Pole kahtlustki, et väga kauge ja varajase universumi uurimiseks pole inimkonna käsutuses paremat instrumenti kui James Webbi kosmoseteleskoop. Nüüd on aga seda peamiselt infrapunas töötavat observatooriumit kasutatud uurimaks Linnutee galaktika äärealasid, mis on tähtedevahelise tolmu ja gaasi tõttu jäänud meie nähtavat valgust registreeriva pilgu eest suures osas varjatuks.
Päike ja selle ümber tiirlevad planeedid asuvad Linnutee galaktika keskmest umbes 26 tuhande valgusaasta kaugusel. Linnutee läbimõõduks hinnatakse aga umbes 106 tuhat valgusaastat ning selle kõige välimist serva nimetatakse vahel ekstreemseks välisgalaktikaks. Nüüd on Webb jäädvustanud selles piirkonnas (Linnutee keskmest 58 tuhande valgusaasta kaugusel) asuvaid niinimetatud Digeli molekulaarpilvi. Tänu Webbi tundlikkusele ja teravusele on meil võimaik nendest pilvedes toimuvat täheteket näha enneolematult heas lahutuses.
All on näha fotot näiteks Digeli pilv S2 keskmes asuvast täheparvest, mis on kõigi eelduste kohaselt alles hiljuti gaasist ja tolmust kokku kukkunud. Selle kõige ilmsemaks märgiks on parvest igas suunas välja ulatuvad heledamad plasmajoad, mis on välja heidetud väga noorte tähtede poolt, mis pöörlevad veel niinimetatud protoplanetaarsetes ketastes. Nagu praktiliselt kõikidel Webbi fotodel on Linnutees sisalduva punaka gaasipilve ja sellest moodustunud tähtede taustal näha arvukalt teisi väga kaugeid galatikaid. Tähti ümbritsevad (diffraktsiooni)ristid tulenevad Webbi ehitusest - selle sekundaarpeegli tugedest ja liitpeapeegli kuusnurksetest elementidest.
Vaatluste põhjal avaldatud teadustöö koos fotode ja joonistega leiab siit: https://ui.adsabs.harvard.edu/.../2024AJ....168.../abstract
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar