Avastajate Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi Wolf-Rayeti tähtedeks nimetatud tähed on ühed kuumimad omasugused, ulatudes pinnatemperatuurilt kuni 210 000 kraadini. Nad arvatakse olevat väga massiivsete tähtede lühikese eluea üks viimaseid surmaeelseid etappe, kus vesinik nende tuumas on ammendunud või kohe-kohe ammendumas ning "põletama" on asutud raskemaid elemente. Selle tulemusel vabanev kuumus ja kiirgus on puhunud tähe tuuma ümbritsevad vesinikust kihid ümbritsevasse kosmosesse, moodustades omapärase tulise ja kiiresti paisuva udukogu.
Selle Hubble kosmoseteleskoobi fotol on Noole tähtkujus umbes 20 000 valgusaasta kaugusel asuv Wolf-Rayeti täht WR-124. Päikesest kusagil 33 korda massiivsem ja 28 korda suurema läbimõõduga hiiglane (keskel) särab meie kodutähest 150 000 korda heledamalt. Samas on tema elueaks hinnatud kõigest 8,6 miljonit aastat, mis moodustab Päikese 4600 miljonist aastast vaid lühikese murdosa. Ometigi on WR-124 jõudnud juba oma surmatõmblusteni. Seda ümbritseb kuue valgusaasta laiune ülikuum vesinikupilv, mis paisub 42 kilomeetrit sekundis. Samal ajal eemaldub täht koos oma ümbrisega meist kiirusel 200 kilomeetrit sekundis.
Kuigi haruldaste Wolf-Rayeti tähtede tekkest ja evolutsioonist on veel palju õppida, võime me suhtelise kindlusega öelda, et nende surm ei saa olema rahumeelne. Tõenäoliselt plahvatab ka WR-124 peagi (või siis juba plahvatas) supernoovana, jättes endast maha kas ülitiheda neutrontähe või siis isegi eksootilise ja kurikuulsa musta augu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar