Kuigi kasvav Kuu ja eelkõige pilvised õhtud on teinud õhtuti lääne-loodetaevas rippuva komeedi 12P/Pons-Brooks vaatlemise kergelt öeldes raskeks, siis olemas on see seal sellegipoolest. All lühikene animatsioon komeedi trajektoorist Päikesesüsteemis.
Astromaania
Astronoomiast Tõrva Astronoomiaklubi vahendusel
neljapäev, 21. märts 2024
Komeedi 12P/Pons-Brooks trajektoor
Teleskoobiloosi võitja on selgunud
Eelmise postituse jätkuks...
teisipäev, 19. märts 2024
Kevadine pööripäev ja teleskoobiloos
Homme varahommikul Eesti aja järgi täpselt kell 05:06:21 paistab Päike kusagil Maa ekvaatoril otse seniidis. Kui enne seda liikus Päike sealt vaadates lõunataevas, siis peale seda liigub see põhjataevas. Seda hetke või õigemini seda hetke sisaldavat päeva tuntakse kevadise pööripäevana ning sellel ajal on peaaegu kõikjal planeedil päevad ja ööd enam-vähem võrdsed (välja arvatud poolustel, kus poolik Päike püsib pidavalt silmapiiril). Seepärast kutsutakse kevadist pööripäeva vahel kevadiseks võrdpäevsuseks, kuigi tegelik võrdpäevsus (12 tundi päeva ja 12 tundi ööd) saabus meie laiuskraadidele juba paar päeva varem. Igatahes nüüdseks hakkavad päevad olema öödest tunduvalt pikemad ja seda kuni paar päeva pärast sügisest pööripäeva 22. septembril, mil ööd taaskord päevadest pikemaks venivad.
Kevadisel ja sügisesel pööripäeval paistab päike otse ekvaatorile ning tervel planeedil on päevad ja ööd enam-vähem võrdse pikkusega. |
Loosi läheb teleskoop Sky-Watcher Mercury 607 AZ-2. Pole mõtet teeselda, et tegu on tõsise vaatlusriistaga, kuid noorel algajal taevauurijal on sellega kindlasti huvitav Kuud ja täheparvi vaadelda. |
- Ambur (Sagittarius SGR) - Aive
- Andromeeda (Andromeda AND) - Anders
- Berenike Juuksed (Coma Berenices COM) - Anne
- Delfiin (Delphinus DEL) - Annike
- Eriidanus (Eridanus ERI) - Anu
- Herkules (Hercules HER) - Edda
- Hobu (Equuleus EQU) - Elle
- Hüdra (Hydra HYA) - Guido
- Ilves (Lynx LYN) - Guldar
- Jahipenid (Canes Venatici CVN) - Hans-Peter
- Jänes (Lepus LEP) - Heigo
- Jäär (Aries ARI) - Helen
- Kaalud (Libra LIB) - Helené
- Kaelkirjak (Camelopardalis CAM) - Heli
- Kaksikud (Gemini GEM) - Imbi
- Kalad (Pisces PSC) - Ingrid
- Kaljukits (Capricornus CAP) - Ivar
- Karjane (Bootes BOO) - Ivi
- Kassiopeia (Cassiopeia CAS) - Janne
- Kefeus (Cepheus CEP) - Jürgen
- Kilp (Scutum SCT) - Katrin
- Kolmnurk (Triangulum TRI) - Kaur
- Kotkas (Aquila AQL) - Kauri
- Lohe (Draco DRA) - Kerle
- Luik (Cygnus CYG) - Kristiina
- Lõvi (Leo LEO) - Ksenija
- Lüüra (Lyra LYR) - Mare
- Madu (Serpens SER) - Marge
- Maokandja (Ophiuchus OPH) - Marika
- Neitsi (Virgo VIR) - Marko
- Nool (Sagitta SGE) - Markus
- Orion (Orion ORI) - Martin
- Pegasus (Pegasus PEG) - Marul
- Perseus (Perseus PER) - Mihkel
- Põhjakroon (Corona Borealis CBR) - Mikk
- Rebane (Vulpecula VUL) - Ott
- Sekstant (Sextans SEX) - Priit
- Sisalik (Lacerta LAC) - Ragnar
- Skorpion (Scorpius SCO) - Raili
- Suur Peni (Canis Major CMA) - Regina
- Suur Vanker (Ursa Major UMA) - Salme
- Sõnn (Taurus TAU) - Sandra
- Vaal (Cetus CET) - Silver
- Veevalaja (Aquarius AQR) - Tiina
- Veomees (Auriga AUR) - Triin
- Vähk (Cancer CNC) - Tõnis
- Väike Lõvi (Leo Minor LMI) - Urmas
- Väike Peni (Canis Minoris CMI) - Mihkel Mait
1994. aasta supernoova galaktikas NGC 4526. See oli piisavalt hele, et paista mõned nädalad tugevamalt kui terve galaktika. |
esmaspäev, 18. märts 2024
Spindli galaktika
Umbes selline võiks välja näha meie Linnutee kui seda kaugusest ja serviti vaadata. Tegemist tegelikult Lohe tähtkujus asuva niinimetatud Spindli galaktikaga (M102), mille orientatsioon lubab meil seda juhuslikult näha praktiliselt otse küljelt. Kuigi Spindli galaktika on ametlikult klassifitseeritud läätsekujulise galaktikana, millles on taoliste galaktikate jaoks väga ebaharilik tolmuketas (tumedam osa), võib tegelikult kuuluda see pigem Linnuteega sarnaste spiraalgalaktikate hulka. Laiema vaateväljaga fotodel on näha, et spindlist ulatuvad välja nõrga heledusega kuni sadu tuhandeid valgusaastaid pikad tähtede joad, mille on tõenäoliselt galaktikast välja paisanud selle poolt miljardite aastate eest "ära söödud" pisemad galaktikad.
Spindel (tähisega NGC 5866) kuulub pisikesse NGC 5866 galaktikarühma, millest leiab veel kaks suuremat spiraalgalaktikat NGC 5879 ja NGC 5907. Sellega on tegemist suhteliselt sarnase ja haruldase rühmaga, nagu meie Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatest koosnev Kohalik galaktikaterühm. Kaht rühma lahutab ruumis ja seega ka ajas 50 miljonit valgusaastat.
laupäev, 16. märts 2024
Starshipi kolmanda testilennu parimad hetked
Montaaž eilsest Starshipi testilennust olulisemate/parimate hetkedega. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi mõlemad komponendid (tõukur ja laev) purunesid enneaegselt, jõudsid nad oma eesmärkidele palju lähemale kui eelmisel katsetusel ning sellisena võib kogu asja pidada mõõdukalt edukaks. Tuleks meeles pidada, et taoliste lendude esmaseks eesmärgiks on koguda võimalikult palju reaalseid lennuandmeid pardasüsteemide toimimise kohta, et nende abil ehitada üha paremaid rakette. Igatahes peaaegu tunniks sai Starshipist ajaloo suurim orbiidile jõudnud kosmoselaev.
reede, 15. märts 2024
Starshipi kolmas testilend
Täna Eesti aja järgi umbes kell 15:23 peaks Texasest Boca Chica tähebaasist õhku tõusma SpaceX-i megarakett Starship. Tegemist on 122 meetri kõrguse ja maailma kaugelt kõige võimsama raketi kolmanda testilennuga.
Kaks viimast Starshipi testi on lõppenud plahvatustega. Esimesel neist 2023. aasta aprillis plahvatas tõukeraketist ja selle peal asuvast Starshipist koosnev tandem mõned minutid peale starti. Teine katsetus sama aasta novembris oli mõnevõrra edukam - astmed eraldusid ning Starship suutis enne plahvatust oma mootoreid töös hoida kaheksa minutit.
neljapäev, 14. märts 2024
Pärnus Pernova loodusmajas on kuni augusti lõpuni avatud näitus, kus näeb valikut Tõrva Astronoomiaklubi astrofotodest. Olgugi fotosid saab muude näituste kõrval koha peal juba uudistada, toimub näituse ametlik avamine 21. märtsil kell 17.00. Fotodel olevatest objektidest räägib lähemalt Pernova Loodusmaja astronoomiaõpetaja Aarne Paul. Lisaks saab külastada sealset planetaariumi.
kolmapäev, 13. märts 2024
Üks maailma suurimaid meteoorikraatreid Kanadas
Kanadas Quebeci provintsis asub Manicouagani järv, mille keskel laiutab René-Levasseuri nimeline saar. Huvitaval kombel on järves asuv ümmarguselt 72 kilomeetrit lai saar mitu korda suurem kui järv, milles see asub (pindala järgi). Üldse on saar maailmas suuruselt teine siseveekogusaar, mida ületab pindalalt vaid Manitoulini saar Huroni järves.
Manicouagani kraater Copernicus Sentinel-2 satelliidilt |
Foto Quebeci silmast ISS pardalt. Esiplaanil niinimetatud Canadarm ehk Kanadas ehitatud kosmosejaama suur robotkäpp. |
Märtsitaevas 2024
Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil algab astronoomiline kevad, kuigi tõeliste kevadilmade igatsejad peavad veel kannatust varuma. Vanarahvas tundis märtsi liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuuna.
Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses tõuseb talveöid kaunistanud Orion oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist ning südaööks on ta “vööst” saadik horisondi taha vajunud.
Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni,
Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt
Plejaadide täheparve (M45*), Kolmnurga (M33) ja
Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Perseuse kaksikparve (NGC 869, NGC 884) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline
Kassiopeia ja Keefeus paiknevad märtsiöödel peaaegu otse Põhjanaela
all.
Lõunasse vaadates märkame kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi,
mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas
asuvast Spiikast, Karjase Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest.
Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide
tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna,
Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab kõigile tuntud Suur Vanker,
mis on tegelikult asterism Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujus.
Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et isegi kevade esimesel kuul pole suvi enam kaugel, kuna Suvekolmnurgaks kutsutud
asterismi kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) on märtsi
keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni
tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame
vägevad Heraklese ja Lohe tähtkujud.
Galaktikate hooaeg
Et tähtede ja tolmu poolest rikkalik Linnutee kaardub nüüd
üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, avaneb meil
võimalus oma kodugalaktikast juba päris segamatult väljapoole vaadata. Seal, kümnete kuni
sadade miljonite valgustaastate kaugusel, paistavad keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid sealt kaugemalt veel sadu miljardeid, kuid kel puudub otseside James Webbi
kosmoseteleskoobiga,
jäävad need püüdmatuks.
Vastupidiselt mõnikord
esitatud kujutlusele, et
galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on need tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud
struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja nende superparvedesse. Linnutee,
Andromeeda ja Kolmnurga hiidgalaktikast koosnev
niinimetatud Kohalik Grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise
superparve tuum. See pole aga omakorda
midagi enamat, kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.
Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub
meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal ja peaaegu
täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Kogukama teleskoobi ja suurepäraste
vaatlustingimuste korral võib seal ära näha umbes kolmekümmend galaktikat,
millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87
ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100. Tuleks ilmselt mainida, et isegi teleskoobis
paistavad need galaktikad tillukeste uduste laikudena, mille struktuuri nägemiseks
tuleb lisaks teleskoobile appi võtta kaamera ja pikad säriajad.
Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veelgi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistavad neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).
Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat,
millest kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66.
Neist natukene paremale liikudes tasub teleskoop või kaamera suunata M95, M96 ja M105
tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja
Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase
tolmuvöödi tõttu on Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku
meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse.
Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need
meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning
näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja
arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada. Meie poolkera tuntumad
kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53
Berenike Juustes.
Väikseim ja suurim planeet
Jaanuaris viibis Päikesesüsteemi
piseim ja Päikesele lähim planeet Merkuur Maalt
vaadatest niinimetatud suurimas läänepoolses elongatsioonis ehk
eemaldumises. Märtsi lõpuks, olles täitnud enam
kui pool oma tiirust ümber Päikese, viibib see suurimas idapoolses elongatsioonis. Esmapilgul võõrana kõlav mõiste kirjeldab
olukorda, kus meie vaatenurgast asub Päikesele meist lähemal
tiirlev planeet sellest võimalikult eemal. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda.
Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev idapoolne
elongatsioon seda, et pisiplaneet on märtsi teises pooles vaadeldav vahetult peale päikesetõusu läänetaevas ehk see paikneb Päikesest ida pool. Kuigi seda on võimalik
näha silmaga, võib selle leidmine vajada alguses binoklit. Teleskoobis paistab
see pisikese ühelt poolt valgustatud kettana.
Teistest Päikesesüsteemi
planeetidest on märtsis silmaga nähtav vaid meile viimase poole aasta
jooksul tuttavaks saanud Jupiter. Endiselt kõiki tähti ületava heledusega hiidplaneet asub õhtuti läänetaevas Jäära ja Lohe
tähtkujude piiril ning loojub juba enne südaööd. Teleskoobis on võimalik ära näha selle
neli suuremat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto - ning planeedi
tumedamad pilvevöödid.
Kevad saab alguse
20. märtsil täpselt
kell 3:06. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on kõikjal
planeedil enam-vähem sama pikad. Tõeline
ekviluks ehk võrdpäevsus saabub Eesti laiuskraadidele
tegelikult juba paar päeva varem.
Head kevade algust!
*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.
esmaspäev, 11. märts 2024
Astronoomiaklubi astrofoto: Kooma galaktikaparv (Abell 1656)
Eelmise nädala kahel ööl sai pildistatud objekti või õigemini objektide kooslust, mis oma kauguse ja mõõtmetega ületab kõike, mida oleme seni oma teleskoobiga jäädvustanud. Jutt käib Berenike Juuste taustal asuvast Kooma galaktikaparvest (Abell 1656), mis asub meist umbes 322 miljoni valgusaasta kaugusel ja koosneb enam kui tuhandest gravitatsiooniliselt seotud galaktikast.
https://www.astrobin.com/full/1j3r9q/0/?mod=&real=
Parve tuuma moodustavad hiidelliptilised NGC 4889 ja NGC 4874, mis näevad fotol välja roosakate uduste pallidena. Need on arvatavasti minevikus paljude galaktikate liitumisel tekkinud hiidgalaktikad, mille mass ületab Linnuteed 10-15 korda ning mis sisaldavad triljoneid tähti. Nende orbiidil tiirlevad enamasti pisemad elliptilised galaktikad ja ka mõned spiraalgalaktikad.