Geminiidid Portugali taevas

Vaade rikkalikule geminiidide meteoorivoolule ööl vastu pühapäeva Portugali selges taevas. Muidugi päris nii tihedalt meteoore ei esinenud, et neid ühele fotole korraga kümneid jääks. Kuigi ajaloost on teada ka selliseid juhuseid. Tegemist on mitme tunni jooksul säritatud ja kusagil 40 valitud kaadri liitmisel saadud komposiitfotoga. Selliselt on hästi näha, et ühte kindlasse meteoorivoolu kuuluvad meteoorid ei lange taevas suvalisest suunast, vaid need näivad justkui pärinevat ühest punktist taevas. Seda kujutletavat punkti kutsutakse radiandiks ning selle asukoht tekib Maa orbitaalliikumise ja meteoorivoolu tekitava rusupilve suhtelise liikumiste liitmisel. Sisuliselt ju põrutab Maa viimasest Päikese ümber tiireldes läbi. Geminiidide meteoorivool (nagu ka teised voolud) on nime saanud oma radiandi asukoha järgi, mis asub nende puhul Kaksikutes (ladina keeles "gemini"). Kaksikute põhitähtede Kastori ja Polluksi juures särab sellel aastal ka väga heledalt planeet Jupiter, mis satub Maaga vastasseisu 10. jaanuaril. Võimalusi selle vaatlemiseks õhtutaevas tuleb järgnevatel kuudel kindlasti.

Foto autor: David Cruz

Apollo 17 kuumooduli reis Kuu orbiidile

Paar päeva enam kui 53 aastat tagasi startis Kuult Taurus–Littrow nimelisest orust kuumoodul Challenger. Selle pardal astronaudid Gene Cernan ja Harrison Schmitt, kes on veel endiselt viimased inimesed, kes Kuul kõndinud. Peale Kuu pinnalt lahkumist alustasid nad oma aeglast teekonda tagasi umbes 130 kilomeetri kõrgusel Kuu orbiidil tiirelnud juhtmooduli Ameerika juurde, milles ootas neid astronaut Ronald Evans. Paar päeva hiljem (17. detsembril, 1972) lahkusid kolm astronauti Kuu orbiidilt tagasi Maa suunas ning maandusid 19. detsembril Vaikses Ookeanis.

Järgmine kord kui inimesed oma planeedi orbiidilt lahkuvad ning Kuu juurde naasevad võib aga tulla peagi. Praeguse seisuga on NASA Artemis II missioon kavandatud startima juba algava aasta veebruaris. Seekord on nelja astronaudi (Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen) missiooniks lihtsalt Kuu ümbert umbes 7400 kilomeetri kauguselt ringi lennata ning tagasi Maale naaseda. Orbiidile nad sinna ei jää. Artemis III missioon, mis peaks esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi 2027. aastal, on juba eesmärgiga Kuul maanduda. Aga selleni on veel aega...

All kiirendatud ja tänapäevaste tööriistadega taastatud video Apollo 17 kuumooduli lähenemisest juhtmoodulini. Allikas: Moonpans.com

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter

Eile (12. detsember) oli selge ja erakordselt rahuliku atmosfääriga ilm. Astronoomid ütlevad selle kohta, et kujutis oli hea. Tänu sellele sai hiidplaneet Jupiterist jäädvustatud üks meie viimase aja detailsemaid vaateid. Ka mõned geminiidid sai teleskoobi kõrval ära nähtud.

Jupiter säras eile õhtul ühe väga-väga heleda "tähena" idataevas Kaksikute tähtkujus (sinna see ka lähinädalateks jääb). Asus ta meist peaaegu 650 miljoni kilomeetri kaugusel ehk enam kui neli korda kaugemal kui Päike. Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev gaasihiid ületab Maad läbimõõdult 11,2 korda ning meie koduplaneete mahuks selle sisse ära 1300 tükki.

Fotod on kokku pandud 2-minutilistest videoklippidest, mis sisaldasid ligemale 30 000 kaadrit. Neist parimad 6 protsenti läks niinimetatud fotovirna.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Meie astrofotod Astrobinis: https://www.astrobin.com/account/login/?next=/users/Astronoomiaklubi/

Geminiidid 2025

Ööl vastu pühapäeva tipneb taas põhjapoolkera rikkalikuim geminiidide meteoorivool. Paraku, nagu peaaegu igal aastal, segab nende vaatlemist ka tänavu pilvine ilm. Praeguste prognooside kohaselt lubab selgemat ilma vaid täna õhtuks. Kuigi tipuni on veel aega, võib siiski minutis mõne värvilise geminiidi ära näha. Vaatlusega tasub alustada kohe kui taevas pimeneb, aga mida lähemal südaööle ja mida kõrgemale tõuseb Kaksikute tähtkuju, seda rohkem peaks neid vaatevälja sattuma.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kaks aastat tagasi jäädvustatud geminiidid Hispaaniast. Autoriks Ana Moya Fernández. Fotole on kokku liidetud mitme tunni jooksul vaateväljas langenud geminiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis tolmu- ja kruusapuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud tükid, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Lisaks on geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge, kuuvaba ja linnade valgusest puutumata taevas, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*Radiant on see koht taevas, millest mingi konkreetne meteoorivool näib "välja kiirguvat". Näiteks geminiidide radiant asub Kaksikute tähtkujus, mida on lihtne ära tunda kahe heleda tähe (Kastor ja Polluks) järgi. Radiandi suuna määrab ära kahe liikumise koosmõju. Esiteks Maa liikumissuund orbiidil ümber Päikese ning teiseks geminiide tekitava voolu (sisuliselt liiva- ja kruusaterade suuruste tükikeste pilv orbiidil ümber päikese) liikumissuund Maa suhtes.

30 aastat Päikest

Nüüdseks juba 30 aastat on Päikesel silma peal hoidnud ESA/NASA koostöös valminud ja opereeritud päikeseobservatoorium nimega SOHO (Solar and Heliospheric Observatory). Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvas niinimetatud Lagrange'i tasakaalupunktis (L1) tiireldes saab see Maaga Päikese ümber liikuda samas tempos ning selle jaoks on vaade Päikese poole alati avatud. Seal saab see meie kodutähte ja sellele näiteks lähedale sattuvaid komeete vaadelda paljudes erinevates lainepikkustes.

Allolevale pildile on kokku pandud 30 fotot (iga foto ühest aastast) Päikesest lainepikkuses, mida kutsutakse ekstreemseks ultravioletiks või EUV. Tegemist on elektromagentkiirgusega, mida hakkab aine kiirgama temperatuuril ligi kaks miljonit kraadi. Kui Päikese tihe ja varjatud sisemus välja arvata, leiab sellist kuumust Päikese krooniks kutsutud atmosfääri väliskihtidest. Kuidas täpsemalt saab Päikese kroon olla oluliselt kuumem kui selle "pind", on veel lahendamist vajav mõistatus.

Fotosid omavahel võrreldes on ilmne, et Päikese võime EUV-s kiirata ei ole ajas päris muutumatu, vaid see käib lainetena. Kõige heledamad fotod pärinevad Päikese umbes 11 aastase aktiivsustsükli maksimumidest. SOHO-l on õnnestunud hetkeseisuga ära näha juba kolm sellist maksimumi. Neist viimane on parasjagu käimas.

Nii palju kui teame on Päikese aktiivsustükkel seotud otseselt Päikese võimsa magnetväljaga, mis kipub perioodiliselt ennast krussi keerutama. Tõenäoliselt on selle põhjuseks Päikese erinevad pöörelmiskiirused (poolused pöörlevad aeglasemal kui ekvaator). Peale igat tsükli maksimumi, mille käigus magnetväljad rebivad Päikesest välja materjali, tekitavad selle pinnale plekke ning kuumutavad selle krooni, näivad Päikese magnetpoolused vahetuvat ning rahunevat. Peale mõnda aastat suhtelist rahu algab kõik algusest.

Foto autor/allikas: SOHO (ESA & NASA)

3I/ATLAS Hubble kosmoseteleskoobis

Hubble värske (30. november) foto tähtedevahelisest komeedist 3I/ATLAS. Kuna komeet liikus pildistamise ajal taustatähtede suhtes, on tähed fotol venitatud heledateks kriipsudeks. Foto tegemise ajal asus mõne kilomeetrise läbimõõduga komeet meist 286 miljoni kilomeetri kaugusel, mistõttu on komeedi tahke tuum fotol vaid pisikene valge täpp sinise pilve (kooma ehk komeedi ümber aurustunud hiiglaslik gaasipilv) keskel. Loodetavasti illustreerib see foto levivate väidete naeruväärsust, nagu oleks komeeti pildistades avastatud, et sellel põlevad tuled või sellelt stardivad süstikud. 

Paar päeva tagasi avaldas ESO (Euroopa Lõunaobservatoorium) ka hea ülevaatliku video 3I/ATLASe kohta, mis on omamoodi vastuseks selle kohta endiselt tohututes kogustes levivatele vandenõuteooriatele. Ümber me seda jutustama ja tõlkima ei hakka, aga kel inglise keel selge, soovitame kindlasti ära vaadata.

OSIRIS-APEX möödus Maast (Asteroid Apophis)

23. septembril sooritas NASA OSIRIS-APEXi nimeline kosmosesond lähedase möödalennu Maast, eesmärgiga muuta on trajektoori Päikese orbiidil selliselt, et kümnendi lõpus kohtuda kurikuulsa asteroidiga Apophis. Lähimas punktis möödus sond Maast 3438 kilomeetri kauguselt ning tegi sellest nii pilti kui video. Lisaks kasutati möödumist kalibreerimaks sondi erinevaid kaameraid ja instrumente. Enne Apophisega kohtumist sooritab sond veel kaks möödalendu Maast.

OSIRIS-APEX on tegelikult OSIRIS-REXi nimelise missiooni jätk. Lihtsalt nimi on muudetud. OSIRIS-REx startis juba 2016. aastal eesmärgiga jõuda 2018. aastaks asteroid Bennu orbiidile. Seal veetis see kaks aastat ning kogus muuhulgas selle pinnalt proove. 2023. aasta septembris toimetas see oma proovikapsli edukalt Maale. Kuna sond oli igas mõttes hea tervise juures ning selle lihtsalt välja lülitamine oleks olnud raiskamine, otsustati selle missiooni uue nime all jätkata.

OSIRIS-APEXi foto Maast umbes üheksa tundi peale möödalendu. Selleks ajaks oli see meie planeedist jõudnud 228 tuhande kilomeetri kaugusele.

Maa paremal ja Kuu vasakul. Foto on tehtud sondi StowCam nimelise kaameraga kauguselt 60 tuhat kilomeetrit Maast.

Selle uueks missiooniks sai kohtuda 2029. aasta aprillis asteroidiga 99942 Apophis. Võib olla osadel tuleb see nimi tuttav ette. Tegemist on umbes 450 meetrise asteroidiga, mille avastamise hetkel 2004. aasta lõpus levis kulutulena uudis, et asteroidil on reaalne võimalus põrkuda Maaga. Tipus oli see võimalus kusagil 1/43st, kuid mida rohkem vaatlusi tehti ja mida täpsemaks selle orbiit sai, seda väiksemaks see võimalus muutus. Nüüdseks on kokkupõrkeoht välistatud ning Apophis peaks eesti aja järgi 13. aprillil kell 23:46 mööduma Maast 31 600 kilomeetri kauguselt. Seda on kusagil 1/12 Maa-Kuu keskmisest kaugusest.

Selliselt kauguselt on see silmaga suhteliselt kergesti taevas eristatav kui üks keskmise heledusega ja silmnähtavalt liikuv täht. Eestist on Apophis oma möödalennu ajal ilusti lõuna ja läänetaevas vaadeldav. Kui muidugi sellel ajal ka selge peaks olema.

Hirm Apophise ees oli alguses igati õigustatud, sest 450 meetrise ja kusagil 30 kilomeetrit sekundis liikuva asteroidi kokkupõrkel vabanenud plahvatuse võimsuseks on arvutatud kusagil 1200 megatonni. Võrdluseks, et maailma võimsama vesinikpommi (Tsaari pomm, NSVL) võimsuseks oli 50 megatonni. Apophise poolt tekitatav kraater oleks kusagil 7 kilomeetrit lai ning plahvatusel oleks inimtsivilisatsioonile igal juhul laastav mõju. Kuigi ollakse arvamusel, et kardetud tuumatalve see planeedil esile ei suudaks kutsuda.

Ülal: OSIRIS-APEXi 424 fotost koosnev aegvõte möödalennust Maast. Fotod on tehtud sondi StowCam nimelise kaameraga, mille algseks eesmärgiks oli silma peal hoida OSIRIS-RExi poolt kogutud asteroid Bennu proovidel.

OSIRIS-APEX on kavandatud kohtuma Apophisega 8 päeva peale seda kui asteroid on Maast mööda lennanud (21. aprillil, 2029). Kord selle orbiidile jõudnult, uurib see seda sarnaselt sellele, nagu asteroid Bennut. Ühe kavandatud manöövri käigus läheneb see asteoridi pinnale ning kasutab oma tõukureid ei paljastada selle pinna alt värsket materjali, mida see saab seejärel oma erinevate instrumentidega kaugusest uurida.

Kokku peaks sond Apophise juures veetma 1,5 aastat, mille käigus üritab see mõõta ka asteroidile mõjuvat Jarkovski effekti. Tegemist on Vene inseneri Ivan Jarkovski juba 1900. aastal kirjeldatud efektiga, kus päikese poolt soojendatud pöörlevale asteroidile mõjub soojuskiirguse eraldumise tulemusel väga nõrk, aga sadade ja tuhandete aastate jooksul oluline jõud. Jarkovski effekti otsene mõõtmine on väga oluline, et me saaksime just pisemate asteroidide täpseid orbiite üha pikemalt ette prognoosida.

OSIRIS-RExi missioonist oleme varasemalt kirjutanud siin: https://www.astromaania.ee/search/label/OSIRIS-REx

Animatsioon OSIRIS-APEXi manöövrist Apophise pinna kohal. Selle eesmärgiks on paljastada asteroidi pinna alt värsket materjali, mida sond saab seejärel oma erinevate instrumentidega kaugusest uurida. Allikas: NASA

Hiina ettevõte LandSpace katsetas oma esimest taaskasutatavat raketti Zhuque-3

Üleeile tegi oma esimese testilennu Hiina esimene taaskasutatavaks mõeldud rakett Zhuque-3, mille ehitajaks ja opereerijaks on ettevõte LandSpace. 66 meetri kõrgune roostevabast terasest rakett koosneb taaskasutatavast esimesest astmest ja ohverdatavast teisest astmest ning kasutab üheksat mootorit. Sellisena on see väga sarnane SpaceX-i üliedukale Falcon 9 raketile. Erinevalt aga vedelat hapniku ja petrooliumi kasutavast Falcon 9-st kasutab Zhuque-3 kütusena vedela hapniku ja metaani segu (methalox). Maa lähiorbiidile suudab see tõsta kuni 18 300 kilogrammi.

Zhuque-3 rakett. Allikas: LandSpace

Esimene testilend läks mõnes mõttes edukalt - raketi teine aste jõudis turvaliselt orbiidile. Paraku esimese astme maandumine ebaõnnestus, kui selle üks mootoritest lülitus välja ning süttis. Aste tabas suurel kiirusel maandumiseks mõeldud platsi ning plahvatas (vaata videot alt). Võttes aga arvesse, et tegemist oli alles esimese katsetusega, läks asi päris hästi ja koguti palju kasulikke andmeid järgmisteks katsetusteks.

Päikesel on väga suured laigud

Kui pilvi poleks ja päike paistaks, siis võiks lähipäevadel läbi keevitusmaski või päikesevarjutuseprillide vaadates näha Päikesel silmaga eristavaid tumedaid laike*. Tegemist on päikeselaikudeks või päikeseplekkideks kutsutud piirkondadega, mis on ümbritsevast Päikese pinnast veidi jahedamad ja seega tumedamad.

Hetkel on Päikese lõunapoolkeral näha kaht väga suurt päikeplekigruppi tähisega 4296 ja 4294. Meie planeeti ületavad need oma ulatusega mitmeid ja mitmeid kordi. Siis kui need asusid veel meie jaoks Päikese "tagumisel" küljel, märkas neid isegi marsikulgur Perseverance, kes pildistab regulaarselt sealses taevas paistvat päikeseketast eesmärgiga prognoosida planeedi atmosfääris leiduva tolmu kogust.

Täna (03.12) NASA SDO nimelise päikeseobservatooriumi foto Päikesest ja sellel asuvatest plekkidest. Igale plekile või nende grupile on antud eraldi tähis. All paremas nurgas on Maa ja Jupiteri mõõtkavalised suurused.

Kuna Päike pöörleb, jõuavad need päikeseplekkide grupid peagi meie planeediga kohakuti. Kui siis peaks neist alguse saama mõni päikesepurse, saadetakse meie suunas teele hulk laetud osakesi (prootonid ja neutronid). Maa magnetväljaga kohtudes saavad need osakesed kinni püütud ning suunatud planeedi poolustele, kus suurel kiirusel atmosfääriga põrkudes tekitavad need virmalisi. Mida võimsam purse, seda rohkem osakesi ning seda võimsamad ja madalatele laiuskraadidele ulatuvad on nähtavad virmalised. Eks neid virmalisi ole viimastel aastatel nähtud ka...

Kui purse on võimas, võib Maa magnetväljaga kohtuv päikesetuul mõjutada seda viisil, mis paneb selle muidu võrdlemisi ühtlase fooni tugevalt kõikuma. Sellist olukorda nimetatakse geomagnetiliseks tormiks. Magnetvälja kiire ja tugev kõikumine tekitab paraku pikkades elektrijuhtides (nagu näiteks sadu või tuhandeid kilomeetreid pikad kõrgepingeliinid) elektrivoolu. Kuna elektrisüsteemid ei ole sellisteks juhuvooludeks mõeldud, võivad magnettormid põhjustada alajaamade rikkeid, ülekuumenemisi ja isegi nende süttimist. Häiritud ja isegi pöördumatult kahjustatud võivad saada ka Maa orbiidil asuvad kõikvõimalikud satelliidid (GPS, side).

Teadaolevalt kõige võimsam nüüdisaegne geomagnetiline torm leidis aset 1859. aasta 1.-2. septembril, kui muidu pooluste lähistel esinevaid virmalisi oli näha isegi Mehhikos ja Hawaiil. Toonane algeline telegraafisüsteem kukkus võimsa tormi tulemusel kokku, liine kandvad postid pildusid sädemeid ning operaatorid said telegraafidest tugevaid elektrilööke. Tormi on hakatud seda kirjeldanud inglise astronoom Richard Carringtoni järgi kutsuma lihtsalt Carringtoni sündmuseks.

Arvatakse, et Carringtoni sündmuse põhjustas ühelt Päikesel asuvast eriti suurest päikeseplekigrupist alguse saanud eriti võimas päikesepurse, mis sattus juhuslikult tabama täpselt meie planeeti. Kui telegraafiliinid välja arvata, siis suurt ja keerukat vooluvõrku meil toona veel ei olnud. Tänu sellele oli Carringtoni sündmuse mõju inimeste igapäevale võrdlemisi väike. Kui sama asi juhtuks täna, oleks tulemus hoopis midagi muud. Igaüks võib ju ise ette kujutada, et milline mõju meie elule kui vool ei läheks ära mitte paariks tunniks vaid võib-olla päevadeks ja nädalateks ning seda mitte üksikutes taludes ja külades, vaid tervetes linnades.

1859. aastal Richard Carringtoni poolt üles joonistatud päikeseplekigrupi mõõtkavaline visand (hallilt) võrdluses antud plekkidega.

2003. aastal olid Päikesel veelgi suuremad plekid. Allikas: Richard Carrington / NASA / SpaceWeather.com

Õnneks on Carringtoni mõõdus tormid väga haruldased ning mingil määral on selleks ka ette valmistatud - satelliidid on varjestatud ja elektrisõlmedes on varukomponendid. Lisaks ei tabaks see meid päris ootamatult, vaid meil oleks tänu päikeseobservatooriumitele vähemalt paarikümne tunnine hoiatus sellise purske toimumisest ja saabumisest.

Mainime Carringtoni sündmust vaid põhjusel, et iga kord kui Päikesele ilmub mõni suurem päikeseplekk, kiputakse internetis sellest võib-olla liiga maailmalõpuhõngulises võtmes rääkima.

*kui mõni antud postituse lugeja viibib kusagil selge taevaga paigas, siis soovitame igal juhul päikeseplekke enda silmaga vaadata. Kui keevitusmaski või spetsiaalseid prille pole, siis lühikest aega võib Päikest vaadata ka näiteks läbi laserplaatide (kui neid veel leiab) või läbi mitme päikeseprilli klaasi. Mõnikord on ka päikeseloojakud ja -tõusud sellised, et päikeseketta vaatamine otseselt valus pole. Südapäevast päikest aga palja silmaga vaadata ei soovita - valuaisting ja pisarad on mugavaks märgiks, et head see silmadele ei tee.

Titan ja Rhea

Cassini sondi poolt 2011. aasta detsembris tehtud foto Saturni hiidkuust Titanist ja selle eest parasjagu läbi liikuvast pisikesest jääkuust Rheast. Titan on Päikesesüsteemis ainulaadne kuu, kuna sellel on hägune ja tihe atmosfäär (tihedam kui Maal) ning selle pinnal voolavad ja loksuvad vedelikuga (metaaniga) täidetud jõed, järved ja mered. Rhea on seevastu kraatreid täis ja peamiselt jääst koosnev atmosfäärita kera. Nende läbimõõdud on vastavalt 5150 ja 1527 kilomeetrit. Võrdluseks, meie Kuu keskmine läbimõõt on 3475 kilomeetrit.

Foto tegemise hetkel asus Cassini Titanist ümmarguselt 2 miljoni kilomeetri ja Rheast 1,3 miljoni kilomeetri kaugusel.

Foto on töödeldud ja värvitud vastavalt Cassini poolt kogutud andmetele Horvaatia tarkvaraarendaja ja astrofotograaf Gordan

Ugarkovi poolt. Tema töödel saab silma peal hoida siin: https://www.flickr.com/photos/12185639@N00/

Cassini veetis Saturni orbiidil üle 13 aasta ning saatis Maale ligi 393 tuhat fotot. Need kõik leiab Cassini arhiivist siin: https://solarsystem.nasa.gov/cassini-raw-images/