Siis kui meteoriit tabas inimest

Kui anekdootlikud juhtumid kõrvale jätta, siis esimeseks dokumenteeritult meteoriidiga pihta saanud ja ellu jäänud inimeseks lähiajaloos on ameeriklane Ann Elizabeth Fowler Hodges. 1954. aastal 30. novembri pärastlõunal oli naine oma Alabama osariigi Sylacauga linna kodus tegemas uinakut, kui katusest lendas läbi umbes geibi mõõtu kivi, põrkas vastu suurt raadiot ning tabas teda vastu puusa ja kätt.

Hodges ja tema ema arvasid alguses, et maja korsten oli kokku kukkunud. Peale seda kui nad märkasid katuses ligi meetrist auku ning tolmu ja muu rusu seas suurt tumedat kivi, otsustasid nad siiski sündmuskohale kutsuda politsei ja tuletõrje. Õhtul jõudis koju ka Ann Elizabethi abikaasa Eugene. Selleks ajaks oli ta kodu täidetud politseinike, reporterite ja kõiksugu pealtvaatajatega. Ann oli sündmusest arusaadavalt endast väljas ning otsustas peamiselt seetõttu järgmisel päeval haiglasse minna. Seal tehti tema suurest sinikast puusal esimesed fotod.

Ann Elizabeth Fowler Hodges hoidmas teda tabanud meteoriiti.

Ann Elizabeth Fowler Hodges ja tema puusa tabanud ligi 4 kilogrammine meteoriit.

Ligi 4 kilogrammine meteoriit sattus kõigepealt Sylacauga politseiülema kätte, kes andis selle edasi Maxwelli õhujõudude baasile. Seal tehti kindlaks, et tegemist oli kondriidiga ehk võrdlemisi levinud kivise meteoriidiga. Kuna kogu sündmust ümbritses üsna suur meediakära ja perekonnale tehti ettepanekuid meteoriit osta mitme tuhande dollari eest, nõudsid nad seda Õhujõududelt tagasi. Sama tegi Hodgesi perekonna kodu juriidiline omanik Birdie Guy. Lõpuks soostus viimane kohtuasjast 500 dollari eest loobuda - seda peamiselt tänu avalikule arvamusele. Paraku oli selleks ajaks meteoriidi kukkumisest möödunud ligi aasta, meedia huvi kadunud ning nad ei suutnud sellele enam piisavalt lahket ostjat leida. Aasta hiljem müüs Ann Elizabeth selle Alabama Loodusmuuseumile vaid 25 dollari eest. 2005. aastal jõudis muuseumi ka meteoriidi poolt tabatud raadio.

Eugene sõnul muutis terve kogemus tema naise käitumist. Väidetavalt kujunes tema algsest häbelikkusest lõpuks välja tõsine sotsiaalne ärevus ning mõni aastat hiljem nad lahutasid. Ann Elizabeth suri 1972. aastal neerupuudulikkusest.

Sel päeval inimest tabanud Sylacauga meteoriidi langemist nägid tegelikult paljud Alabama osariigi ja selle naaberosariikide inimesed ning tunnistuste põhjal olevat see õhus lagunenud vähemalt kolmeks suuremaks tükiks. Suurim neist, mis kannab nime Hodgesi fragment, tabas inimest. Suuruselt teine tükk - McKinney fragment - leiti aga Hodgesi naaberfarmeri Julius McKinney poolt paar kilomeetrit eemal keset teed. Nähes kuidas tema naabreid reporterite poolt ahistati, julges mees leiust rääkida vaid oma postiljonile. See aitas perekonnal leida meteoriidile Smithsoniani instituudi nimel ostja. Kuigi McKinney perekond pole kunagi avaldanud, et kui palju raha nad umbes 1,7 kilogrammi kaalunud kivi eest said, olevat see olnud piisavalt suur, et osta uus maja ja auto.

McKinney perekond koos Sylacauga meteoriidi suuruselt teise killuga.

Kolmandat kildu pole tänaseni leitud.

Ainus teine teadaolev sarnane juhtum leidis aset 1992. aasta 13. augusti pärastlõunal, kui Uganda Mbale linna kohal sisenes atmosfääri ja plahvatas õhus algselt ligi tonni kaalunud kosmosekivi. Plahvatuse üle elanud killud sadasid vihmana alla umbes 3x7 kilomeetrit laiale tihedalt asustatud alale, kust leiti kokku 426 kildu kogumassiga 108 kilogrammi. Suurim neist kaalus 27,4 kilogrammi.

Ugandas Mbale linna kohalik poiss hoidmas pisikest meteoriiti, mis olevat teda pähe tabanud.

Väidetavalt olevat üks väiksem kild tabanud kohalikku noort poissi otse pähe. Õnneks pidurdasid tema pea kohal olnud banaanipuulehed selle langemist piisavalt, et viga ta ei saanud. Paraku on raske selle toimumist tagantjärgi täielikult kinnitada.

Tõsiselt napp juhtum toimus aga 2021. aasta 3. oktoobril Kanada linnas Goldenis, kui Ruth Hamiltoni nimeline elanik ärkas öösel oma voodis tugeva paugu ja laest pudeneva tolmu peale. Peale paar minutit kestnud segadust ja hädaabikõne avastas ta ühel oma kahest padjast umbes 1,3 kilogrammise rusikasuuruse musta kivi.

Kanadalanna Ruth Hamiltoni voodi ja selles lebav 1,3 kilogrammine meteoriit.

Veelkord komeetidest (tähtedevaheline komeet I3/ATLAS ei ole tulnukate kosmoselaev)

Viimastel kuudel on sotsiaalmeediast (vähemalt meie astrokallutusega algoritmidest) vastu vaadanud väga palju postitusi komeetide kohta. Eriti ühe tähtedevahelise komeedi kohta. Paraku on väga paljud neist ilmselt kokku klopsitud AI abiga ning nendest leiab terve rodu klikkide püüdmise eesmärgil esitatud pooltõdesid, valesid sõnastusi ja naeruväärseid väljamõeldisi. Seda kõike saadavad kohati ilmselged AI autorlusega pildid, mida väidetakse süüdimatult olevat tegelikud fotod. Ka niiöelda tavameedia ei ole sellest patust täitsa puhas.

Kõiki neid esitatud valeväiteid ja alusetuid spekulatsioone ükshaaval välja tuua ja ümber lükata ei ole mingit mõtet. Selleks ei ole aega ja lõppude-lõpuks kipuvad inimestele meelde jääma pigem lühidad ja löövad väiteid, kui neid lahti lammutavad kohati keerukad argumendid. Pigem räägime ükshaaval üle, et millised komeedid meil sellel sügisel veel vaadeldavad on.

Tähtedevaheline komeet I3/ATLAS

Alustame kohe sellest kõige kuulsamast komeedist tähisega I3/ATLAS. Suur "I" annab märku, et tegemist on komeediga, mis ei kogunenud erinevatest jäädest kokku mitte meie Päikesesüsteemi pimedatel ja külmadel äärealadel, vaid pärineb mõne teise tähe juurest. Aru saab sellest kui vaadata selle trajektoori ja liikumiskiirust. Ühesõnaga on tegemist tähtedevahelise (inglise keeles "interstellar") komeediga. Meie juurde on see jõudnud, kuna ilmselt millalgi sattus see oma ematähele või mõnele selle kogukamale planeedile liiga lähedale ning see "visati" kosmilise linguviske käigus süsteemist välja. Sama juhtub aeg-ajalt meie Päikesesüsteemi komeetidega. Peale miljardeid aastaid rändamist jäi selle teele juhuslikult meie Päikesesüsteem ning nüüd on see parasjagu seda läbimas.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS jäädvustatud 14. novembril. Autor: Rolando Ligustri

Avastati see ATLASE (Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System) vaatlusprogrammi poolt 1. juulil. Kaheks eelnevalt teadaolevalt tähtevaheliseks külaliseks on olnud 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisov. Ei tasu nüüd arvata, et just viimastel aastatel on hakanud neid meile rohkem saabuma. Tõenäoliselt on läbi ajaloo neid siit läbi sõitnud, aga alles nüüd on meil tehnoloogia nende avastamiseks. Võib ilmselt julgelt öelda, et I3/ATLAS ei pruugi isegi olla ainus parasjagu meie Päikesesüsteemi läbiv komeet. Pisemaid ja kaugemaid me lihtsalt ei suuda avastada. Võib ju meil siin lähinaabruskonnas parasjagu kihutamas olla miljon rusikasuurust tähtedevahelist meteoroidi, mille olemasolust me lihtsalt ei suuda veel teadlikud olla.

Ülal: 15. novembril Tartu lähedalt Looga Tähetornist jäädvustatud tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS. Video koosneb kolmekümne viiest 2-minutilise säriajaga kaadrist, kokku 70 minutit.

Autori Üllar Kivila kommentaar: "Jäädvustamise ajal asus komeet Päikesest 1,5 aü kaugusel, Maast 2,1 aü kaugusel ning liikus Päikese suhtes kiirusega 67 km/s. Amatöörteleskoopidega pildistatavaks jääb see arvatavasti veel vähemalt kuni aasta lõpuni, suurte observatooriumide teleskoopidega võib-olla veel pool aastat või nii. Seejärel - kui just ei toimu märkimisväärset arengut kosmosetehnoloogias - ei näe seda arvatavasti enam ükski inimsilm."

Allikas: https://www.facebook.com/share/v/1BkoRoRFAb/ 

See less

Hubble kosmoseteleskoobi ja teiste suuremate observatooriumite vaatluste põhjal pakutakse, et I3/ATLAS on mõõtmetelt 440m kuni 5,6 kilomeetrit. Ehk siis mitte midagi muljetavaldavat. Nii suure määramatuse vahemiku põhjuseks on, et Maa jaoks asub see komeet päris kaugel ja päikesekiirgus on selle ümber kasvatanud suure sisuliselt gaasipilve, millest on raske läbi näha. Analüüsides gaasis hajunud valgust, on leitud, et suuremalt jaolt koosneb see süsihappegaasijääst. Vähesel määral on selle hulgas veejääd, süsinikmonoksiidijääd ja karbonüülsulfiidi. Lisaks on selle poolt aurustunud gaasidest leitud jälgi tsüaniidist ja niklist. Kokkuvõttes on selle koostis väga sarnane kohalikele Päikesesüsteemi komeetidele, kuigi koostisosade vahekorrad on veidi teistsugused - mida on ka oodata teise tähe ümber moodustunud komeedilt

Nagu Päikesele suheteliselt lähedale sattuvate komeetidega ikka, on sellele vaikselt tekkinud ka sabad. Üks neist on pikk gaasiline ioonsaba, mis on suunatud alati Päikesest eemale ja teine niinimetatud tolmusaba, mille suunaga on veidi keerulisemad lood ja mis hetkel näib Maalt vaadates olevat suunatud ioonsabaga vastassuunda (antisaba).

I3/ATLASe trajektoor on Maa seisukohast olnud üsna ebasoodne. Sisuliselt läbib see Päikesesüsteemi meie jaoks teiselt poolt Päikest. Lähimas punktis Päikesele asus see sellest 203 miljoni kilomeetri kaugusel (29. oktoobril) ja Maale lähimas punktis on see meist 269 miljoni kilomeetri kaugusel (19. detsembril). Seda on siis peaaegu kaks korda Maa-Päikese vahemaad. Võib olla annab see aimu kui naeruväärsed on uudislood, mis ütlevad, et jõulude ajal I3/ATLAS möödub Maast. Kusjuures selliste uudisloode illustratsiooniks on vahel AI-pildid, mis kujutavad komeeti praktiliselt Maad riivavat.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS ja selle nõrk saba. Foto on tehtud 19. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS pildistatud Marsi ümber tiirleva NASA Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) kaameraga. Foto on tehtud 2. oktoobril, kui komeet asus Marsist vaid 19 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahepealne USA valitsusseisak tähendas, et foto on avaldatud üsna suure viivitusega.

Taevas on I3/ATLAS selle kuu jooksul olnud ja on kuni detsembri teise nädalani Neitsi tähtkujus. Iga päev tükikese tähtede suhtes liikudes liigub see vaikselt Lõvi tähtkuju suunas. Tõusevad need tähtkujud alles vastu hommikut. Komeet on kauguse tõttu väga madala heledusega ja isegi korraliku hobiteleskoobiga on seda ilmselt raske taustatähtedest eristada. Pikema säriajaga pildstades on aga võimalik selle puhul udust gaasikesta (koomat) ja sabasid jäädvustada küll. Seda aga ilmselt veel paar kuud. Seejärel on kaugenev komeet nähtav vaid kõige võimsamates teleskoopides. Kuni enam ei ole.

Kõigi selle põhjal võib väga enesekindlalt öelda, et I3/ATLASe näol on tegemist eksootilist päritolu aga iseenesest täiesti tüüpilise komeediga. Aga millest on siis alguse saanud väited, et tegemist on hoopis maavälise elu ilminguga? Vastuseks on peaaegu kindlasti, et Harvardi teoreetiline füüsik Avi Loeb on teinud endale viimastel aastatel omamoodi karjääri esitades taoliste tähtedevaheliste külaliste kohta väga julgeid väiteid. Miski, mis klikimeedia jaoks on puhas kuld. Väga pikalt ei hakka siin tema ütlusi lahkama, aga sisuliselt kõik need on stiilis "äkki see ei ole komeet, vaid hoopis maaväline kosmoselaev". Mingit tõsiseltvõetavat alust neil väidetel pole, aga kuna vastupidist tõestada on praktiliselt võimatu, saavad need viljakas soovmõtlemises idaneda ja õitseda. Loebile meeldib avaldada oma teadustöid ilma, et neid oleks eelnevalt retsenseeritud ning tal on trükist juba ilmunud ka paar selleteemalist (menukat) raamatut. Loebi väiteid kommenteerinud astronoom Samantha Lawler on tuletanud meelde Carl Sagani tõdemust, et "erakordsed väited vajavad erakordselt häid tõendeid" ning märkinud, et "Loebi tõendid on kaugel erakordsusest".

C/2025 K1 (ATLAS)

Juba tuleval esmaspäeval Maaga lähima punkti (60 miljonit kilomeetrit) saavutav komeet C/2025 K1 on viimastel päevadel meedias tähelepanu saanud, kuna eelmise nädala alguses märkati vaatlustega, et see on lagunenud kolmeks selgelt eristatavaks tükiks. See tuli mõnevõrra üllatusena, kuna Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutas see juba oktoobri esimesel nädalal. Ilmselt nõrgestas lähedane kohtumine Päikesega (49 miljonit kilomeetrit) jäädest koosnevat komeeti piisavalt, et see suutnud isegi Päikesest eemaldudes kaua vastu pidada. Lagunenult komeedi heledus kasvas kiiresti, et nüüd jälle kiirelt kahaneda.

Kolmeks selgesti eristatavaks fragmendiks lagunenud komeet C/2025 K1 (ATLAS). Foto on tehtud 13. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Taevas asub C/2025 K1 juba praegu väga hasti vaadeldavas asukohas Suure Vankri "all". Esmaspäeval leiab selle Suure Vankri "ülemisest" nurgatähest Dubhest umbes väljasirutatud rusika jagu Kapella poole. Silmaga seda ei näe, aga hea hobiteleskoop peaks selle uduse pallina ära näitama. Pikemad särid toovad hea õnne kohal esile selle nüüd mitmest tükist koosneva tuuma ja selle roheka saba.

C/2025 A6 (Lemmon)

Selle sügise kõige heledam komeet, mis vahepeal muutus isegi silmale nähtavaks, on nüüdseks põhjapoolkeralt muutunud praktiliselt nähtamatuks. Seda põhjusel, et meie jaoks loojub see koos Päikesega. Küll aga on seda vahetult peale päikeseloojangut võimalik mingil määral näha ja pildistada lõunapoolkeralt.

Eesti astrofotograaf Viljam Takise foto komeedist C/2025 A6 (Lemmon).

Autori kommentaar: "Pikaleveninud hüvastijätt. Komeet Lemmon loojumas tegevvulkaan Fogo taustal. 8.11.2025. Cape Verde Santiago saarel 22x3 sek. @ f1,6 @ ISO 2000 @ Sigma 85 mm f1,4. Komeedist paremal kerasparved Messier 10 ja 12. Vasakul Linnutee."

PS: Jutust jäi välja veel kaks komeeti, mida saab Eestist vaadelda ja pildistada - C/2025 T1 ja C/2025 R2. Leiab need hetkel vastavalt läänetaevast Veega tähe lähistelt ja lõunataevast Saturni "kohalt". Paraku on need võrdemisi madala heledusega, meist ja Päikesest kaugenemas ning midagi vägevat neist enam oodata pole. Nähtavale tulevad need vaid hea teleskoobi ja pika säriajaga fotodelt.

Astronoomiaklubi astrofoto: Küsimärgi udukogu (NGC 7822)

Möödunud reede õhtu ja öö vastu laupäeva oli üle pika aja praktiliselt selge ja kuuvaba. Seda ei saanud niisama raisku lasta. Taevasse sai suunatud meie väikseim, kuid see-eest laiema vaateväljaga teleskoop ning hoitud seda kusagil üheksa tundi järjest vaatamas ja pildistamas ühte kohta taevas. Eesmärgiga püüda nii palju kaugeid footoneid kui võimalik.

Meie sihtmärgiks oli Kefeuse ja Kassiopeia tähtkujude piiril asuv niinimetatud Küsimärgi udukogu. Et seda just nii kutsutakse, ilmselt kellelegi üllatusena ei tule. Tegelikult kahest väga erineval kaugusel ja suurusega udukogust koosnev "objekt" on taevas päris lai. Näiteks antud foto ulatus vertikaalis on umbes 10 nurgakraadi, mille sisse mahuks üksteise otsa 20 täiskuud. Paraku on need udukogud väga madala heledusega ning isegi natukene valgusreostuse poolt rikutud taevas on nende vaatlemine isegi läbi koguka teleskoobi väga keeruline. Foto alumine serv on tähtede poolest oluliselt tihedam. Seal hakkab vaatevälja ilmuma Linnutee riba, mis tekib sellest, et me näeme enda kettakujulist galaktikat selles asudes serviti.

Fotol ülemine ja suurem udukogu on meist umbes 3000 valgusaasta kaugusel asuv NGC 7822, mis kujutab endast 150 valgusaastat laia tähevabrikut. Selle udukogu südame paneb praktiliselt üksinda helendama sügaval selle keskmes asuv täht tähisega BD+66 1673, mis on üks kuumimaid tähti meie Linnutee naabruskonnas. Selle pinnatemperatuuriks on mõõdetud peaaegu 45 tuhat kraadi (Päikesel on sama arv 5500 C) ning Päikesest särab see tugevamalt 100 tuhat korda.

Kusjuures tegemist on kaksiktähega, millest mõlemad liikmed on vägagi kogukad ja heledad tähed (O ja B kategooria). Juhuse tahtel ühtib nende orbitaaltasand meie vaatenurgaga, mis tähendab, et pikemate vaatluste käigus on võimalik vaadelda kuidas süsteemi koguheledus kõigub vastavalt sellele, et kas vähem heledam täht läheb läbi heledama eest või vastupidi. Kuna BD+66 1673 asub tolmuse udukogu sees, ei paista see fotol midagi enamat kui täiesti tavaline täht. Kolmandal fotol oleme selle noolega tähistanud.

Väljalõige NGC 7822 heledast südamest, kus on näha valgusaastaid pikki tolmu- ja gaasisambaid, milles tekivad uued tähed.

Udukogu südame paneb heledama üks eriti võimas ja kuum täht tähisega BD+66 1673, mis on fotol tähistatud noolega. Kuna suur osa selle heledusest on lämmatatud udukogu tolmu poolt, paistab see fotol täiesti ebaeriline. Fotol näha olevad heledamad tähed ei asu tegelikult udukogus endas vaid pigem selle esiplaanil ja meile oluliselt lähemal.

Küsimärgile paneb foto alumises servas punkti Sharpless 2-170, mida kutsutakse vahel ka Väikeseks Rosetiks. See asub meist enam 8000-9000 valgusaasta kaugusel ja on läbimõõdult "vaid" paarkümmend valgusaastat.

Fotot saab täissuuruses näha siit: https://www.astrobin.com/full/jnx2hb/0/

Kasutatud tehnika: teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 71x300sek, gain 120, filter Optolong L-eNhance. N.I.N.A, PixInsight, PS.

Meteoor Tartu taevas

Paar tundi tagasi postitati Tartu redditi gruppi videoklipp, mis on väidetavalt filmitud eile õhtul (17. novembril) kell 16:27 Tartust. Sealse Raatuse tänava majade järgi võib öelda, et klipis on näha umbes edela suunal atmosfääris liikumas, põlemas ja lagunemas mingit sorti keha. Midagi kindlat on video põhjal raske öelda, kuid kuna meteoorkehad lagunevad nii kenasti eristavateks tükkideks harva, võib pakkuda pigem mingit sorti kosmoseprügi sisenemist atmosfääri. Seda näib toetavat ka autori kommentaar, et objekti lend oli ajaliselt võrdlemisi pikk ning videosse jäi vaid selle lõpp.

Originaalpostitus: https://www.reddit.com/r/Tartu/comments/1p07x3z/mis_see_võiks_olla_tartu_november_17_2025_1627

Sentinel-6B hoiab merevee tasemel silma peal

Eile jõudis SpaceX Falcon 9 raketiga turvaliselt orbiidile ligi 1,2 tonnise massiga satelliit nimega Sentinel-6B, mille peamiseks missiooniks saab olema jätkata oma eelkäijate tööd meretaseme mõõdistamisel.

Sentinel-6B eraldumas umbes 1300 kilomeetri kõrgusel Falcon 9 kanderaketi küljest. Selle missiooni nimikestvuseks on 5,5 aastat.

Taolisi mõõtmisi on erinevate satelliitide poolt orbiidilt tehtud alates 90ndate algusest. Selle aja jooksul on merevee tase tõsunud kusagil 12 sentimeetrit ehk keskmiselt 3,3 millimeetrit aastas. Selle peamiseks põhjuseks on ookeanides leiduva vee soojenemisel tekkiv paisumine ning liustike ja polaarmütside sulamine.

Sentinel-6B pardal asub tehnika viimase sõna hulka kuuluv radar-kõrgusemõõdik, millega põrgatakse vastu ookeani pinda radarlaineid ning püütakse need taas kinni. Teades tänu väga täpsele satelliit ja lasernavigatsioonile enda asukohta orbiidil umbes 1300 kilomeetri kõrgusel, saab nii kindlaks teha merevee taseme ja selle muutuse ajas. Lisaks tasemele peitub põrgatatud radarsignaalides info lainete kõrguse ja merepinnal valitseva tuulekiiruse kohta. Satelliit suudab kümne päeva jooksul üle mõõta kusagil 95 protsenti Maa jäävabast ookeanipinnast. Selle missiooni pikkuseks on 5,5 aastat.

Alates 90ndate algusest on merevee taset ja selle muutust erinevate satelliitide poolt orbiidilt pidevalt mõõdetud.

Sentinel-6B satelliit Vandenbergi Komosejõudude Baasis, kust see startis 17. novembril Falcon 9 raketi pardal.

Sentinel-6B kuulub Jason nimelise satelliitide perekonda ning on osa Copernicuse programmist. Selle arendamisel, ehitamisel ja opereerimisel tegid koostööd ESA, EUMETSAT, NASA, NOAA, CNES ja Euroopa Komisjon.

Supernoova plahvatus ei olegi alguses ümmargune

Eelmise aasta aprillis avastati meist 22 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas tähisega NGC 3621 supernoova SN 2024ggi. Supernoovad on massiivsete tähtede plahvatused, mis on niivõrd energeetilised ja heledad, et mõneks ajaks võivad need särada tugevamini kui terve galaktika. Tänu kiirele tegutsemisele õnnestus supernoovat vaadelda ühe maailma võimsama teleskoobi ja selle spetsiaalse instrumendiga, mis lubab isegi nii kaugelt kindlaks teha supernoova esialgse kuju. Nüüd on selle vaatluse põhjal avaldatud teadustöö.

Avaldatud teadustöö: https://www.science.org/doi/10.1126/sciadv.adx2925

Meist 22 miljoni valgusaasta kaugusel asub spiraalgalaktika NGC 3621 ja ringiga selles süttinud supernoova. Foto allikas: VLT/ESO/Y. Yang

Kõnealune supernoova avastati esmakordselt 2024. aasta 10. aprilli ööl. Samal ajal lennukiga San Franciscosse saabunud Pekingi Tsinghua ülikooli professor Yi Yang teadis, et nüüd tuleb kiiresti tegutseda. 22 miljonit valgusaastat võib tunduda tohutu vahemaana (ja inimlikus perspektiivis see seda ongi), kuid kosmilises ja supernoovade mõttes tähendab see kiviviskekaugust. Yang pani loetud tundidega kokku vaatlusettepaneku ja saatis selle Euroopa Lõunaobservatooriumile kinnitamiseks. Peale väga kiirest menetlusprotsessi suunati Tšiilis asuv Väga Suur Teleskoop (VLT) supernoova suunas ning selle valgust mõõdeti FORS2 nimelise instrumendiga.

Selle instrumendi nimi pikemalt ja inglise keeles on "FOcal Reducer and low dispersion Spectrograph 2" ning väga lihtsustatult püüab ja mõõdab see objektilt pärineva valguse polarisatsiooni. Nimelt kui valgust kiirgav objekt on ümmargune, peaks selle valguse kogupolarisatioon olema null. Kui instrument suudab aga tuvastada siiski mingit polariseeritud valguse hulka, saab eeldada, et objekt ei ole täiesti ümmargune. Pikemalt saab FORS2e kohta lugeda siit: https://www.eso.org/.../instruments/fors/overview.html

Igatahes tänu vaatlusele, mis toimusid kõigest 26 tundi peale supernoova esimest tuvastamist, suudeti supernoovat näha väga varajases etapis. Nüüdseks on hinnatud, et supernoova tekitas punane hiidtäht massiga umbes 13-15 Päikest ning erinevalt seniarvatule oli plahvatuse esiagne kuju mitte täiesti sfääriline vaid meenutas pigem oliivi. All näeb kogutud andmete põhjal kunstniku poolt kokku pandud animatsiooni supernoova esimestest hetkedest.

Kuigi supernoovade peamine mehhanism on nüüdseks võrdlemisi selge, leidub selle kohta siiski palju erinevaid täpsemaid mudeleid. Ühe või teise mudeli paikapiduvast või õigemini nende eksimust saab testida vaid otseste vaatlusega. Antud vaatluse põhjal on tänaseks juba mõnedest sellistest mudelitest loobutud, viies meie arusaama supernoovade kohta üha lähemale tegelikkusele.

NGC 3621 galaktika leiab Hüdra tähtkujust, mida näeme väga madalal lõunataevas pigem kevadisel ajal.

2009. aastast pärit Hubble kosmoseteleskoobi foto NGC 3621 galaktika ühest osast. Kuna see asub meile suhteliselt lähedal, ei mahu see kosmoseteleskoobi vaatevälja korraga ära.

Langevarjur Päikese ees

Enneolematute kuu- ja päikesefotodega kuulsust kogunud astrofotograaf Andrew McCarthy (@cosmic_background) on hakkama saanud järjekordse meistriteosega. Seekord õnnestus tal hoolikalt planeerides pildistada päikeseketta ees vabalanguses oma langevarjurist sõpra. Väga suure tõenäosusega on see esimene taoline tabamus.

Foto tegemiseks kasutati paraplaani, pidevat raadiosidet ja väga hoolikat planeerimist. Samal ajal kui McCarthy spetsiaalse päikeseteleskoobiga maapinnalt Päikest filmis, lendas selle suunas, aga kusagil 3 kilomeetri kaugusel kahekohaline paraplaan. Siis kui McCarthil õnnestus seda päikese ees näha, andis ta käsu langevarjuril paraplaanist välja hüpata. Asja teeb keeruliseks, et tänu Päikese heledusele ei olnud lennumasinat näha enne kui see selle ette lendas. Fotol oleva langevarjuri Gabriel C. Browni sõnul õnnestus tabamus alles kuuendal katsel.

Fotol on näha Päikest niinimetatud vesinik-alfa lainepikkuses, mis lubab vaadelda Päikese kromosfääri ehk selle atmosfääri sisemist osa. Fotol olev langevarjur on kusagil 50 miljonit korda lähemal kui Päike.

Andrew McCarthy instagramis: https://www.instagram.com/cosmic_background/?hl=en

Kiilu udukogus asuv "Jumala sõrm"

Meist umbes 8500 valgusaasta kaugusel asuva hiiglasliku Kiilu udukogu sisemuses leidub hulgaliselt pisemaid tumedaid pilvi, mida kutsutakse avastaja järgi Boki gloobuliteks. Tegemist on kompaktsete võrdlemisi tolmuste piirkondadega, mille sisemuses tekivad kõigi eelduste kohaselt uued tähed. Neist gloobulitest võib olla üks kuulsamaid on niinimetatud Jumala sõrm. See on laiuselt umbes üks valgusaasta ning sisaldab tõenäoliselt kümneid kordi rohkem massi kui terve meie Päikesesüsteem. Miljonite aastate jooksul kukub see veelgi tihedamaks, samal ajal kui Kiilu udukogu noored, massiivsed ja väga kuumad tähed selle hõredamaid väliskihte aurustavad. Lõpuks kooruvad sellest välja vastsündinud tähed.

Antud foto on vaid üks pisikene väljalõige 2007. aastal Hubble kosmoseteleskoobi poolt tehtud panoraamist Kiilu udukogu südamest. Täissuuruses saab seda näha siit (olgu hoiatatud, et selle laadimine võib võtta päris kaua aega): https://upload.wikimedia.org/.../f/f8/NGC_3372a-full.jpg

Kiilu udukogu terves ulatuses (umbes 500 valgusaastat lai). Allikas: Wikimedia Commons/Harel Boren

Hubble panoraam Kiilu udukogu südamest. Foto on võltsvärvides, kus punane tähistab väävli-, roheline vesiniku- ja sinine hapnikuühendeid.

Kaelakee udu

Hubble kosmoseteleskoobi foto meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel asuvast väga omapärasest udust PN G054.2-03.4, mis kannab tabavalt Kaelakee udu hüüdnime. Selle teke arvatakse olevat seotud kaksiktähesüsteemiga, kus kaks Päikese-sarnast tähte tiirlevad üksteisest vaid kusagil 7 miljoni kilomeetri kaugusel ning teevad üksteise ümber tiiru vaid 29 tunniga. Kui üks nendest tähtedest umbes 10 tuhat aastat tagasi* vanadusest punaseks hiidäheks paisus, neelas see teise tähe enda sisse. Selle jätkuv tiirlemine oma kaaslase hõredas sisemuses pani viimase pöörlema üha kiiremini, kuni selle ekvaatorilt lendasid välja hiiglaslikud gaasipilved, millest on nüüdseks moodustunud umbes 8 valgusaastat lai rõngakujuline "kaelakee". Kaksiktäht paistab fotol kaelakee keskel ühe tähena ning selle kiirgus ergastab kaugevat gaasi ja paneb selle helendama.

*igaks juhuks tasub märkida, et need 10 tuhat aastat on tekstis mõeldud meie vaatepunktist. Kui udu asub meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel, siis tegelikult leidis see aset 25 tuhat aastat tagasi.

Punase Ämbliku planetaarudu

Oktoobri lõpus vaadeldi James Webbi kosmoseteleskoobiga meist umbes 3000–5000 valgusaasta kaugusel asuvat planetaarudu, hüüdnimega Punase Ämbliku udu. Kataloogitähiseks on sellel NGC 6537 ning selle laius on umbes 7 valgusaastat ehk peaaegu kaks korda rohkem kui vahemaa Päikese ja lähima teise tähe vahel. Asub see Amburi tähtkuju suunas.*

Nagu teised planetaarudud on ka see tekkinud siis kui päikese-sarnane täht on vesinikkütuse ammendudes paisunud punaseks hiidtäheks ning viimaks oma hõreda atmosfääri endast suurel kiirusel eemale heitnud. Kunagise tähe tihe ja ülikuum tuum - valge kääbus - ergastab energeetilises UV-kiirguses laiali hajuvat tähematerjali ning paneb selle heledama. Punase ämbriku udu südames peituva valge kääbuse pinnatemperatuur võib olla kusagil 250 000 - 500 000 kraadi, tehes selle ühe kuumima teadaoleva. Võrdluseks võib märkida, et meie silmipimestavalt heleda Päikese pinnatemperatuur on vaid 5500 kraadi.

Juhul kui paarkümmend tuhat aastat kestvaks planetaaruduks paisub üksik täht, on selle kuju enamasti ümmargune. Nii nagu see kõigi eelduste kohaselt saab olema umbes 7 miljardi aasta pärast meie Päikesega. Punase Ämbliku udu meenutab kujult aga pigem liivakella. Selle põhjuseks arvatakse, et tuhandeid aastaid tagasi surnud täht ei ole üksi, vaid selle orbiidil tiirleb teinegi täht. Kui algne täht paisus, rebis selle naabertäht selle küljest hõredat eemale paiskuvat materjali ning pillutas selle praegu nähtavale kujule. Kummagile poole planetaarudu keset - kus asub tolumketta poolt varjatult valge kääbus ja selle naaber - ulatuvad silmused on kumbki läbimõõdult kusagil 3 valgusaastat. Koosnevad need peamiselt molekulaarsest vesinikust ehk kahest omavahel seotud vesinikuaatomist keemilise valemiga H2.

Täissuuruses näeb Webbi fotot siit: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/potm2510a.jpg

*mõnest objektist rääkides mainime tihti ära, et millises tähtkujus see asub. See võib osadele lugejatele jätta mulje nagu oleksid tähtkujud mingisugused reaalsed tähtede grupid, mille osaks üks või teine objekt on. Rolli mängib siin kindlasti ka neid väga meelevaldsel moel pruukiva ebusu - astroloogia - elujõulisus isegi 21. sajandil. Tegelikkuses ei ole tähtkujud midagi muud kui ammuste inimeste fantaasia viljad, kes nägid taevasse vaadates heledamates juhuslikes tähemustrites oma igapäevast või mütoloogiast tuttavaid loomi, tööriistu või tegelasi. Amburi puhul on selleks näiteks kentaur (hobuse alakeha ja inimese ülakehaga mütoloogiline olend) Cheiron, kelle Zeus väidetavalt taevasse tõstis. Peaksime me tähtkujusid otsima, piiritlema ja nimetama täna, võiksid need kanda nimesid nagu "nutitelefon", "lennuk" või "tuumaseen". Astronoomia kasutab tähtkujusid vaid kui ajalooliselt mugavaid orientiire, kuna terve tähistaevas on jagatud 88 tähtkujuks, millest ükski ei kattu. Taevast ja tähtkujusid tundes on seega väga mugav neid mingi objekti esialgse suuna kirjeldamisel kasutada. Reaalsuses on tähtkujud aga pigem optilised illusioonid kui tegelikud struktuurid Linnutee sadade miljardite tähtede hulgas.