TOP 10 parimat fotot eksoplaneetidest

Peaaegu iga eksoplaneetidest või nende avastustest rääkiva (ajakirjandusliku)artikli päisest leiab kauni pildi kaugest maailmast tiirutamas kauge tähe ümber. Olenevalt uudise sisust võivad need olla Jupiteri meenutavad triibulised hiidplaneedid, sinised jäähiiud, Maa-sarnased sini-rohe-pruunid kerad või midagi veel ägedamat. Harilikult on nende taustal Linnutee ühine kuma ja läheduses särav ematäht. Kogu vaade on reeglina lummav.

Olgu kohe öeldud, et kõik taolised pildid on vaid kunstniku nägemused kõnealustest eksoplaneetidest ning tavaliselt on see ka artiklites pildi all pisikeselt kirjas. See muidugi ei tähenda automaatselt, et need on otsast lõpuni kellegi poolt välja mõeldud (sellist tööd tegevad kunstnikud ammutavad inspiratsiooni tõenäoliselt parimatest teaduslikest andmetest), kuid tegemist pole kindlasti fotodega. Asjale labaselt lähenedes teenivad taolised pildid klikipüüdmise* eesmärki...

Miks nii?

Sest maailma seni parimad fotod eksoplaneetidest ehk planeetidest tiirutamas teiste tähtede ümber näevad välja üsna igavad. Vähemalt esialgu. Alt näeb kümmet parimat sellist fotot, mis on tehtud nüüdseks umbes kuue tuhande kinnitatud eksoplaneedi seast. Neist kõik asuvad meie Päikesesüsteemi lähiümbruses, samal ajal kui miljardid ja sajad miljardid ootavad veel Linnutees avastamist.

Põhjuseid miks eksoplaneetide fotod on esmapilgul niivõrd ebamuljetavaldavad on laias laastus kaks. Kusjuures need samad põhjused teevad tegelikud fotod ka samas päris muljetavaldavaks.

Esiteks. Teised tähed ja seega nende ümber tiirlevad eksoplaneedid on meist meeletult kaugel. Tähtede omavaheliste kauguste näitlikustamine on üks astronoomiast kirjutamise suuri väljakutseid. Väljendid nagu "väga-väga", "tohutult" ja "hoomamatult" jäävad tahest tahtmatult hambutuks. Oleme minevikus kasutanud näidet, et kui meie Päike (mis on võrreldes Maaga tohutu) kahandada korvpalli suuruseks ja see asuks Eestis, siis meile lähim täht Proxima Centauri asuks sellest umbes 7000 kilomeetri kaugusel. Umbes nii kaugel asub meist mööda Maa kumerat pinda reisides New York. Reis New Yorki isegi 800km/h kihutava reaktiivlennuki pardal vältab 7-8 tundi.

Ka sellist vahemaad on tegelikult raske korraga enda mõistusesse mahutada. Isegi kui kahandaksime Päikese hernetera suuruseks asuks Proxima Centauri sellest umbes 200 kilomeetri kaugusel. Meie taeva heledaim täht Siirus oleks sama loogikat kasutades 400 kilomeetri kaugusel, kevadeti õhtuti läänetaevas särav Arktuurus 1660 kilomeetri kaugusel ja Põhjanael paar tuhat kilomeetrit kaugemal kui Maa läbimõõt. Nende näidetega oleme kusjuures endiselt Päikese galaktilises lähi-lähiümbruses. Kui Päike kahandada valge verelible suuruseks (0.03mm), siis oleks ümmarguselt 200 miljardit tähte/verelible sisaldav Linnutee umbes Euroopa suurune. Tundub isegi natukene mõistetav, kui me vaid suudaks mõista kui väike on valge verelible (iga päev toodab inimkeha umbes 100 miljard valget verelible).

Igatahes - tähed on kaugel ja nende ümber tiirlevaid tuhandeid kordi pisemaid planeete isegi maailma parimate teleskoopidega detailselt pildistada on suhteliselt lootusetu ülesanne.

Teiseks. Tähed on kaugel ja eksoplaneedid tiirlevad neile võrdlemisi lähedal. Püüda pildistada väga heleda ja suure tähe vahetus läheduses pisikest planeeti või planeete on nagu püüda pildistada jaanilõkke poolt valgustatud kärbseid samal ajal kui need ümber heleda lõkke tiirutavad. Pole siis põhjust imestamiseks, et enamasti on suudetud otseselt pildistada vaid selliseid planeete, mis on oma ematähest võrdlemisi kaugel või/ja väga suured.

Osadel maailma parimatel teleskoopidel on lisaseadmed nimega koroonagraafid. Minemata nende teemal liialt tehniliseks (sest me ei oska), on tegu seadmetega, mis suudavad blokeerida võimast tähevalgust ning lasta kaameratesse vaid nende kõrvalt nõrkadelt planeetidelt peegelduvat valgust. Allolevatel piltidel on sellel põhjusel eksoplaneetide tähtede asemel lihtsalt tähe sümbol või tume laik.

Kuigi allolevad jäädvustused võivad vabalt tunduda visuaalselt mitte-rabavad, tuleks märkida, et taolised fotod ei ole iseenesest astronoomide lõppeesmärgiks. Eesmärgiks on saada nende planeetide kohta võimalikult palju teada. Näiteks mõõtes korduvate vaatluste abil eksoplaneetide tiirlemiskiirust ja kaugust oma tähtedest, on võimalik tuletada nende massi. Teades massi ja nende umbkaudseid mõõtmeid, saame teada planeetide keskmise tiheduse. See ütleb, kas tegemist on gaasiliste või kiviste kehadega. Uurides nendelt peegeldunud väheldast tähevalgust (elektromagnetkiirgust) ning selles peidus olevat spektroskoopilist infot**, on võimalik teatud juhtudel kindlaks teha nende atmosfääri koostist ja pinnatemperatuuri. Nii mõnegi sellise mõõtmise puhul on leitud planeete, millel peaks eksisteerima vedel vesi. Viimasel ajal on tulnud teateid isegi sellistest eksoplaneetidest, mille atmosfäärist avastatud keemilised ühendid on meile teadaolevalt eritatavad vaid organismide elutegevuse tagajärjel. Midagi enamat öelda on veel vara…

Iga foto juurest leiab pikema seletuse....

HD 169142 b
Hästi noore tähe ümber asuva gaasi- ja tolmukettas näib asuvat üks hiidplaneet. VLT fotodelt on näha selle ennustatud ja reaalset asukohta.

Fomalhaut b
Meist vaid 25 valgusaasta kaugusel asuva kuuma ja noore Formalhauti ümber tiirleb arvatav hiidplaneet, millel kulub ühe tiiru tegemiseks ümber oma tähe kusagil 1700 aastat. Foto on tehtud 2012. aastal Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

TYC 8998-760-1 b ja c
Tõenäoliselt üks parimaid eksoplaneetide fotosid, mis siiani õnnestunud tabada. 300 valgusaasta kaugusel asuva tähe ümber on näha kaht selgelt eristatavat planeeti. Need planeedid on Jupiterist palju kordi massiivsemad ning neil kulub ühe tiiru tegemiseks tuhandeid aastaid.

HR 8799 b, c, d ja e
Nelja planeeti sisaldav süsteem mest 133 valgusaasta kaugusel. Foto on tehtud sellel aastal James Webbi kosmosetleskoobi poolt. Kõik neli planeeti on Jupiterist mitu korda massiivsemad.

HIP 65426 b
Jupiterist kümmekond korda massiivsem planeet tiirlemas ümber noore tähe. Foto tegi James Webbi kosmoseteleskoop 2022. aastal.

51 Eridani b
Umbes Jupiteri mõõtu eksoplaneet, mis tiirleb oma tähest peaaegu kaks korda kaugemal kui Neptuun Päikesest. Seda pildistati 2014. aastal Gemini teleskoobiga.

2M1207b
Üks esimesi VLT teleskoobi poolt pildistatud eksoplaneete (fotol punane) mis tiirleb ümber meist umbes 211 valgusaasta kaugusel asuva pruuni kääbustähe (fotol valge). Planeedi mass ületab Jupiteri 5-6 korda ning ümber oma tähe tiirleb see umbes sama kaugel kui Pluuto Päikese ümber (7,4 miljardit kilomeetrit).

AB Aurigae b
Meist 508 valgusaasta kaugusel asuva hiidtähe ümber on kas väga suur eksoplaneet või lausa pruun kääbustäht. Pruunid kääbused on väga suured ja massiivsed Jupiteri sarnased taevakehad, mis on pisut liiga väikesed, et neist saaks tähed.

Epsilon Indi Ab
Meist vaid 12 valgusaasta kaugusel asuva tähe ümber tiirutav väga külm Jupiteri-mõõtu planeet.

PDS-70b
ESO VLT foto ühe väga noore tähe ümbrusest. Hele laik arvatakse olevat moodustuv planeet ehk protoplaneet selle orbiidil.

*klikkide õngitsemises läbi pilkupüüdvate piltide ei ole midagi tingimata halba või see ei tähenda ainult inimeste petmist. Seda juhul kui kliki taga ootab tõesti huvitav ja hariv sisu. Tänapäevases kiires interneti-põhises meedias, kus üht või teist uudist hinnatakse heal juhul poolesekundilise pilguheiduga, ei ole enam palju valikut. Meie sotsiaalkontode uudisvood kihavad esmapilgul hämmastavatest piltidest, videotest ja üllatavaks disainitud pealkirjadest, millest enam paljude autoriks ei pruugigi enam olla inimkäsi. Viimasel ajal on ilmselged imekaunid AI-astrofotod korjamas tähelepanu, mis võiksid kuuluda tõelistele vaadetele meie universumisse. Kahjuks puudub paljudel "silm" üht teisest eristada. Kui harvad niinimetatud ilupildid välja arvata, siis avastused astronoomias ei olegi tavaliselt visuaalselt löövad, vaid tuginevad andmetel, mida on võibolla kõige ausam esitada graafiku või tabelina. Ja kes ikka viitsib klikkida joonisel või tabelil?

**spektroskoopia on teadusharu, mis tegeleb elektromagnetkiirguse (sh nähtava valguse) uurimisega, eesmärgiga tuvastada selles jälgi seda kiirgavatest keemilistest elementidest ja/või elementidest või ühenditest mida see enne meieni jõudmist läbib. Väga suur osa tänapäevasest astronoomiast erinevate objektide spektrite uurimisega tegelebki. Üheks kuulsamaks näiteks spektroskoopiast on, et 1868. aastal tuvastati Päikese kroonis (täieliku päikesevarjutuse ajal) senitundmata elemendi jäljed. See element nimetati kreeka keelse sõna järgi Päikese kohta heeliumiks. Maal tuvastati see nüüdseks kohati pillavalt raisatav vääriselement alles 13 aastat hiljem.