kolmapäev, 12. jaanuar 2022

AStronoomiaklubi astrofoto: Orioni udukogu 2022

Eelmisel selgel neljapäeval, kui Kuu oli veel päris nooreke ja loojus vara, sai teleskoobi ja kaameraga püüdma asutud üht astrofotograafide lemmikut - Orioni suurt udukogu ehk M42. Teleskoobi suhteliselt lai vaateväli lubas kaadrisse ka selle lähistel asuva Sh2-279 piirkonna, mis kannab suupärasemat Jooksva mehe udukogu hüüdnime (mehe nägemiseks vaata fotot küljelt).

Foto täisresolutsioonis: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Orion_hdr_logoga.jpg
Mõlemad udukogud leiab uhkest Orioni tähtkujust, mis nüüd talvistel õhtutel suhteliselt kõrgele lõunataevasse tõuseb. Seal moodustavad need koos fotol paremal all asuva heleda tähegrupiga niinimetatud Orioni mõõga, mis ripub omakorda Orioni vöölt (kolm heledat tähte reas) ja paistab silmale otsekui uduste tähtede rida. Juba binokkel hakkab lisaks silmaga nähtavatele tähtedele paljastama M42 kahvatuvalget udusust, kuigi selle tõelise ulatuse ja värvide nägemiseks tuleb appi võtta kaamera ja pikad säriajad.
Orioni udukogu asub meist 1350 valgusaasta kaugusel ja on kusagil 25 valgusaastat lai. Sellega on see meile üks kõige lähem ja aktiivsem tähetekke piirkond, kus gravitatsiooni poolt kokku surutud gaasi- ja tolmupilved süttivad uute tähtedena. Kuigi udukogust on avastatud tuhandeid tolmu poolt varjatud tähti, on selle südames üksteisele suhteliselt lähedal säramas kümmekond massiivset tähte, mis vastutavad suures osas udukogu nähtava helenduse eest. Kusjuures heledamad neist võivad olla kõigest 10 000 aastat vanad.
Tänu sellele, et udukogus käib täheteke astronoomilises mõttes väga kiiresti, leidub seal sadu erinevates etappides tähti. Hubble kosmoseteleskoobi abil on seal pildistatud mitmeid tähti ümbritsevaid tumedaid protoplanetaarkettaid, milles parasjagu kleepuvad kokku planeedid - samamoodi nagu miljardeid aastaid tagasi juhtus meie Päikesesüsteemiga.
Kuna iga uus täht kulutab ära osakese udukogu materjalist ning nende süttimisel tekkiv võimas ultraviolettkiirgus puhub ümbritseva gaasi avakosmosesse, hääbub Orioni udukogu hinnanguliselt 100 000 aasta jooksul. Temast jääb alles heledate tähtede hajusparv, mida ümbritsevad kunagisest hiilgusest aimu andvad tuhmid gaasifilamendid. Midagi sarnast võib praegu näha Plejaadide või Hüaadide puhul.
Orionist paarsada valgusaastat kaugemal asuv Jooskva mehe udukogu koosneb mitmest pisemast tähetekkeudust ning tumedamast (fotol punakas) peegeldusudust, mis ise küll ei helenda, aga mida lähedalasuvad massiivsed tähed valgustavad.
Kasutatud tehnika ja tarkvara: Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Lodestar gideerija, L-enhance filter, Nikon D5600 (ISO500 32x180sek+30x20sek, 50xflat, 50xbias), PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar