Eile jõudis 25. detsembril Maalt startinud ja vahepeal poolteist miljonit kilomeetrit rännanud James Webbi kosmoseteleskoop lõpuks oma sihtpunkti Maa L2 punkti orbiidile. Kõik vahepealsed operatsioonid, nagu päikesevarju laiali sirutamine ning pea- ja sekundaarpeegli paika voltimine on edukalt ja ilma suuremate viperusteta õnnestunud.
Nüüd jääb pilkases pimeduses viibivatel peeglitel ja detektoritel üle vaid aeglaselt jahtuda töötemperatuurini paarkümmend kraadi üle absoluutse nulli ning juhtimiskeskus peab läbi viima viis-kuus kuud kestvad kalibratsioonid ja peenhäälestused, mis seavad inimkonna kaugelt kõige täpsema (ja kallima) teleskoobi umbes jaanipäevaks töökorda. Seejärel saab see alustada oma loodetavasti pikka, edukat ja avastusrohket teadusmissiooni universumi kõige esimeste galaktikate ja tähtede ning eksoplaneetide uurimisel.
Kuna L2 punkt, mis kujutab endast paika, kus Maa-Päikese gravitatsioonid liituvad, ei ole iseenesest täiesti stabiilne, peab Webb hakkama oma orbiiti ümber selle punkti iga mõne nädala tagant mootoritega korrigeerima. Iga selline manööver kulutab veidi kütust, mida on Webbi pardal kindel hulk. Seepärast plaaniti teleskoobi missiooni pikkuseks paberil kusagil 5-10 aastat. Vahepeal aga selgus, et teleskoobi selle punkti poole saatnud Ariane 5 kanderakett oli oma ülesandes nii täpne, et Webb ei pidanud teekonnal oma väärtuslikku kütust praktiliselt kasutama. Seetõttu arvestatakse, et selle teadusmissioon võiks pikeneda veel kusagil kümne aasta jagu. Lisaks ei ole täiesti välistatud, et paarikümne aasta pärast suudetakse selle poole teele saata robottankur, mis teleskoobi kütusevarud taastab. Tuleb välja, et insenerid on teleskoopi ehitades selle võimaluse peale ka ettenägelikult mõelnud, lisades sellele vajalikud luugid ja dokkimisklambrid. Aga see on juba tulevik...
All animatsioon Webbi orbiidist ja vaatesuundadest oma tööpostil, kuhu see äsja jõudis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar