Planetaarudu NGC 6072

James Webbi kosmoseteleskoop on pildistanud omapärase kuju ja struktuuriga planetaarudu NGC 6072, mis asub meist umbes 3200 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkuju suunal. Planetaarudud on kosmilises mõttes üsna viivukesed (paarkümmend tuhat aastat) paisuvad gaasist ja tolmust pilved, mis on alguse saanud surevate Päikese-mõõtu tähtede laiali hajuvast materjalist. Enamasti on need kujult kas ümarad või siis vähemalt mingis suunas sümmeetrilised. Esmapilgul näeb NGC 6072 aga välja otsekui laialivalgunud värviplekk. Seda eriti nähtavas valguses.

Webbi lähi-infrapunas foto planetaarudust NGC 6072.

Webbi kesk-infrapunas foto planetaarudust NGC 6072.

Webbi infrapunakaamerates hakkab sellest aga välja kooruma sügavam alustruktuur, mida on lihtsam näha kesk-infrapunas (sinisem) tehtud foto puhul. Sealt on märgata, et nüüdseks surnud tähe juurest on materjal välja paiskunud eelkõige kella 11 ja 5 ning kella 1 ja 7 suunal. Võib olla ka 12 ja 6 suunas. 3 ja 9 suunal näib moodustist läbimas ekvatoriaalne ketas ning kogu asja ümbritsevad ringjad laineid meenutavad kaared. Ollakse võrdlemisi kindlad, et sellise ebatavalise kuju peamiseks süüdlaseks on sureva tähe kaaslaseks olev vähemalt üks teine täht, mis esimese ümber tiireldes oma gravitatsiooniga irduvat gaasi ja tolmu omalt poolt suunab. Kunagise tähe paljastunud kuum ja tihe tuum - valge kääbus ja selle oletatav kaaslane või kaaslased on nähtavad fotodel planetaarudu südames üheainsa valge tähena.

Siis kui DART põrgatati asteroidiga

2022. aasta septembris põrgatati umbes 175 meetrise läbimõõduga asteroid Dimorphosega kosmoseaparaat DART. Kokkupõrke hetkel liikus enam kui poole tonnise massiga DART suhtelise kiirusega 6 kilomeetrit sekundis. Kuna Dimorphos tiirleb ümber suurema Didymose, loodeti kokkupõrkega selle tiirlemisperioodi mõõdetavalt muuta, tõestades sellega, et põhimõtteliselt on võimalik sarnast lahendust kasutada Maale ohtlike asteroidide kursi muutmiseks.

Kuigi katse õnnestus ning asteroidi tiirlemisperiood kokkupõrke tagajärjel tõepoolest muutus, on nüüd leitud, et kokkupõrge ei olnud päris selline, nagu mudelite põhjal ennustada võis. Näiteks ei tekitanud kokkupõrge asteroidi pinnale vaid kraatrit, vaid muutis terve asteroidi kuju (tegemist ei ole monoliitse kivimürakaga, vaid pisemast kraamist kokku "kleepunud" rusuhunnikuga) ning kokkupõrkest välja paisanud materjal liikus kiiremini ja "vähemjuhuslikumalt" kui võinuks arvata.

Järgmisel aasta lõpus jõuab Dimorphose juurde Euroopa Kosmoseagentuuri sond Hera, mille üheks ülesandeks saab antud ebakõladesse selgust tuua ning tekkinud muutusi asteroidis koha peal uurida. Seda kõike selleks, et kui inimkonnal tõesti kunagi vaja enesekaitseks midagi sarnast on vaja korrata, me seda ka õigesti teeksime.

All näha umbes 250 sekundilist ajaliselt kokkusurutud aegvõtet kokkupõrkest välja paiskunud materjalijugadest ja suuremast Didymosest. Seda jäädvustas mõni aeg enne kokkupõrget DARTi küljest eraldunud kuupsatelliit LICIAcube ja selle kaamera LUKE.

Tõrva Astronoomiaklubi esimene teleskoop müügis

TELESKOOP ON BRONEERITUD!

....

Olude sunnil oleme otsustanud müüki panna astronoomiaklubi esimese teleskoobikomplekti, mis teenis meid ustavalt aastaid, kuid mis on viimasel ajal uue tehnika kõrval niisama seisma jäänud. Nüüd kus pimedad augustiööd on ukse taga loodame, et peagi pakub see huvitavaid vaateid juba järgmisele omanikule, samas kui meie leiame selle müügist vahendid jätkamaks Tõrva esimese hobiobservatooriumi ehitusega.

Kõnealune teleskoobikomplekt koosneb kahest peamisest osast - teleskoobitorust ja monteeringust. Toruks on modifitseeritud* Bresser Messier NT203/1200 newton-tüüpi peegelteleskoop ja monteeringuks ekvatoriaalne Bresser Exos2 Go-To. Lühidalt on tegemist motoriseeritud keskmiselt võimsa peegelteleskoobiga, mille juhtpult suudab korraliku joonduse korral vaatleja viia automaatselt ligi 20 tuhande erineva astronoomilise objekti juurde ning hoida teleskoopi nendele automaatselt suunatuna.

Sellega on väga mugav vaadelda Kuud, Päikest, planeete, kaksiktähti, planetaarudusid, kerasparvi, udukogusid jne. Niisama vaatlemiseks ning Kuu ja Päikese pildistamiseks on tegemist täiesti hea asjaga - mõned sellega tehtud fotod all galeriis. Süvataeva astrofotograafiaga tõsisel tasemel tegelemiseks jääb monteering (see asi mis teleskoopi liigutab) antud raske toruga võib-olla veidi nõrgaks, aga täiesti võimatu see ei ole. Monteeringul on ST-4 port ja ühendada peaks seda saama ka välise arvutiga. Kergema teleskoobitoru või kaamera olemasolul saab monteeringut edukalt kasutada ka pikemate säride tegemiseks.

Tehnilised andmed tootja kodulehel: https://www.bresser.com/.../bresser-messier-nt-203-1200...

Komplekt on kohe valmis kasutamiseks. Lisaks toitekaablile ja juhtimisarvutile paneme teleskoobiga kaasa korraliku 26mm Super Plössl okulaari, Celestroni kvaliteetse Omni 2x Barlow läätse (poes kusagil 50€), kaks T-rõngast kasutamaks teleskoopi Canoni või Sony peegelkaameratega ja isetehtud päikesefiltri, millega saab näha ja jäädvustada päikeseplekke ja granulatsiooni. Prinditult anname kaasa teleskoobi inglise keelse kasutusjuhendi ning fotode ja illustratsioonidega liigendatud ülevaate teleskoopide olemusest, tüüpidest, lisadest ja paljust muust.

Suur plekk Päikesel. Kaamera Nikon D5600.

Kuu pildistatud läbi antud teleskoobi. Kaameraks Nikon D5600.

Jupiter. Pildistatud läbi 2x barlow läätse. Kaamera ZWO ASI071MC pro.

Hind? Poes maksab selline komplekt kusagil 1500-1600 eurot. Antud komplektil on mõned kasutusjäljed, kuid optika ja mehhaanika on uueväärsed (peeglid värskelt pestud ja joondatud), kogu asi on hästi hoitud ja nii mõnelgi viisil paremaks tehtud.

Ausaks hinnaks seame 900 eurot! Selle raha eest on teleskoopi küll.

PS: kuna optiliste riistade transport on hell teema ja meil ei ole enam alles ka selle orginaalpakendeid, siis viisist selle soovijale kättetoimetamisel räägiks juba lähemalt tõelise huvilisega.

*torust ja modifikatsioonidest:

Teleskoobitoruks on newton-tüüpi peegelteleskoop Bresser Messier NT203/1200. Nagu optikaga veidi kokku puutunud inimesed nimest järeldada võivad, on tegemist 8 tollise (203mm) läbimõõduga ja 1200mm fookuskaugusega teleskoobiga. Veidi lihtsamas kõnepruugis on tegemist keskmisest võimsama valgusjõu ja "suurendusega" vaatlusriistaga, mis suudab ära näidata ka võrdlemisi nõrgad objektid. Toru ise on hästi hoitud, aga mõningate kasutusjälgedega. Peeglid on värskelt pestud, puhastatud ja kollimeeritud.

Kuna mitu aastat oli see meie peamine vaatlusteleskoop, siis sai sellele tehtud ka mitu modifikatsiooni eesmärgiga seda vaatluste ja astrofotograafia jaoks mugavdada. Ühesõnaga tegime seda jõudumööda paremaks.

• apertuuri mask - sisuliselt alumiiniumist CNC-pingis välja freesitud rõngas peapeegli ees, mille mõtteks oli parandada tähekujutiste teravust varjates ära peegli ebatäiuslikest servadest tingitud soovimatuid peegeldusi. Võime öelda, et see õnnestus ning vaade ja fotod läbi teleskoobi on selgemad kui uuena.
• laiem teleskoobi häll - klambrid, mis teleskoopi monteeringu (statiivi) küljes hoidsid olid mingil põhjusel ilmselgelt liiga kitsad. Need tekitasid selle suhteliselt pikas torus liigset staatilist painet ja tuulistes oludes ka värinat. Laiem häll lisas omajagu stabiilsust.
• Wilcox Rotating Rings - ühe hobiastronoomi suhteliselt hiljutine leiutis, mille abil saab newton-tüüpi teleskoopi vaatluse ajal "hällis" pöörata, ilma et see gravitatsiooni mõjul edasi-tagasi nihkuks ning tasakaalu rikuks. Fotodel on neid teleskoobi küljes näha siniste rõngastena - sisuliselt plastiktoru ja klambrid. Tegemist on väga lihtsa aga kasuliku lisaga, mida teleskoobitootjad mingil põhjusel veel standardiks ei ole võtnud.
• lisaplaadid fokuseerija ja sihtija alla - veidi keerukam ehitustöö, milleks oli kumerate lisaplekkide lisamine teleskoobitoru sisemusse eesmärgiga vähendada kaamera raskusest tulenevat painet ning seega soovimatuid optilisi moonutusi astrofotograafias.
• isetehtud lisaklamber sihtijale/gideerijale - Bresseri enda standard sihtija kinnitamiseks ei ühildunud enamike juhatuspikksilmadega. Sai fabritseeriud, kinnitatud ja jäigastatud üks lisaklamber, mida saab kasutada toru digitaalseks gideerimiseks. 

Betelgeuse pole üksi

Autor: Üllar Kivila

Astronoomid on juba mõnda aega kahtlustanud, et hästituntud Orioni tähtkuju punasel hiidtähel Betelgeusel võib leiduda lähedane kaaslane, mida on oma ematähe suure heleduse kõrval väga raske eristada. Nüüd on 2024. aasta detsembris tehtud vaatluste põhjal seda tõenäoliselt esmakordselt nähtud. NASA Amesi Uurimiskeskuse vanemteaduri Steve Howelli juhitud töörühm kasutas Hawaii saarel asuvat Gemini teleskoopi, mis on oma 8,1-meetrise peapeegliga üks maailma suurimaid.

Gemini teleskoobi jäädvustus Betelgeusest koos oma vastavastatud kaaslasega. Et Betelgeuse nimi pärineb araabiakeelsest fraasist "al-Jawzā käsi/õlg", siis pakuti kaaslasele nimeks Siwarha - araabia keeles "käevõru".

Teleskoobi suurus määrab selle lahutusvõime, aga Maad ümbritsev atmosfäär on pidevas liikumises, mistõttu paistavad vaadeldavate taevakehade kujutised värelevana ning ilma lisavaeva nägemata jääks maapealsete teleskoopide lahutusvõime üsna tagasihoidlikuks. Betelgeuse suur heledus võimaldab selle vaatlemisel kasutada väga lühikest säriaega – antud töös 10 millisekundit – mis tähendab, et tähte sisuliselt filmitakse läbi teleskoobi. See aeg on piisavalt lühike, et atmosfääri võbelused seisavad ühe kaadri jooksul praktiliselt paigal ning paljude kaadrite keskväärtuse arvutamisel saadav lahutusvõime on piiratud vaid optilise süsteemi enda suurusega. Niisiis jäädvustatigi Betelgeusest 6000 kaadrit, mille kokkuliitmisel seni märkamatuks jäänud kaaslane end lõpuks ilmutas.

Leitud kaaslane on oma ematähest tervelt 6 tähesuurust tuhmim (ehk kiirgab umbes 250 korda vähem valgust) ning tiirleb Betelgeusest meie vaatepunktist vaid 50 millikaaresekundi kaugusele. Umbes sama lai paistaks umbes 100-meetrine objekt Kuul, vaadatuna Maalt või 5 cm suurune objekt Tallinnas, vaadatuna Tartust.

Betelgeuse on punakas-oranž täht Orioni tähtkuju "õlal". Eestist saame seda vaadelda sügishommikutel, talveöödel ja varakevade õhtutel. Foto: H. Raab

Millega siis tegu on? Tuleb tõdeda, et selle ühe vaatluse põhjal teame selle kaaslase olemusest üsna vähe ning neilgi teadmistel on suured määramatuse vahemikud. Tundub, et tegemist on meie oma Päikesest mõnevõrra suurema tähega (massihinnang on 1,4–2 Päikese massi) ning kui eeldame, et see on umbes sama vana kui Betelgeuse ise (u 10 miljonit aastat), siis on sisuliselt tegu verinoore tähega, mis vastavalt oma suurusele alles hakkab peajadale – ehk tähe stabiilsesse põhiolekusse – jõudma. Astronoomilisel ajaskaalal paraku seda kaaslast aga pikk elu ees ei oota. Tähed arenevad seda kiiremini, mida suurem on nende mass ning hinnanguliselt 15–20 Päikese massiga hiiglane Betelgeuse on selle lühikese ajaga juba oma elu lõppstaadiumisse jõudmas ning valmistub supernoovana plahvatamiseks. Võimalik, et vastavastatud kaaslane ei kesta niigi kaua – juba praegu tiirleb see Betelgeusele nii lähedal, et asub punase hiiu hõredate välimiste atmosfäärikihtide sees ning eeldatavasti langeb selle orbiit hõõrdumise tõttu ematähele aina lähemale.

Betelgeuse on muutliku heledusega täht - siin on näha selle variatsioone viimase paari aastakümne jooksul. Umbes aastapikkune pulseerimine tuleneb tõenäoliselt tähe enda muutlikkusest, kuid pikemaajalised variatsioonid on pikemat aega andnud astronoomidele alust arvata, et Betelgeusel võib olla kaaslane.
Graafikul on selgelt näha 2020. aasta alguses aset leidnud nn suur tumenemine, kus Betelgeuse heledus kahanes ligi kolmandikuni tavapärasest keskväärtusest. Selle tekitajaks oli kõige tõenäolisemalt tähelt välja pursanud ainepilv, mis eemaldudes jahtus ning sattus juhtumisi enam-vähem täpselt meie vaatesuunale, blokeerides osa tähevalgusest.
Andmed: American Association of Variable Star Observers (AAVSO)

Betelgeuse kaaslase avastamine võimaldab seda süsteemi palju paremini tundma õppida. (Seni teada olevalt) üksiku väga heleda tähena on olnud väga raske hinnata Betelgeuse kaugust meist – praegune parim hinnang on üpris suure määramatusega, umbes 400–600 valgusaastat. Vastavastatud kaaslast pikemat edasi vaadeldes võib olla võimalik seda oluliselt täpsustada, samuti võime täpsemalt teada saada, kui kauges tulevikus paljude astronoomide põnevusega oodatav Betelgeuse supernoova ikkagi on. Praeguste suurimate teleskoopide vaatlusvõimekusega suudame kaaslast vaadelda vaid siis, kui see oma orbiidil meie vaatepunktist nähtuna Betelgeusest maksimaalselt eemaldub. Kaaslase orbitaalperiood on eeldatavasti veidi alla 6 aasta, seega järgmine vaatlusvõimalus avaneb pool orbiiti hiljem, ehk umbes 2027. aasta novembris. Tõenäoliselt ootavad seda üle maailma päris mitmed observatooriumid.

Link teadusartiklile: https://iopscience.iop.org/article/10.3847/2041-8213/adeaaf

Hämarikud ja valged ööd

Suvisest pööripäevast on paar päeva enam kui kuu möödunud ja õhtud on muutunud silmnähtavalt pimedamaks. Öösel hakkavad juba lisaks heledamatele tähtedele ja planeetidele nähtavaks muutuma ka nõrgemad objektid. Niinimetatud süvataeva objektide (galaktikad, kerasparved, udukogud) vaatlemiseks teleskoobiga on veel veidi vara, aga ega seegi aeg enam kaugel pole.

Astronoomias eristatakse hämarikul kolme astet, mis kannavad nime tsiviilne, nautiline ja astronoomiline ning mille aluseks on Päikese sügavus horisondi ehk silmapiiri all. Allolev joonis üritab neid mõisteid ja väärtusi selgitada.

Lisaks hämarike (seda siis nii koidu kui eha kontekstis) liikidele eristatakse Päikese sügavuse alusel ka ööde liike. Näiteks kui Päike sukeldub öö jooksul kõige enam vaid 6 nurgakraadi sügavusele, siis sellist ööd kutsutakse tsiviilselt valgeks ööks. Selle ajal pole taevas silmaga näha isegi mitte heledamaid tähti. Meil Eestimaal tsiviilselt valgeid öid ei esine, nende nägemiseks tuleks kolida mõnikümmend kilomeetrit Helsingist põhja poole.

Teiseks astmeks on nautiliselt valged ööd ehk ööd, mille jooksul läheb Päike meie jaoks vaid kuni 12 kraadi sügavusele. Sellised ööd algavad meie laiuskraadil mai keskel ja lõppevad juuli viimasel nädalal ehk siis kohe-kohe. Näiteks Lõuna-Eesti jaoks on nautiliselt valged ööd tänaseks juba lõppenud, kuna astronoomilise südaöö ajal (suveajas on see umbes pool kaks öösel), käib Päike korraks alla 12 kraadi sügavusel ära.

Nautilise hämariku ja öö nimetus on seotud merendusega ja ajaga, kui meresõitjate ainsaks viisiks oma laiskraadi mõõta oli kontrollida kui kõrgel asub Põhjanael silmapiirist. Et seda teha, pidi korraga olema võimalik silmaga eristada nii Põhjanaela kui silmapiiri. Siis kui silmapiiri enam südaööl ei erista, on saabunud astronoomiliselt valged ööd. Sellisel juhul võib Päike minna vaid kuni 18 kraadi sügavusele. Sellised ööd algavad Eestis tervikuna aprilli viimasel nädalal ja lõppevad augusti keskel. Astronoomiliselt valgete ööde lõpp tähendab, et sellest ajast peale hakkab öösiti saabuma juba tõeline pimedus.

Tuleks igaks juhuks märkida, et antud liigitused on praktiliselt täiesti tehislikud ja matemaatilised ning visuaalselt peavad need paika vaid selge taevaga. Nii nagu me kõik oleme kogenud, paneb pilvine taevas hämariku saabuma kiiremini ning sombuse ilmaga nautiline valge öö pole midagi nii valge.

Igatahes head nautiliselt valgete ööde lõppu ja astronoomiliselt valgete ööde algust!

PS: umbes samal ajal kui meie maal astronoomiliselt valged ööd lõppevad ja öötaevas saavutab tõelise pimeduse, toimub Vooremaal Kuremaa järve ääres mitu päeva kestev Astronoomiafestival 2025. Soovitame selle huvitava ürituse kohta lugeda siit: https://festival.astronoomia.ee/

Hubble pildistas tähtedevahelist komeeti 3I/ATLAS

Juuni lõpus avastati Päikesesüsteemi läbimas objekt (tähisega 3I/ATLAS), mis sai siia suunduda vaid mõne teise tähe juurest. Ligi 60 kilomeetrit sekundis liikuva komeedisarnase objekti läbimõõtu on hinnatud umbes 20 kilomeetrile, olles sellega oluliselt suurem kui kaks eelnevalt teadaolevat tähtedevahelist külalist.*

Kuigi Maale lähima punkti saavutab see alles aasta lõpus, pildistati seda paar päeva tagasi Hubble teleskoobiga. Fotodelt on näha, et sarnaselt Päikesesüsteemi äärealadel pärit jäisetele komeetidele, on see päikesekiirguse mõjul hakanud aurustuma ning selle taha on tekkinud pisikene saba. Spektroskoopilised vaatlused aurustunud materjalist nähtavas valguses ja lähi-infrapunakiirguses on nüüdseks paljastanud, et 3I/ATLAS on aktiivne niinimetatud D-tüüpi komeet, mis tähendab, et lisaks ohtrale veejääle sisaldab see ka suurtes kogustes orgaanilisi aineid ja süsinikku. Värvuselt on see tõenäoliselt veidi punakas.

Hetkel asub 3I/ATLAS Maast kusagil kolm korda kaugemal kui meie Päikesest. Maokandja tähtkuju suunas kinnistähtede suhtes võrdlemisi kiirel tempol liikudes on see sügaval allpool silmaga ja isegi keskmise hobiteleskoobi nägemise piiri. Oktoobri alguses möödub see Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Siis on seda võimalik pisikese tähena vaadelda ka hobiteleskoopidega.

Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt tulevatel kuudel veel korduvalt ja erinevate teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla paari kuu pärast regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.

*Kaheks eelnevalt teadaolevalt tähtevaheliseks külaliseks on olnud 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisov. Võrreldes ligi 20 kilomeetrise läbimõõduga 3I/ATLAS-ega olid need aga alla kilomeetrise läbimõõduga suhteliselt tagasihoidlikud jää- ja kivikamakad.

Kümme aastat lähenemisest Pluutole

Kümme aastat tagasi sooritas New Horizon kosmosesond oma lähima möödalennu kääbusplaneet Pluutost ja selle kuudest*. Lähimas punktis asus see Pluuto pinnast vaid 12 500 kilomeetri kaugusel. Möödalennu käigus pildistas sond ohtralt fotosid planeedi ja selle suurima kuu Charoni jäisest pinnast ning asus neid järgnevate nädala jooksul Maa poole saatma. All videos on näha neid samu (toor)fotosid õiges järjekorras.

Samu fotosid saab pikemalt ja lähemalt uurida siit: https://photojournal.jpl.nasa.gov/targetFamily/pluto

*Pluuto suurimaks kuuks on Charon, mille läbimõõt on pool Pluutost. Tänu kahe keha suurele massile tiirlevad nad ümber ühise raskuskeskme, mis asub väljaspool mõlema keha pinda ning mõlemad vaatavad sama küljega üksteise poole. Teadaolevalt on Pluutol veel neli pisikuud: Styx, Nix, Kerberos ja Hydra.

Kassikäpa udukogu Skorpionis

Tähistamaks kolmanda eduka tööaasta täitumist, jäädvustati NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri koostöös valminud James Webbi kosmoseteleskoobiga kaunist Kassikäpa udukogu (NGC 6334) Skorpioni tähtkujus. Eestist vaadates jääb see paraku alati mõned kraadid silmapiiri alla, kuid Päikese orbiidil asuva James Webbi jaoks ei ole peaaegi miski meid ümbritsevas kättesaamatu.

Kassikäpa udukogu on hüüdnimi, mis on antud tegelikult suurele paljudest tähetekke piirkondadest koosnevale udukogu kompleksile, mis asub meist umbes 5500 valgusaasta kaugusel ning ulatub läbimõõdult kusagil 320 valgusaastat. Taevas hõlmab see täiskuust laiemat ala. Iga fotol näha olev sinakam ja ümaram piirkond on paigaks, kus noored ja kuumad tähed on oma võimsa kiirgusega puhunud laiemasse udust- ja gaasist koosnevasse pilve tühimikud. Nende piirkondade servades saavad aga tekkida paljud väiksema massiga ja seega jahedamad ning pikaealisemad tähed. Mõnd sellist veel tumedasse tolmukookonisse mässitud tähealget on fotol näha otsekui pisikeste tumedate konnakullestena.

Eriti muljetavaldav on foto täissuuruses, mille leiab siit: https://stsci-opo.org/STScI-01JY2AYZ2PYBDDSMX83K5248DD.jpg

Andres Käosaar - Eesti esimene kosmosepsühholoog

Juba homme (16.07) tuleb Tõrvas asuvasse pubi Juudasesse loengut andma Andres Käosaar ehk Eesti esimene kosmosepsühholoog.

Kes on kosmosepsühholoog ja kuidas kosmoses toimuva meeskonnatöö uurimine välja näeb? Käosaar räägib NASA-ga seotud psühholoogilistest uuringutest ning isiklikest kosmose analoogkeskkondade retkedest kahes analoogjaamas ja Antarktikas. Miks sellist teadust üldse tarvis on? Just sellest tulebki Tõrva Tule Päevadel juttu.

Üritus facebookis: https://facebook.com/events/s/andres-kaosaar-eesti-esimene-k/1287909549421948/

Loeng algab kell 19:00 (uksed pool tundi varem)

Üritus on tasuta!

Astronoomiafestival 2025

Augustiperseiidide aeg läheneb ja sellega koos Astronoomiafestival 2025. Võib olla oleme siin veidi kallutatud, aga meie arvates on tegemist ühe suve kõige parema festivaliga, kus hariv ja meelt lahutav on täpselt õiges vahekorras. Kolm ööd ja neli päeva populaarteaduslike ettekandeid, teleskoobivaatlusi ja -koolitusi, kontserte, õpitubasid ja palju muud. Sobib tervele perele. Tulla võib mõneks tunniks või terveks ajaks, enda teleskoobiga või ilma.

Sellel korral toimub pika ja väärika ajalooga festival Vooremaal (Jõgevamaal, Änkkülas, Udu talus) Kuremaa järve ääres. Taevas seal on pime ja loodus ilus. Kuupäevadeks 14.-17. august. Nimi tuleb kirja panna ja majutust soovijatel tasub sellega kiirustada.

Regamine ja lisainfo: https://festival.astronoomia.ee/

3I/ATLAS - tähtedevaheline külaline Päikesesüsteemis

Lühikene videoklipp objektist 3I/ATLAS, mis on kokku pandud eelmise nädala VLT* vaatluste põhjal. Selle avastamisest oli selleks hetkeks möödunud vaid paar päeva. Tegemist on umbes 20 kilomeetrise läbimõõduga asteroidi või komeediga, mis on algselt pärit mõne teise tähe juurest, kuid on hetkel ligi 65 kilomeetrit sekundis läbimas meie Päikesesüsteemi. Seega võib seda nimetada tähtedevaheliseks külaliseks, mille sarnaseid on eelnevalt avastatud vaid kaks. Hetkel asub see meist veidi lähemal kui Jupiter, kuid oktoobri lõpus möödub see Maast umbes 270 miljoni kilomeetri kauguselt ja Marsist 30 miljoni kilomeetri kauguselt.

Fotodest kokku pandud aegvõttel on seda näha liikumas taustatähtede suhtes. Viimane foto on kokku pandud paljudest fotodest.

Kirjutasime sellest ka siin: https://www.astromaania.ee/.../avastati-jarjekordne...

*VLT (Very Large Telescope ehk Väga Suur Teleskoop) on Põhja-Tšiilis asuv neljast identsest 8,2 meetrisest teleskoobist koosnev observatoorium. Sellisena on see hetkel veel maailma suurim teleskoop.

Kahekordne supernoova

Esmakordselt on saadud visuaalne kinnitus, et osad supernoovad tekivad kahekordse plahvatuse käigus. Jutt käib Suureks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikas leiduvast sajandeid vanast supernoovajäänukist tähisega SNR 0509-67.5, millest on värskete VLT teleskoobiga tehtud vaatlustega leitud kaks kaltsiumi sisaldavat plahvatuskesta - täpselt see mida tähefüüsikud on ennustanud, et me kahekordse plahvatuse puhul nägema peaksime.

VLT fotol on kaltsiumi sisaldav materjal (võltsvärvis) sinine ja vesinik (vesinik-alfa) oranž.

Supernoovasid ehk sisuliselt täheplahvatusi, mille heledus ületab mõneks nädalaks terve galaktika, on laias laastus kahte tüüpi. Neist esimene tekib siis kui massiivse (vähemalt 8-12 Päikese massi) tähe tuumas lõppeb kütus ning see ei suuda ennast enam iseenda raskuse all üleval hoida. Tulemuseks tähe kokkuvarisemine ehk kollaps, millega kaasneb ülienergeetiline supernoova. Sellist tüüpi täheplahvatusi kutsutakse tüüp II supernoovadeks.

Teist tüüpi supernoova (tüüp Ia) leiab aset binaar- ehk kaksiksüsteemis, kus üks tähtedest on jõudnud oma elu lõppu ning sellest on alles jäänud tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kahe tähe omavaheline kaugus on piisavalt väike, võib tekkida olukord, kus veel "elusalt" tähelt hakkab valgele kääbusele voolama heeliumi. Kui selle tulemusel kasvab valge kääbuse mass umbes 1,44 Päikese massi juurde (Chandrasekhari limiit) plahvatab see supernoovana ning hävib täielikult. Kuna plahvatus toimub enam-vähem alati sama massi juures, on sellist tüüpi supernoovade heledus praktiliselt identne ning lubab astronoomidel mõõta kosmilisi kaugusi.

Sama supernoova nähtavas valguses (Hubble) ja röntgenkiirguses (Chandra röntgenobervatoorium).

Sellelt VLT fotolt on näha paisuva supernoovajäänuki ainult kaltsiumi sisaldavat materjali.

Pikalt on aga oletatud, et teatud olukordades võib tüüp Ia supernoova toimuda veidi enne seda kui valge kääbus kriitilise massi saavutab. Sellisel juhul tekib valge kääbuse pinnale kogunenud heeliumiookeanis ahelreaktsioon, mis saadab lööklaine nii kääbusest eemale kui ka selle poole. Viimane paneb kääbuse supernoovana plahvatama. Kui selline mehhanism oleks tegelik, peaks supernoovajäänukites olema võimalik vaatlustega näha kaht kaltsiumi sisaldavat kihti. Üks esimesest heeliumidetonatsioonist ja teine supernoovast. Ja täpselt seda Tšiilis asuv VLT teleskoop nüüd esimest korda näinud ongi.

SNR 0509-67.5 asub meist umbes 160 tuhande valgusaasta kaugusel.

Sprait kosmosejaamast

Eile õnnestus Rahvusvahelise Kosmosejaama astronaudil Nichole Ayersil jäädvustada suurepärane näide Mehhiko ja USA piiri kohale ulatuvast punasest spraidist ehk haldjavälgust. Tegemist on elektrilise nähtusega, mis kaasneb eriti võimsate välkudega ja mis ulatub mitmeid kümneid kilomeetreid äikesepilvede kohale. Teatud juhtudel on neid võimalik pildistada ka maapinnalt, kuid vaade orbiidilt on ilmselgelt ülevaatlikum. Spraidid kestavad vaid murdosa sekundist, mistõttu tuleb nende jäädvustamiseks tihti teha hästi palju kiire säriaajaga fotosid

Avastati järjekordne tähtedevaheline külaline

Teisipäeval avastas Tšiilis asuv ATLASe* vaatlusteleskoop uue objekti, mille mõõdetud trajektoor näitab, et see ei saa pärineda meie Päikesesüsteemist. Ühesõnaga on tegemist tähtedevahelise asteroidi/komeediga, mis alustas oma elu mõne teise tähe ümber, kuid sai selle orbiidilt mingil põhjusel välja heidetud. Peale võib olla isegi miljardeid aastaid kestnud rännakut pimedas vaakumis on see nüüd läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid.

ATLASE vaatlus tähtedevahelisest 3I/ATLAS.

Objekt liikumas kinnistähtede taustal.

Objekt tähisega 3I/ATLAS (suur-I tähistab sõna "interstellar" ehk "tähtedevaheline") on teadaolevalt kolmas taoline tähtedevaheline taevakeha 2017. aastal avastatud Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi järel. Hetkel asub mõõtmetelt umbes 20 kilomeetrine 3I/ATLAS Päikesest umbes 670 miljoni kilomeetri ehk 4,5 astronoomilise ühiku kaugusel. Oktoobri lõpus saavutab see Päikesele lähima punkti 1,4 astronoomilist ühikut, mis toob selle Marsi orbiidi sisse. Sellel hetkel liigub see kusagil 64 kilomeetrit sekundis ehk umbes kolm korda kiiremini kui näiteks Voyager 1 kosmosesond.

Maale ja Marsile saavutab see lähima punkti samuti oktoobris, kui see asub planeetidest vastavalt 1,7 ja 0,2 astronoomilise ühiku kaugusel. Üks astronoomiline ühik on teatavasti Maa ja Päikese keskmine kaugus ehk umbes 150 miljonit kilomeetrit.

Objekti trajektoor Päikesesüsteemis

*ATLAS (Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System) on mitmest maailma eri paigus asuvast teleskoobist koosnev vaatlusvõrgustik, mille peamiseks eesmärgiks on avastada Maale ohtlikke asteroide ja komeete.

Hele boliid Ahvenamaa kohal

Eile hilisõhtul (01.07) nähti Ahvenamaa kohal lendamas heledat tulekera (boliidi), millega olevat kaasnenud ka kärgatus. Tõenäoliselt oli tegemist mõne suuremat meteoroidiga, mis atmosfääri sisenes ning selles võib olla ka plahvatas.

Kuuldavasti olevat seda nähtud Rootsist, Götlandi saarelt ja Lõuna-Soomest. Võimalik, et midagi võidi näha ka Eestist. Kui keegi siinsetest jälgijatest juhtus seda tunnistama, siis andke aga teada.

All video mitu sekundit põlenud meteoorist Ahvenamaa kohal, allikas StrandenWX.