Kolmapäev, 18. märts 2020

Antikrepuskulaarsus

Kõik on kindlasti näinud mõnikord päikesetõusu või -loojangu ajal pilvede vahelt paistvaid ja taevalaotusesse omamoodi lehviku joonistavaid päikesekiiri. Selliseid kiiri nimetatakse ladinakeelse sõna crepusculum (tõlkes "hämarik") järgi krepuskulaarseteks kiirteks.

Antud fotol, mille tegi USA fotograaf Bryan Goff ühe päikeseloojangu ajal Floridas pole aga mitte krepuskulaarsed kiired, mis kiirguvad Päikesest, vaid hoopis niinimetatud antikrepuskulaarsed kiired, mis koonduvad 180 kraadi Päikesest eemal. Teisisõnu asub sellel fotol Päike fotograafi selja taga.


Kuna me kõik teame, et valgus liigub sirgjooneliselt, võib selliste kiirte olemasolu esialgu kukalt kratsima võtta. Kuidas saavad sirgjoonelised ja paralleelsed kiired valgusallikast teisele poole horisondile kokku kaarduda? Asi on meie peade kohal olevas taevavõlvis, kuhu sirgjoonelised kiired veavad näiliselt kaarjaid radasid. Näiteks ka täiesti sirge mitmerealise maantee keskel seistes tajuksime me, et sõiduread algavad ühest kaugest punktist, kaarduvad meist paremalt ja vasakult mööda ning koonduvad teisel pool silmapiiril tagasi punktiks.

Kiirte värvusel on sama põhjus miks loojuv või tõusev päike punakas tundub - tema valgus peab läbima atmosfääri horisontaalselt, kus see kohtab kuni 40 korda rohkem õhku kui otse seniidist alla paistes. Et õhus leiduvad lämmastik ja hapnik hajutavad valge valguse lühemaid lainepikkusi (sinine, violetne) rohkem, kui pikki lainepikkusi (punane, kollane, oranž), läbivad need atmosfääri kergemini. Muuhulgas seletab see Rayleigh hajumiseks nimetatud effekt päevase taeva sinis
t

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar