt olevat ta põldu kündes kuulnud veidrat metallilist heli. Asja uurides avastas ta tohutu rauatüki, mille ta tundis peagi ära meteoriidina. Algselt umbes 66 tonni kaalunud meteoriit on võetud proovide ja vandalismi tulemusel kahanenud 60 tonnile. Sellegipoolest on see teadaolevalt suurim üksik tükk loodusliku rauda meie planeedi pinnal. Nimi Hoba tähendab kohalikus khoekhoe keeles "kingitust".

Hoba meteoriit oma leiukohas.
Väljakaevatud Hoba.
Kujult on Hoba kandiline ja väga lapik - mõõtmed 2,7×2,7×0,9 meetrit. Maale saabus ta arvatavasti viimase 80 000 aasta jooksul. Kuna mingit selget kraatrit pole kunagi leitud, pakutakse, et atmosfäär pidurdas lapiku meteoriidi kukkumist lõppkiiruseni, mis oleks sellise kuju ja massiga meteoriidi puhul umbes 320 meetrit sekundis. Teine seletus kraatri puudumisest on, et see kukkus maapinna suhtes väga väikse nurga all ning põrkus enne seisma jäämist mitu korda (umbes nagu lutsukivi).
Nüüdseks on Hoba ümbert pinnas eemaldatud ning kuulutatud rahvuslikuks monumendiks. Aastas külastavad Hobat tuhanded inimesed.
Inimese ja Hoba meteoriidi võrdlus.
Koostiselt on Hoba 84% raud, 16% nikkel ja vähesel määral esineb koobaltit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar