Hiina ettevõte LandSpace katsetas oma esimest taaskasutatavat raketti Zhuque-3

Üleeile tegi oma esimese testilennu Hiina esimene taaskasutatavaks mõeldud rakett Zhuque-3, mille ehitajaks ja opereerijaks on ettevõte LandSpace. 66 meetri kõrgune roostevabast terasest rakett koosneb taaskasutatavast esimesest astmest ja ohverdatavast teisest astmest ning kasutab üheksat mootorit. Sellisena on see väga sarnane SpaceX-i üliedukale Falcon 9 raketile. Erinevalt aga vedelat hapniku ja petrooliumi kasutavast Falcon 9-st kasutab Zhuque-3 kütusena vedela hapniku ja metaani segu (methalox). Maa lähiorbiidile suudab see tõsta kuni 18 300 kilogrammi.

Zhuque-3 rakett. Allikas: LandSpace

Esimene testilend läks mõnes mõttes edukalt - raketi teine aste jõudis turvaliselt orbiidile. Paraku esimese astme maandumine ebaõnnestus, kui selle üks mootoritest lülitus välja ning süttis. Aste tabas suurel kiirusel maandumiseks mõeldud platsi ning plahvatas (vaata videot alt). Võttes aga arvesse, et tegemist oli alles esimese katsetusega, läks asi päris hästi ja koguti palju kasulikke andmeid järgmisteks katsetusteks.

Päikesel on väga suured laigud

Kui pilvi poleks ja päike paistaks, siis võiks lähipäevadel läbi keevitusmaski või päikesevarjutuseprillide vaadates näha Päikesel silmaga eristavaid tumedaid laike*. Tegemist on päikeselaikudeks või päikeseplekkideks kutsutud piirkondadega, mis on ümbritsevast Päikese pinnast veidi jahedamad ja seega tumedamad.

Hetkel on Päikese lõunapoolkeral näha kaht väga suurt päikeplekigruppi tähisega 4296 ja 4294. Meie planeeti ületavad need oma ulatusega mitmeid ja mitmeid kordi. Siis kui need asusid veel meie jaoks Päikese "tagumisel" küljel, märkas neid isegi marsikulgur Perseverance, kes pildistab regulaarselt sealses taevas paistvat päikeseketast eesmärgiga prognoosida planeedi atmosfääris leiduva tolmu kogust.

Täna (03.12) NASA SDO nimelise päikeseobservatooriumi foto Päikesest ja sellel asuvatest plekkidest. Igale plekile või nende grupile on antud eraldi tähis. All paremas nurgas on Maa ja Jupiteri mõõtkavalised suurused.

Kuna Päike pöörleb, jõuavad need päikeseplekkide grupid peagi meie planeediga kohakuti. Kui siis peaks neist alguse saama mõni päikesepurse, saadetakse meie suunas teele hulk laetud osakesi (prootonid ja neutronid). Maa magnetväljaga kohtudes saavad need osakesed kinni püütud ning suunatud planeedi poolustele, kus suurel kiirusel atmosfääriga põrkudes tekitavad need virmalisi. Mida võimsam purse, seda rohkem osakesi ning seda võimsamad ja madalatele laiuskraadidele ulatuvad on nähtavad virmalised. Eks neid virmalisi ole viimastel aastatel nähtud ka...

Kui purse on võimas, võib Maa magnetväljaga kohtuv päikesetuul mõjutada seda viisil, mis paneb selle muidu võrdlemisi ühtlase fooni tugevalt kõikuma. Sellist olukorda nimetatakse geomagnetiliseks tormiks. Magnetvälja kiire ja tugev kõikumine tekitab paraku pikkades elektrijuhtides (nagu näiteks sadu või tuhandeid kilomeetreid pikad kõrgepingeliinid) elektrivoolu. Kuna elektrisüsteemid ei ole sellisteks juhuvooludeks mõeldud, võivad magnettormid põhjustada alajaamade rikkeid, ülekuumenemisi ja isegi nende süttimist. Häiritud ja isegi pöördumatult kahjustatud võivad saada ka Maa orbiidil asuvad kõikvõimalikud satelliidid (GPS, side).

Teadaolevalt kõige võimsam nüüdisaegne geomagnetiline torm leidis aset 1859. aasta 1.-2. septembril, kui muidu pooluste lähistel esinevaid virmalisi oli näha isegi Mehhikos ja Hawaiil. Toonane algeline telegraafisüsteem kukkus võimsa tormi tulemusel kokku, liine kandvad postid pildusid sädemeid ning operaatorid said telegraafidest tugevaid elektrilööke. Tormi on hakatud seda kirjeldanud inglise astronoom Richard Carringtoni järgi kutsuma lihtsalt Carringtoni sündmuseks.

Arvatakse, et Carringtoni sündmuse põhjustas ühelt Päikesel asuvast eriti suurest päikeseplekigrupist alguse saanud eriti võimas päikesepurse, mis sattus juhuslikult tabama täpselt meie planeeti. Kui telegraafiliinid välja arvata, siis suurt ja keerukat vooluvõrku meil toona veel ei olnud. Tänu sellele oli Carringtoni sündmuse mõju inimeste igapäevale võrdlemisi väike. Kui sama asi juhtuks täna, oleks tulemus hoopis midagi muud. Igaüks võib ju ise ette kujutada, et milline mõju meie elule kui vool ei läheks ära mitte paariks tunniks vaid võib-olla päevadeks ja nädalateks ning seda mitte üksikutes taludes ja külades, vaid tervetes linnades.

1859. aastal Richard Carringtoni poolt üles joonistatud päikeseplekigrupi mõõtkavaline visand (hallilt) võrdluses antud plekkidega.

2003. aastal olid Päikesel veelgi suuremad plekid. Allikas: Richard Carrington / NASA / SpaceWeather.com

Õnneks on Carringtoni mõõdus tormid väga haruldased ning mingil määral on selleks ka ette valmistatud - satelliidid on varjestatud ja elektrisõlmedes on varukomponendid. Lisaks ei tabaks see meid päris ootamatult, vaid meil oleks tänu päikeseobservatooriumitele vähemalt paarikümne tunnine hoiatus sellise purske toimumisest ja saabumisest.

Mainime Carringtoni sündmust vaid põhjusel, et iga kord kui Päikesele ilmub mõni suurem päikeseplekk, kiputakse internetis sellest võib-olla liiga maailmalõpuhõngulises võtmes rääkima.

*kui mõni antud postituse lugeja viibib kusagil selge taevaga paigas, siis soovitame igal juhul päikeseplekke enda silmaga vaadata. Kui keevitusmaski või spetsiaalseid prille pole, siis lühikest aega võib Päikest vaadata ka näiteks läbi laserplaatide (kui neid veel leiab) või läbi mitme päikeseprilli klaasi. Mõnikord on ka päikeseloojakud ja -tõusud sellised, et päikeseketta vaatamine otseselt valus pole. Südapäevast päikest aga palja silmaga vaadata ei soovita - valuaisting ja pisarad on mugavaks märgiks, et head see silmadele ei tee.

Titan ja Rhea

Cassini sondi poolt 2011. aasta detsembris tehtud foto Saturni hiidkuust Titanist ja selle eest parasjagu läbi liikuvast pisikesest jääkuust Rheast. Titan on Päikesesüsteemis ainulaadne kuu, kuna sellel on hägune ja tihe atmosfäär (tihedam kui Maal) ning selle pinnal voolavad ja loksuvad vedelikuga (metaaniga) täidetud jõed, järved ja mered. Rhea on seevastu kraatreid täis ja peamiselt jääst koosnev atmosfäärita kera. Nende läbimõõdud on vastavalt 5150 ja 1527 kilomeetrit. Võrdluseks, meie Kuu keskmine läbimõõt on 3475 kilomeetrit.

Foto tegemise hetkel asus Cassini Titanist ümmarguselt 2 miljoni kilomeetri ja Rheast 1,3 miljoni kilomeetri kaugusel.

Foto on töödeldud ja värvitud vastavalt Cassini poolt kogutud andmetele Horvaatia tarkvaraarendaja ja astrofotograaf Gordan

Ugarkovi poolt. Tema töödel saab silma peal hoida siin: https://www.flickr.com/photos/12185639@N00/

Cassini veetis Saturni orbiidil üle 13 aasta ning saatis Maale ligi 393 tuhat fotot. Need kõik leiab Cassini arhiivist siin: https://solarsystem.nasa.gov/cassini-raw-images/ 

Richati struktuur ehk Sahara silm (Aafrika silm)

Sahara kõrbe lääneservas Mauritaanias asub ümmargune geoloogiline moodustis, mida kutsutakse Richati struktuuriks, Sahara silmaks või siis lihtsalt Aafrika silmaks. Umbes 50 kilomeetrise läbimõõduga struktuur sai kuulsaks esimeste kosmoselendudega, kuna maapinnalt või isegi lennukilt on seda raske korraga hoomata. Tänapäeval on see üheks paljudest looduslikest objektidest Maal, mille vaatamist ja pildistamist orbiidilt naudivad näiteks Rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid ja kosmonaudid.

Pikalt arvati, et see on iidne mõne asteroidi poolt tekitatud kokkupõrkejälg. Tänaseks ollakse pigem veendunud, et tegemist on vulkaaniliste protsesside käigus üles kergitatud geoloogilise kupliga, mida tuul ja vihm on miljonite aastate jooksul kulutatud. Kõvemad kivimid ja mineraalid on sellele paremini vastu pidanud kui pehmed settekivimid, tuues nähtavale ringjad kuni 80 meetrit kõrged tardkivimest vallid. Struktuuri vanuseks hinnatakse umbes 100 miljonit aastat.

Fotod pärinevad Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidiprogrammilt Sentinel-2, mis koosneb kolmest identsest satelliidist, mis pildistavad umbes 800 kilomeetri kõrgusel tiireldes maapinda erinevates lainepikkustes ja kuni 10m lahutusvõimega.

Allikas: https://www.esa.int/.../Earth_from_Space_Eye_of_the_Sahara

Satelliidifotode ja kõrgusmõõtmiste põhjal koostatud topoloogiline kujutis piirkonnast: Allikas: https://science.nasa.gov/pho.../richat-structure-mauritania/

Foto Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt. Aafrika silm paistab all servas.

Sprait ja Andromeeda korraga

Astrofotograafil nimega JJ Rao õnnestus mõned päevad tagasi Austraalia mandrilt tabada selline vaatepilt. Puu, kauguses müristav äikesepilv ja selle kohal rippuv Andromeeda galaktika ilmselt esmapilgul imelik ei tundu. Küll aga tõmbab tähelepanu punaseid veresooni meenutav loodusnähtus nimega sprait. Eestipäraselt kutsutakse seda ka vahel haldjavälguks. Tegemist on ikka veel suhteliselt halvasti mõistetud elektrilahendusega atmosfääri piiril, mis näib ennast kusagil 50-90 kilomeetri kõrgusele äikesepilve kohale ilmutavat murdosaks sekundist hetkel kui selle all raksatab maasse mõni tugevam välgunool. Spraidi lühikene iga ja selle nähtavus vaid olukorras, kui kauguses paistva äikesepilve kohale on vaade avatud ja taevataust seal tume, teeb nende jäädvustamise võrdlemisi keeruliseks. Kusjuures esimene sprait suudeti fotole saada alles 1989. aastal eksperimentaalse digikaameraga. Selleks ajaks olid lennukipiloodid juba aastakümneid rääkinud veidratest sähvatustest äikesepilvede kohal.

JJ Rao koduleht: https://naturebyjj.com/about
15 minutiline video kõnealuse foto sünnist: https://www.youtube.com/watch?v=XJWQhewM0C8

______________________________________________________________________________

Üldiselt me AI-kraami siin ei jaga. Antud foto puhul on aga üks näide sellest, et kuidas osad facebooki kontod häbitult tõelisi fotosid omakasuks kasutavad niivõrd ilmne, et selle jagamisel on loodetavasti õpetlik eesmärk.

Praktiliselt minutid peale seda kui JJ Rao oma foto enda lehel avaldas, ilmus väga sarnane aga AI abiga moonutatud pilt ja selle juurde käiv sorav (aga täiesti eksitav) AI-tekst leheküljele nimega Deep Universe (ja kurat teab kui paljudele teistele lehtedele veel). Kõnealuse ilmselge võltsfoto alt leiab hetkeseisuga 30 tuhat meeldimist, üle kahe tuhande jagamise ja üle poole tuhande kommentaari. Neist viimaste seas kohtab otsekui häälena kõrbes JJ Rao kommentaare, kus ta üritab inimestele seletada, et tegemist on tema tabamuse odava võltsinguga.

Lehel Deep Universe on ligi veerand miljon jälgijat ja selle seina kerides ei ole me sealt suutnud leida veel ühtegi postitust ega ühtegi fotot, mis ei oleks puhtakujuline AI sonimine, tõeliste fotode moonutatud versioonid ja/või intellektuaalsele meeleheitele viiv tekst.

Ja see leht on üks sadadest täpselt sama taktikat kasutavatest AI kontodest.

Olukord on ikka päris kurb ja epistemoloogiline katastroof ehk olukord, kus tavainimesel on raske või võimatu jama tõest eristada, on kohe-kohe ukse taga...

Ainus mida selliste asjade vastu soovitada oskame on, et palun raporteerige ilmselget AI sisu tootvaid postitusi ja lehekülgi kohe kui neid märkate. Olgu see siis astronoomias, bioloogias, poliitikas või käsitöös...

Äkki...võib-olla...loodetavasti...mingil määral muudab see algoritme, mis taolist prügi inimestele uudisvoona pakuvad. Ja muidugi olge ettevaatlikud iga enda jagamise juures.

All siis Deep Universe (hea nimi) poolt jagatud värdfoto. Andromeedale kõrvale on pandud uus galaktika, puu on tehtud laiemaks ja sprait kõrgemaks. Kuna tõenäoliselt iga pikselt fotost on muudetud, saab seda jälgijatele serveerida kui enda originaaltööd ning selle pealt reklaamirahasid lõigata. Mida kuulsamaks saab originaal, seda suurema tõenäosusega meelditakse ja jagatakse selle võltsingut.

Marsikulgur pildistas Päikese teist külge

Marssi uuriv Perseverance kulgur pildistab oma mastikaameraga regulaarselt sealses taevas rippuvat ja meie jaoks harjumatult pisikest Päikese ketast, et hinnata planeedi hõredas atmosfääris hõljuva tolmu kogust. Kui tolmu on rohkem, on päikesevalgus nõrgem ja punasem. Kusjuures need fotod on piisavalt head, et neilt vahel eristada suuremaid päikeselaikude gruppe ehk jahedamaid, aga aktiivsemaid piirkondi selle "pinnal".

Nädala alguses ja eile tehtud Perseverance päikesefotodel on näha üsna võimsaid päikeselaikude gruppe, mille suurused ületavad meie planeeti mitmekordselt. Kuna Marss ja sellel ringi veerev Perseverance asuvad hetkel Maa suhtes peaaegu teisel pool Päikest, näeb see Päikesest seda külge, mis pöörab end meie suunas alles umbes kahe nädala pärast.* Ehk siis peagi on oodata, et need samad laigud ilmuvad meie jaoks Päikese "vasaku" serva tagant välja. Selleks ajaks võivad need olla suuruses kas kasvanud või kahanenud. Kui need on kasvanud, võivad nendest alguse saada päikesepursked, mis toovad meie planeedile taaskord võimsad magnettormid ja virmalised.

Eile foto Päikesest Marsi taevas. Tumedalt on näha sellel asuvad hiiglaslikud päikeseplekkide grupid. Foto on tugevalt lõigatud. Valged täpid sellel on kas surnud pikslid kaamera sensoril või siis sealse võrdlemisi võimsa kosmilise kiirguse tagajärg.

Paremal Perseverance kolmapäeval tehtud foto Päikesest ja sellel asuvast suurest päikeseplekkide grupist. Vasakul SDO observatooriumi andmete põhjal kokku pandud helioseismiline kaart Päikese tagumise küljel toimuvast. Kaks pilti ei pruugi olla samas orientatsioonis.

Perceverance toorfailide kataloogi saab huvi korral uurida siit: https://mars.nasa.gov/mars2020/multimedia/raw-images/

Päikest erinevates lainepikkustes näeb sisuliselt reaalajas siit (Maa orbiidil asuva SDO vahendusel): https://sdo.gsfc.nasa.gov/data/

Päikese "tagumisel" küljel silma peal hoidmine on astronoomias vähemalt praegu võrdlemisi suureks probleemiks. Nimelt ei ole meil hetkel seal pool ühtegi sellist sondi, mis suudaks seda korralikult teha. Näiteks Päikesest perioodiliselt väga lähedalt mööduv Solar Parker probe otse Päikest ei vaatle (kaamerad sulaksid). Päikese pooluseid uurima saadetud Polar Orbiter on hetkel Maaga samal pool Päikest. 2006. aastal startinud NASA STEREO missioon koosnes kahest Päikesest kahel pool asuvat satelliidist, kuid 2014. aastal kaotati ühega neist side ning töökorras olev satelliit on jällegi Maa poolel Päikest.

Kui parasjagu soodsas asukohas asuvate marsikulgurite kaamerad välja arvata, siis potentsiaalsete päikeseplekkide ja aktiivsuspiirkondade olemasolu ja asukohta Päikese tagumisel küljel saab mingil määral tuletada helioseismiliseks kaardistamiseks kutsutud tehnika abil. See töötab mõõtes Maa orbiidil ja maapinnal asuvate päikeseteleskoopidega Päikese atmosfääris levivaid helilaineid. Näiteks võimas purse tagumisel küljel jõuab lainetena ka meie vaatevälja. Nende põhjal saab kokku panna robustse kaardi sellest, et mis toimub teisel pool ning mida me võime lähitulevikus Päikesest oodata (või karta). Ehk siis päris pimedad me selles osas ikkagi ei ole.

Perseverance marsikulguri teisipäevane foto tolmusest Marsist ja selle taevas säravast Päikesest. Töötlus: Robert P. King (AstroBob)

*Tulikuumast plasmast koosnev Päike ei pöörle nii nagu tahked kehad. Kui selle ekvaator teeb ühe sideerilise (kinnistähtede suhtes) pöörde umbes 24,5 ööpäevaga, siis poolustel kulub selleks 31-35 ööpäeva. Ühtlasi Päikese orbiidil ja samas suunas tiirleva Maa perspektiivist teeb Päikese ekvaator ühe pöörde umbes 28 päevaga. Päikese erinevate laiuskraadide erinevad pöörlemiskiirused on ilmselt ka põhjuseks, miks Päikese aktiivsus käib tsüklitena. Erinevad kiirused tekitavad olukorra, kus Päikese magnetväli läheb perioodiliselt sõna otseses mõttes krussi. Omavahel segi aetud magnetväljajooned takistavad teatud piirkondades plasma normaalset tsirkulatsiooni ning tekivad päikeseplekid. Samadest piirkondadest paiskuvad vahel välja ka pursed, mis saadavad meie suunas laetud osakesi (elektronid, prootonid), mis mõjutavad omakorda Maa magentvälja ja tekitavad poolustele jõudes ja atmosfääri ülakihtidega põrkudes virmalisi. Päikese aktiivsus jõuab oma tippu umbes iga 11 aasta järel, mida lahutavad ajas võrdlemisi rahulikud perioodid, kui Päikese pinnal pole näha praktiliselt üldse plekke ja pursked on harvad. Hetkel näime endiselt viibivat Päikese aktiivsuse tipus.

Lõuna-Eesti Postimees külastas Tõrva Kaarlimäe observatooriumi

Eelmisel nädalal külastas Lõuna-Eesti Postimees viimases ehitusjärgus Tõrva Kaarlimäe observatooriumi. Pikemalt saab selle kohta lugeda siit: https://lounapostimees.postimees.ee/8368573/fotod-video-hobiastronoom-pani-oma-aeda-pusti-observatooriumi

Siis kui meteoriit tabas inimest

Kui anekdootlikud juhtumid kõrvale jätta, siis esimeseks dokumenteeritult meteoriidiga pihta saanud ja ellu jäänud inimeseks lähiajaloos on ameeriklane Ann Elizabeth Fowler Hodges. 1954. aastal 30. novembri pärastlõunal oli naine oma Alabama osariigi Sylacauga linna kodus tegemas uinakut, kui katusest lendas läbi umbes geibi mõõtu kivi, põrkas vastu suurt raadiot ning tabas teda vastu puusa ja kätt.

Hodges ja tema ema arvasid alguses, et maja korsten oli kokku kukkunud. Peale seda kui nad märkasid katuses ligi meetrist auku ning tolmu ja muu rusu seas suurt tumedat kivi, otsustasid nad siiski sündmuskohale kutsuda politsei ja tuletõrje. Õhtul jõudis koju ka Ann Elizabethi abikaasa Eugene. Selleks ajaks oli ta kodu täidetud politseinike, reporterite ja kõiksugu pealtvaatajatega. Ann oli sündmusest arusaadavalt endast väljas ning otsustas peamiselt seetõttu järgmisel päeval haiglasse minna. Seal tehti tema suurest sinikast puusal esimesed fotod.

Ann Elizabeth Fowler Hodges hoidmas teda tabanud meteoriiti.

Ann Elizabeth Fowler Hodges ja tema puusa tabanud ligi 4 kilogrammine meteoriit.

Ligi 4 kilogrammine meteoriit sattus kõigepealt Sylacauga politseiülema kätte, kes andis selle edasi Maxwelli õhujõudude baasile. Seal tehti kindlaks, et tegemist oli kondriidiga ehk võrdlemisi levinud kivise meteoriidiga. Kuna kogu sündmust ümbritses üsna suur meediakära ja perekonnale tehti ettepanekuid meteoriit osta mitme tuhande dollari eest, nõudsid nad seda Õhujõududelt tagasi. Sama tegi Hodgesi perekonna kodu juriidiline omanik Birdie Guy. Lõpuks soostus viimane kohtuasjast 500 dollari eest loobuda - seda peamiselt tänu avalikule arvamusele. Paraku oli selleks ajaks meteoriidi kukkumisest möödunud ligi aasta, meedia huvi kadunud ning nad ei suutnud sellele enam piisavalt lahket ostjat leida. Aasta hiljem müüs Ann Elizabeth selle Alabama Loodusmuuseumile vaid 25 dollari eest. 2005. aastal jõudis muuseumi ka meteoriidi poolt tabatud raadio.

Eugene sõnul muutis terve kogemus tema naise käitumist. Väidetavalt kujunes tema algsest häbelikkusest lõpuks välja tõsine sotsiaalne ärevus ning mõni aastat hiljem nad lahutasid. Ann Elizabeth suri 1972. aastal neerupuudulikkusest.

Sel päeval inimest tabanud Sylacauga meteoriidi langemist nägid tegelikult paljud Alabama osariigi ja selle naaberosariikide inimesed ning tunnistuste põhjal olevat see õhus lagunenud vähemalt kolmeks suuremaks tükiks. Suurim neist, mis kannab nime Hodgesi fragment, tabas inimest. Suuruselt teine tükk - McKinney fragment - leiti aga Hodgesi naaberfarmeri Julius McKinney poolt paar kilomeetrit eemal keset teed. Nähes kuidas tema naabreid reporterite poolt ahistati, julges mees leiust rääkida vaid oma postiljonile. See aitas perekonnal leida meteoriidile Smithsoniani instituudi nimel ostja. Kuigi McKinney perekond pole kunagi avaldanud, et kui palju raha nad umbes 1,7 kilogrammi kaalunud kivi eest said, olevat see olnud piisavalt suur, et osta uus maja ja auto.

McKinney perekond koos Sylacauga meteoriidi suuruselt teise killuga.

Kolmandat kildu pole tänaseni leitud.

Ainus teine teadaolev sarnane juhtum leidis aset 1992. aasta 13. augusti pärastlõunal, kui Uganda Mbale linna kohal sisenes atmosfääri ja plahvatas õhus algselt ligi tonni kaalunud kosmosekivi. Plahvatuse üle elanud killud sadasid vihmana alla umbes 3x7 kilomeetrit laiale tihedalt asustatud alale, kust leiti kokku 426 kildu kogumassiga 108 kilogrammi. Suurim neist kaalus 27,4 kilogrammi.

Ugandas Mbale linna kohalik poiss hoidmas pisikest meteoriiti, mis olevat teda pähe tabanud.

Väidetavalt olevat üks väiksem kild tabanud kohalikku noort poissi otse pähe. Õnneks pidurdasid tema pea kohal olnud banaanipuulehed selle langemist piisavalt, et viga ta ei saanud. Paraku on raske selle toimumist tagantjärgi täielikult kinnitada.

Tõsiselt napp juhtum toimus aga 2021. aasta 3. oktoobril Kanada linnas Goldenis, kui Ruth Hamiltoni nimeline elanik ärkas öösel oma voodis tugeva paugu ja laest pudeneva tolmu peale. Peale paar minutit kestnud segadust ja hädaabikõne avastas ta ühel oma kahest padjast umbes 1,3 kilogrammise rusikasuuruse musta kivi.

Kanadalanna Ruth Hamiltoni voodi ja selles lebav 1,3 kilogrammine meteoriit.

Veelkord komeetidest (tähtedevaheline komeet I3/ATLAS ei ole tulnukate kosmoselaev)

Viimastel kuudel on sotsiaalmeediast (vähemalt meie astrokallutusega algoritmidest) vastu vaadanud väga palju postitusi komeetide kohta. Eriti ühe tähtedevahelise komeedi kohta. Paraku on väga paljud neist ilmselt kokku klopsitud AI abiga ning nendest leiab terve rodu klikkide püüdmise eesmärgil esitatud pooltõdesid, valesid sõnastusi ja naeruväärseid väljamõeldisi. Seda kõike saadavad kohati ilmselged AI autorlusega pildid, mida väidetakse süüdimatult olevat tegelikud fotod. Ka niiöelda tavameedia ei ole sellest patust täitsa puhas.

Kõiki neid esitatud valeväiteid ja alusetuid spekulatsioone ükshaaval välja tuua ja ümber lükata ei ole mingit mõtet. Selleks ei ole aega ja lõppude-lõpuks kipuvad inimestele meelde jääma pigem lühidad ja löövad väiteid, kui neid lahti lammutavad kohati keerukad argumendid. Pigem räägime ükshaaval üle, et millised komeedid meil sellel sügisel veel vaadeldavad on.

Tähtedevaheline komeet I3/ATLAS

Alustame kohe sellest kõige kuulsamast komeedist tähisega I3/ATLAS. Suur "I" annab märku, et tegemist on komeediga, mis ei kogunenud erinevatest jäädest kokku mitte meie Päikesesüsteemi pimedatel ja külmadel äärealadel, vaid pärineb mõne teise tähe juurest. Aru saab sellest kui vaadata selle trajektoori ja liikumiskiirust. Ühesõnaga on tegemist tähtedevahelise (inglise keeles "interstellar") komeediga. Meie juurde on see jõudnud, kuna ilmselt millalgi sattus see oma ematähele või mõnele selle kogukamale planeedile liiga lähedale ning see "visati" kosmilise linguviske käigus süsteemist välja. Sama juhtub aeg-ajalt meie Päikesesüsteemi komeetidega. Peale miljardeid aastaid rändamist jäi selle teele juhuslikult meie Päikesesüsteem ning nüüd on see parasjagu seda läbimas.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS jäädvustatud 14. novembril. Autor: Rolando Ligustri

Avastati see ATLASE (Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System) vaatlusprogrammi poolt 1. juulil. Kaheks eelnevalt teadaolevalt tähtevaheliseks külaliseks on olnud 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisov. Ei tasu nüüd arvata, et just viimastel aastatel on hakanud neid meile rohkem saabuma. Tõenäoliselt on läbi ajaloo neid siit läbi sõitnud, aga alles nüüd on meil tehnoloogia nende avastamiseks. Võib ilmselt julgelt öelda, et I3/ATLAS ei pruugi isegi olla ainus parasjagu meie Päikesesüsteemi läbiv komeet. Pisemaid ja kaugemaid me lihtsalt ei suuda avastada. Võib ju meil siin lähinaabruskonnas parasjagu kihutamas olla miljon rusikasuurust tähtedevahelist meteoroidi, mille olemasolust me lihtsalt ei suuda veel teadlikud olla.

Ülal: 15. novembril Tartu lähedalt Looga Tähetornist jäädvustatud tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS. Video koosneb kolmekümne viiest 2-minutilise säriajaga kaadrist, kokku 70 minutit.

Autori Üllar Kivila kommentaar: "Jäädvustamise ajal asus komeet Päikesest 1,5 aü kaugusel, Maast 2,1 aü kaugusel ning liikus Päikese suhtes kiirusega 67 km/s. Amatöörteleskoopidega pildistatavaks jääb see arvatavasti veel vähemalt kuni aasta lõpuni, suurte observatooriumide teleskoopidega võib-olla veel pool aastat või nii. Seejärel - kui just ei toimu märkimisväärset arengut kosmosetehnoloogias - ei näe seda arvatavasti enam ükski inimsilm."

Allikas: https://www.facebook.com/share/v/1BkoRoRFAb/ 

See less

Hubble kosmoseteleskoobi ja teiste suuremate observatooriumite vaatluste põhjal pakutakse, et I3/ATLAS on mõõtmetelt 440m kuni 5,6 kilomeetrit. Ehk siis mitte midagi muljetavaldavat. Nii suure määramatuse vahemiku põhjuseks on, et Maa jaoks asub see komeet päris kaugel ja päikesekiirgus on selle ümber kasvatanud suure sisuliselt gaasipilve, millest on raske läbi näha. Analüüsides gaasis hajunud valgust, on leitud, et suuremalt jaolt koosneb see süsihappegaasijääst. Vähesel määral on selle hulgas veejääd, süsinikmonoksiidijääd ja karbonüülsulfiidi. Lisaks on selle poolt aurustunud gaasidest leitud jälgi tsüaniidist ja niklist. Kokkuvõttes on selle koostis väga sarnane kohalikele Päikesesüsteemi komeetidele, kuigi koostisosade vahekorrad on veidi teistsugused - mida on ka oodata teise tähe ümber moodustunud komeedilt

Nagu Päikesele suheteliselt lähedale sattuvate komeetidega ikka, on sellele vaikselt tekkinud ka sabad. Üks neist on pikk gaasiline ioonsaba, mis on suunatud alati Päikesest eemale ja teine niinimetatud tolmusaba, mille suunaga on veidi keerulisemad lood ja mis hetkel näib Maalt vaadates olevat suunatud ioonsabaga vastassuunda (antisaba).

I3/ATLASe trajektoor on Maa seisukohast olnud üsna ebasoodne. Sisuliselt läbib see Päikesesüsteemi meie jaoks teiselt poolt Päikest. Lähimas punktis Päikesele asus see sellest 203 miljoni kilomeetri kaugusel (29. oktoobril) ja Maale lähimas punktis on see meist 269 miljoni kilomeetri kaugusel (19. detsembril). Seda on siis peaaegu kaks korda Maa-Päikese vahemaad. Võib olla annab see aimu kui naeruväärsed on uudislood, mis ütlevad, et jõulude ajal I3/ATLAS möödub Maast. Kusjuures selliste uudisloode illustratsiooniks on vahel AI-pildid, mis kujutavad komeeti praktiliselt Maad riivavat.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS ja selle nõrk saba. Foto on tehtud 19. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS pildistatud Marsi ümber tiirleva NASA Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) kaameraga. Foto on tehtud 2. oktoobril, kui komeet asus Marsist vaid 19 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahepealne USA valitsusseisak tähendas, et foto on avaldatud üsna suure viivitusega.

Taevas on I3/ATLAS selle kuu jooksul olnud ja on kuni detsembri teise nädalani Neitsi tähtkujus. Iga päev tükikese tähtede suhtes liikudes liigub see vaikselt Lõvi tähtkuju suunas. Tõusevad need tähtkujud alles vastu hommikut. Komeet on kauguse tõttu väga madala heledusega ja isegi korraliku hobiteleskoobiga on seda ilmselt raske taustatähtedest eristada. Pikema säriajaga pildstades on aga võimalik selle puhul udust gaasikesta (koomat) ja sabasid jäädvustada küll. Seda aga ilmselt veel paar kuud. Seejärel on kaugenev komeet nähtav vaid kõige võimsamates teleskoopides. Kuni enam ei ole.

Kõigi selle põhjal võib väga enesekindlalt öelda, et I3/ATLASe näol on tegemist eksootilist päritolu aga iseenesest täiesti tüüpilise komeediga. Aga millest on siis alguse saanud väited, et tegemist on hoopis maavälise elu ilminguga? Vastuseks on peaaegu kindlasti, et Harvardi teoreetiline füüsik Avi Loeb on teinud endale viimastel aastatel omamoodi karjääri esitades taoliste tähtedevaheliste külaliste kohta väga julgeid väiteid. Miski, mis klikimeedia jaoks on puhas kuld. Väga pikalt ei hakka siin tema ütlusi lahkama, aga sisuliselt kõik need on stiilis "äkki see ei ole komeet, vaid hoopis maaväline kosmoselaev". Mingit tõsiseltvõetavat alust neil väidetel pole, aga kuna vastupidist tõestada on praktiliselt võimatu, saavad need viljakas soovmõtlemises idaneda ja õitseda. Loebile meeldib avaldada oma teadustöid ilma, et neid oleks eelnevalt retsenseeritud ning tal on trükist juba ilmunud ka paar selleteemalist (menukat) raamatut. Loebi väiteid kommenteerinud astronoom Samantha Lawler on tuletanud meelde Carl Sagani tõdemust, et "erakordsed väited vajavad erakordselt häid tõendeid" ning märkinud, et "Loebi tõendid on kaugel erakordsusest".

C/2025 K1 (ATLAS)

Juba tuleval esmaspäeval Maaga lähima punkti (60 miljonit kilomeetrit) saavutav komeet C/2025 K1 on viimastel päevadel meedias tähelepanu saanud, kuna eelmise nädala alguses märkati vaatlustega, et see on lagunenud kolmeks selgelt eristatavaks tükiks. See tuli mõnevõrra üllatusena, kuna Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutas see juba oktoobri esimesel nädalal. Ilmselt nõrgestas lähedane kohtumine Päikesega (49 miljonit kilomeetrit) jäädest koosnevat komeeti piisavalt, et see suutnud isegi Päikesest eemaldudes kaua vastu pidada. Lagunenult komeedi heledus kasvas kiiresti, et nüüd jälle kiirelt kahaneda.

Kolmeks selgesti eristatavaks fragmendiks lagunenud komeet C/2025 K1 (ATLAS). Foto on tehtud 13. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Taevas asub C/2025 K1 juba praegu väga hasti vaadeldavas asukohas Suure Vankri "all". Esmaspäeval leiab selle Suure Vankri "ülemisest" nurgatähest Dubhest umbes väljasirutatud rusika jagu Kapella poole. Silmaga seda ei näe, aga hea hobiteleskoop peaks selle uduse pallina ära näitama. Pikemad särid toovad hea õnne kohal esile selle nüüd mitmest tükist koosneva tuuma ja selle roheka saba.

C/2025 A6 (Lemmon)

Selle sügise kõige heledam komeet, mis vahepeal muutus isegi silmale nähtavaks, on nüüdseks põhjapoolkeralt muutunud praktiliselt nähtamatuks. Seda põhjusel, et meie jaoks loojub see koos Päikesega. Küll aga on seda vahetult peale päikeseloojangut võimalik mingil määral näha ja pildistada lõunapoolkeralt.

Eesti astrofotograaf Viljam Takise foto komeedist C/2025 A6 (Lemmon).

Autori kommentaar: "Pikaleveninud hüvastijätt. Komeet Lemmon loojumas tegevvulkaan Fogo taustal. 8.11.2025. Cape Verde Santiago saarel 22x3 sek. @ f1,6 @ ISO 2000 @ Sigma 85 mm f1,4. Komeedist paremal kerasparved Messier 10 ja 12. Vasakul Linnutee."

PS: Jutust jäi välja veel kaks komeeti, mida saab Eestist vaadelda ja pildistada - C/2025 T1 ja C/2025 R2. Leiab need hetkel vastavalt läänetaevast Veega tähe lähistelt ja lõunataevast Saturni "kohalt". Paraku on need võrdemisi madala heledusega, meist ja Päikesest kaugenemas ning midagi vägevat neist enam oodata pole. Nähtavale tulevad need vaid hea teleskoobi ja pika säriajaga fotodelt.