Esmakordselt on saadud visuaalne kinnitus, et osad supernoovad tekivad kahekordse plahvatuse käigus. Jutt käib Suureks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikas leiduvast sajandeid vanast supernoovajäänukist tähisega SNR 0509-67.5, millest on värskete VLT teleskoobiga tehtud vaatlustega leitud kaks kaltsiumi sisaldavat plahvatuskesta - täpselt see mida tähefüüsikud on ennustanud, et me kahekordse plahvatuse puhul nägema peaksime.
 |
| VLT fotol on kaltsiumi sisaldav materjal (võltsvärvis) sinine ja vesinik (vesinik-alfa) oranž. |
Supernoovasid ehk sisuliselt täheplahvatusi, mille heledus ületab mõneks nädalaks terve galaktika, on laias laastus kahte tüüpi. Neist esimene tekib siis kui massiivse (vähemalt 8-12 Päikese massi) tähe tuumas lõppeb kütus ning see ei suuda ennast enam iseenda raskuse all üleval hoida. Tulemuseks tähe kokkuvarisemine ehk kollaps, millega kaasneb ülienergeetiline supernoova. Sellist tüüpi täheplahvatusi kutsutakse tüüp II supernoovadeks.
Teist tüüpi supernoova (tüüp Ia) leiab aset binaar- ehk kaksiksüsteemis, kus üks tähtedest on jõudnud oma elu lõppu ning sellest on alles jäänud tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kahe tähe omavaheline kaugus on piisavalt väike, võib tekkida olukord, kus veel "elusalt" tähelt hakkab valgele kääbusele voolama heeliumi. Kui selle tulemusel kasvab valge kääbuse mass umbes 1,44 Päikese massi juurde (Chandrasekhari limiit) plahvatab see supernoovana ning hävib täielikult. Kuna plahvatus toimub enam-vähem alati sama massi juures, on sellist tüüpi supernoovade heledus praktiliselt identne ning lubab astronoomidel mõõta kosmilisi kaugusi.
 |
| Sama supernoova nähtavas valguses (Hubble) ja röntgenkiirguses (Chandra röntgenobervatoorium). |
 |
| Sellelt VLT fotolt on näha paisuva supernoovajäänuki ainult kaltsiumi sisaldavat materjali. |
Pikalt on aga oletatud, et teatud olukordades võib tüüp Ia supernoova toimuda veidi enne seda kui valge kääbus kriitilise massi saavutab. Sellisel juhul tekib valge kääbuse pinnale kogunenud heeliumiookeanis ahelreaktsioon, mis saadab lööklaine nii kääbusest eemale kui ka selle poole. Viimane paneb kääbuse supernoovana plahvatama. Kui selline mehhanism oleks tegelik, peaks supernoovajäänukites olema võimalik vaatlustega näha kaht kaltsiumi sisaldavat kihti. Üks esimesest heeliumidetonatsioonist ja teine supernoovast. Ja täpselt seda Tšiilis asuv VLT teleskoop nüüd esimest korda näinud ongi.
SNR 0509-67.5 asub meist umbes 160 tuhande valgusaasta kaugusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar