Artemis I on startinud!

Autor: Üllar Kivila

Start toimus kell 8:47, pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust esialgselt väljakuulutatud ajast. SLS kanderakett töötas veatult ning kosmoselaev Orion on nüüdseks teel Kuu poole. Stardi ja Maa orbiidil tehtud manöövrite otseülekanne NASA TVs: https://www.youtube.com/watch?v=CMLD0Lp0JBg

Peamootorite süüde. Selle sädemepilve raketi alla tekitamise lisaeesmärk on ka üleliigse vesiniku ära põletamine, mida paratamatult enne starti veidi düüsidest välja lekib.

Start!

SLS teel orbiidile. Orioni sihtkoht Kuu sättis end ka parajalt kaadrisse.

Tahkekütuse-kiirendite eraldumine raketist. Paraku toimus start ööpimeduses kohaliku aja järgi kell 1:47 ning kaamerapilt polnud seega just kõige põnevam.

Esimesi kaadreid Orioni pardalt umbes 800 km kõrguselt Maa orbiidilt. Parasjagu voltis kosmoselaev oma päikesepaneele lahti.

Reaalajas saab missiooni käiku jälgida siit: https://www.nasa.gov/specials/trackartemis/

Mis saab edasi? Reis Kuule kestab umbes 5 päeva ning selle orbiidile jääb Orion umbes 2 nädalaks (~ 22. november kuni 6. detsember) Maale naasmine peaks toimuma 12. detsembri paiku.

Kuna tegu on eelkõige tehnikat katsetava missiooniga, siis ei tasu seda kava surmtõsiselt võtta ning mõningased muudatused on ootuspärased. Mõistagi postitame uuendusi kui missiooni kava täpsustub või mõni oluline sündmus toimub.

Update:

Täna toimub veel kaks ülekannet: kell 15.30 algab ülekanne Orioni süvakosmose-manöövrist, mis suunab kosmoselaeva Kuu orbiidi suunas ning kell 17 algab ülekanne Orioni väljalennul jäädvustatud Maa-vaadete esitlusega. Selleks hetkeks on kosmoselaev Maast juba mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel ning naudib sarnaseid vaateid, mida nägid enam kui poole sajandi eest Apollo missioonide astronaudid.

15:30 https://www.youtube.com/watch?v=5oeJJDGJQiM
17:00 https://www.youtube.com/watch?v=qxMqWHCTqGM

Maa läbi Apollo 4 kaamera

4. novembril 1967. aastal katsetati esimest korda nüüdseks legendaarseks saanud kanderaketti Saturn V, mis toimetas järgnevatel aastatel Kuuni kokku 24 astronauti (kellest 12 said selle pinnale ka maanduda). Esimene mehitamata Apollo 4 missioon oli aga lihtne - toimetada tulevane juhtmoodul kõrgele Maa orbiidile ning tuua see turvaliselt tagasi Maale. Kogu asi kestis stardist maandumiseni vaid kaheksa tundi ning kõrgeimas punktis küündis mooduli orbiit 18 tuhande kilomeetrini.

Kuna astronautide jaoks oli raketi esmalend veel liiga riskantne kinnitati juhtmooduli aknale kaamera, mille ülesandeks oli täpselt välja arvutatud ajal oma film tühjaks klõpsida. Kokku tegi kaamera 755 fotot, millest 712 sisaldasid mingit osa Maast. Toona oli tegemist Maast kõige kaugemalt tehtud värvifotodega.

Kui kõik need kaadrid üksteise otsa laduda ning mooduli kursimuutustest tingitud hüplemine digitaalselt eemaldada, saab tulemuseks alloleva video.

Link videole youtubis: https://youtu.be/HbsXS1ii7rg

Siit lõpust saab soovi korral endale alla laadida kõik kaadrid: https://www.planetary.org/articles/20180522-apollo-4-images

Homme (16.nov) Eesti aja järgi kella 8:04 - 10:04 vahel peaks USA Kennedy Kosmosekeskusest startima Kuu suunas järgmise põlvkonna kuurakett - SLS (Space Launch System) ja selle ninas asuv Orioni kapsel. Tegemist oleks nende kahe esimese lennuga ning SLS-ist saaks läbi aegade kõige võimsam kanderakett. Nagu Apollo 4 puhul on ka Artemis I mehitamata, kuid võrreldes oma eelkäijaga on selle missioon palju ambitsioonikas, viies Orioni kapsli koos teenindusmooduliga mitmeks nädalaks Kuu orbiidile. Loodetavasti.

Kuuvarjutus ja parallaks

Need kaks kombineeritud fotot eelmise nädala teisipäeval toimunud täielikust kuuvarjutusest on tehtud samal ajal, kuid üksteisest üle 12 tuhande kilomeetri kauguselt. Üks Ameerika Ühendriikidest Arizonast ja teine (kaugjuhtimisega) Austraaliast. Hiljem taustatähti kokku sobitades paistab Kuu nende suhtes asuvat erinevas asukohas. Sellist efekti tuntakse parallaksina ehk objekti näiline asukoht muutub tausta suhtes seda enam, mida lähemal see meile on ja mida rohkem me selle suunaga risti liigume. Kuu on Maast teadupärast ümmarguselt 400 tuhande kilomeetri kaugusel, kuid siin nähtavad tähed mitme kümne kuni sajade valgusaastate kaugusel.

Ajalooliselt oli just Kuu parallaks üheks viisiks kuidas juba vanas Kreekas selle kaugus üsna suure täpsusega kindlaks määrati. Kellade puudumisel tehti seda niisamuti kuuvarjutuste ajal, kui Maa varju saabumine Kuule oli kahe üksteisest kaugel asuvate vaatlejate jaoks hetkeks mil selle näiline asukoht tausta suhtes üles märkida. Kauguse välja arvutamine oli seejärel trigonomeetria abil hõlpsasti tehtav.

Foto(de) autor on USA astrofotograaf kasutajanimega Astrofalls. Tema kodulehte näeb siit: https://astrofalls.com/ 

Astronoomiaklubi astrofoto: Marss

Eileõhtune Marss meie teleskoobis. Kui praegu on planeet meist ligi 86 miljoni kilomeetri kaugusel, siis 1. detsembriks kahaneb see vahemaa 81,5 miljoni kilomeetrini.

Teleskoop Bresser Messier 203NT, kaamera Nikon D5600+3x barlow. PIPP, Autostakkert, Registax (wavelets), PS.Umbes 600 parimat kaadrit 12 tuhandest.

Maad tabas tähtedevaheline asteroid

2014. aastal sisenes Paapua Uus-Guinea rannikust kirdes atmosfääri umbes poolemeetrise läbimõõduga mini-asteroid tähisega CNEOS 2014-01-08*. Kosmosekivi suur kiirus - ligi 60 kilomeetrit sekundis - ja selle eeldatav trajektoor tekitasid kahtluse, et tegemist ei pruukinud olla Päikesesüsteemist pärit kehaga. Nüüd on kahtlus leidnud kinnituse (tõenäosusega 99,999%), et CNEOS 2014-01-08 jõudis Maale mõne teise tähe juurest, tehes sellest esimese teadaoleva tähtedevahelise taevakeha, mille inimkond on registreerinud**.

Asteroidi (või meteoroidi) sisenemise tuvastas USA Jet Propulsion Laboratory juhitud Maalähedaste objektide keskus (CNEOS). Nende andmeid läbi kammides jäi asteroid silma Harvardi astronoomidele Avi Loebile ja tema kolleegile Amir Sirajile oma omapärase trajektoori ja kiiruse tõttu. Paraku oli USA Kaitseministeerium asteroidi täpsemad vaatlusandmed salastanud ning avaldas need alles selle aasta märtsis. Peale seda said astronoomid oma arvutused lõpule viia ning oma hüpoteesile tõestuse leida. Peale kõnealuse meteoori, kahtlustavad nad veel ühe registeeritud kukkumise puhul tähtedevahelist päritolu. Kahjuks on need andmed veel salastatud.***

Kuigi CNEOS 2014-01-08 plahvatas atmosfääri sisenedes, arvavad Loeb ja Sirajile, et sellest jäid suure tõenäosusega ka mingid killud alles. Järgmisel aastal on neil kavas ekspeditsioon neid ookeanipõhjast otsima minna. Proovid teise tähe ümber tekkinud kivist oleks arusaadavalt väga väärtuslikud ning lubaksid panna selle päritolu klappima mõne tuntud koostisega tähega. Kuna enamasti põlevad meteoorid atmosfääris ära ja isegi kui neist midagi alles jääb on nende leidmine paras peavalu, on astronoomid välja käinud idee ülemaailmsest kaamerate võrgustikust. Põlemise hetkel jäädvustatud valgust saaks spetroskoopiliselt analüüsida ning sellest tuletada meteooride täpsemat koostist.

All kaart kõnealuse asteroidi langemise umbkaudsest asukohast.

*Tehniliselt nimetatakse alla meetrise läbimõõduga kive meteoroidideks, üle meetrise läbimõõduga asteroidideks. Alla grammi kaaluvaid meteoroide kutsutakse ka mikrometeoroidideks. Lisaks tasub üle korrata, et atmosfääri sisenenud meteoroidi/asteroidi nimetatakse meteooriks ning maapinnani jõudnud keha meteoriidiks.

**enne CNEOS 2014-01-08 eksootilise päritolu kinnitust oli esimeseks teadaolevaks kinnitatult teisest süsteemist pärit asteroidiks 2017. aastal avastatud ja Päikesesüsteemi läbinud ʻOumuamua. Aasta hiljem tegi sama tähtedevaheline komeet 2I/Borisov.

***selle asemel, et salastamise peale automaatselt sukelduda ajusid pehmendavatesse vandenõuteooriatesse, tuleks meeles pidada, et ükski riik ei taha avalikult kuulutada, et kui võimekad või kehvad nad ühe või teise seireülesande puhul on. Samal põhjusel on salastatud või olnud salastatud detailid paljude tundmatute lendavate objektide kohta. Kui sa ei ole kindel, et millega on tegu, siis riiklikul tasandil on kõige targem hoiduda võtmast avalikku seisukohta või anda niisama välja väärtuslikke vaatlusandmeid (mida vaenlane saaks kasutada su kaitsevõimekuse hindamisel). Ühesõnaga on hämamine strateegiliselt kõige targem tegu.

Kuuvarjutus

Vähem kui kaks tundi tagasi tehtud foto kuuvarjutusest hetkel, kui Maa täisvari hakkas täielikult Kuud kinni katma.

Allikas: https://www.facebook.com/100058166255476

Kuuvarjutus 2022 november

Teisel pool maakera (Vaikse ookeani põhjaosa kohal ja ümber) on alanud selle aasta ainus täielik kuuvarjutus, mis kulmineerub eesti aja järgi kella ühe ajal. Selleks ajaks kui Kuu meie jaoks tõuseb, on see Maa varjust täielikult lahkunud. Ja ega väga vahet polegi - nagunii on pilves.

All fotograaf Jean-Luc Dauvergne aegvõte 2011. aasta täielikust kuuvarjutusest Tadžikistani kohal. Varjutatud Kuu lubas mõneks ajaks Linnutee heledal ribal ja erinevatel süvataeva objektidel segamatult paista.

Järgmist täielikku kuuvarjutust näeb Maalt 2025. aasta märtsis (Ameerika mandrilt ja Vaikse ookeani idaosast). Sama aasta septembris toimuvat varjutust näeme mingil määral ka Eestist. Täielikku kuuvarjutust näeb meie maalt alles 2028. aasta viimasel päeval.

Käimasolevat varjutust saab otseülekandes vaadata näiteks siit: https://youtu.be/vdeKuo0nD4g

Pilved Maa orbiidilt

ESA astronaudi Alexander Gersti, kes on kahe missiooniga Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal veetnud kokku peaaegu aasta, meelistegevuseks vabal ajal oli Maa vaatamine läbi sealse vaateakna. Eriti meeldis talle pildistada Maad katvaid pilvi ning nende poolt heidetud tuhandeid kilomeetreid pikki varje. Siin mõned tema fotodest.

Boliid Sakurajima vulkaani kohal

Kaks nädalat tagasi (24. oktoobril) jäädvutas Jaapanis asuvat Sakurajima tegevvulkaani jälgiv kaamera ühe väga võimsa meteoori (boliidi) langemise. Parempoolne kujutis on tõenäoliselt tekkinud heleda valguse peegeldumises läätses.

Kuigi meteoor näib olevat vulkaanile lähedal, langes see tõenäoliselt kümneid kilomeetreid selle taustal.

Marsi retrograad, vastasseis ja astroloogia

Eelmise nädala lõpus ja käesoleva alguses sisenes idataevas heledasti paistev Marss retrograadi ehk hakkas kinnistähtede suhtes liikuma vastupidises suunas kui tavaliselt. Peamiselt astroloogide suust ja kirjast kuuldav sündmus kuulutavat nende sõnul kõiksugu halbu ja hirmsaid asju. Räägiks natukene, et mida retrograad üldse tähendab ja miks saabub peagi jälle parim aeg Marssi vaadelda.

Esiteks olgu kohe ära öeldud, et ei Marsi ega ühegi teise planeedi asukoht kaugete taustatähtkujude suhtes või nende liikumise suund ei mõjuta kuidagi inimeste suhteid, tujusid või igapäevaseid juhtumisi (kui see inimene just teadlikult oma tegemisi selle järgi ei korralda). Astroloogia on pseudoteadus ehk uskumuste süsteem, mis küll kasutab treenimata kõrvale teaduslikult kõlavat terminoloogiat ja järeldusi, kuid mis ei ole nendeni jõudmiseks või nende kontrollimiseks kasutanud teaduslikku meetodit.

Rosetta sondi värvifoto Marsist 2007. aastal, kui ta kasutas planeedi gravitatsiooni oma kursi korrigeerimiseks.

Astroloogia juured ulatuvad aega, kui inimkonna teadmised ümbritseva kohta olid kergelt öeldes lünklikud ning Maad ei peetud mitte ainult Päikesesüsteemi (siis oli ilmselt teine nimi) vaid terve universumi keskpunktiks. On tagantjärgi andestatav, et sellise maailmapildi juures võidi kõiksust näha loodud meie jaoks ning tähtede ja planeetide (mille hulka loeti ka Päike ja Kuu) liikumisest võidi tuletada vihjeid inimeste ja rahvaste saatuse kohta. Nüüdseks oleme õppinud, et Maa on kõigest üks pisiplaneet, mis tiirleb ümber keskpärase tähe tüüpilise galaktika perifeerias mille sarnaseid leidub vaadeldavas universumis sadu miljardeid. Nagu sellest oleks veel vähe, ei olegi universumil keskpunkti.

Tundmata omal ajal Päikesesüsteemis tiirlevate kehade täpsemat mehhaanikat võisid astroloogid vabalt mõelda, et Marsi retrograad tähendab reaalselt, et planeedi liikumine muutub mingis mõttes vastupidiseks. Halb märk? Miks ka mitte, kellele siis halvad märgid ei meeldiks? Tegelikult on selle ja teiste planeetide veidrad liikumised omamoodi optilised illusioonid. Tänu gravitatsioonijõu nõrgenemisele kaugusega tiirlevad Päikesest kaugemal asuvad planeedid selle ümber ka aeglasemalt. Maa ja Marsi võrdluses tiirleb esimene Päikesest keskmiselt 150 miljoni kilomeetri kaugusel ja Marss keskmiselt 224 miljoni kilomeetri kaugusel ning kui Maal kulub ühe tiiru tegemiseks 1 aasta, siis Marsil peaaegu 1,9 aastat. See tähendab, et umbes iga paari aasta järel jõuab kiiremini liikuv Maa aeglasemale Marsile järele. Kaugete kinnistähtede suhtes liigub sellele eelnevalt Marss taevas iga päevaga läänest ida poole, aeglustub, jääb seisma ning hakkab liikuma hoopis teises suunas - retrograadis. Kui kahe planeedi lähenemine muutub kaugenemiseks (Maa hakkab Marsil eest ära kihutama), vahetub selle näiline liikumissuund taaskord - prograadi. Mõne kuu jooksul Marssi jälgides saaks sellisest liikumisest tähekaardile joonistada silmuse või S-kujulise vingerduse.

Fotograaf Tunc Tezeli jäädvused Marsi näilisest liikumisest kolme kuu jooksul 2018. aasta vastasseisu ümber.

Kõige paremini seletab seda allolev joonis ning loodetavasti muutub ka arusaadavaks, et miks retrograadi ajal ei muutu tegelikult kummagi planeedi liikumissuund. Nagu juba öeldud on tegemist justkui optilise illusiooniga, milles osaleb kaks omavahel ringiliikuvat planeeti ja kaugel-kaugel asuv tähtede taust. Väita vastupidist oleks sama hea kui hoida sõrme näo ees paigal ja pead edasi-tagasi kõigutades väita, et sõrm liigub kord üht ja kord teistpidi. Sobilikku tausta ja fantaasiat kasutades võib isegi väita, et sõrm külastab vahel metsa, siis heinamaad ja kolmandaks kauget mobiilimasti. Tegemist siis oleks analoogiaga astroloogiast ja selle koostatud horoskoopidest Marsi ja selle "koduks" olevate tähtkujude vahel. Ei tea kuidas sõrme "metsa sisenemine" selle tervist mõjutab?

Joonis Marsi veidra näilise liikumistrajektoori tekkimisest kinnistähetede suhtes vastaseisule eelneval ja järgneval ajal.

Kuigi kõik planeedid teevad mingil hetkel Maalt vaadates sarnaseid retrograadseid "tagurpidiliikumisi", oli neist ajalooliselt Marsi oma kõige keerulisem erinevate Päikesesüsteemi mudelitega kokku viia. Asi selles, et Marsi orbiit on võrreldes teiste hästivaadeldavate planeetidega üsna tugevalt välja venitatud, asudes Päikesele kõige lähemas punktis (periheelis) üle 40 miljoni kilomeetri lähemal kui kõige kaugemas (afeelis). See tähendab, et eelkirjeldatud lähenemiste ajal kõigub kahe planeedi omavaheline kaugus üsna suurel määral ning silmused on erinevate kujudega. Seda otseloomulikult toona ei teatud.

Kui geotsentrilises maailmapildis üritati seda lahendada mõeldes väidetavalt Maa ümber tiirlevatele planeetidele juurde keerukaid ringliikumisi - epitsükleid - siis Saksa matemaatik Johannes Kepler oli veendunud Kopernikuse heliotsentrilises mudelis, kus planeedid (Maa nende hulgas) tiirlevad ümber Päikese. Tema elutööks sai välja selgitada planeetide orbiitide kuju, mis vastu tema sügavalt religioosseid uskumusi osutusid täiusliku ringi asemel ellipsideks. Lisaks avastas Kepler kolm planeetide liikumist kirjeldavat seadust, mis kannavad tänaseni tema nime. Ühtlasi oli Kepler (1571-1630) viimane astroloogist astronoom, kuna sellest asjast peale rebis astronoomia ennast teadusena seda korraga hoidnud ja kammitsenud astroloogiast igaveseks lahti. Viimane on nüüdseks oma lootusetult iganenud* kuigi mingil veidral põhjusel levinud tänapäevani (võib olla on asi selles, et igast ajalehest leiab siiani igapäevase astroloogianurga, kuid ühestki neist ei leia isegi mitte nädalast astronoomianurka).

Niisiis. Marsi alanud retrograad ütleb meile, et Maa ja Marss saavutavad peagi selle hetke, kui kaks planeeti asuvad üksteisele üle kahe aasta (täpsemalt 26 kuud) lähimas punktis. Vahel samastatakse seda vastasseisuga ehk hetkega, kui kaks planeeti asuvad ühel kujutletaval Päikesest alguse saaval sirgjoonel. Tegelikult need hetked päris täpselt kokku ei satu. Selle põhjuseks eelnevalt mainitud planeetide orbiitide väljavenitatud kujud. Kui Marsi vastaseis (Marss astronoomisel keskööl otse lõunas ja Päikese poolt täielikult valgustatud) jõuab kätte 8. detsembril, siis meile lähimasse punkti jõuab ta tegelikult juba nädal varem. Siis on kahe planeedi kaugus 81,5 miljonit kilomeetrit. Vastasseisuks on see pool miljonit kilomeetrit rohkem.

Joonis Marsi vastasseisudest Eestis asuva vaatleja jaoks. Horsiontaalsel teljel on kujutatud vastasseisude aega, vertikaalsel planeedi kõrgust horisondist nähtuna Tartust. Punakate ketaste suurus vastab proportsionaalselt planeedi näivale läbimõõdule meie taevas. Joonise autor: Üllar Kivila

Nii või naa on juba praegu kätte jõudnud parim aeg Marssi nii silma kui teleskoobiga vaadelda. Üles leiab ta ühe väga heleda ja silmnähtavalt punaka "tähena" õhtusest idataevast Sõnni tähtkuju esiplaanil, mis hilisõhtuks ronivad juba päris kõrgele lõunataevasse. Kui väiksemates teleskoopides jääb Marss endiselt punakaks heledaks kettaks, siis võimekamate teleskoopide ja eriti fototehnika abil võib selle pinnal tuvastada tumedamaid pinnavorme. Kui sellest jääb väheks, siis alati võib pilgu peale visata näiteks NASA marsikulgurite Curiosity ja Perseverance fotomaterjalile, mida need praktiliselt reaalajas Marsi pinnalt Maale saadavad.

*parim näide astroloogia iganenud (ja seega ebateaduslikust) süsteemist on ilmselt see, et nende poolt koostatud horoskoopide aluseks võetakse planeetide asukohti tähtkujude suhtes, mis ei lähe enam ammu ajaliselt vaatlusandmetega kokku. Isegi tänapäevastest seinakalendritest võib vahel lugeda, millal üks või teine planeet siseneb ühte või teise päikesemärki, kui tegelikult asuvad nad sellest märgist ehk tähtkujust veel kaugel. Võtame näiteks Marsi. Üks eestimaine väljaanne kirjutab Marsi praeguse retrograadi kohta järgmist: "Pühapäeval kell 15.25 pöördus Kaksikute sodiaagimärgi 25. kraadis liikuv Marss retrograadseks, algatades ühe keerulise perioodi, mis kestab kuni 12. jaanuarini 2023." Kuupäevad ja kellajad on küll õiged, aga põgus pilk taevasse või planetaariumiprogrammi näitab, et Marss säras ja särab sellel ajal hoopis Sõnni tähtkujus. Mis jama on?

Hästi lühidalt ei ole astroloogid arvestanud Maa pöörlemistelje suuna aeglase muutumise ehk pretsessiooniga, mis sunnib kuupäevad ning planeetide sisenemised ja väljumised ühest või teisest tähemärgist omavahel üha suuremasse ajalisse nihkesse. Sama on juhtunud päikesemärkidega ehk Päike ei pruugi enam sinu sünnikuupäeval asuda selles tähemärgis, mida astroloogid jäärapäiselt (heh) väidavad. Toome tabeli sodiaagimärkide ja nende aegade kohta astroloogias väidetu ja tegeliku vahel:

Kaljukits - astroloogias (22. dets-19. jan) - tegelik (20. jan-16. veb)

Veevalaja - astroloogias (20. jan-18. veb) - tegelik (16. veb-11. märts)

Kalad - astroloogias (19. veb-20. märts) - tegelik (11. märts-18. aprill)

Jäär - astroloogias (21. märts-19. aprill) - tegelik (18. aprill - 13. mai)

Sõnn - astroloogias (20. aprill-20. mai) - tegelik (13. mai-21. juuni)

Kaksikud - astroloogias (21. mai-20. juuni) - tegelik (21. juuni-20. juuli)

Vähk - astroloogias (21. juuni-22. juuli) - tegelik (20. juuli - 10. august)

Lõvi - astroloogias (23. juuli-22. august) - tegelik (10. august-16. sept)

Neitsi - astroloogias (23. august-22. sept) - tegelik (16. sept-30. okt)

Kaalud - astroloogias (23. sept-22. okt) - tegelik (30. okt-23. nov)

Skorpion - astroloogias (23. okt-21. nov) - tegelik (23. nov-29. nov)

Maokandja - astroloogias (ei eksisteeri) - tegelik (29. nov-17. dets)

Ambur - astroloogias (22. nov-21. dets) - tegelik (17. dets-20. jan)

Kui seepeale tekib igati õigustatud küsimus, et miks astroloogid ometigi oma kuupäevi, päikesemärke ja kaarte ei ajakohasta, siis sellele on ilmselt üks üsna labane vastus - nad on ennast keetnud liiga paksu supi sisse. Kui nende seniste iganenud kaartide põhjal tehtud ennustusete ja iseloomustuste (väidetav) täpsus on olnud nende süsteemi tõestuseks, siis kuidas selle äkilist muutmist õigustada? Kuidas näiteks 29. oktoobril sündinud ja nende väitel Skorpionis sündinud inimene saab muutuda üleöö hoopis Neitsiks? Kas sajandeid koostatud horoskoobid olid siis valed, mitte hoopis nende edu pant, nagu neile meeldib mõelda ja kuulutada? Ei. Siin pole muud teha kui teha pähe tegus nägu ja rikkuda iseenda reegleid ka edaspidi. Mida aeg ja pretsessioon edasi, seda ilmsemalt.

Animatsioonis on kujutatud kaht esimest Kepleri seadust, mis kõlavad:
1. Iga planeedi orbiit on ellips, mille ühes fookuses on Päike.
2. Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad.

Aastaid hiljem avastas ta kolmanda - "Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid."