Maa suurim kvaasikuu võib saada eestipärase "Ehaema" nime

Lisaks Kuule on Maal teadaolevalt seitse niimetatud kvaasikuud. Tegemist on asteroididega, mis tiirlevad ümber Päikese sama kiiresti kui Maa ning enam-vähem samas tasandis, kuid teevad seda ruumis teisiti orienteeritud ja/või rohkem väljavenitatud orbiidil. See tähendab, et meie planeedi vaatenurgast näivad kvaasikuud tegevat Maa ümber omapärase kujuga ja ajas muutuvaid silmuseid. Sellest siis ka nende nimi, kus sõna kvaasi on laen ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "peaaegu" või "näiliselt".*

Kvaasikuude orbidiid on paraku ebastabiilsed, mis tähendab, et varem või liiguvad need Maast eemale ning need lakkavad olevat kvaasikuud (kuigi tulevikus võivad nad selleks uuesti saada). Kuna tegemist on Maale võrdlemisi lähedal asuvate ja planeedi tiirlemistasandiga lõikuvate objektidega, kuuluvad need ka potsentsiaalselt Maale ohtlike asteroidide hulka.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 orbiit nähtuna Maa vaatenurgast. Selle kaugus Maast on keskmiselt 27 miljonit kilomeetrit ehk peaaegu 70 korda kaugemal kui Kuu.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 ja Maa orbiit nähtuna Päikese vaatenurgast. Mõlemad teavakehad tiirlevad ümber Päikese, kuid on seda tehes üksteise lähedal.

Siiani on Maal avastatud seitse sellist kvaasikuud, mille mõõtmed ulatuvad mõnest kümnest meetrist mõnesaja meetrini. Neist tõenäoliselt kõige suurem on asteroid astronoomilise tähisega (164207) 2004 GU9, mis avastati juba 2004. aasta aprillis. Kuna Maast asub see enamuse ajast mitmeid kümneid kordi kaugemal kui Kuu, on selle täpseid mõõtmeid ja kuju raske hinnata, kuid (164207) 2004 GU9 läbimõõt võib olla vahemikus 160-350 meetrit. Praeguste vaatluste alusel võib arvata, et jääb see meie kvaasikuuks veel vähemalt 600 aastaks.

Teadaolevast seitsmest kvaasikuust on siiani ametlik nimi (tähise asemel) antud vaid ühele. Selleks on 469219 Kamoʻoalewa, mis avastati 2016. aastal Hawaiil asuva Haleakalā observatooriumi abil.

Nüüd on aeg nimi anda järgmisele ning esmakordselt on kõigil võimalus nimevalikul oma hääl maksma panna. Nimelt peale seda, kui Veenuse teadaolevalt ainus kvaasikuu üsna humoorikal viisil nime Zoozve teenis**, otsustas USA raadiosaade/taskuhääling Radiolab koos Rahvusvahelise Astronoomia Liiduga (IAU) korraldada võistluse, kus kõik said 1. juunist 30. septembrini kvaasikuule 2004 GU9 nime pakkuda. Ligi 3000 esitatud kandidaadi seast valis üsna prominentne žürii välja seitse, mille hulgast leiab ka nime "Ehaema". Selle pakkus välja Liisi A. Eestist. Teised nimekandidaadid on Bakunawa, Cardea, Enkidu, Ótr, Tarriaksuk ja Tecciztecatl.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 suuruse rohmakas võrdlus New Yorkiga. Selle kuju, värvus ja tekstuur on juhuslikult genereeritud.

Nüüd saavad kõik soovi korral anda enda lemmikule hääle kuni 1. jaanuarini, mil Radiolab kuulutab enim hääli saanud nime võitjaks. Peale seda kinnitab Rahvusvaheline Astronoomia Liit selle 2004 GU9 ametlikuks nimeks.

Hääletada ja nimede kohta lähemalt lugeda saab siit: https://radiolab.org/quasi-moon

*Samast ladinakeelsest sõnast on tulnud ka ammuste ja väga heledate galaktikate tuumad kvasarid, mis meenutasid avastades teleskoobis tähti. Kvasar tähendabki "tähelaadset".

**524522 Zoozve on Veenuse ainus teadaolev kvaasikuu, mis avastati Lowelli observatooriumi astronoom Brian A. Skiffi poolt 11. novembril 2002. Käesoleva aasta alguses oli Radiolabi eetris saade, kus selle üks saatejuhte rääkis, et ta oli oma lapsele tellinud kunstnikult Alex Foster Päikesesüsteemi kujutava plakati. Sellelt plakatilt avastas ta, et Veenuse juures oli kujutatud kuud nimega Zoozve. Kuna Veenusel teadaolevalt ühtegi kuud ei ole, võttis ta kunstnikuga ühendust ning tuli välja, et viimane oli lugenud eelmainitud kvaasikuu algupärast numbritest ja tähtedest koosnevat tähist 2002VE valesti ning arvas, et Veenusel on kuu nimega Zoozve. Kuna saade sai üsna palju kõlapinda, siis otsustas kvaasikuu avastaja Brian A. Skiff Rahvusvahelisele Astronoomia Liidule esitada taotluse, et see nimetatakski ametlikuks Zoozveks. Nädal hiljem oli taotlus rahuldatud.

Plakat, tänu millele sai Veenuse kvaasikuu 2002 VE sai nimeks Zoozve.

Apollode kuukulgur ja selle juhtimine

Alloleval fotol on näha tõenäoliselt ühe maailma kõige kallima sõiduki instrumentide paneeli ja juhtimiskangi. Need kuuluvad Apollo 15, 16 ja 17 missioonide ajal kasutust leidnud kuulsatele kuukulguritele (Lunar Roving Vehicle-LRV), mida ehitati kokku vaid neli eksemplari, kuid mille arendusele kulus 38 miljonit dollarit. Tänapäevases vääringus ligineks see 350 miljonile dollarile.

Instrumentidest on lisaks üsna tavalisele spidomeetrile ja odomeetrile näha gürokompassi, temperatuuri- ja akunäidikuid ning kaldesensoreid. Lisaks mitut lülitit vedavate mootorite sisse-välja lülitamiseks ning keeravate sildade lukustamiseks.

Kulguri juhtimine käis kahe istme vahel asuvast kangist, mida paremale-vasakule kallutades sai rattaid keerata ning edasi-tagasi kallutades kiirendada ja pidurdada. Kangil oleva lüliti kasutamisel sai kulguriga tagurdada ning seda täielikult tagasi tõmmates rakendus käsipidur.

Kahekohalised 4x4 kulgurid kaalusid Maal 210 ja Kuul vaid 35 kilogrammi, kuid suutsid kanda 440 kilogrammist lasti (Kuul 73kg). Nende jõuallikaks oli neli 0,17kw elektrimootorit, millele andsid energiat 121 ampertunnised hõbe-oksiid akud. Kulgurite tippkiiruseks oli disainitud ligi 13km/h, kuid viimase Apollo 17 missiooni ajal suutis astronaut Eugene Cernan enda sõidukist allamäge välja meelitada 18km/h. Tegemist on siiani Kuu pinna kiirusrekordiga.

Iga kolme missiooniga kaasas olnud kulgur sõitis Kuu pinnal kokku kusagil 30 kilomeetrit ning jäeti seal lahkudes maha. Neljas kulgur, mis pidi kaasa minema katkestatud Apollo 18 missiooniga, kasutati varsti peale Apollo programmi lõppu muude programmide varuosadeks. Küll aga eksisteerib muuseumides veel mitu selle mulaaži ja prototüüpi.

Videomontaaži kuukulguritest oma sihipärases keskkonnas ringi sõitmas vaata alt.

Mis värvi on universum?

Mis värvi on universum? Selline küsimus, mis võiks esmapilgul kuuluda lapsele, ei pruugigi olla täiesti vastamatu. Täpsemalt võiks selle sõnastada, et mis oleks meid ümbritsevate galaktikate keskmine värv nähtuna Maalt.

2003. aastal avaldasid Johns Hopkinsi ülikooli teadlased Karl Glazebrook ja Ivan Baldry uurimuse, kus nad tegid kindlaks 200 tuhande galaktika liitvärvi, milleks on allolev kergelt beežikas toon. Leidmaks sellele värvile ametlikku nime, korraldasid nad võistluse, mille võitjaks sai nimi "Kosmiline latte". Selle pakkus välja Peter Drumi nimeline mees, kes luges võistlusest kohvikus istudes ning kes märkas, et küsitav toon ja tema latte olid sama värvi. Teiste pakutud nimede hulgast leiab veel "Cappuccino Cosmico", "Suure Paugu beeži" ja "Univeeži".

Allolevat värvi, mis HEX-koodis on #FFF8E7, võiks sisuliselt võtta kui väga paljudes galaktikatest sisalduvate tähtede keskmist värvitooni nähtuna Maalt. Universumi vananedes on see värv muutunud ja muutub ka edaspidi oluliselt punakamaks, kuna kunagised kuumad ja seega sinisemad tähed on nüüdseks paisunud punasteks hiidudeks. Sõna "nüüdseks" on muidugi petlik, kuna valguse kiirus on lõplik ning me saame rääkida ainult sellisest tähevalgusest, mis on meieni jõudnud. 

Hiina mehitatud kuulend ei ole enam mägede taga

Hiina mehitatud kosmoseagentuur on avaldanud osaliselt animeeritud promovideo selle eelseisvatest plaanidest mehitatud kuulendudeks. Sellelt võib näha, et vähemalt Kuule maandumine ning seal ettenähtud tegevused on väga sarnased Apollo programmi viimastele missioonidele, mis sisaldasid näiteks kokkupakitud kuukulguri kasutamist.

Kuule jõudmiseks plaanitakse kasutada kahte hetkel veel kordagi lennanud Long March 10 raketti, mille esimene testilend peaks toimuma 2026. Neist üks toimetab Kuu orbiile mehitatud kosmoselaeva ning teine Kuule maandumiseks vajaliku tehnika. Kaks laeva põkkuvad Kuu orbiidil ning seejärel maandudakse (kuundutakse). Video näitab veel erinevaid tehnika teste ja kuulendudeks ehitatud juhtimiskeskusi.

Hiina mehitatud kuulend peaks aset leidma millalgi enne 2030. aastat. Kuigi kriitikud kipuvad Hiina kosmoseprogrammi mingil põhjusel pilkama, ei saa eitada, et siiani on nad olnud kõigis ettevõtmistes üles ootuste edukad. Näiteks on nad orbiidile saatnud kosmosejaama, maandunud Marsile, Kuu tagaküljele ning toonud Kuult pinnaseproove. Kusjuures seda kõike esimesel katsel. Erinevalt näiteks NASAst on see kõik toimunud ka ettenähtud tähtaegu täites või neid lausa edestades.

NASA ja ESA koostöös toimuv Artemise programm lubab inimese Kuule toimetada 2026. aastal. Kuid suure tõenäosusega lükkub see siiski edasi. Ehk siis kümnendi lõpus läheb päris pingeliseks rebimiseks.

Sombreero galaktika (M104) James Webbi kaameras

Neitsi galaktikaparve servas asub galaktika M104, mida tuntakse laiemalt Sombreero galaktika nime all. Omapärase kujuga tolmuriba tõttu on see üks astrofotograafide meelisobjekte, mis kahjuks meie talvises taevas Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril üle 20 kraadi lõunahorisondist kõrgemale ei tõuse.

Sombreero on Linnuteest vaid veidi väiksem, kuid asub meist umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seetõttu isegi kogukates teleskoopides nähtav kui pisike hele pallike, mida läbib tumedam triip. Täpsemate detailide nägemiseks läheb tarvis korralikku astrofototehnikat või siis näiteks kosmoseteleskoopi...

Sombreero Hubble kosmoseteleskoobis. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../M104_ngc4594_sombrero...

Sombreero Hubble ja nüüdseks töö lõpetanud Spitzeri kosmoseteleskoopide koostöös.

Kui Hubble kosmoseteleskoop Sombreerot 2003. aastal nähtavas valguses pildistas, sai sellest praktiliselt kohe üks selle legendaarsemaid jäädvustusi. Tõenäoliselt on seda fotot kusagil või millalgi näinud paljud. Meie klubi kodulinnas Tõrvas näeb seda näiteks mitmemeetriseks venitatud kangastrükis kohaliku Pubi Juudase tagaseinas.

Nüüd on seda jäädvustanud järgmine kuulus kosmoseobservatoorium nimega James Webb, mis erinevalt Hubblest vaatas kaugelt galaktikast lähtuvat elektromagnetkiirgust niinimetatud kesk-infrapunas (lainepikkus 4,9 - 28,8 mikronit). See lubab eelkõige näha sealset jahedamat tolmurõngast ilma sadade miljardite tähtede ja nende poolt valgustatud gaasi/tolmu ülevalgustava särata.

James Webbi vaade Sombreero galaktikale. Suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01JCGZ6RZ1Q80P6R5J90FASFQ3.png

Sombreero kesk-infrapunas (üleval) ja nähtavas valguses (all).

Pikalt on arvatud, et Sombreero hiiglaslik tomurõngas on paigaks, kus toimub aktiivne täheteke. Aimu annaksid sellest infrapunaselt helendavad udukogud. Webbi vaatlused näitavad, et see ei vasta tõele. Kui võrdlemisi rahulikus Linnutees arvatakse tähetekke määraks ümmarguselt kaks tähte aastas, siis Sombreeros on see vähem kui üks täht aastas. Teise üllatusena leiti, et Sombreero tuum ei koosne mitte tihedalt pakitud tähtede kerast, vaid pigem nende kettast. Ketta keskel peitub umbes 9 miljardi Päikese massiga supermassiivne must auk, mis näib aktiivselt kuid mitte liialdavalt "toituvat" sellesse langevast materjalist.

Need kaks uut teadmisekildu võivad esmapilgul tunduda triviaalsetena. Kuid samas eelnevad arvamused (kiire täheteke ja tähtede halo) tuginesid mingitele tollel hetkel arvatavasti õigetele eeldustele. Nüüd tuleb vaatluslikult välja, et need olid ekslikud. Sellises olukorras on automaatne teaduslik reaktsioon küsida, et miks need olid ekslikud, ehk mis on meie eeldustes valesti. Võib olla meie lehe jälgijatele ei pea seda eradi meeldi tuletama, kuid see ongi see, mille nimel ja varal teadus töötab. Kui eksperiment (astronoomias asendab seda vaatlus) ei klapi teooriaga, siis on toimumas midagi huvitavat ning uued avastused on võimalikud.

James Webb asub kuuldavasti Sombreero galaktika puhul varsti uurima selle kolmandat eripära. Tuleb välja, et kõnealune galaktika on oma tüübi ja suuruse kohta ebatavaliselt rikas kerasparvede poolest. Kerasparved kujutavad endast iidseid ja väga tihedaid tähekogumeid, mis arvatakse olevat moodustunud universumi algupäevadel. Kuidas täpsemalt, jääb esialgu vastuseta. Linnutees leidub selliseid kerasparvi ligemale 200 (kuulsaim meie taevas on M13). Sombreeros, mis on Linnuteest väiksem, leiab neid aga vähemalt 2000. Millest selline kerasparvede rikkus just sellises galaktikas, on järjekordselt üks põnev küsimus...

...

NASA ja ESA koostöös valminud James Webbi kosmoseteleskoop, olles sisuliselt inimkonna kõige täpsem vaatlusriist, on arusaadavalt nõutud ressurss. Oktoobri keskel lõppes ettepanekute voor, millega astronoomid üle maailma said endale sellest algavaks aastaks tükikest küsida. Kokku esitati rekordilised 2377 ettepanekut, mis oleks nõudnud kokku umbes 78 000 tundi vaatlusaega. Kuna aastasse mahub vaid 8760 tundi, siis ettepanekute ja reaalsuse vahekord on kurb 9:1.

Küll oleks hea, kui James Webbi sarnaseid teleskoope oleks näiteks kümme. Seda ei oleks tegelikult palju küsitud. James Webbi eelarve 23 aastase ajaperioodi jooksul on kusagil 9,7 miljardit dollarit. Samal ajal on ainuüksi USA eelarve sama perioodi jooksul olnud 101 triljonit dollarit. Kui teha kiire arvutus, siis James Webb hõlmab sellest 0,0095 protsenti.

Rosetta komeeti uurimas

2014. aasta augustist kuni 2016. aasta juulini tiirutas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Rosetta sond ümber komeedi nimega 67P/Churyumov-Gerasimenko. Juba 69. aastal nõukogude astronoomide Klim Ivanovitsh Churyumov ja Svetlana Ivanova Gerasimenko poolt avastatud komeet on mõõtmetelt umbes 4,3x4,1 kilomeetrit ning see ligineb iga kuue ja poole aasta tagant Päikesele 186 miljoni kilomeetri kaugusele (veidi kaugemale kui Maa Päikesest). Viimati juhtus see 2021. aasta novembris ja järgmine tuleb 2028. aasta aprillis.

Nagu teised komeedid koosneb ka 67p enamuses veejääst ja tolmust, millest viimase seas on ohtralt orgaanilisi ühendeid, mis võivad õigetes tingimustes olla aluseks elu tekkele. Komeedi veider kuju tuleneb ilmselt sellest, et kauges minevikus põrkusid kaks pisemat üksteise ümber tiirlevat komeeti üksteisega väiksel kiirusel ning "sulasid" lõpuks kokku. Iga lähenemisega Päikesele, mille käigus selle osa selle jääst aurustub ning avakosmosesse paiskub, kaotab 67p umbes meetri oma raadiuses. See tähendab, et kõigest mõne tuhande aastaga see lihtsalt aurab ära.

All mõned Rosetta lähijäädvustused 67P/Churyumov-Gerasimenkost.

Aegvõte komeedi liigendatud pinnast. Esiplaanil ei ole mitte tuules pillutatud lumi, vaid tolm ning kosmilised kiired, mis sondi kaamerasensorit läbivad. Suunaga ülevalt alla on näha liikumas tustal paistvaid tähti.

Rõhutatud värvides on näha, et peamiselt jääst ja tolmust koosnev komeedituum sisaldab ka punakat tooni orgaanilisi ühendeid.

Värvide osas võimendatud öähivõte komeedi kahel poolkeral kõrguvatest kaljudest.

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiteri pöörlemine

Laupäevaõhtune Jupiter läbi teleskoobi. Animatsioon koosneb 14 kaadrist, mis said kokku filmitud kokku umbes poole tunni vältel.

Jupiter on Päikesesüsteemi kõige kiiremini pöörlev planeet, mis teeb ühe pöörde 10 tunniga. See tähendab, et selle hiiglase ekvaator liigub kiirusega 12,5 kilomeetrit sekundis. Planeedi ümber on näha tiirlemas ka kaht selle kuud. Planeedile visuaalselt lähemal asub jäine Europa ja paremalt liigub selle poole vulkaaniline Io.

Kasutatud tehnika ja tarkvara: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 14x120sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Spaceshipi kuues testilend

SpaceX-i maailma suurim ja võimsama Starshipi nimelise raketi katselennud on hakanud muutuma nii tihedaks ja edukaks, et varsti ei pruugi need ületada isegi uudistekünnist.

Esmaspäeval toimus Starshipi järjekorras kuues katsetus, mis läks suures plaanis sama edukalt kui eelmine. See tähendab, et kõik raketimootorid, eraldumised ja maandumised töötasid nii nagu pidi. Ainus erinevus eelnevaga oli, et raketi esimene aste (Super Heavy) otsustati viimasel hetkel tekkinud sideprobleemide tõttu kinnipüüdmise asemel maandada Mehhiko lahte, kus see tõenäoliselt drastiliste temperatuurierinevuste tõttu plahvatas.

All videomontaaž raketitesti parimate hetkedega. Eriti tasub vaadata selle lõppu, kus on näha Starshipi mootorite najal India ookeani maandumas. Kaks eelmist edukat maandumist leidsid aset pimedas. Esmakordselt näeb seal ka Starshipi kandvat lasti - mängubanaani, mis trosside külge kinnitatult lastiruumi uhkes üksinduses mikrogravitatsioonis hõljub.

Raske öelda, et mitu testilendu läheb veel vaja, et Starshipi saaks hakata kasutama eesmärgipäraselt, kuid plaanid on igatahes suured. Kasutatama peaks seda juba mõne aasta pärast mehitatud kuulendudeks Artemise programmis, Marsilt pinnaseproovide toomiseks ning isegi lõpuks inimese/inimeste astumiseks Marsile. SpaceX asutaja ja juhi Elon Muski lubaduste kohaselt võiks see viimane aset leida juba enne käesoleva kümnendi lõppu. Tavaliselt tuleks taolistesse lubadustesse suhtuda kergelt öeldes skeptiliselt, kuid praegu elame me vana Hiina needuse kohaselt "huvitaval" ajal ning Musk on ronimas poliitilises mõttes testimata kõrgustes. Oleks valetamine väita, et me ei ole lähiaastate kosmosearengute vallas ettevaatlikult põnevil.

121 meetri kõrgust ja 9 meetrise läbimõõduga Starshipi mõõtmeid on raske niisama telefoni- või arvutiekraani ees lugedes ette kujutada, kuid alt kommentaaridest leiab lühikese klipi, mis seda vähemalt üritab võrdluses inimesega edasi anda. Kui rääkida Starshipi algselt maast lahti rebiva Super Heavy võimsusest, siis ka selle kohta on võrdlus olemas. Nimelt suudab üksainus Raptori rakettmootor tekitada kaks korda rohkem tõukejõudu kui legendaarse Boeing 747 reisilennuki neli reaktiivmootorit kokku. Super Heavy on varustatud 33 sellise mootoriga

Galileo ja Päike

 

Veegat ümbritsev tolmuketas on üllatavalt ühtlane

Praegustel sügisõhtutel paistab hämaruse saabudes kõrgel läänetaevas Lüüra tähtkuju heledaim täht Veega. Lisaks sellele, et tegemist on meie taeva neljanda heledaima tähega (Päikese, Siiriuse ja Arktuuruse järel) on Veega ka tõenäoliselt Päikese järel kõige enaimuuritum täht astronoomias. Selle üheks põhjuseks on selle lähedus - vaid 25 valgusaastat. Umbes 14 000 aastat tagasi oli Veega meie taeva põhja polaartäheks ehk nagu Põhjanael on praegu. Tänu Maa pöörlemistelje muutusele ehk pretsessioonile saab ta selleks uuesti umbes 13 tuhande aasta pärast*.

Päikesest on niinimetatud A-tüüpi Veega kusagil 2,1 korda massiivsem ja 2,6 korda suurem, mis tähendab, et see särab ka kuumemalt ja heledamalt. Näiteks pinnatemperatuur on sellel ligi 10 000 kelvinit (Päikese 5600 kõrval) ning koguheleduselt edestab see meie kodutähte koguni poolsada korda. Tegemist ka väga noore tähega, mis kukkus kosmilisest gaasipilvest kokku vaid pool miljardit aastat tagasi ning umbes sama kaua on sellel veel tähekütust järel. Nagu paljud noored tähed, pöörleb ka Veega väga kiiresti. Kui Päikesel kulub ühe pöörde tegemiseks keskmiselt 24,5 päeva, siis paar korda suurema läbimõõduga Veega teeb sama vaid 16,3 tunniga, mis tähendab, et selle ekvaator liigub kiirusega 236 kilomeetrit sekundis. Selle tulemusel on Veega poolustelt tugevalt kokku surutud.

Umbes selline võiks Veega suuruse, kuju ja värvuse poolest välja näha meie Päikese kõrval. Veega lapiku kuju põhjuseks on selle ülikiire pöörlemine, tehes ühe tiiru vaid 16,3 tunniga. Selle ekvaator liigub seetõttu kiirusega 236 kilomeetrit sekundis.

Tänu lähedusele, heledusele, noorusele ja õnnelikule kokkusattumusele, et meie poole vaatab täpselt üks selle poolustest, on Veega olnud pikalt astronoomide huviorbiidis küsimusega, kas selle ümber tiirleb või on parasjagu moodustumas eksoplaneete.

Kuigi Veegat on vaadeldud paljude suurte teleskoopidega, on neist nüüdseks kõige edukam olnud Hubble ja James Webbi kosmoseteleskoopide koostöö. Kui Hubble suudab tähe ümber tiirlevas lapikus ja meie poole vaatavas tolmukettas registreerida valgust, mis peegeldub suitsuosakeste mõõtmetega võrreldavalt materjalilt, siis Webb suudab näha sealse kuni tolmu ja liivatera mõõtu osakeste poolt kiiratavat soojuskiirgust. Kahe observatooriumi liitvaatluste tulemusel võib nüüdseks üsna kindlalt väita, et Veegat ümbritsev tolmuketas on imekspandavalt ühtlane ning vähemalt 1,5 miljardi kilomeetri (10 astronoomilise ühiku) ulatuses tähest ühtegi hiidplaneeti seal moodustumas ei ole. Veega tolmuketta läbimõõt on ligemale 200 astronoomilist ühikut ning näib, et umbes 60 astronoomilise ühiku juures on kettas õrn (fotol tumedam) vahe. Mis seda tekitab, on hekel ebaselge, kuid mingit massiivset hiidplaneeti seal vaatlusega kindlaks ei ole suudetud teha.

Võrdluseks James Webbi vaatlus Lõunakala tähtkujus asuva Formalhauti tähe ümber asuvast tolmukettast, kus arvatavasti moodustuvad hiidplaneedid. Massi ja vanuse suhtes on Formalhaut ja Veega väga sarnased.

Veegat ümbritsev tolmuketas ja selles asuv tumedam pilu. Pilu tekkepõhjust hetkel veel ei teata.

Vasakul Hubble kosmoseteleskoobi vaatlus Veegat ümbritsevast tolmukettast ja paremal vaatlus James Webbi kosmoseteleskoobi poolt. Need mõlemad näitavad, et tõeliselt suuri planeete seal kaugusel 10-100 astronoomilist ühikut (150 miljonit kilomeetrit) moodustumas ei ole. Tegemist on küllaltki üllatava avastusega.

Veegale kauguse, vanuse, temperatuuri ja massi poolest väga sarnane täht on Lõunakala tähtkujus asuv Fomalhaut. Erinevalt Veegast on selle ümber tiirlevast tolmukettast leitud aga mitmeid selgelt tihedamaid piirkondi, mis kahtlustatakse olevat moodustuvad hiidplaneedid. Fakt, et sama ei ole suudetud leida Veega ümbert tekitab arusaadavalt küsimusi, millele hetkel veel vastust ei ole. Aga eks see teebki teaduse huvitavaks.

*Maa pretsessioon ehk pöörlemistelje suuna nihkumine taustatähtede suhtes tuleneb sellest, et Maa ei ole täiuslik sfäär vaid poolustelt lapik geoid, mida Kuu ja Päikese gravitatsioonid ebaühtlaselt mõjutavad. Pretsessiooni võib vaadelda näiteks vurri puhul, mis aeglustades võbelema hakkab. Sarnaselt selliselt käituva vurriga joonistavad Maa poolustelt välja kiirguvad kujutletavad sirged taevasse ringi, mis teeb ühe tiiru umbes 26 000 aastaga. See tähendab ühtlasi, et planeedi taevapoolused ehk punktid, mille ümber näivad taevatähed Maa pöörlemise tõttu tiirlevat, nihkuvad aegade jooksul. Hekel on Maa põhjataeva pooluse lähistel Põhjanaela nime kandev täht, kuid aja jooksul see mõtteline punkt triivib ning umbes 13 tuhande aasta pärast asub sellele punktile heledatest tähtedest kõige lähemal täht Veega. Animatsiooni Maa pretsessioonist vaata alt.