Lawrence Krauss tähetolmust

Aasta parim meteoorivool on kohe kohal

Ööl, mis lahutab selle nädala lõppu ja uue algust, tipneb taaskord üks aasta rikkalikum meteoorivool - geminiidid. Tänavune täiesti kuuvaba öötaevas võib sellest teha ka viimaste aastate vaatemänguliseima tähesaju üldse. Kui mitte meie pisikese ja pilvise riigi, siis planeedi jaoks vähemalt.

Kaksikute tähtkuju (Gemini) järgi nime saanud geminiidid on teiste suuremate meteoorivoolude seas mitmel põhjusel erilised. Esiteks on see vool ajalooliselt väga noor. Näiteks tihtipeale kõige tuntumaks peetud perseiide, mida saab vaadelda augustis, on osade allikate väitel teatud juba vähemalt kaks tuhat aastat. Seevastu geminiidid hakkasid meie talvetaevast külastama alles 1862. aastal ning sellest ajast peale on need igal aastal üha paremat vaatemängu pakkunud.

Teiseks, kui enamasti põhjustab meteoorivoole jäised komeedid, mis satuvad perioodiliselt Päikesele lähemale ning külvavad aurustudes oma orbiidi täis liivast ja tolmust rämpsu, pärinevad geminiidid kivise asteroidi 3200 Phaetoni küljest. Niinimetatud Maa-lähedaste asteroidide hulka kuuluv ja läbimõõdult pea kuus kilomeetrit lai kivimürakas tiirleb ümber Päikese tugevalt väljavenitatud orbiidil, mis toob seda iga aasta ja poole tagant Päikesest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Seal murendab meie kodutähe põletav kuumus asteroidi pinda sarnaselt lõkkesse visatud kividele. Selle küljest lahti pudenenud ja viimaks Maa atmosfääri sattunud kivipuru ongi see, mis meie taevasse heledad jutid veab.

Kolmandaks, kuna kivise asteroidi pinnas on võrreldes komeedi küljest lahtiaurustunud materjaliga oluliselt tihedam, põlevad geminiidid võrreldes enamike teiste voolude meteooridega meie atmosfääris ka pikemalt. Seda enam, et nende suhteline kiirus Maaga kohtudes on võrdlemisi väike (35km/s). Selle kahe omaduse koosmõjul on geminiidide meteoorid ühtaegu heledad, pikad ja erivärvilised. Lisaks kipub nende sekka ka päris tihti ära eksima mõni suurem tükike, mille mõõtmeid võiks võrrelda herneteraga ning mille langemisel tekkivast "tulepallist" on raske mööda vaadata.

Kuigi geminiide võib juba praegu vaadelda, on selle magusaimaks tipuajaks pühapäeva õhtu ja öö vastu esmaspäeva (13.-15. detsember), mil ideaaltingimustel* võib see tekitada tunnis kuni 150 "langevat tähte". See teeb üle kahe meteoori minutis! Realistiks jäädes tuleb aga arvestada, et kuna voolu radiandiks (taevaala, kust meteoorid näivad pärinevat) olev Kaksikute tähtkuju tõuseb südaööseks "vaid" kusagil 60 kraadi kõrgusele lõunasse, jäävad paljud meteoorid meie jaoks silmapiiri poolt varjatuks.

Sellegipoolest võime me südaöö kanti näha umbes 60 meteoori tunnis, mis ei ole ju sugugi halb number. Nagu ikka meteoorivoolude vaatlemisel, et tasu jõllitada otse nende radiandi suunas, vaid pigem sellest mõnikümmend kraadi kõrvale või näiteks lamamistoolis otse üles.

Ilmaprognoosid Eesti kohale selleks ajaks midagi üleliia optimistliku ei luba, kuid lootust täielikult kaotada ei maksa. Isegi tunnisest august pilvkattes võib saju nautimiseks piisata. Igal juhul kutsume astroonoomiaklubi lugejaid üles võimalusel geminiide ise jäädvustama ja meile sellest fotosid saatma.

*ideaaltingimuste all mõeldakse ZHR (zenithal hourly rate) arvu ehk meteooride arvu, mida oleks võimalik mingist avatud vaatlemiskohast näha, kui meteoorivoolu radiant asuks otse pea kohal ehk seniidis.

Astronoomiaklubi astrofoto: NGC 7380 ehk Võluri udu Keefeuses

Viivukesel selge öötaevaga perioodil sai taaskord astronoomiaklubi teleskoop välja veetud ja kaugeid objekte jäädvustama seatud. Kuigi seda tehes oleks võinud valida mõne lähema ja heledama objekti (näiteks kuulsa Orioni udukogu samanimelises tähtkujus või Plejaadideks kutsutud hajusparve Sõnnis), otsustasime suhteliselt kauge ja tundmatu NGC 7380 ehk Võluri udukogu kasuks. Sest et miks mitte. Lõpuks on ju ikka nii, et tulemusega on vähemalt endal võimatu rahule jääda. Eks tuleb siingi korrata igihaljast lubadust, et küll me selle poole kunagi uue ja parema optika ja filtritega tagasi pöördume.

Tegemist siis õhtuti praktiliselt meie peade kohalt üle käivas Keefeuse tähtkujus asuva udukoguga, millel kaugust kusagil 7200 valgusaastat. Maised mõõtkavad ei ütle selliste vahemaade peale midagi tarka, aga näiteks meile lähimast tähest (mis on meist isegi kujutlematult kaugel), on see veel ligi 1800 korda kaugemal. Nagu taoliste udukogudega ikka, leiab ka selles aset kosmiliste gaasipilvede gravitatsiooniline kokkupressimine uuteks tähtedeks. Vaatlustega on leitud, et Võluri udukogu keskel on juba süttinud paar hiiglaslikku ja tulist O-tüüpi tähte, mille kiirgus on vastutav udukogu punaka helenduse eest. Tumedamad piirkonnad peidavad endas tõenäoliselt veel tähe-eelses faasis viibivaid prototähti, millel ei ole enam muud valikut kui peagi neist juba päris tähtedena välja murda ning oma kumulatiivse kiirgusega udukogu laiali puhuda. Seejärel saab sellest üks miljonitest Linnutees rändavatest hajusparvedest, mis aastamiljonite jooksul gravitatsioonijõudude poolt laiali pillutatakse. Võluri udukogu ulatuseks peetakse umbes 40 valgusaastat ehk vaid kümmekond valgusaastat rohkem kui palju tuntumal Orioni udul (M42), mis asub meile samas viis korda lähemal ja mida tasub selgetel öödel isegi binokliga vaadelda.

Foto on tehtud 203/1200mm Newtoni teleskoobiga, monteeringuks Skywatcher EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600. Gideerijaks 50/180mm SX Lodestar. Säri kokku 2tundi ja 44minutit (42x4min, ISO 3200). PHD2, DSS, PS.

Täisresolutsioonis näeb fotot meie Vikipeedia lehekülje galeriist koos teiste meie töödega: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...

Aegvõte Orioni tähtkuju tõusust

Eilsel üle pika aja selgel, kuid paraku tuulisel õhtupoolikul sai aegvõttega jäädvustatud võimsa Orioni tähtkuju tõusu idahorisondi tagant. Videole jäi ka mitu lennukit ja vähemalt kaks (tõenäoliselt) geostatsionaarset satelliiti. Esimest neist näeb video neljandast sekundist kaadri keskel täpina ühe koha peal seismas ja teist veidi hiljem paremal ja ülal. Kuulsat Orioni udukogu näeb uduse laiguna niinimetatud Orioni mõõga keskmise "tähena".

Aegvõtet ette valmistades jäi ühele fotole ka ootamatult hele meteoor.

Maale saabuvad proovid asteroidilt ja Kuult

Näib, et aastal 2020 on pakkuda ka midagi head. Nimelt toimetas Jaapanlaste Hayabusa2 sond eile Maale kapsli, mis sisaldab proove kiviselt asteroidilt Ryugu. Tegemist üldse teise korraga, kui asteroidi küljest proove on toodud. Samal ajal teatas Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon, et nende Chang'e 5 missioon peaks peagi suunduma Kuu orbiidilt tagasi Maale, kaasas üle kahe kilogrammi kuukive ja -tolmu. Viimati toodi Maale kuupinnast 1976. aastal.

Jaapani kosmoseagentuur JAXA sond Hayabusa2 startis Maalt kuus aastat tagasi ning jõudis oma sihtmärgini, asteroid 162173 Ryuguni 2018. aasta juunis. Seal oli selle ülesandeks uurida umbes kilomeetrise läbimõõduga asteroidi koostist ja ehitust, vabastada selle pinnale kaks minikulgurit ning koguda proove. Seda viimast tegi sond nii asteroidi pinnalt kui ka selle alt, olles eelnevalt proovide kogumise paiga 2,5 kilogrammise vaskmürsuga segi paisanud. Hayabusa2 lahkus Ryugu juurest eelmise aasta novembris ning jõudis eile tagasi Maa juurde, kus see vabastas proove sisaldava kapsli. Korraks taevas meteoorina põlema süttinud 16 kilogrammine kapsel langes kuhugi Austraalia sisemaale, kust seda parasjagu otsitakse.

Asteroid Ryugu

Selle leidmise korral avaneb teadlastel teine võimalus uurida materjali, mis pärineb rikkumatult miljardeid aastaid vaakumis tiirutanud asteroidi küljest. Esimesed taolised proovid toimetas maale Hayabusa(1), mis tõi neid asteroid 25143 Itokawa küljest aastatel 2003-2010. Tookord õnnestus sondil koguda kõigest kusagil 60 mikrogrammi asteroiditolmu. Teiselt sondilt oodatakse enamat. Peamine lootus on proovide järgi kindlaks teha taoliste asteroidide vee-sisaldus ja leida neist elu ehituskivideks olevaid aminohappeid. Arvatakse, et 4,5 miljardit aastat tagasi "kuivalt" tekkinud Maale jõudis vesi just Ryugu sarnaste asteroididega ning võib-olla toimetasid nad siia ka ühendid, millest arenes lõpuks välja elu. Tegemist on seega meie jaoks väga oluliste ja võiks öelda lausa eksistentsiaalsete küsimustega.

Proovide toomisega ei ole aga Hayabusa2 missioon veel kaugeltki läbi. Kuna sondil kütust veel jätkub ja selle instrumendid on korras, suundub see nüüd asteroid (98943) 2001 CC21 poole ning peaks sellest 2026. aastal üsna lähedalt mööda kihutama. 2031. aastal peaks see kohtuma aga mikroasteroidiga 1998 KY26, mille teeb ebatavaliseks selle väga kiire pöörlemine. Seega kindlasti pole see viimane kord kui me Hayabusa2 nime uudiste pealkirjadest lugeda saame.

Hayabusa2 poolt Maa atmosfääri heidetud kapsel nägi korraks välja nagu langev täht.

Teine kosmosetehnoloogia ja eriti mehitatud kuulendude jätkumisest unistavates ringkondades laineid lööv missioon on hiinlaste Chang'e 5, mille ambitsioonikast eesmärgist Kuult vähemalt kaks kilogrammi pinnast tuua oleme siin ka eelnevalt kirjutanud. Erinevalt Hayabusa2 aastatepikkusest ja miljardeid kosmosekilomeetrid sisaldanud teekonnast võivad Chang'e 5 poolt kokku korjatud kuukivid Maale jõuda juba järgmise nädala lõpuks ehk siis vähem kui kolm nädalat peale selle starti. Praeguse seisuga on enamus missiooni etappidest edukalt läbitud - Kuu juurde on jõutud, sellel maandutud, proovid võetud, tagasi Kuu orbiidile lennatud, põkkutud ja proovid spetsiaalsesse kapslisse toimetatud. Iga hetk peaksid need alustama oma teekonda Maa poole, kus need visatakse sarnaselt Hayabusale atmosfääri ning see maandub kuskil Mongoolia tühermaal.

Kuigi Kuult on 60-70ndatel nii USA Apollo missioonide kui Nõukogude Liidu Luna maandurite abil toodud üle 300 kilogrammi kive, pärinevad need kõik geoloogiliselt väga vanadest piirkondadest. Chang'e 5 maandus aga Tormide ookeanis kõrguva Mons Rümkeri lähistel, mis kujutab endast kustunud vulkaani. Kuukraatrite suhteliselt väike arv selle ümbruses näitab, et sealne pinnas tardus sulamagmast kivimiks miljardeid aastaid hiljem kui Apollo või Luna maandumispaikades. Seega peaksid sealt võetud proovid pakkuma meile võimaluse uurida Kuu koostist ja siseehitust varasemast paremini.

Kuult proovidega naasenud moodul põkkumas Kuu orbiidil tiirelnud mooduliga. Taustal paistab Maa hele sirp.

Kuigi Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon on kuulus oma salatsemise ja vähese avalikkusele suunatud informatsiooni poolest, arvavad paljud eksperdid, et erinevatest moodulitest koosnev Chang'e 5 on omamoodi katsetus saatmaks juba lähitulevikus Kuule mehitatud missioonid. Vähe sellest, Hiina tahab sinna arvatavasti ehitada ka alalise baasi. Praeguse seisuga on Venemaa sarnased plaanid alles joonestuslaual ja USA kosmoseagentuuri Kuule naasemine pidevate rahastusprobleemide ja poliitiliste suundade vahetumise tõttu kahtlane või siis aastakümnete kaugusel. Seega, kui me loodame oma elueal näha (jälle) inimesi kuugravitatsioonis ringi hüppamas, peaksime me oma pilgud suunama Hiina poole.

Videokaadrid Arecibo raadioteleskoobi purunemisest

Värskelt avaldatud droonikaadritelt on näha kuidas Arecibo raadioteleskoop kokku kukub. Seda vaadates (soovitatavalt heliga) võiks meeles pidada, et purunenud instrumendiplatvorm kaalus 900 tonni ja kukkus 150 meetri kõrguselt.

Teleskoobist rääkisime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../arecibo-teleskoop-on...

Valmis parim kaart Linnuteest

Avaldatud on Gaia satelliidi kolmanda andmepaketi esimene osa, mis lubab enneolematu täpsusega kaardistada 1,8 miljardi tähe asukoha ja omaliikumise Linnutee kettas. Kuigi 1,8 miljardit on suur arv, moodustab see Linnutee tähtedest kusagil ühe protsendi.

Gaia satelliit on tähtede väga täpseid kaugusi, asukohti ja liikumisi mõõdistanud juba 2013. aastast saadik. Kusjuures selle täpsus on olnud pidevalt tõusuteel. Näiteks Päikesesüsteemi kiirust ja selle trajektoori muutust tänu teiste tähtede gravitatsioonilistele mõjutustele suudab see mõõta millimeetrise täpsusega ning on selgunud, et meie kodutäht ligineb Linnutee tsentrile 115 kilomeetrit aastas. Lisaks on see avastanud osade tähtede populatsioonide veidrad lainetavad liikumised Linnutee kettas, mille põhjuseks on tõenäoliselt pisemate kääbusgalaktikate ammune liitumine meie kodugalaktikaga. Lainetusi on tekitanud ka Sagittariuse Kääbuseks nimetatud pisigalaktika, mis liikus Linnutee lähistelt mööda 300-900 miljoni aasta eest. Midagi sarnast on toimumas Väikseks ja Suureks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikatega, mida on võimalik vaadelda lõunapoolkeralt ning mille tähed on nüüd samuti olulisel määral kaardistatud. Muuhulgas avastati, et neid ühendab hõre tähtede sild.

Eriti suurt tähelepanu on Gaia pööranud meie vahetule naabruskonnale 100 parseki (336 valgusaasta) ulatuses, leides ja mõõdistades sellest üle 300 tuhande tähe täpse asukoha. See peaks olema kusagil 92% nende koguarvust. Allolevas simulatsioonis on näha kuidas neist 75 tuhat eeloleva 500 miljoni aasta jooksul Linnutee kettas liiguvad ja ajapikku laiali hajuvad.

Chang'e 5 maandus Kuule

Väike update Hiina Chang'e 5 missiooni kohta. Eile õhtul teatati, et maanduril on juba õnnestunud mõningaid kuuproove koguda ja missioon jätkub edukalt. Lisaks saatis see Maale ka paar värvifotot enda ümbrusest Mons Rümkeri lähistel.

Et maandur ei saaks hakkama Kuul valitsevate öiste temperatuuridega (-130) on sellel loetud päevad aega koguda vähemalt kaks kilogrammi pinnast. Peale seda stardib selle turjal olev raketiaste koos proovidega Kuu orbiidile, kus see põkkub sealse laevaga, kannab proovid spetsiaalsesse kapslisse ja teekond tagasi Maale võib alata.

Selge taeva korral on Chang'e 5 võidujooksu ajaga silmaga näha, sedamööda kuidas Kuu terminaator ehk valguse ja pimeduse piir vaikselt idast lääne poole nihkub (Kuu kahaneb). Maanduri asukohta vaata allolevalt jooniselt, kuhu on kantud ka Apollo missioonide maandumispaigad.

Arecibo teleskoop on hävinenud

Umbes samal ajal kui hiinlaste ambitsioonikas Chang'e 5 maandur eile õhtul Kuul maandus, sai Puerto Ricos asuv legendaarne Arecibo raadioteleskoop oma kurva lõpu. 57 aastat maailma suurima teleskoobi tiitlit kandnud üle 300 meetrise läbimõõduga instrument kukkus kokku vaevalt nädal peale seda, kui see kuulutati parandamatuks ning otsustati kontrollitud lõhkamiste teel lammutada.

Selline vaatepilt avanes teleskoobile eile õhtul.

Teleskoop kannatas selle aasta augustis ja novembris ulatuslikke vigastusi peale seda kui kaks selle tugikaablit katkesid. Et kaablid toestasid teleskoobi taldriku kohale riputatud ligi 900 tonnist instrumendiplatvormi, otsustati turvalisuse kaalutlustel selle parandamisest loobuda. Nüüd katkesid tõenäoliselt järelejäänud kaablid, kukutades platvormi 134 meetri kõrguselt alla teleskoobi alumiiniumpaneelidest kattele. Kõik juhtus observatooriumi juhtaja Ángel Vázquezi silme all ning olevat võtnud kusagil 30 sekundit. Vázquez on teleskoobiga töötanud viimased 43 aastat.

1963. aastal valminud ja kuni 2016. aastani maailma suurima teleskoobi tiitlit kandnud instrumendi panus vaatleva astronoomia arengusse on olnud asendatu. Näiteks 74. aastal avastati selle abil esimene binaarpulsar ning 92. aastal esimene eksoplaneet. Lisaks on teleskoop olnud kasutuses maaväliste raadiosignaalide otsimisel (SETI) ning 1974. aastal saadeti selle abil M13 kerasparve poole teele raadiotervitus võimalikele maavälistele tsivilisatsioonidele. Laiemale üldsusele peaks teleskoop tuttav olema mitmetest filmidest, nagu Kontakt, James Bond ja Salatoimikud.

Teleskoop enne lagunemist.

Chang'e maandus edukalt Kuul

Tunni aja eest maandus Kuul edukalt Hiina Chang'e 5 nimeline missioon. Juba loetud tundide pärast asub maandur koguma sealset pinnast, puurides seda välja muuhulgas 2 meetri sügavuselt. Kui kõik sama ladusalt läheb, võivad kuukivid Maale jõuda juba veidi enam kui nädala pärast, tehes Hiinast kolmanda sellise asjaga hakkama saanud riigi USA ja Nõukogude Liidu järel. Viimati toimetas Kuult materjali Maale NSVL Luna 24 sond 1976. aastal.

Chang'e 5 missioonist kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../hiilased-toovad-kuult-kive...