Pühapäev, 14. aprill 2019

4K video Päikese pinnast

Meie Päikesesüsteemi keskel asub taevakeha, mille olemasollu me suhtume tõenäoliselt kõige enesestmõistetavalt (peale Maa). Ometigi poleks selleta olemas ei Maad, ega elu sellel. Jutt käib otseloomulikult Päikesest. Põhimõtteliselt hiiglaslikust vesinikpommist, mis on plahvatanud järjest miljardeid aastaid ning jätkab plahvatamist vähemalt veel sama kaua. Pole siis ime, et Päikest on läbi ajaloo kummardatud jumalana, kuna tema ilmumine toob soojuse ja valguse ning tema kadumine jaheduse ja pimeduse.
Päike on üsna harilik täht, täpsemalt G-tüüpi põhijadal asuv (hele)kollane kääbus. Nagu teised temasugused, sünteesib ka Päike oma südames vesinikust heeliumi, mille tagajärjel muutub sekundis energiaks umbes 4 miljonit tonni ainet. Saadud kiirgusenergial kulub Päikese tuumast pinnale jõudmiseks 100 000 - 170 000 aastat. Sisuliselt ongi Päike üks hiiglaslik vesinikust (~73%), heeliumist (~25%) ja natukesest teistest elementidest koosnev plasmakera, mille puhul on tasakaalus kaks peamist jõudu - ühelt poolt tuumas toimuvad paisutavad termotuumaprotsessid ning teiselt poolt Päikest keraks suruv gravitatsioon.
Sellises tasakaalus on Päike eksisteerinud umbes neli miljardit aastat ning jääb enam-vähem samasuguseks veel viieks miljardiks aastaks. Pärast seda, kui tema tuumas on vesinik ammendunud, paisub Päike punaseks hiiuks, neelates enda sisse Merkuuri ja Veenuse orbiidid ning muutes Maa täiesti elamiskõlbmatuks. Lõpuks hajuvad tema välimised kihid kosmosesse, moodustades kaugusest vaadates suurejoonelise planetaarudu, mille keskmes särab veel triljoneid aastaid aeglaselt jahtuv valge kääbustäht. Päikese elu lõppeb viimaks hüpoteetilise külma musta kääbusena.
Praegusel hetkel moodustab Päike 99,86% tervest Päikesesüsteemi massist. Kui võrrelda Päikese ja Maa suurusi, siis läbimõõdult mahuks tema sisse 109 Maad ritta panduna, kuid ruumalalt on ta Maast koguni 1 302 090 korda suurem. Näiteks kui Päike oleks keskmise ukse kõrgune kera, siis Maa oleks selle kõrval 5 eurosendise mõõtu.
Kuna Päike on põhimõtteliselt gaasiline taevakeha, ei eksisteeri sellel kindlalt defineeritavat pinda. Pigem eristatakse sellele fotosfääri (viimane piir, mida nähtav valgus läbib) ja atmosfääri. Seda viimast jagatakse veel omakorda kromosfääriks, krooniks ja heliosfääriks. Kusjuures Päikese kroon on üle miljoni kraadi kuum, samas ku Päikese on "pind" kõigest 6000 kraadi. Päikese krooni on võimalik Maalt näha vaid täieliku päikesevarjutuse ajal.
Päikese pöörlemine enda telje ümber ei ole nii lihtne kui tahkete kehade puhul. Näiteks Päikese ekvaator teeb ühe tiiru 25 päevaga samal ajal kui pooluste kihitidel kulub tiiruks 10 päeva kauem. Osaliselt pöörlemise erinevuste tõttu väänduvad Päikese sisemuses tohutud magnetväljad, mis rebivad vahel sellest välja täheainet. Kui see elektriliselt laetud "tähetuul" mõne päeva pärast Maa ligidusse jõuab ning Maa magnetvälja mõjul poolustele koguneb, näeme me siin erksavärvilisi virmalisi.
Nagu me juba lapsena teada saame, ei tasu otse Päikesesse jõllitada. Veel hullem, kui peaksime seda tegema binokli või teleskoobiga, kuna sellele järgneks peaaegu kindlasti pöördumatu silmakahjustus. Ainus viis Päikest uurida, on kasutada erinevaid filtreid, mis tuhmistavad tähe valguse ning lubavad meil selle pinda otseselt näha. Selleks otstarbeks on olemas ka spetsiaalsed päikeseteleskoobid.
Professionaalsemal tasemel jälgitakse aga Päikest erinevates lainepikkustes orbiidilt. Näiteks 2010. aastal saadeti NASA poolt kõrgele Maa ümber tiirlema satelliit nimega Solar Dynamics Observatory (SDO), mis teeb iga 12 sekundi tagant Päikesest Ultra-HD kvaliteedis foto kümnetes erinevates lainepikkustes. Lainepikkustele omistatakse mugavuse mõttes erinevad värvid.

Kunstniku kujutus Solar Dynamics Observatory igapäevasest tööst.
Eelmisel aastal startis Maalt NASA kosmosesond Solar Parker Probe, mis on hetkel teel Päikese krooni välimistesse kihtidesse, et uurida Päikesel toimuvaid protsesse senisest tublisti lähemalt.
Ülal pooletunnine Ultra-HD video, mis on koostatud SDO kaadritest ning mille tegemiseks kulus NASA meeskonnal ligi 300 tundi tööd. Kõik selles nähtu on tõeline, ehk siis tegemist ei ole arvutisimulatsioonide või kunstniku nägemustega. Videos nähtavad päikeseloited (plahvatused) ja selle kohal kaarduvad plasmafilamendid on mitmeid Maa läbimõõtu kõrged. Tegemist on puhtakujuliseima looduse iluga, mille võimsusele ei ole valgusaastate läheduses midagi võrdluseks tuua. Soovitame ekraaniseaded ja heli põhja keerata ja pooleks tunniks aja maha võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar