Kuu katab Veenuse

Homme (19. septembril) on Eesti pärastlõunases taevas taaskord toimumas üks võrdlemisi haruldane ja huvitav astronoomiline sündmus, kus planeet Veenuse ette liigub umbes tunniks Kuu. Kuna ilmaprognooside kohaselt tundub sellel ajal olevat suurema osa Lõuna ja Kesk-Eesti kohal selge taevas, avaneb hea võimalus seda omal käel jälgida ja pildistada. Õhukese kuusirbi üles leidmisega lääneavast ei tohiks suuremaid raskusi olla.

Astronoomias nimetatakse taolist juhust kattumiseks või planeedivarjutuseks (ladinapäraselt okultatsiooniks), sest mõneks ajaks on planeet taevas Kuu poolt kinni kaetud ehk varjutatud. Antud juhul kaetakse kinni Päikesesüsteemi kuumim ja meie taevas heledaim planeet Veenus. Kuigi kaks objekti - Veenus ja Kuu - asuvad sellel ajal meie vaatenurgast taevas samas sihis, lahutab neid ruumis 217 miljonit kilomeerit ehk planeet on meie kaaslasest 563 korda kaugemal.

Kattumine algab Eestist umbes kell 15:06. Umbes on see kellaaeg selle tõttu, et kuigi Kuu asub meist homme peadpööritava 386 tuhande kilomeetri kaugusel, asub see meile samas piisavalt lähedal, et isegi pisikese Eesti eri nurkadest taevas veidi teises kohas asuda. Ehk siis kattumise alguse ja lõpu kellaajad on Eesti mõistes eri linnades mõned minutid siia-sinna nihkes. Kusjuures varjutust on näha vaid Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Mujal näib Kuu Veenusest lihtsalt lähedalt mööda minevat. Alt leiab selle kohta hea animatsiooni (allikas: https://in-the-sky.org/news.php?id=20250919_16_100&town=588409).

Kattumise alguses kaob Veenus Kuu valgustatud serva taha (tegelikult liigub Kuu Veenuse ette). Kui Kuud võrrelda kella sihverplaadiga, siis toimub see umbes kella kümne suunas. Seda hetke hea teleskoobi ja suure suurendusega vaadates võib näha, et Veenuse kusagil 88 protsenti valgustatud hele ketas jääb isegi poolenisti Kuu taha libisedes teravaservaliseks. Nii nagu sajandeid tagasi juba järeldati, demonstreerib see Kuu atmosfääri puudumist.

Veenuse eest hakkab Kuu ära libisema kusagil tund hiljem kella 16:07 ringis. Huvitav on selle juures, et kuna päevases taevas me Kuu varjus asuvat osa ei erista, näib Veenus ilmuvat otsekui nähtamatu barjääri tagant. Kui taaskord Kuud võrrelda sihverplaadiga, hakkab Veenus Kuu tagant välja tulema kella kahe suunast.

Kellajalised Veenuse asukohad Kuu suhtes enne ja pärast kattumist. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Selline võiks vaatepilt välja näha paar minutit enne kattumise algust. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Nagu kellaajaliste sündmustega ikka, tasub selle vaatluseks juba varakult valmistuda - näiteks otsida koht, kus läänetaevas on enam-vähem avatud ning teleskoop aegsasti üles seatud ja Kuu suunas seatud. Kusjuures ka Veenuse tasub juba aegsasti taevast üles leida. Paljud võib olla ei tea, aga heledamad Päikesesüsteemi planeedid - Jupiter, Veenus ja Saturn - on päevases taevas täiesti vaadeldavad. Veenust võib terava nägemisega inimene õigesse kohta sihtides isegi silmaga eristada. Kõige suurem väljakutse ongi leida see õige koht. Nutikate mootorite ja juhtarvutiga varustatud teleskoopidega (Go-To) on see muidugi võrdlemisi lihtne. Käsitsi liigutavate teleskoopidega võib see aga osutuda päris keeruliseks. Õnneks homme on vähemalt Veenust leida väga lihtne. Tuleb vaadata vaid pisut Kuust vasakule. Näiteks tund enne kattumist on see umbes täiskuu läbimõõdu võrra Kuu sirbist ida pool (vasakul). Kui Veenus käes, siis tuleb seda vaid okulaaris või kaameras paigal hoida, kuna Maa pöörlemise tõttu nihkub see ilma mootoriteta teleskoobi vaateväljast juba paari minutiga välja.

2020. aasta 19. juunil jäädvustas astrofotograaf Dzmitry Kananovich Veenuse kattumist Tallinnast selliselt. Veenust oli muidugi ainult üks, aga siia on kokku kleebitud ajaliselt mitu hetke. Toona oli Veenus Maale ka oluliselt lähemal ning seega Päikese poolt vaid mõne protsendi osas valgustatud.

Neil, kes plaanivad sündmust läbi teleskoobi pildistada, soovitaks aega enne varjutust kasutada erinevate säriaegadega katsetamiseks. Nimelt on Veenuse pinnaheledus oluliselt suurem kui Kuul. Selle põhjuseks on Veenust igikattev pilvekiht, mis peegeldab kusagil 70 protsenti sellele langevast päikesevalgusest. Kuu puhul jääb see määr kusagile 8-13 vahele. Ehk siis kahte taevakeha korraga ja nii, et kumbki neist üle poleks valgustatud, võib olla võrdlemisi suur väljakutse jäädvustada.

Selge ilma, kindlat kätt ja head vaatlemist!

Sügistaevas on komeete

Näib, et sellel sügisel on Päikesesüseemi sisealasid külastamas päris mitu komeeti, millest üks avastati alles eelmisel nädalal, üks on külaline tähtedevahelises ruumist ja kaks neist võivad muutuda piisavaks heledaks, et neid ka silmaga näha. Paraku päris võimast "suurt komeeti", mis taevas hõlpsasti vaadeldavana sabatähena ripub, ei tasu ilmselt sellel hooajal loota. Aga mine tea.
Kõigepealt peaks rääkima, mis asi see komeet üldse on. Ikka ja jälle kohtame siin ja seal levinud viga, mis ajab omavahel segi komeedid ja meteoorid. Seega riskides osasid jälgijaid tüüdata kordame selle taaskord üle.

 
Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, amoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähipiirkonda sattudes viimase soojuse mõjul aurutuma (sublimeeruma) hakkavad. Sellest aurust või õigemini gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, mida kutsutakse koomaks. Teleskoopides näevad seega komeedid tihti välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (kusagil Marsi orbiiidi juures) muutub Päikese kiirgus niivõrd võimsaks, et see hakkab komeedi koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. Kusjuures see saba võib olla miljoneid kilomeetreid pikk. Kui tingimused on õiged võivad tõeliselt võimsad komeedid või õigemini nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised "suured komeedid" on näiteks kuulus Halley komeet, mis Päikesesüsteemi lähiümbrust iga umbes 76 aasta tagant külastab. Üheks viimaseks põhjapoolkera võimsaks komeediks oli Hale–Bopp, mida nägi mitmeid kuid taevas rippumas 1997. aasta teises pooles.

 
Meteoorid ehk rahvakeeli langevad tähed on aga enamasti liivatera mõõtu kivipudi, mis Maa atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenedes süttib. Mõnikord on nende mõõtmed ka suuremad - näiteks rusikasuurused või veel suuremad - mille tulemuseks on juba väga võimas meteoor ehk boliid. Osad neist jõuavad ka maapinnani (statistiliselt aga ilmselt ooekani pinnani), peale mida saab meteoorist meteoriit.

Segadus komeetide ja meteooride vahel on ilmselt tulnud sellest, et fotodel võivad nad esmapilgul võrdlemisi sarnased välja näha. Aga kui meteoor kestab loetud sekundid ja enamasti ka vähem, siis komeeti näeb taevas nädalaid või kuid. Meteoorid on fotodel ka enamasti lihtsalt valged või rohelised sirged jutid, komeetide puhul on eristav laiem komeedi udune kooma ja vooklev gaasisaba.
Nüüd aga lähemalt neljast heledamast komeedist, mis hetkel põhjapoolkera taevas liiguvad. Esialgu saab neid vaadelda vaid teleskoobi abil ning nende saba tuleb nähtavale alles pika säriajaga fotodel. Nende otsimisel ja jälgimisel taevas on suureks abimeheks programm nimega Stellarium*.

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐀𝟔 (𝐋𝐞𝐦𝐦𝐨𝐧)

Avastati selle aasta 3. jaanuaril Mount Lemmoni vaatlusprogrammi abil. Komeet asub hetkel meist umbes 230 miljoni kilomeetri kaugusel ja on vaadeldav õhuti madalal põhjas Ilvese tähtkujus. Vastu hommikut tõuseb see aga võrdlemisi kõrgele idataevasse. Järgnevate nädalate jooksul tuleb see Päikesele ja Maale üha lähemale, liikudes taevas üha kiirenevas tempos läbi Väikese Lõvi, Suure Vankri, Jahipenide ja Karjase tähtkujude.

 
Praeguste prognooside kohaselt võib see oktoobri teiseks pooleks saavutada piisava heleduse, et väga pimedas taevas võib see olla õrnalt nähtav ka silmale.

Maale ja Päikesele lähimasse punkti jõuab Lemmon 21. oktoobril, kui see asub Päikesest 79 miljoni kilomeetri ja Maast 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Sellel hetkel on see varahommikul vaadeldav madalal kirdesuunal.

Komeet C/2025 A6 (Lemmon). Foto on tehtud Eestist 9. septembril. Autor: Viljam Takis

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐑𝟐 (𝐒𝐖𝐀𝐍)

Komeet SWAN avastati Päikest vaatleva SOHO observatooriumi fotodelt alles eelmisel neljapäeval (11. september) vene hobiastronoom Vladimir Bešugli poolt. Päev hiljem saavutas see Päikesele lähema punkti (periheeli) 75 miljoni kilomeetri kaugusel. Maale tuleb see kõige lähemasse punkti 19. oktoobril, kui see asub meist vaid 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Komeetide heledust on väga raske prognoosida, kuid optimistikumad ennustused lubavad, et see võib muutuda silmale vaevu-vaevu nähtavaks.

SWAN avastati Neitsi tähtkujus ning eile-täna möödus see Maalt vaadates Marsi ja Spiika nimelise tähe vahelt. Tulevatel nädalatel liigub see läbi Kaalude ja Maokandja ning Eestist õhtuti vaadeldavaks muutub see Kilbi tähtkujus oktoobri teises pooles. Siis ei sega selle nõrka valgust ka veel kasvav Kuu. Kõige paremini on komeet vaadeldav lõunapoolkeralt

Komeet C/2025 R2 (SWAN) eile Neitsi tähtkuju heledama tähe Spiika ja planeet Marsi vahel. Foto autor: Bray Falls.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) üleeile Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika kõrval. Autorid: Michael Jäger ja Gerald Rhemann

𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐊𝟏 (𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒)

Atlas avastati samanimelise vaatlusvõrgustiku poolt juba selle aasta mais. Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutab see 8. oktoobril (50 miljonit kilomeetrit) ning kui see meie tähe kõrvetava kuumuse ja loodejõud "üle elab" jõuab see Maa suhtes lähimasse punkti 25. novembril (60 miljonit kilomeetrit).
Hetkel asub Atlas Maalt vaadates Neitsi tähtkuju alumises sevas väga lähedal komeedile SWAN.

Oktoobri teises pooles on see liikunud Neitsi tähtkuju ülemisse serva, läbib Lõvi tähtkuju ning liigub Maale lähimas punktis Suure Vankris. Seal on see teleskoobi või binokliga väga hasti vaadeldav terve öö. Komeedi heledust on raske ennustada, kuid ilmselt silmaga nähtavaks see ei muutu.

Komeet C/2025 K1 (ATLAS) augusti lõpus Namiibiast. Autor: José J. Chambó

𝐓ä𝐡𝐭𝐞𝐝𝐞𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝟑𝐈/𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒

Teaduslikust vaatepildist selle ja järgneva aasta kindlasti kõige huvitavam komeet 3I/ATLAS erineb teistest eelkõige oma päritolu osas. Nimelt näitavad arvutused, et 3I/ATLAS pärineb tähtedevahelisest ruumist ehk see on moodustunud mõne teise tähe ümber ning selle juurest mingil hetkel välja heidetud. Nüüd võib olla miljardeid aastaid hiljem on see läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid. Sellisena on see kolmas teadaolev tähtevaheline objekt peale 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi kõrval.

3I/ATLAS asub hetkel Maalt vaadates Kaalude ja Neitsi tähtkujude vahel ning on Eestist praktiliselt vaadeldamatu. Isegi kui meie öötaevas oleks sinna suunas avastud, on selle heledus enamike hobiteleskoopide jaoks liiga nõrk.

 
Oktoobri alguses möödub 3I/ATLAS Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Novembri keskel hakkab see varahommikuses taevas paistma Neitsi tähtkuju ülemises osas ja detsembri keskpaigas asub see Lõvis. Binokli ja pisemat sorti teleskoobi jaoks on see isegi siis liiga nõrk, kuid kogukam optika ja pikk säriaeg peaks lubama seda jäädvustada.

 

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS, pildistatud 27. augustil Gemini teleskoobi poolt.

Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt veel erinevate professionaalsete teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla varsti regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.

PS. Nagu tähtevaheliste objektide puhul enne seda, peavad ka 3I/ATLASt osad inimesed maaväliseks kosmoselaevaks, sondiks või millegiks sarnaseks. "Uudiseid" selle kohta tuleb (tõenäoliselt väsimatu AI abiga) kohati katkematu jadana. Olgu siinkohal öeldud, et mingit tõsiseltvõetavat põhjust sellisteks spekulatsioonideks ei ole. Vähemalt mitte veel. 

*Kuna komeedid liiguvad Päikesesüsteemis päris suurel kiirusel ning meie jaoks planeetide ja asteroididega võrreldes veidratel kõveratel trajektooridel, muutub nende asukoht taevas päevast-päeva üsna suurel määral. Seetõttu on nende näivat asukohta väga keeruline sõnas kirjeldada. Kõige parem oleks seda teha visuaalselt. Sellega tuleb appi üks väga kaval programm, millest oleme siin korduvalt rääkinud - Stellarium. 

Tegemist on arvutile täiesti tasuta programmiga (nutitelefonile on lihtsam versioon tasuta ja uhkem versioon tasuline), mis annab kasutajale võimaluse vaadata enda asukohast paistvat taevast ja selles asuvaid objekte ajas tagasi ja edasi. Vaatluste planeerimisel on see asendamatult hea tööriist. Paraku ei uuenda Stellariumi arvutiversioon ennast ise, mis tähendab, et näiteks kõige värskemalt avastatud komeete ja asteroide seal näha ei ole. Küll aga saab neid sinna poolautomaatselt lisada.

Selleks, et sinna lisada näiteks komeet tähisega C/2025 A6 (Lemmon) tuleb kõigepealt vasakpoolsest menüüst avada "Seaded", sealt valida viimane leht "Plugins", ilmunud nimekirjast klõpsata valikul "Solar System Editor" ning seejärel nupul "seadista". Ilmunud aknas valida keskmine leht nimega "Päikesesüsteem" ning vajutada kõige alumisel nupul "Import orbital elements in MPC format". Ilmub järjekorne aken, millest tuleb valida parempoolne leht nimega "Online search". Sinna tuleb sisestada komeedi või asteroidi täpne tähis, nagu näiteks C/2025 A6. Vajutades suurendusklaasi nuppu peaks sinna alla ilmuma nimekiri sellise nimega objektist, mis tuleb linnukesega valida ning vajutada nuppu "add object". Ja ongi valmis. Nüüd võib kõik aknad sulgeda ja kasutada Stellariumi otsingut sama objekti nägemiseks taevas.

Arusaadav, et protsess tundub alguses päris keeruline, kuid selle paar korda läbi tehes ei ole selles enam tulevikus midagi rasket.

Astrofotograafia võistlus 2025

Mõned päevad tagasi selgusid maailma mainekama Kuningliku Greenwitchi observatooriumi astrofotograafiavõistluse 2025. aasta parimad tööd. Võistlustöid hinnati üheteistkümnes erinevas kategoorias. Esimesed ja teised kohad igas kategoorias leiab allolevast galeriist.

Valikut iga kategoooria parimatest saab vaadata siit: https://www.rmg.co.uk/.../galleries/overall-winners-2025

Erikategooria
Iseehitatud monteeringu abil suutis astronaut Don Pettit pildistada pika säriga tähti ja Andromeeda galaktikat, samal ajal kui Rahvusvaheline kosmosejaam tiirles suurel kiirusel ümber Maa

Tähtede ja udukogude kategooria II koht
Osakene Loori uduks või Luige silmuseks kutsutud supernoovajäänukist
Autor: Zixiong Jin

Kuu kategooria võitja
Tõusva kuusirbi moondumine atmosfääris
Autor: Marcella Giulia Pace

Taevavaadete kategooria II koht
Tähistaevas sadamas kõikuvalt laevalt
Autor: Alex van Harmelen

Annie Maunderi nimelise erikategooria võitja
James Webbi foto galaktikaparvest moodustunud gravitatsiooniläätsest on kombineeritud fotoga raudmeteoriidi poolitatud ja lihvitud pinnast
Autor: Leonardo Di Maggio

Galaktikate kategooria II koht
Galaktika NGC 7331 keskel ja Stephani kvintett kaugemal ja vasakul
Autor: Deep Sky Collective

ZWO aasta noorfotograafi kategooria võitja
Orioni, Hobuse ja Leegi udukogud Orioni tähtkujus
Autor: Daniele Borsari

Tähtede ja udukogude võitja
M13 kerasparv
Autorid: Julian Zoller, Jan Beckmann, Lukas Eisert ja Wolfgang Hummel

Galaktika kategooria võitja ja terve võistluse võitja
Andromeeda galaktika süda
Autorid: Weitang Liang, Qi Yang ja Chuhong Yu

Taevavaadete kategooria võitja
Linnutee panoraam Uus-Meremaa kohal
Autor: Tom Rae

Inimesed ja kosmos II koht
Samal ajal kui tähistaevas näib keerlevat Põhjanaela ümber, keerleb vaateratas
Autor: Takanobu Kurosaki

Virmaliste kategooria võitja
Virmalised (aurora australis) Uus-Meremaa taevas
Autor: Kavan Chay

Päikese kategooria II koht
11 kaadrit, neist iga 12 minutilise vahega Päikeselt lahvatanud loitest
Autor: Zhang Yanguang

Sir patric Moore nimelise eripreemia võidutöö
Perseiid Andomeeda galaktika esiplaanil
Autorid: Yurui Gong ja Xizhen Ruan

Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria võitja
Komeet Comet 12P/Pons-Brooks
Autor: Dan Bartlett

Noore astrofotograafi kategooria II koht
2024. aasta suur komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan−ATLAS)
Autor: Holden Aimar

Planeedid, komeedid ja asteroidid kategooria II koht
Jupiter ja selle kaks kuud - Europa ja Callisto
Autor: Tom Williams

Inimesed ja kosmos kategooria võitja
Rahvusvaheline kosmosejaam ja Kuu
Autor: Tom Williams

Kuu kategooria II koht
Planeet Saturni ilmumine Kuu tagant
Autor: Tom Williams

Virmaliste kategooria II koht
Virmalised Islandi kohal
Autor: Luis Vilariño

Päikese kategooria võitja
Päikese kromosfäär
Autor: James Sinclair

Astronoomiaklubi astrofoto: Mulli udukogu (NGC 7635) Kassiopeias

Vahelduseks ka midagi Tõrva koduaiast. Peale ebatavaliselt pilvist ja vihmast perioodi sai augusti lõpus ja septembri alguses lõpuks süvataevafotograafia hooaeg sisse juhatatud. Seda paraku olukorras, kus enamustel öödel (foto on jäädvustatud kokku viiel ööl) säras lõunataevas praktiliselt täiskuu, mis oma heledusega kauget ja nõrka udukogu lämmatas.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/s8kr1m/

Fotol, kogusäriajaga umbes 17 tundi, on näha meist ligemale 10 tuhande valgusaasta kaugusel Kassiopeia tähtkujus asuvat udukogu fantaasiavaese hüüdnimega Mulli udu (kataloogitähis NGC 7635). Tegemist on väga massiivse ja kuuma niinimetatud O-tüüpi tähe SAO 20575 poolt ümbritsevasse laiemasse molekulaargaasipilve uuristatud kusagil 10 valgusaastat laia sfäärilise võrdlemisi tühja alaga. Vaid paar miljonit aastat vana, kuid Päikest massilt 45 korda ning heleduselt lausa poolt miljonit korda ületav SAO 20575, on nähtavasti mõnikümmend tuhat aastat tagasi endast eemale puhunud võimast tuhandeid kilomeetreid sekundis liikuvat tähetuult. See on ümbritsevat hõredat gaasi enda ees kokku lükanud ning tähe enda kiirgus näib seda seestpoolt helendama ergastavat. Paistab see Mulli sees kõige heledama tähena.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 224x300sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.

Üldiselt ei ole hea mõte hobiastrofotosid Hubble kosmoseteleskoobi omadega võrrelda, kuid antud juhul teeme erandi. Hubble 2016. aasta fotot Mullist näeb all.

Perseverance seni parim tõend elust Marsil

Eelmisel nädalal tuli NASA välja ühe viimase aja huvitavama uudisega, mis väitis, et Marsilt on avastatud siiani parim tõend sealse kunagise elu eksisteerimisest. Nagu ikka, tasub taoliste suurte uudiste osas olla ettevaatlik, sest nagu juba astronoom Carl Sagan sõnastas "hämmastavad väited vajavad hämmastavalt häid tõendeid". 

Jutt käib teadustööst, mille aluseks on eelmise aasta juulis NASA marsikulgur Perseverance poolt võetud proovid Jezero kraatris asuvast Neretva Vallis nimelisest iidsest jõesängist. Tänaseks on see jõgi olnud kuiv viimased 3,5 miljardit aastat, kuid kunagi kandis see vett Jezero kraatris asuvasse madalasse järve. 

Proovid võeti noolekujulisest kivist, mis sai nime Cheyava Falls. Puhtalt visuaalselt oli kivi huvitav juba algusest, kuna selles oli näha pisikesi tumedaid moodustisi, mis said endale suuruse ja kuju järgi hüüdnimed "leopardi laigud" ja "mooniseemned". Kulgur puuris kivisse, analüüsis moodustiste koostist ning lukustas need spetsiaalsesse proovikonteineritesse lootuses need kunagi kuidagi Maale toimetada. 

Cheyava Falls kivi peale Persevernace marsikulguri proovide puurimist.

Lähivaade Cheyava Falls nime kandvale kivile, mille Perseverance leidis iidse jõesängi põhjast. Pisikesed mustad täpid kannavad hüüdnime "mooniseemned" ja laiemad laigud nime "leopardi laigud". Hetkel on nende näol tegemist ühe parima vihjega kunagisele mikroobsele elume Marsil.

Viimased aasta aega on NASA astrobioloogid moodustisi ja nende koostist üritanud tõlgendada kahel peamisel viisil - need kas on tekkinud geoloogiliste protsesside või mikroobse elu tulemusel. Kivi ise näib sisaldavat elemente ja aineid, mis võiksid olla hüpoteetilisele kunagisele elule hädavajalikud. Need ained on orgaaniline süsinik, fosfor, väävel ja oküdeerunud raud (rooste). Moodustised nimega "mooniseemned" sisaldavad mineraali nimega vivianiit ning "leopardi laigud" veel lisaks mineraali greigiiti. Viimane neist on üks raudfosfaadi vorme ning vivianiit üht sorti raudsufaat. Vivianiiti leitakse Maalt kõdunevast orgaanikast ning greigiit on osade mikroorganismide elutegevuse kõrvalprodukte.

Teadaolevalt saavad samad mineraalid tekkida ka elutute protsesside tulemusel, nagu näiteks kõrged temperatuurid või väga happelised tingimused. Märke sellistest tingimustest ei suudetud aga kivimist avastada. Ehk siis ühesõnaga ei ole hetkel teada ühtegi mitte-bioloogilist viisi, mis nende leidumist antud kivis seletaks. Mängu tuleb ka Perseverance kulguri piiratud võime proove tõsiselt analüüsida. Kõige ilmsemaks järgmiseks sammuks oleks need toimetada Maale laboratooriumi, kuid paraku pole sellised missioonid veel ettepanekutest ja ideedest kaugemale jõudnud. 

Perseverance autoportree Cheyava Falls kivi juures. Foto on tehtud kulguri robotkäpa otsas asuva kaameraga.

Avaldatud teadustöö autorid kutsuvad kõiki eksperte nende leidusid, analüüse ja nii järeldusi omalt poolt üle kontrollima. 

Link teadustööle: https://www.nature.com/articles/s41586-025-09413-0

Kunagise (või isegi praeguse) elu leidmine Marsilt on üks astrobioloogia suurimaid küsimusi, millel võivad olla filosoofiliselt revolutsioonilised tagajärjed. Kui tuleb välja, et elu tekkis nii Maal kui Marsil ja seda iseseisvalt, siis peaks elu universumis olema pigem reegel kui erand. Selle asemel, et filosofeerida ennasttäis eelduses enda ainulaadusest, oleksime me kõigest üks paljudest keemiliste ja füüsikaliste protsesside tõenäolistest ja võib-olla paratamatutest tulemustest.

Liblika planetaarudu (NGC 6302) Skorpionis

Eelmisel nädalal kirjutasime James Webbi kosmoseteleskoobi jäädvustusest, millel oli näha Sõnni molekulaarpilves asuvat vastsündinud tähte hüüdnimega Liblika täht. Augusti lõpus tehti aga Hubble, Webbi ja ALMA raadioteleskoobivõrgustiku koostöös värske vaatlus planetaarudust* hüüdnimega Liblika udu. Kui Liblika täht alles süttib, siis Liblika udu on näide sellest, kuidas tähe surm võib olla sama ilus kui selle sünd.

Liblika või vahel ka Putuka planetaarudu (NGC 6302) asub meist umbes 3500 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkujus ning selle läbimõõt on servast-serva kusagil 1,5 valgusaastat. Nagu planetaarudud ikka, on ka Liblika udu tekkinud sellest kui Päikese massiga võrreldav täht on elu lõpus paisunud punaseks hiiuks ning oma hõreda atmosfääri endast suurel kiirusel eemale puhunud. Planetaarudu keskele jääb kunagisest tähest alles vaid selle kuum ja tihe tuum, mida kutsutakse valgeks kääbuseks. Kergete elementide ühinemist raskemateks selles enam aset ei leia, mis tähendab, et valge kääbuse saatuseks on väga aeglaselt jahtuda millegiks, mida kutsutakse mustaks kääbuseks**. See protsess võtab ilmselt palju kordi kauem kui universumi senine vanus ning kõige jahedamate valgete kääbuste temperatuur on üks paljudest näitajatest, mida võetakse arvesse universumi vanuse hindamisel.

Liblika planetaarudu Hubble kosmoseteleskoobis nähtavas valguses. Suuremalt: https://esawebb.org/images/weic2517d/

Kosmilistes ajaskaalades vaid hetke (paarkümmend tuhat aastat) kestvad planetaarudud on ühed erinäolisemad objektid vaadeldavas unversumis, kuna nende kuju ja struktuur sõltub väga suurel määral sureva tähe massist, pöörlemisest ja sellest, kas see on üksik- või mitmiktäht ning kui lähedal need surevale tähele tiirlevad. Näiteks üksiku Päikese poolt umbes viie-kuue miljardi aasta pärast laiali puhutud planetaarudu saab ilmselt olema võrdlemisi sfääriline. Kaaslasi omavate surevate tähtede eemalduv materjal saab aga nende gravitatsiooni, magnetvälja ja tähetuule poolt rebitud ja lükatud erivatesse suundadesse, mis voolib nende lõpliku kuju tagantjärgi väga mõistatuslikkesse vormidesse. Tuntumad planetaarudud kannavad oma välimuse järgi fantaasiarikkaid hüüdnimeseid nagu Hantel, Sõrmus, Heeliks, Eskimo, Kassisilm, Ämblik, Krabi, Sidruniviil, Varuratas, Kõrvaklapid ja nii edasi.

Liblika planetaarudu Hubble kosmoseteleskoobis lähiinfrapunakiirguses. Suuremalt: https://esawebb.org/images/weic2517e/

Liblika udu on üks keerukamaid (ja ilusamaid) teadaolevaid planetaarudusid, mis võib olla esmapilgul seda välja ei näitagi. Selle tekitanud täht või õigemini tähejäänuk, mis on nähtavas valguses varjatud seda ümbritseva tolmurõnga (toroidi) poolt, on üks kuumimaid omasuguseid ulatudes temperatuurilt enam kui 220 tuhat kraadi Kelvinit. Arvatakse, et alguses ületas see Päikese massi mitmekordselt, kuid peale umbes 2200 aastat (meie jaoks) alanud purset väljapoole, on sellest alles jäänud umbes pool Päikese massi. James Webbi keskinfrapunas ja ALMA raadiospektris tehtud vaatlused näevad sõna otses mõttes tähte ümbritsevast ja selle materjali purset kahele poole laiali suunavast tolmusest kettast läbi. Seal näib tähte ümbritsevat väga keerukad ja kuumad plasma- ja gaasijoad. Tõenäoliselt ei ole Liblika loonud täht täiesti üksi, vaid selle ümber tiirleb veel vähemalt üks teine täht, mis materjali sellisele kujule loobib.

James Webbi kosmoseteleskoobi ja ALMA raadiovõrgustiku koostöös tehtud jäädvustus Liblika udu keskel asuvast ülikuumast tähejäänukist ja seda ümbritsevast keerukatest plasma- ja gaasifilamentidest. Suuremalt: https://esawebb.org/news/weic2517/

Webbi kosmoseteleskoop on lisaks Liblika udu pildistamisele analüüsinud ka selle koostist kasutades spektroskoopiaks kutsutud meetodit. Kusjuures teleskoop suudab teha teatud režiimis mõlemat samal ajal. Selle tulemusel on saadud teada, et tähte ümbritsev toroidi kujuline ketas koosneb ilmselt ränkristallilisest (nagu näiteks kvarts) tolmust. Ketta sees tuvastati võrdlemisi suurtes kogustes niklit ja rauda ning süsinikmolekule nimega polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH). Neid samu molekule kohtame kõikjal enda ümber ka Maal.

*termin planetaarudu võib algselt inimesi veidi segadusse ajada. Neil ei ole tegelikult mingit otsest seost planeetidega, vaid sajandite eest kui teleskoopidega avastati esimesed sellised udud, võrdlesid astronoomid nende kuju planeetidega. Seda põhjusel, et esimesed avastatud planetaarudud olid visuaalselt ümarad. Liblika udu on hea näide sellisest planetaarudust, mis ei ole mingist otsast ümar. Avastati see 1888. aastal ning alles 1907. aastal uuriti seda esmakordselt lähemalt USA astronoom Edward Emerson Barnardi poolt.

**mustad kääbused on teoreetilised täielikult jahtunud valged kääbused. Teoreetilised on nad sellel põhjusel, et osade arvutuste kohaselt kuluks neil univerusmi taustkiirguse temperatuurile jahtumiseks kusagil tuhat triljonit aastat. Seda on siis kusagil 100 tuhat korda kauem, kui universumi praegune vanus. Kui valged kääbused koosnevad peamiselt süsinikust ja hapnikust või hapnikust ja neoonist, siis jahtudes võivad need aeglaselt muutuda nikkel-56 isotoobiks, mis omakorda laguneb rauaks. Selle tulemusel võib nende tihendus kasvada niivõrd suureks, et need plahvatavad supernoovana. Selleks kulub aga veidi aega. Massiivsemate mustade kääbuste puhul võib see võtta 10ˇ1100 aastat, kergemate puhul 10ˇ32000 aastat.