Moskva kohal nähti rohelist meteoori

Eile (27. oktoobri) varahommikul nähti ja jäädvustati Moskvast üle taeva lendavat väga heledat rohekat tulekera. Hetkel ei ole teada, kas tegemist oli mõne kogukama meteoorkehaga või näiteks orbiidilt atmosfääri sisenenud kosmoseprügiga. Seda viimast võimalust näib toetavat tulekera võrdlemisi madal kiirus ning roheline värv, mis annab aimu selle suurest nikli sisaldusest. Niklit kasutatakse kosmosetehnoloogias. Samuti leidub niklit niinimetatud nikkel-raud meteoriitides, kuid need on võrdlemisi haruldased ning reeglina ka kiiremad. Siiani pole teateid, et kas sellest ka midagi järgi jäi ning maapinnale jõudis.

Komeedi eest lendas läbi meteoor

Hämmastavad fotod komeedist C/2025 A6 Lemmon ei taha kuidagi lõppeda. Reedel õhtul õnnestus kolmel astrofotograafil korraga jäädvustada väga haruldane hetk, kui nende poolt kaugjuhitud teleskoopide perspektiivist kihutas umbes 92 miljoni kilomeetri kaugusel asuva komeedi eest läbi üks heledam meteoor. Maa atmosfääri ülakihtides kilomeetreid sekundis liikuv kivikild jättis endast maha ioniseeritud hapniku jälje, mis helendab fotol kollakalt ning väändub otsekui madu, saades tuules viimaks minema hajutatud. Komeedi ja meteoorijälje kauguste vahe on umbes miljonikordne, kuid fotodel näivad need olevat justkui üksteise kõrval.

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Foto autor: Massimo Penna

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Tähed on fotolt digitaalselt eemaldatud. Foto autor: Gianluca Masi

Fotod on tehtud Virtual Telescope Project nimelisest observatooriumist Itaalias Manciano linna lähistel. Tegemist on mitut erinevas suuruses teleskoopi sisaldava observatooriumiga, mida saab rentida ja juhtida läbi interneti.

Observatooriumi koduleht: https://www.virtualtelescope.eu/

All aegvõte komeet C/2025 A6 Lemmonist ning selle eest läbi kihutanud meteoori ja selle ioonsaba hajumisest. Enamus heledaid triipe klipis on satelliidid. Autor: Danilo Pivato

Astronoomiaklubi astrofoto: Kolmnurga galaktika (M33)

Eelmise nädala kolmel selgel ja kuuvabal ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 12 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud (suurim NGC 604 ulatub läbimõõdult 1500 valgusaastat) ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/yvvd54/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367x120sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.

Tianwen-2 läheb uurima Maa kvaasikuu Kamoʻoalewa

Näib, et ühest ambitsioonikast kosmosemissoonist on meil läinud vahepeal täiesti meelest kirjutada. Seda tõenäoliselt põhjusel, et tegemist on Hiina Riikliku Kosmoseameti missiooniga ning uudised Hiina tegemistest on läänes harvad. Kuid poliitikaülesest perspektiivist on tegu siiski inimkonna ettevõtmisega, mis väärib igal juhul meie tähelepanu ja pöidla hoidmist.

Selle aasta mais lennutati Loode-Hiinas asuvast Xichangi kosmosekeskusest Päikese orbiidile kosmosesond nimega Tianwen-2*, mille eesmärgiks saab olema uurida ja koguda proovid Maa-lähedaselt ja Maa kvaasikuuks olevalt asteroidilt 469219 Kamoʻoalewa. Peale seda, kui sond oma väärtuslikud proovid spetsiaalse kapsliga Maa atmosfääri heidab, suundub see uurima Marsi ja Jupiteri vahel tiirlevat komeeti nimega 311P/PANSTARRS.

Tianwen-2 selfie kauguses paistva Maaga, Foto avaldati 1. oktoobril, kuid see on tehtud ilmselt kevadel. Hetkel asub sond Maast kusagil 50 miljoni kilomeetri kaugusel.

Foto Maast läbi Tianweni-2 kaamera. Foto tehti päev pärast starti, kui see asus Maast umbes 590 tuhande kilomeetri kaugusel.

Missiooni esimene sihtmärk Kamoʻoalewa (tähisega 2016 HO3) on üks teadaolevalt kaheksast niinimetatud Maa kvaasikuust. Kvaasikuude näol on tegemist asteroididega, mis tiirlevad ümber Päikese umbes sama kiiresti kui Maa ning enam-vähem samas tasandis, kuid teevad seda ruumis teisiti orienteeritud ja/või rohkem väljavenitatud orbiidil. See tähendab, et meie planeedi vaatenurgast näivad reeglina ajutised kvaasikuud tegevat Maa ümber omapärase kujuga ja ajas muutuvaid silmuseid. Sellest siis ka nende nimi, kus sõna kvaasi on laen ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "peaaegu" või "näiliselt". Kusjuures värskeim selline kvaasikuu - 2025 PN7 - avastati alles selle aasta augustis ning kinnitati kvaasikuuna paar päeva tagasi. Tegemist on vaid kusagil 19 meetrise läbimõõduga asteroidiga.

Kamoʻoalewa näib seniste teleskoobivaatlusega olevat umbes 100 meetrit pikk ja kusagil 40 meerit lai kivine asteroid, mis teeb ühe pöörde vaid 28 minutiga. Selle orbiidi, heleduse ja speketraalanalüüside põhjal on välja käidud hüpotees, et tegemist võib olla Kuu tagaküljel asuva Giordano Bruno kraatri tekkimisel välja heidetud fragmendiga. Loodetavasti suudab Tianwen-2 missioon seda hüpoteesi proove kogudes ja need Maale toimetades kinnitada või ümber lükata. Maast asub Kamoʻoalewa oma keeruka orbitaaltantsu käigus umbes 15 kuni 40 miljoni kilomeetrit kaugusel ning Maa kvaasikuuna võiks see püsida veel umbes 300 aastat.

22 kilomeetrit lai Giordano Bruno kraater Kuu tagaküljel. On põhjusi arvata, et Maa kvaasikuu 469219 Kamoʻoalewa on fragment Kuust, mis selle kraatri tekkimisel välja lennutati. Foto on tehtud NASA's Lunar Reconnaissance Orbiteriga.

Tianwen-2 peaks Kamoʻoalewa orbiidile jõudma jägmise aasta juuni alguses. Kuu hiljem peaks see koguma selle pinnalt vähemalt 100g materjali. Kusjuures selleks on sondil kaks strateegiat. Esiteks üritab see asteroidi korraks puutuda ning spetsiaalse instrumendiga osa selle materjalist endaga kaasa haarata. Midagi sarnast tegi NASA OSIRIS-REx sond edukalt asteroid Bennuga ning Jaapani Hayabusa2 asteroid Ryuguga. Teise meetodina üritab see vaikselt asteroidi pinnale laskuda, ennast nelja puuriga varustatud robotkäpa abil selle külge ankurdada ning proovid koguda. Tuleks meeles pidada, et Kamoʻoalewa gravitatsiooniväli on praktiliselt olematu, mis tähendab, et selline taktika vajab väga peent manööverdamist. Lisaks asub sond ja asteroid sellel hetkel Maast ligemale 40 miljoni kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et raadioside viivitus on Maaga edasi-tagasi kusagil viis minutit ning sond peab suutma seda kõike teha autonoomselt. Varem ei ole sellist asja üritatud.

Kui proovid kogutud, uurib ja kaardistab Tianwen-2 asteroidi pinda veel kusagil aasta ning asub seejärel tagasi Maa suunas. 2027. aasta septembris, asudes Maast kusagil 23 tuhande kilomeetri kaugusel, eraldub selle küljest proovidega täidetud kapsel, mis kukutatakse umbes 12 kilomeetrit sekundis Maa atmosfääri. Maandub see ilmselt kusagil Mongoolia inimtühjas kõrbes, nii nagu näiteks aasta tagasi maandusid seal Hiina Chang'e 6 poolt Kuu tagaküljelt kogutud proovid.

Sellega ei ole aga Tianwen-2 missioon lõppenud, sest peale proovikapsli eraldumist kasutab sond Maa graviatsiooni ja selle liikumist ümber Päikese, et lennutada ennast kuue-aastasele retkele komeet 311P /PANSTARRS juurde. Umbes 500 meetrise läbimõõduga jäine komeet tiirleb ümber Päikese veidi kaugemal kui Marss. Selle kohta ei ole suurt midagi teada, kuid vaatlused Hubble kosmoseteleskoobiga näitavad, et tegemist on niinimetatud aktiivse komeediga, mis näib pidevalt päikesekiirguses aurustuvat. Hubble tuvastas sellel 2013. aastal koguni kuus "saba". Arvatakse, et 311P pöörleb ümber oma telje väga kiiresti ning aeg-ajal lendab sellelt materjali eemale. On ka põhjusi arvata, et komeedil võib olla pisem kaaslane. Kui see tõele vastab, siis on selle näol esimese teadaoleva kuud omava komeediga.

Komeet 311P/PanSTARRS läbi Hubble kosmoseteleskoobi.

Tianwen-2 peaks komeedi orbiidile jõudma 2035. aasta jaanuaris ning jääma seda oma 11 teadusliku instrumendiga uurima vähemalt mitmeks kuuks. Missiooni lõppu ei ole teadaolevalt täpsustatud, aga ilmselt proovitakse seda elus hoida nii pikalt kui võimalik. Pole ka otseselt välistatud, et teel komeedi poole kohtub Tianwen-2 ka mõne teise Päikesesüsteemi väikekehaga.

*nime poolest on Tianwen-2 järg Hiina aastaid tagasi edukalt Marsil maandunud missoonile Tianwen-1. Tõlkes tähendab Tianwen "Küsimust taevale".

Fotod komeedist C/2025 A6 (Lemmon)

Nagu arvata, siis kihab sotsiaalmeedia fotodest ja videotest, millel selle sügise kuulus komeet C/2025 A6 (Lemmon). Vähemalt meie sotsiaalmeedia, mille algoritmid on häälestunud ilmselt päris tugevalt astronoomia poole. Neist mõnda erilisemat välja valida on üsna raske ülesanne, aga midagi on jäi silma küll.

Kuigi Eesti kohal on lähipäevad (ja võib-olla lähinädalad) pilvised, muutub komeet Lemmon veel paar päeva Maa taevas heledamaks. Seda põhjusel, et kuigi teisipäeva hommikul saavutas see lähima punkti Maale ning nüüd see pidevalt kaugeneb, läheneb see samas Päikesele. Päikesele lähemal on komeedi koomas ja sabas hajunud valgus intensiivsem ning komeet paistab isegi veidi kaugemal kokkuvõttes heledam. Seega neil, kes parasjagu viibivad madalamatel ja selgematel laiuskraadidel, tasub seda taevast veel selle nädala õhtutel kindlasti otsida.

Arvata võib, et komeedifotosid tuleb veel ja veel...

Hea tabamus Kaliforniast, kus on korraga näha vasakul komeeti C/2025 A6 (Lemmon) ja paremal üht suuremat sorti meteoori. Neid kahte väga erinevat tüüpi objekti või nähtust aetakse just fotodel omavahel segi. Kui komeet on kilomeetreid lai jäine keha, mille puhul me näeme tegelikult kümneid tuhandeid kilomeetreid laia gaasikesta (koomat) ja miljoneid kilomeetreid pikka saba, siis meteoor on pisikene kivikillukene, mis Maa atmosfääris ära põleb. Kahe objekti kauguste erinevus on meeletu. Komeet asub antud fotol vaatlejast ligemale 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Meteoor seevastu kusagil sajakonna kilomeetri kaugusel.

Autor: Henry Lee

Poolest sajast pika säriajaga fotost kokku pandud komposiitfoto komeedist C/2025 A6 (Lemmon) Slovakkias asuva Kõrg-Tatra mäestiku kohal. Fotol on hästi eristavad komeedi kaks saba, mille vaheline nurk lähipäevadel ja -nädalatel üha suureneb. Pikem ja sinisem saba on komeedi niinimetatud ioonsaba, mille põhjustajaks on päikesetuul ja valgusrõhk, mis komeedi küljest lahti aurustunud gaasiaatomeid ja -ioone endast eemale puhub. Ioonsaba on komeedil alati suunatud Päikesest eemale. See tähendab, et Päikesest näiteks eemaldudes kihutab komeet "saba-ees". Teist, fotol laiemat ja hajusamat saba kutsutakse komeedi tolmusabaks ning see koosneb komeedi jääst vabanenud tolmuosakestest. Tolmusaba erinev suund on tingitud sellest, et Päikese valgusrõhk mõjutab raskemaid tolmuosakesi nõrgemalt kui kergeid gaasiosakesi. Et komeedi periheeli (Päikesele lähim punkt) lähenedes kõverdub selle trajektoor üsna tugevalt, järgivad kerged tolmuosakesed mingil määral selle eelnevat sirgjoonelisemat orbiiti.

Autorid: Tomáš Slovinský ja Constantine Themelis

Üleval 1163 kaadrist koosnev aegvõte komeedi C/2025 A6 (Lemmon) loojumisest Californias Salidase linna ümbritsevate Antero ja Princeton mäe taha. Aegvõttel on näha sadu lennukeid, helikoptereid ja satelliite. Kui pingsalt vaadata, siis on videost näha ka komeedi enda liikumist tähtede suhtes. Kihutab see hetkel planeetidevahelises ruumis peadpööritavad 50 kilomeetrit sekundis.

Autor: Lars Leber

Kaks komeeti ja orioniidide meteoorivool

Eelolevaks kuuvabaks ööks lubatakse pea terve Eesti kohale peaaegu täiesti selget ilma. Oktoobri teise poole kontekstis võib see tähendada, et järgmist selget ööd ei tule võib olla mitu nädalat. Õnneks on just täna õhtul ja ööl taevas ka üht-teist toimumas.

Kohe siis kui taevas on korralikult pimenenud (umbes 20 ajal) tasub binokliga kammida madalal läänes väga heledalt särava tähe Arktuuruse kohal paistvat taevast. Seal, tähest umbes väljasirutatud rusika jagu kõrgemal, peaks paistma üks häguste piirjoonte ja sabaga objekt, milleks on komeet C/2025 A6 (Lemmon). Kui binokliga on see üles leitud, siis võib olla võimalik seda isegi silmaga eristada. Lemmon saavutas ööl vastu tänast oma lähima punkti Maale (90 miljonit kilomeetrit), mis tähendab, et selle vaatlemiseks on täna praktiliselt parim õhtu. Kui õhtul komeeti ei näe, siis järgmiseks võimaluseks on seda vaadata umbes poole seitsme ajal hommikul madalal kirdes, kui see asub Arktuurusest kümmekond kraadi vasakul.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

Kusjuures lähima punkti Maale saavutas eile teinegi hele komeet C/2025 R2 (SWAN), mis asub meist sel hetkel umbes 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Ehk siis kaks korda lähemal kui Lemmon. Paraku on selle heledus ka kolm korda madalam. Aga binokliga tasub seda peale pimeduse saabumist madalalt lõunakaarest siiski otsida. Täna õhtul paistab see heledast tähest Altairist kusagil kakskümmend kraadi (kaks väljasirutatud rusika laiust) madalamal.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) pildistatud septembri keskel. Autor: Team Ciel Austral

Kolmandaks tänaöiseks vaatamisväärsuseks on iga-aastase orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini. Selleks aastaks siiski midagi erilist ei ennustata.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Lisaks komeetidele ja kuulsa komeedi purule tasub täna veel teleskoobi olemasolul vaadelda südaööks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõusvat planeet Saturni, samal ajal idast tõusvat väga heledat Jupiteri ja vahetult enne päikesetõusu idast tõusvat veelgi heledamat planeet Veenust.

Taaskord need virmalised

Näib, et Eesti kohal võib täna näha üsna uhkeid virmalisi. Tasub minna ja need oma silmade ja kaameratega üle vaadata. Isegi kui virmalisi ei näe, siis pimedas sügistaevas on muudki vaatamist. Binokkel tasub igal juhul kaasa võtta.

Foto: Tõnis Tomson/Ala-Vilsi talu Tõrva vallas

Planeetide ühendused ja paraadid, osa 2

Autor: Üllar Kivila Artikli esimene osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-1.html

Seekord uurime maapealse vaatleja jaoks visuaalselt kõige põnevamat, aga samas ka kõige haruldasemat planeetide ühendust – kõigi palja silmaga nähtava viie planeedi kohtumist. Seega jäävad vaid teleskoopide abiga nähtavad Uraan ja Neptuun vaatluse alt välja. Üldiselt kehtib loogika – mida vähemaid planeete vaadelda, seda tihedamini ja lähematesse ühendustesse need satuvad.

Kõigepealt natuke sellest, mis tingimustel selliseid sündmusi üldse vaadelda saab. Piiranguid seavad siin Veenus ja Merkuur, mis ei saa kunagi Maa vaatepunktist Päikesest kuigi kaugele liikuda. Et vaatleme kõigi viie planeedi kohtumisi, siis on need sündmused piiratud Päikesest kuni 28 kraadi kaugusele, mis on Merkuuri maksimaalne võimalik elongatsioon. Seega – neid sündmuseid on võimalik nähta vaid koidu- või ehataevas, aga mitte kunagi öötaevas. Päikese lähedus tähendab ka seda, et mõni võimalik ühendus võib olla praktikas vaadeldamatu, näiteks olukorras, mil kõik planeedid koonduvad Maalt nähtuna teisele poole Päikest.

Vaata postituse pilte paremate visuaalsete selgituste ning möödunud ja eesootava 15 000 aasta parimate ühenduste näidetega. Üks parematest ühendustest saabub juba üsna pea, tõenäoliselt enamiku lugejate eluajal, 2040. aastal!

Kui praegu vaadeldud viie planeedi ühendused on veel taevas nii laiali (parimad neist jäävad kuni kuue täiskuu läbimõõdu sisse), et on vaadeldavad pigem palja silmaga või ainult väiksema suurenduse või laiema vaateväljaga binoklites või teleskoopides, siis järgmises osas vaatleme 4 ja 3 planeedi kohtumisi, millest parimad on juba teleskoobivaatlejatele tõeliseks naudinguks. Jäägem kuuldele!

Planeetide ühenduse vaadeldavust kirjeldav oluline geomeetria. Ühendus on seda parem, mida lähemal planeedid üksteisele on. Seda kirjeldab ühenduses osalevate planeetide suurim nurkkaugus. Teiseks: ühendus on seda paremini vaadeldav, mida kaugemal see Päikesest toimub, seda kirjeldab kõige lähema ühenduses osaleva planeedi nurkkaugus Päikesest ehk elongatsioon.

Sellel pildil on kogu vaadeldud ajavahemiku kõige täpsem ühendus aastal 5874. Paraku pole see kuigi hea vaadeldavuse osas, kuna toimub üsna Päikese lähedal.

2040. aastal ootab taevavaatlejaid ees tõeline maiuspala – 5 planeeti kohtuvad taevas umbes 9° täpsusega. Sellest paremat ühendust nägid taevavaatlejad üle 1300 aasta tagasi 710. aastal ning järgmist sama head näeb alles aastal 3808. Kirsiks tordil liitub selle õhtutaevas toimuva ühendusega ka õhuke sirbikujuline noorkuu.

Paraku ei ole see ühendus Eestist praktiliselt üldse vaadeldav, sest septembri alguse õhtutaevas on ekliptika tasand meie laiskraadil väga madalal horisondi lähedal ning planeedid ja Päike loojuvad enam-vähem samaaegselt. Selle taevase vaatemängu nägemiseks tuleks reisida lõuna poole, minimaalselt Lõuna-Euroopasse, aga kõige paremaid vaateid saab nautida umbes 30. lõunalaiusel, ehk Lõuna-Ameerikast, Lõuna-Aafrikast või Austraaliast

Üks ajaloolise aja parimaid ühendusi toimus 1953 aastat enne meie ajaarvamise algust, mil kõik viis planeeti kogunesid hommikutaevasse, kusjuures neli neist koondusid veel eriti täpselt – Merkuur, Marss, Saturn ja Jupiter asusid kõik umbes poolekraadise taevaala sees, umbes-täpselt täiskuu-suurusel alal.

Kahtlemata oli see ühendus tolleaegsetele taevavaatlejatele väga märkimisväärne sündmus, ning selle kohta on teada ülestähendusi näiteks Vana-Hiina taevavaatlejatelt. See sündmus on ka üks võimalikke Hiina kalendri algusaegu, aga see pole täielikult kindel. Tõenäoliselt vaadeldi seda ka Vahemere-äärsetes tsivilisatsioonides, millest kõige arenenum astronoomia oli sel ajal Vana-Egiptuses ja Sumeri linnriikides.

Üks kõige lähemaid vaadeldud ajavahemiku jooksul toimuvaid ja hästi vaadeldavaid ühendusi toimub kauges tulevikus aastal 6728, mil viis planeeti kogunevad umbes seitsme täiskuu laiusele taevaalale.

Lähem vaade ajaloolise aja ühendustele viimase umbes 4000 aasta jooksul alates lähemalt kirjeldatud suurest 1953. aasta e.m.a ühendusest.

Lähem vaade tulevase umbes 4000 aasta ühendustele kuni kogu vaatlusperioodi lähima 5874. Aasta ühenduseni.

Kõik viie planeedi ühendused, paigutatud graafikule täpsuse ja elongatsiooni järgi – siit saab hästi hinnata nende vaadeldavust: mida paremal ja all ühendus asub, seda paremini vaadeldav see on. Vasakus servas on väga Päikese lähedal toimuvad ühendused, mis ei ole praktikas vaadeldavad. Postituses lähemalt kirjeldatud ühendused on ringiga tähistatud.

Kõik viie planeedi kohtumised ajajoonel kogu vaadeldud perioodi kohta. Eraldi on tähistatud need ühendused, mis on käesolevas postituses välja toodud.

Europal võib olla rohkem vett kui Maal

Inimlikust vaatepunktist on Maad katvad ookeanid mõõtmatud, neis sisalduva vee hulk hoomamatu. Kosmilises mõttes moodustavad nad aga meie kivise planeedi koorel vaid õhukese kile. Kui kõik Maal sisalduv vesi koguda sfääriks, oleks selle kera läbimõõduks "vaid" kusagil 700 kilomeetrit. Kui aga koguda sfääriks kogu vesi Jupiteri kuu Europalt, oleks saadava kera läbimõõduks umbes 800 kilomeetrit. Kuigi Europa läbimõõt moodustab Maast neljandiku ja mahust tühised 1,5 protsenti, on häid põhjusi arvata, et selle umbes 20 kilomeetrit paksu jäise pinna all peitub soolase vedela vee ookean, millel on sügavust kuni 100 kilomeetrit.

Põhjused selliseks hinnanguks pärinevad Jupiteri ja selle kuid külastanud Voyageri, Galileo ja Juno sondidelt. Juba 70ndate lõpus Voyager I ja II poolt tehtud kõrges lahutuses fotod näitasid, et Europa pind on haruldaselt sile (ehk siis noor) ning see koosneb otsekui suurtest kinnikülmunud jääkildudest. 90ndate teises pooles Jupiteri uurinud Galileo avastas aga Europalt mõõdetava magnetvälja, mille parimaks seletuseks on selle pinna all elektrit juhtiva vedeliku (soolvee) ookean. 2016. aastal tehtud vaatlused Hubble kosmoseteleskoobiga avastasid Europa pinna kohalt märke jäägeistritest - midagi sarnast nägi Cassini sond Saturni jääkuu Enceladuse kohal. Lisaks näib Europa pind olevat kohati kaetud punaka materjaliga, milleks võib olla selle sisemusest pursanud veega kaasa tulnud orgaaniline aine.

Selline võib välja näha Europa pinna all loksuv soolase vee ookean. Allikas: Europa Lander Study 2016 Report

Jupiteri ja selle teiste kuude loodejõud peaksid pakkuma Europale piisavalt energiat, et hoida see teoreetiline ookean vedelana ning selle põhi võib olla kaetud hüdrotermiliste lõõridega. Arvatakse, et sarnased lõõrid noore Maa ookeanides olid paigaks, kus tekkisid esimesed ennast kopeerivad ühendid, mille uusimaks versiooniks praegune elu kollektiivselt on.

Aasta tagasi startis Jupiteri ja Europa suunas teele NASA kosmosesond Europa Clipper, mis peaks sinna kohale jõudma 2030. aastal. Selle ülesandeks saab 49 lähedase möödalennu käigus Europa pinda, sellest väljapaiskuvat vett ning seega kaudselt selle ookeanit oluliselt lähemalt analüüsida. Ühtlasi luurab see valmis parimad maandumispaigad masinatele, mis tulevikus võiksid ennast Europa paksust koorest läbi puurida ning selle pimedas aga soojas ookeanis ujuda. Võib olla poleks nad seal ainsad.

Voyager 2 kosmosesondi mosaiik Europa pragulisest jäisest pinnast, mis on kohati kaetud punaka (tõenäoliselt orgaanilise) materjaliga.

Ei, komeet ei möödu Maast 150 tuhande kilomeetri kaugusel

Viimastel päevadel on sotsiaalmeedias liikvele läinud naeruväärne võltsuudis, mis väidab, et komeet tähisega C/2025 A1 möödub 21. oktoobril Maast vaid 150 tuhande kilomeetri kauguselt. Väidetavalt 1,2 kilomeetrise läbimõõduga komeeti olevat seetõttu taevas näha nädalaid. Võib olla nüüdseks on sellele sadade tuhandete poolt mõtlematult jagatud jutule lisandunud veel kõiksugu hämmastavaid väiteid ja ennustusi.

Esiteks, sellise tähisega komeeti kataloogides ei eksisteeri. Teiseks, lähiajal ühtegi komeeti Maast nii lähedalt ei möödu (ega pole dokumenteeritud ajaloo jooksul möödunud). Kolmandaks, kui selline komeet Maast nii lähedalt ja nii varsti mööduks, siis selle kohta ei kuuleks esimesena sotsiaalmeedias anonüümselt jagatavast meemist, vaid selle kohta teaks planeedil ilmselt kõik kellel on silmad ja kõrvad. Uudistest midagi muud ei kuulekski. Tänavatel oleks massirahutused, maailmalõpukuulutajad jutlustaksid tänavanurkadel ja ühiskonnas valitseks üldine kaos. Mis sest, et kahju see meie planeedile otseselt ei teeks. Ehk siis midagi enam-vähem vastupidist aastaid tagasi nähtud filmile "Don't look up".

All septembris tehtud jäädvustused komeedist C/2025 A6 (Lemmon), kus selle liikumist taustatähtede suhtes on jälgitud 69 minuti jooksul. Autor: Chuck Ayoub

Komeedid on peamiselt jäädest koosnevad taevakehad, mis aurustuvad päikesesoojuse tagajärjel ning nende ümber tekib tuhandeid kuni miljoneid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär ehk kooma. See atmosfäär lükatakse päikesekiirguse (valgusrõhu) poolt eemale ning komeedile tekib efektne saba, mille pikkus küündib kümnetesse miljonitesse kilomeetritesse. Mõnikord harva muutub mõni selline suurem komeet isegi silmaga nähtavaks, rippudes sabatähena õhtu või hommikutaevas. Siinkohal peaks eristama komeeti meteooorist, sest vahel aetakse need omavahel segi. Kui meteoor on pisikene kivipuru, mis sekundiks paariks Maa atmosfääris "langeva tähena" ära põleb, siis komeete on näha taevas nädalaid ja kuid.

Kui üks sellist koomat ja saba omav komeet oleks meist nädala kaugusel ning mööduks Maast lähemalt kui Kuu, oleks selle poolt põhjustatud vaatepilt juba nädalaid enam kui hämmastav. Seda oleks raske isegi ette kujutada. Maaga komeedi hõreda, aga päikesevalgust hajutava kooma sees asudes, oleks meie öötaevas domineeritud selle heleda kuma poolt. Tõenäoliselt oleks piisavalt valge, et mugavalt raamatut lugeda.

Raske tagantjärgi öelda, et kas see "uudis" sai alguse pahatahlikkusest, omakasust või astronoomilisest rumalusest, aga tegelikult möödub 21. oktoobril tõepoolest üks komeet Maast. Sõna "möödub" on ilmselt vale termin. Komeet C/2025 A6 (Lemmon) saavutab teisipäeval Maale lähima punkti, kui see asub meist ümmarguselt 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Maa ja Kuu vahemaad mahub sellesse üle 230 korra. Kusjuures osade optimislike prognooside kohaselt võib oktoobri lõpus ja novembri alguses Lemmon muutuda ka väga pimedas taevas silmale nähtavaks. Hetkel asub see õhtutaevas Jahipenide tähtkujus, kuid liigub päev-päevalt üha kiirenevas tempos Maokandja suunas. Pikemate säriaegadega on seda võimalik seal ka pildistada.

Ööl vastu tänast möödus aga mõned päevad tagasi avastatud asteroid 2025 TP5 Maast vaid 97 tuhande kilomeetri kauguselt. Suuruselt on see umbes 16 meetrit, mis teeb selle võrreldavaks 2013. aastal Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal plahvatanud asteroidiga.

Asteroid 2025 TP5 orbiit. Allikas: Space.com

Võib olla on siis jutt Maast mööduvast komeedist meelevaldne sulam kahest reaalsest astronoomilisest sündmusest. Igatahes omalt poolt soovitame lõpetada kõikide selliste enda sõnul teadusele pühandatud lehekülgede jälgimine, mis taolist võltsuudist tõsiselt jagasid. Kusjuures neid on päris palju. Ja päris palju on ka teisi astronoomiaga seotud võltsuudiseid. Näiteks tähtedevahelise komeedi 3I/ATLASe kohtab kohtab teatud enda sõnul astronoomiast rääkivatel lehekülgedel (mille nimesse on kavalalt pistetud nimi NASA) igapäevaselt alusetuid pommuudiseid, et see komeet on ikkagi tegelikult maaväline kosmoselaev. Vahel kaasneb nende väidetega ilmselgelt tehisintellekti poolt toodetud pildimaterjal, mis olevat Hubble kosmoseteleskoobi värskeimad fotod ning millelt on näha fantaasiarikka disainiga kosmoselaevu komeedilt startimas.

Üldiselt võib kasutada rusikareeglit, et kui "uudis" koosneb AI-pildist ja mõnest lausest ning selle kõige juures puudub algallikas, siis on tegemist tõenäoliselt jamaga. Ja mida rabavam, seda jamam.