Astronoomiaklubi astrofoto: Küsimärgi udukogu (NGC 7822)

Möödunud reede õhtu ja öö vastu laupäeva oli üle pika aja praktiliselt selge ja kuuvaba. Seda ei saanud niisama raisku lasta. Taevasse sai suunatud meie väikseim, kuid see-eest laiema vaateväljaga teleskoop ning hoitud seda kusagil üheksa tundi järjest vaatamas ja pildistamas ühte kohta taevas. Eesmärgiga püüda nii palju kaugeid footoneid kui võimalik.

Meie sihtmärgiks oli Kefeuse ja Kassiopeia tähtkujude piiril asuv niinimetatud Küsimärgi udukogu. Et seda just nii kutsutakse, ilmselt kellelegi üllatusena ei tule. Tegelikult kahest väga erineval kaugusel ja suurusega udukogust koosnev "objekt" on taevas päris lai. Näiteks antud foto ulatus vertikaalis on umbes 10 nurgakraadi, mille sisse mahuks üksteise otsa 20 täiskuud. Paraku on need udukogud väga madala heledusega ning isegi natukene valgusreostuse poolt rikutud taevas on nende vaatlemine isegi läbi koguka teleskoobi väga keeruline. Foto alumine serv on tähtede poolest oluliselt tihedam. Seal hakkab vaatevälja ilmuma Linnutee riba, mis tekib sellest, et me näeme enda kettakujulist galaktikat selles asudes serviti.

Fotol ülemine ja suurem udukogu on meist umbes 3000 valgusaasta kaugusel asuv NGC 7822, mis kujutab endast 150 valgusaastat laia tähevabrikut. Selle udukogu südame paneb praktiliselt üksinda helendama sügaval selle keskmes asuv täht tähisega BD+66 1673, mis on üks kuumimaid tähti meie Linnutee naabruskonnas. Selle pinnatemperatuuriks on mõõdetud peaaegu 45 tuhat kraadi (Päikesel on sama arv 5500 C) ning Päikesest särab see tugevamalt 100 tuhat korda.

Kusjuures tegemist on kaksiktähega, millest mõlemad liikmed on vägagi kogukad ja heledad tähed (O ja B kategooria). Juhuse tahtel ühtib nende orbitaaltasand meie vaatenurgaga, mis tähendab, et pikemate vaatluste käigus on võimalik vaadelda kuidas süsteemi koguheledus kõigub vastavalt sellele, et kas vähem heledam täht läheb läbi heledama eest või vastupidi. Kuna BD+66 1673 asub tolmuse udukogu sees, ei paista see fotol midagi enamat kui täiesti tavaline täht. Kolmandal fotol oleme selle noolega tähistanud.

Väljalõige NGC 7822 heledast südamest, kus on näha valgusaastaid pikki tolmu- ja gaasisambaid, milles tekivad uued tähed.

Udukogu südame paneb heledama üks eriti võimas ja kuum täht tähisega BD+66 1673, mis on fotol tähistatud noolega. Kuna suur osa selle heledusest on lämmatatud udukogu tolmu poolt, paistab see fotol täiesti ebaeriline. Fotol näha olevad heledamad tähed ei asu tegelikult udukogus endas vaid pigem selle esiplaanil ja meile oluliselt lähemal.

Küsimärgile paneb foto alumises servas punkti Sharpless 2-170, mida kutsutakse vahel ka Väikeseks Rosetiks. See asub meist enam 8000-9000 valgusaasta kaugusel ja on läbimõõdult "vaid" paarkümmend valgusaastat.

Fotot saab täissuuruses näha siit: https://www.astrobin.com/full/jnx2hb/0/

Kasutatud tehnika: teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 71x300sek, gain 120, filter Optolong L-eNhance. N.I.N.A, PixInsight, PS.

Meteoor Tartu taevas

Paar tundi tagasi postitati Tartu redditi gruppi videoklipp, mis on väidetavalt filmitud eile õhtul (17. novembril) kell 16:27 Tartust. Sealse Raatuse tänava majade järgi võib öelda, et klipis on näha umbes edela suunal atmosfääris liikumas, põlemas ja lagunemas mingit sorti keha. Midagi kindlat on video põhjal raske öelda, kuid kuna meteoorkehad lagunevad nii kenasti eristavateks tükkideks harva, võib pakkuda pigem mingit sorti kosmoseprügi sisenemist atmosfääri. Seda näib toetavat ka autori kommentaar, et objekti lend oli ajaliselt võrdlemisi pikk ning videosse jäi vaid selle lõpp.

Originaalpostitus: https://www.reddit.com/r/Tartu/comments/1p07x3z/mis_see_võiks_olla_tartu_november_17_2025_1627

Sentinel-6B hoiab merevee tasemel silma peal

Eile jõudis SpaceX Falcon 9 raketiga turvaliselt orbiidile ligi 1,2 tonnise massiga satelliit nimega Sentinel-6B, mille peamiseks missiooniks saab olema jätkata oma eelkäijate tööd meretaseme mõõdistamisel.

Sentinel-6B eraldumas umbes 1300 kilomeetri kõrgusel Falcon 9 kanderaketi küljest. Selle missiooni nimikestvuseks on 5,5 aastat.

Taolisi mõõtmisi on erinevate satelliitide poolt orbiidilt tehtud alates 90ndate algusest. Selle aja jooksul on merevee tase tõsunud kusagil 12 sentimeetrit ehk keskmiselt 3,3 millimeetrit aastas. Selle peamiseks põhjuseks on ookeanides leiduva vee soojenemisel tekkiv paisumine ning liustike ja polaarmütside sulamine.

Sentinel-6B pardal asub tehnika viimase sõna hulka kuuluv radar-kõrgusemõõdik, millega põrgatakse vastu ookeani pinda radarlaineid ning püütakse need taas kinni. Teades tänu väga täpsele satelliit ja lasernavigatsioonile enda asukohta orbiidil umbes 1300 kilomeetri kõrgusel, saab nii kindlaks teha merevee taseme ja selle muutuse ajas. Lisaks tasemele peitub põrgatatud radarsignaalides info lainete kõrguse ja merepinnal valitseva tuulekiiruse kohta. Satelliit suudab kümne päeva jooksul üle mõõta kusagil 95 protsenti Maa jäävabast ookeanipinnast. Selle missiooni pikkuseks on 5,5 aastat.

Alates 90ndate algusest on merevee taset ja selle muutust erinevate satelliitide poolt orbiidilt pidevalt mõõdetud.

Sentinel-6B satelliit Vandenbergi Komosejõudude Baasis, kust see startis 17. novembril Falcon 9 raketi pardal.

Sentinel-6B kuulub Jason nimelise satelliitide perekonda ning on osa Copernicuse programmist. Selle arendamisel, ehitamisel ja opereerimisel tegid koostööd ESA, EUMETSAT, NASA, NOAA, CNES ja Euroopa Komisjon.

Supernoova plahvatus ei olegi alguses ümmargune

Eelmise aasta aprillis avastati meist 22 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas tähisega NGC 3621 supernoova SN 2024ggi. Supernoovad on massiivsete tähtede plahvatused, mis on niivõrd energeetilised ja heledad, et mõneks ajaks võivad need särada tugevamini kui terve galaktika. Tänu kiirele tegutsemisele õnnestus supernoovat vaadelda ühe maailma võimsama teleskoobi ja selle spetsiaalse instrumendiga, mis lubab isegi nii kaugelt kindlaks teha supernoova esialgse kuju. Nüüd on selle vaatluse põhjal avaldatud teadustöö.

Avaldatud teadustöö: https://www.science.org/doi/10.1126/sciadv.adx2925

Meist 22 miljoni valgusaasta kaugusel asub spiraalgalaktika NGC 3621 ja ringiga selles süttinud supernoova. Foto allikas: VLT/ESO/Y. Yang

Kõnealune supernoova avastati esmakordselt 2024. aasta 10. aprilli ööl. Samal ajal lennukiga San Franciscosse saabunud Pekingi Tsinghua ülikooli professor Yi Yang teadis, et nüüd tuleb kiiresti tegutseda. 22 miljonit valgusaastat võib tunduda tohutu vahemaana (ja inimlikus perspektiivis see seda ongi), kuid kosmilises ja supernoovade mõttes tähendab see kiviviskekaugust. Yang pani loetud tundidega kokku vaatlusettepaneku ja saatis selle Euroopa Lõunaobservatooriumile kinnitamiseks. Peale väga kiirest menetlusprotsessi suunati Tšiilis asuv Väga Suur Teleskoop (VLT) supernoova suunas ning selle valgust mõõdeti FORS2 nimelise instrumendiga.

Selle instrumendi nimi pikemalt ja inglise keeles on "FOcal Reducer and low dispersion Spectrograph 2" ning väga lihtsustatult püüab ja mõõdab see objektilt pärineva valguse polarisatsiooni. Nimelt kui valgust kiirgav objekt on ümmargune, peaks selle valguse kogupolarisatioon olema null. Kui instrument suudab aga tuvastada siiski mingit polariseeritud valguse hulka, saab eeldada, et objekt ei ole täiesti ümmargune. Pikemalt saab FORS2e kohta lugeda siit: https://www.eso.org/.../instruments/fors/overview.html

Igatahes tänu vaatlusele, mis toimusid kõigest 26 tundi peale supernoova esimest tuvastamist, suudeti supernoovat näha väga varajases etapis. Nüüdseks on hinnatud, et supernoova tekitas punane hiidtäht massiga umbes 13-15 Päikest ning erinevalt seniarvatule oli plahvatuse esiagne kuju mitte täiesti sfääriline vaid meenutas pigem oliivi. All näeb kogutud andmete põhjal kunstniku poolt kokku pandud animatsiooni supernoova esimestest hetkedest.

Kuigi supernoovade peamine mehhanism on nüüdseks võrdlemisi selge, leidub selle kohta siiski palju erinevaid täpsemaid mudeleid. Ühe või teise mudeli paikapiduvast või õigemini nende eksimust saab testida vaid otseste vaatlusega. Antud vaatluse põhjal on tänaseks juba mõnedest sellistest mudelitest loobutud, viies meie arusaama supernoovade kohta üha lähemale tegelikkusele.

NGC 3621 galaktika leiab Hüdra tähtkujust, mida näeme väga madalal lõunataevas pigem kevadisel ajal.

2009. aastast pärit Hubble kosmoseteleskoobi foto NGC 3621 galaktika ühest osast. Kuna see asub meile suhteliselt lähedal, ei mahu see kosmoseteleskoobi vaatevälja korraga ära.

Langevarjur Päikese ees

Enneolematute kuu- ja päikesefotodega kuulsust kogunud astrofotograaf Andrew McCarthy (@cosmic_background) on hakkama saanud järjekordse meistriteosega. Seekord õnnestus tal hoolikalt planeerides pildistada päikeseketta ees vabalanguses oma langevarjurist sõpra. Väga suure tõenäosusega on see esimene taoline tabamus.

Foto tegemiseks kasutati paraplaani, pidevat raadiosidet ja väga hoolikat planeerimist. Samal ajal kui McCarthy spetsiaalse päikeseteleskoobiga maapinnalt Päikest filmis, lendas selle suunas, aga kusagil 3 kilomeetri kaugusel kahekohaline paraplaan. Siis kui McCarthil õnnestus seda päikese ees näha, andis ta käsu langevarjuril paraplaanist välja hüpata. Asja teeb keeruliseks, et tänu Päikese heledusele ei olnud lennumasinat näha enne kui see selle ette lendas. Fotol oleva langevarjuri Gabriel C. Browni sõnul õnnestus tabamus alles kuuendal katsel.

Fotol on näha Päikest niinimetatud vesinik-alfa lainepikkuses, mis lubab vaadelda Päikese kromosfääri ehk selle atmosfääri sisemist osa. Fotol olev langevarjur on kusagil 50 miljonit korda lähemal kui Päike.

Andrew McCarthy instagramis: https://www.instagram.com/cosmic_background/?hl=en

Kiilu udukogus asuv "Jumala sõrm"

Meist umbes 8500 valgusaasta kaugusel asuva hiiglasliku Kiilu udukogu sisemuses leidub hulgaliselt pisemaid tumedaid pilvi, mida kutsutakse avastaja järgi Boki gloobuliteks. Tegemist on kompaktsete võrdlemisi tolmuste piirkondadega, mille sisemuses tekivad kõigi eelduste kohaselt uued tähed. Neist gloobulitest võib olla üks kuulsamaid on niinimetatud Jumala sõrm. See on laiuselt umbes üks valgusaasta ning sisaldab tõenäoliselt kümneid kordi rohkem massi kui terve meie Päikesesüsteem. Miljonite aastate jooksul kukub see veelgi tihedamaks, samal ajal kui Kiilu udukogu noored, massiivsed ja väga kuumad tähed selle hõredamaid väliskihte aurustavad. Lõpuks kooruvad sellest välja vastsündinud tähed.

Antud foto on vaid üks pisikene väljalõige 2007. aastal Hubble kosmoseteleskoobi poolt tehtud panoraamist Kiilu udukogu südamest. Täissuuruses saab seda näha siit (olgu hoiatatud, et selle laadimine võib võtta päris kaua aega): https://upload.wikimedia.org/.../f/f8/NGC_3372a-full.jpg

Kiilu udukogu terves ulatuses (umbes 500 valgusaastat lai). Allikas: Wikimedia Commons/Harel Boren

Hubble panoraam Kiilu udukogu südamest. Foto on võltsvärvides, kus punane tähistab väävli-, roheline vesiniku- ja sinine hapnikuühendeid.

Kaelakee udu

Hubble kosmoseteleskoobi foto meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel asuvast väga omapärasest udust PN G054.2-03.4, mis kannab tabavalt Kaelakee udu hüüdnime. Selle teke arvatakse olevat seotud kaksiktähesüsteemiga, kus kaks Päikese-sarnast tähte tiirlevad üksteisest vaid kusagil 7 miljoni kilomeetri kaugusel ning teevad üksteise ümber tiiru vaid 29 tunniga. Kui üks nendest tähtedest umbes 10 tuhat aastat tagasi* vanadusest punaseks hiidäheks paisus, neelas see teise tähe enda sisse. Selle jätkuv tiirlemine oma kaaslase hõredas sisemuses pani viimase pöörlema üha kiiremini, kuni selle ekvaatorilt lendasid välja hiiglaslikud gaasipilved, millest on nüüdseks moodustunud umbes 8 valgusaastat lai rõngakujuline "kaelakee". Kaksiktäht paistab fotol kaelakee keskel ühe tähena ning selle kiirgus ergastab kaugevat gaasi ja paneb selle helendama.

*igaks juhuks tasub märkida, et need 10 tuhat aastat on tekstis mõeldud meie vaatepunktist. Kui udu asub meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel, siis tegelikult leidis see aset 25 tuhat aastat tagasi.

Punase Ämbliku planetaarudu

Oktoobri lõpus vaadeldi James Webbi kosmoseteleskoobiga meist umbes 3000–5000 valgusaasta kaugusel asuvat planetaarudu, hüüdnimega Punase Ämbliku udu. Kataloogitähiseks on sellel NGC 6537 ning selle laius on umbes 7 valgusaastat ehk peaaegu kaks korda rohkem kui vahemaa Päikese ja lähima teise tähe vahel. Asub see Amburi tähtkuju suunas.*

Nagu teised planetaarudud on ka see tekkinud siis kui päikese-sarnane täht on vesinikkütuse ammendudes paisunud punaseks hiidtäheks ning viimaks oma hõreda atmosfääri endast suurel kiirusel eemale heitnud. Kunagise tähe tihe ja ülikuum tuum - valge kääbus - ergastab energeetilises UV-kiirguses laiali hajuvat tähematerjali ning paneb selle heledama. Punase ämbriku udu südames peituva valge kääbuse pinnatemperatuur võib olla kusagil 250 000 - 500 000 kraadi, tehes selle ühe kuumima teadaoleva. Võrdluseks võib märkida, et meie silmipimestavalt heleda Päikese pinnatemperatuur on vaid 5500 kraadi.

Juhul kui paarkümmend tuhat aastat kestvaks planetaaruduks paisub üksik täht, on selle kuju enamasti ümmargune. Nii nagu see kõigi eelduste kohaselt saab olema umbes 7 miljardi aasta pärast meie Päikesega. Punase Ämbliku udu meenutab kujult aga pigem liivakella. Selle põhjuseks arvatakse, et tuhandeid aastaid tagasi surnud täht ei ole üksi, vaid selle orbiidil tiirleb teinegi täht. Kui algne täht paisus, rebis selle naabertäht selle küljest hõredat eemale paiskuvat materjali ning pillutas selle praegu nähtavale kujule. Kummagile poole planetaarudu keset - kus asub tolumketta poolt varjatult valge kääbus ja selle naaber - ulatuvad silmused on kumbki läbimõõdult kusagil 3 valgusaastat. Koosnevad need peamiselt molekulaarsest vesinikust ehk kahest omavahel seotud vesinikuaatomist keemilise valemiga H2.

Täissuuruses näeb Webbi fotot siit: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/potm2510a.jpg

*mõnest objektist rääkides mainime tihti ära, et millises tähtkujus see asub. See võib osadele lugejatele jätta mulje nagu oleksid tähtkujud mingisugused reaalsed tähtede grupid, mille osaks üks või teine objekt on. Rolli mängib siin kindlasti ka neid väga meelevaldsel moel pruukiva ebusu - astroloogia - elujõulisus isegi 21. sajandil. Tegelikkuses ei ole tähtkujud midagi muud kui ammuste inimeste fantaasia viljad, kes nägid taevasse vaadates heledamates juhuslikes tähemustrites oma igapäevast või mütoloogiast tuttavaid loomi, tööriistu või tegelasi. Amburi puhul on selleks näiteks kentaur (hobuse alakeha ja inimese ülakehaga mütoloogiline olend) Cheiron, kelle Zeus väidetavalt taevasse tõstis. Peaksime me tähtkujusid otsima, piiritlema ja nimetama täna, võiksid need kanda nimesid nagu "nutitelefon", "lennuk" või "tuumaseen". Astronoomia kasutab tähtkujusid vaid kui ajalooliselt mugavaid orientiire, kuna terve tähistaevas on jagatud 88 tähtkujuks, millest ükski ei kattu. Taevast ja tähtkujusid tundes on seega väga mugav neid mingi objekti esialgse suuna kirjeldamisel kasutada. Reaalsuses on tähtkujud aga pigem optilised illusioonid kui tegelikud struktuurid Linnutee sadade miljardite tähtede hulgas.

2025. aasta II superkuu

Eile, kell 15:19 oli Kuu Maa poole vaatav külg Päikese poolt täielikult valgustatud*, ehk Kuu oli "täis". Ühtlasi oli tegu aasta teise superkuuga. Selle aasta kolmandat ja viimast superkuud näeb 5. detsembril

Joonis Kuu kauguse muutusega (lainetav pidevjoon) ning täiskuu ja noorkuude hetkedega. Täiskuud on punased ringid, noorkuud ristid. Nagu näha, siis pole superkuude (ja mikrokuude) juures midagi enneolematut. Allikas: Vikipeedia/Lasunncty

Superkuuks nimetatakse olukorda, kus täiskuu juhtub hetkele, mil Kuu on oma elliptilisel ehk veidi väljavenitatud orbiidil Maale lähimas punktis või selle lähedal. Näiteks kaugeimas punktis asub ta meist 406 700 ja lähimas 356 500 kilomeetri kaugusel. Vahe on üle 50 000 kilomeetri ning tähendab, et võrreldes suurima kauguse ehk apogeega tundub kuuketas superkuu ajal 14 protsenti suurema läbimõõduga. Kuigi see ei tundu väga muljetavaldav ja silmaga on seda suhteliselt raske märgata, kaasneb sellega kuni 30 protsendine kasv Kuu näilises pindalas ja seega koguheleduses (pindala kasvab kiiremini kui läbimõõt). Seda hetke kui Kuu on täiskuu ajal Maast kaugemas otsas ehk paistab meile maksimaalselt pisikene, kutsutakse jällegi mikrokuuks.

All kuufotograaf Martin Välliku fotokollaaž kahest sellisest täiskuu ekstreemsusest - superkuust ja mikrokuust. Parempoolne Kuu on pildistatud eile, siis kui Kuu asus Maast 356 800 kilomeetri kaugusel. Vasakpoolne Kuu on pildistatud selle aasta 13. aprillil, kui see asus Maast 406 300 kilomeetri kaugusel ehk siis oli mikrokuu.**

Autor: Martin Vällik

Autori selgitus: "Kuu läbimõõt on 3475 km, seega näiv läbimõõt oli toona 0,49 kaarekraadi ja täna lausa 0,56 kaarekraadi ehk tänane on peaaegu 14% suurem! See toob kaasa palju heledama öömaastiku, mis on märgatav isegi pilvise taevaga - kui muidu on sügisöö pime ja tume (kui elad maal nagu mina, eksole), siis viimased ööd on vaatamata paksule pilvisusele silmnähtavalt valged."

*Kuu ei saa paraku kunagi olla Maalt vaadates 100% ulatuses valgustatud, kuna see eeldaks, et me asume täpselt Päikese ja Kuu vahel. Siis toimuks aga ju kuuvarjutus.

**Kuu ja Maa vahelist kaugust mõõdetakse ühe taevakeha keskmest teise keskmeni. Seega maapinnalt otse pea kohal asuva kuupinnani on peaaegu 8000 kilomeetrit lühem vahemaa kui tekstis mainitud.

Extremely Large Telescope (ELT) liigutas ennast

Maailma kõige suurema teleskoobi ehitusel on jõutud järjekordse märgilise verstapostini. Nimelt liigutati esmakordselt üht selle ust. Asja teeb eriliseks, et see üks uks kaalub ümmarguselt 650 tonni. Selle sisse on ehitatud metallist läbikäiguteed, ventilatsiooni- ja kliimaseadmed ja palju muud tehnikat. Lisaks peavad need uksed liikuma piisavalt sujuvalt, et mitte segada vibratsioonidega juba mõne aasta pärast tööd alustava observatooriumi ülitäpseid vaatluseid. Observatooriumi kuppel (mis peab tulevikus ka tähistavaga kaasa pöörlema) on umbes 80 meetrit kõrge ja 93 meetrit lai.

Valminult tohutu 39,3 meetrise peapeegliga Extremely Large Telescope (ELT) ehitusega Tsiili Cerro Amazonase mäe tippu alustati juba 2017. aastal. Tänu suurusele suudab ELT valminult koguda umbes 100 000 000 korda rohkem valgust kui inimsilm, mida on kusagil 10 korda rohkem kui seni maailma suurimad optilised teleskoobid. Olles varustatud tehnika viimase sõna hulka kuuluvate adaptiivse optika süsteemidega, peaks see suutma universumit näha 15 korda teravamalt kui Hubble kosmoseteleskoop. See lubab sellel valminult pildistada otseselt meile lähimaid eksoplaneete ja analüüsida nende atmosfääre.

Observatooriumi "esimene valgus" on plaanitud 2029. aasta märtsiks ning selle teadustöö peaks algama 2030. aasta lõpus.

Video allikas: European Southern Observatory (ESO)