neljapäev, 21. märts 2024

Komeedi 12P/Pons-Brooks trajektoor

Kuigi kasvav Kuu ja eelkõige pilvised õhtud on teinud õhtuti lääne-loodetaevas rippuva komeedi 12P/Pons-Brooks vaatlemise kergelt öeldes raskeks, siis olemas on see seal sellegipoolest. All lühikene animatsioon komeedi trajektoorist Päikesesüsteemis.

Erinevalt planeetidest, mis tiirlevad kõik enam-vähem ühes tasandis (ekliptikas) läheneb veidi teistsuguse tekkelooga komeet Päikesesüsteemi sisealadele selle kohalt, läbib ekliptika ning kaugeneb teises suunas.

Animatsioonis on ära märgitud komeedi periheel ehk lähim punkt Päikesele (21. aprill, 130 miljonit kilomeetrit) ning lähim punkt Maale (2. juuni, 232 miljonit kilomeetrit). Kui periheeli ajal on komeet meie planeedi vaatenurgast Päikesele vaatlemiseks liialt lähedal, siis lähimat punkti Maale ja selle kaugenemist on võimalik vaadelda. Paraku ainult lõunapoolkera taevas.
12P/Pons-Brooks on niinimetatud Halley tüüpi perioodiline komeet, mis naaseb Päikesesüsteemi sisealadesse iga 71 aasta järel. Ehk järgmist korda näeb seda 2095. aastal. Enne seda tuleb sellel ära käia Neptuuni orbiidist kaugemal.
Kuu liigub varaõhtusest taevast ära alates 26. märtsist ning siis näeb komeeti vahetult peale pimenemist veel madalal Kalade ja Jäära tähtkujude piiril, kuid head vaatlusaega on vähe - umbes pool tundi alates kella 20:15st. Kusagil aprilli teisest nädalast muutub see päikeseloojangust valges taevas vaadeldamatuks.
Komeedist ja meie fotost sellest sai kirjutatud siin: https://www.astromaania.ee/.../komeet-12ppons-brooks.html...

Teleskoobiloosi võitja on selgunud

Eelmise postituse jätkuks...

Eile hommikul Eesti aja järgi kell 06:39 avastas Californias tegutsev Zwicky Transient Facility vaatlusprogramm kahest väga kaugest galaktikast kaks uut supernoova(kandidaati), mis kannavad tähist AT2024etg ja AT2024eth. Tegemist siis selle kevade esimeste taoliste vaatlustega.

AT2024etg asukoht kauges galaktikas

AT2024eth asukoht kauges galaktikas
Objektide taevakoordinaatideks on esimese puhul otsetõus 10:36:35.236 ja kääne -04:49:31.47 ning teise puhul otsetõus 10:39:53.792 ja kääne -04:47:11.63. Kui need koordinaadid trükkida sisse näiteks Stellariumi planetaariumiprogrammi, siis saame teada, et mõlemad objektid asuvad Sekstandi tähtkuju taustal. Selle leiab õhtuti kella 23 ajal umbes 24 kraadi kõrguselt lõunataevast Lõvi ja Hüdra tähtkujude vahelt.



Niisiis meie loosi ja teleskoobi võitis Priit! Võtame võitjaga ühendust ning paneme pikksilma tema poole juba täna teele.
Veelkord suured tänud kõigile toetajatele!

teisipäev, 19. märts 2024

Kevadine pööripäev ja teleskoobiloos

Homme varahommikul Eesti aja järgi täpselt kell 05:06:21 paistab Päike kusagil Maa ekvaatoril otse seniidis. Kui enne seda liikus Päike sealt vaadates lõunataevas, siis peale seda liigub see põhjataevas. Seda hetke või õigemini seda hetke sisaldavat päeva tuntakse kevadise pööripäevana ning sellel ajal on peaaegu kõikjal planeedil päevad ja ööd enam-vähem võrdsed (välja arvatud poolustel, kus poolik Päike püsib pidavalt silmapiiril). Seepärast kutsutakse kevadist pööripäeva vahel kevadiseks võrdpäevsuseks, kuigi tegelik võrdpäevsus (12 tundi päeva ja 12 tundi ööd) saabus meie laiuskraadidele juba paar päeva varem. Igatahes nüüdseks hakkavad päevad olema öödest tunduvalt pikemad ja seda kuni paar päeva pärast sügisest pööripäeva 22. septembril, mil ööd taaskord päevadest pikemaks venivad.

Paar kuud tagasi, siis kui hakkasime klubi toetuse leidmiseks müüma oma lõuendtrükis astrofotosid, sai tehtud lubadus, et kõigi toetajate vahel loosime kevadisel pööripäeval välja ühe teleskoobi (Sky-Watcher Mercury 607 AZ-2). Toetajaid kogunes üllatavalt palju ning oleme neist kõigile südamest tänulik. Tõele au andes osadele rohkem kui teistele, kuid seda me paraku arvesse võtta ei saa. Igatahes nüüd kui pööripäev on viimaks ukse ees, on aeg võitja välja selgitada.
Astronoomiaklubina üritame loosimise läbi viia võimalikult kosmilisel ja läbipaistval viisil. Digitaalsed õnnerattad, juhuslikusegeneraatorid või kübarast nimede tõmbamine tundub kuidagi maine ja banaalne. Laseme hoopis universumil "otsustada", või õigemini seame universumile teatud tingimused, mille täitumisel selgub võitja. Asja põhiidee on tegelikult suhteliselt lihtne, kuid vajab natukene selgitamist.

Kevadisel ja sügisesel pööripäeval paistab päike otse ekvaatorile ning tervel planeedil on päevad ja ööd enam-vähem võrdse pikkusega.

Universumi üks võimsamaid plahvatusi on teatavasti supernoovad, mida võib laias laastus jagada kahte tüüpi. Ühel juhul toimuvad need massiivsete tähtede puhul, mille tuum gravitatsiooni mõjul kokku variseb. Sellisest plahvatusest jäävad alles neutrontähed või mustad augud. Teisel juhul voolab kaksiktähesüsteemis tekkinud valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänukile teiselt tähelt materjali kuni see saavutab kriitilise massi ning plahvatab. Sama juhtub kahe valge kääbuse põrkumisel. Valge kääbus või kääbused hävinevad plahvatuses täielikult. Esimest neist kutsutakse tüüp II ja teist tüüp I supernoovaks. Mõlemal juhul on plahvatus niivõrd võimas, et mõneks nädalaks või kuuks võib kauges galaktikas aset leidev supernoova oma heleduselt ületada tervet galaktikat ning need ajutused majakad paistavad peaaegu teisele poole universumit.
Kuigi supernoovad on ühe galaktika piires ja inimese eluea kontekstis väga haruldased (viimane teadaolev supernoova Linnutees toimus meie jaoks 350 aastat tagasi) toimub neid ümbritsevas universumis leiduvates sadades miljardites galaktikates pidevalt. Iga aasta avastavad astronoomid või õigemini astronoomide poolt üles seatud süsteemid universumist sadu ja sadu uusi supernoovasid. Kuna supernoovad on väga äkilised ja väga heledad sündmused, siis on nende avastamine võrdlemisi lihtne - tuleb vaid võrrelda erinevatel ajahetkedel tehtud taevafotosid ning tuvastada, kas mõnel neist on juurde tekkinud tähte meenutav objekt. Tänapäeval teevad ja kõrvutavad taevajäädvustusi robotteleskoobid ja kavalad arvutialgoritmid.
Kuigi supernoovad ei ole hiiglasliku universumi mõttes haruldased, ei tea me kunagi millises kauges galaktikas ja mis suunas võib mõni selline järgmiseks süttida. Tegemist on põhimõtteliselt ennustamatu sündmusega.
Ja sellega jõuamegi lõpuks loosimise juurde.

Loosi läheb teleskoop Sky-Watcher Mercury 607 AZ-2. Pole mõtet teeselda, et tegu on tõsise vaatlusriistaga, kuid noorel algajal taevauurijal on sellega kindlasti huvitav Kuud ja täheparvi vaadelda.

Terve tähistaevas on jagatud 88-ks tähtkujuks, millel on kindlad piirid ning mis omavahel ei kattu. Tähtkujud iseenesest pole mingid objektid, ega need ka ei oma mingit erilist tähtsust, peale inimeste kalduvuse leida suvalistest tähekombinatsioonidest tuttavaid mustreid. Osade jaoks näivad need olevat ka aluseks soovmõtlemisele, et need aitavad kuidagi nende iseloomu või tulevikku ennustada. See viimane käib siis pseudoteadusliku astroloogia (horoskoobinduse) kohta.
All oleme loetlenud tähestiku järjekorras üles esimesed 47 Eestist näha olevat tähtkuju ning viinud need kokku meilt astrolõundeid ostnud inimestega samuti tähestiku järjekorras (kui oleme kellegi ära kaotanud, siis andke endast teada). Eestikeelse tähtkuju nimetuse järel sulgudes on nende ladinakeelsed nimetused koos rahvusvaheliste lühenditega.
  • Ambur (Sagittarius SGR) - Aive
  • Andromeeda (Andromeda AND) - Anders
  • Berenike Juuksed (Coma Berenices COM) - Anne
  • Delfiin (Delphinus DEL) - Annike
  • Eriidanus (Eridanus ERI) - Anu
  • Herkules (Hercules HER) - Edda
  • Hobu (Equuleus EQU) - Elle
  • Hüdra (Hydra HYA) - Guido
  • Ilves (Lynx LYN) - Guldar
  • Jahipenid (Canes Venatici CVN) - Hans-Peter
  • Jänes (Lepus LEP) - Heigo
  • Jäär (Aries ARI) - Helen
  • Kaalud (Libra LIB) - Helené
  • Kaelkirjak (Camelopardalis CAM) - Heli
  • Kaksikud (Gemini GEM) - Imbi
  • Kalad (Pisces PSC) - Ingrid
  • Kaljukits (Capricornus CAP) - Ivar
  • Karjane (Bootes BOO) - Ivi
  • Kassiopeia (Cassiopeia CAS) - Janne
  • Kefeus (Cepheus CEP) - Jürgen
  • Kilp (Scutum SCT) - Katrin
  • Kolmnurk (Triangulum TRI) - Kaur
  • Kotkas (Aquila AQL) - Kauri
  • Lohe (Draco DRA) - Kerle
  • Luik (Cygnus CYG) - Kristiina
  • Lõvi (Leo LEO) - Ksenija
  • Lüüra (Lyra LYR) - Mare
  • Madu (Serpens SER) - Marge
  • Maokandja (Ophiuchus OPH) - Marika
  • Neitsi (Virgo VIR) - Marko
  • Nool (Sagitta SGE) - Markus
  • Orion (Orion ORI) - Martin
  • Pegasus (Pegasus PEG) - Marul
  • Perseus (Perseus PER) - Mihkel
  • Põhjakroon (Corona Borealis CBR) - Mikk
  • Rebane (Vulpecula VUL) - Ott
  • Sekstant (Sextans SEX) - Priit
  • Sisalik (Lacerta LAC) - Ragnar
  • Skorpion (Scorpius SCO) - Raili
  • Suur Peni (Canis Major CMA) - Regina
  • Suur Vanker (Ursa Major UMA) - Salme
  • Sõnn (Taurus TAU) - Sandra
  • Vaal (Cetus CET) - Silver
  • Veevalaja (Aquarius AQR) - Tiina
  • Veomees (Auriga AUR) - Triin
  • Vähk (Cancer CNC) - Tõnis
  • Väike Lõvi (Leo Minor LMI) - Urmas
  • Väike Peni (Canis Minoris CMI) - Mihkel Mait
Praktiliselt kõik uued avastatud supernoovad (või õigemini nende kandidaadid) ilmuvad umbes päevase viivitusega vastavale läheküljele, mis kogub vaatlusi planeedi erinevatest vaatlusprogrammidest. Lehekülje enda leiab siit: https://www.rochesterastronomy.org/supernova.html
Sealsest nimekirjast saab klikkides supernoova järel TNS lingil selle avastamise täpse kuupäeva ja kellaaja sekundi pealt. Lisaks leiab sealt avastatud supernoova täpsed taevakoordinaadid ning ühtlasi ka selle, millise tähtkuju kaugel taustal supernoovat nähti.
Kui kevadine pöörihetk jõuab kätte 20. märtsil maailmaja (UT) järgi täpselt kell 03:06:21, siis teleskoobi võidab see, kellele määratud tähtkujust esimene supernoovakandidaat avastatakse. On ju tegelikult lihtne?

1994. aasta supernoova galaktikas NGC 4526. See oli piisavalt hele, et paista mõned nädalad tugevamalt kui terve galaktika.

PS Kuna enamasti avastatakse supernoovasid sadade miljonite ja miljardite valgusaastate kauguselt, siis on need järelikult süttinud juba sadu miljoneid või miljardeid aastaid tagasi.

esmaspäev, 18. märts 2024

Spindli galaktika

Umbes selline võiks välja näha meie Linnutee kui seda kaugusest ja serviti vaadata. Tegemist tegelikult Lohe tähtkujus asuva niinimetatud Spindli galaktikaga (M102), mille orientatsioon lubab meil seda juhuslikult näha praktiliselt otse küljelt. Kuigi Spindli galaktika on ametlikult klassifitseeritud läätsekujulise galaktikana, millles on taoliste galaktikate jaoks väga ebaharilik tolmuketas (tumedam osa), võib tegelikult kuuluda see pigem Linnuteega sarnaste spiraalgalaktikate hulka. Laiema vaateväljaga fotodel on näha, et spindlist ulatuvad välja nõrga heledusega kuni sadu tuhandeid valgusaastaid pikad tähtede joad, mille on tõenäoliselt galaktikast välja paisanud selle poolt miljardite aastate eest "ära söödud" pisemad galaktikad.

Spindel (tähisega NGC 5866) kuulub pisikesse NGC 5866 galaktikarühma, millest leiab veel kaks suuremat spiraalgalaktikat NGC 5879 ja NGC 5907. Sellega on tegemist suhteliselt sarnase ja haruldase rühmaga, nagu meie Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatest koosnev Kohalik galaktikaterühm. Kaht rühma lahutab ruumis ja seega ka ajas 50 miljonit valgusaastat.

Foto on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga ja järeltöödeldud Ehsan Ebrahimiani poolt.

laupäev, 16. märts 2024

Starshipi kolmanda testilennu parimad hetked

Montaaž eilsest Starshipi testilennust olulisemate/parimate hetkedega. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi mõlemad komponendid (tõukur ja laev) purunesid enneaegselt, jõudsid nad oma eesmärkidele palju lähemale kui eelmisel katsetusel ning sellisena võib kogu asja pidada mõõdukalt edukaks. Tuleks meeles pidada, et taoliste lendude esmaseks eesmärgiks on koguda võimalikult palju reaalseid lennuandmeid pardasüsteemide toimimise kohta, et nende abil ehitada üha paremaid rakette. Igatahes peaaegu tunniks sai Starshipist ajaloo suurim orbiidile jõudnud kosmoselaev.

Jääme ootama järgmist katsetust.


reede, 15. märts 2024

Starshipi kolmas testilend

Täna Eesti aja järgi umbes kell 15:23 peaks Texasest Boca Chica tähebaasist õhku tõusma SpaceX-i megarakett Starship. Tegemist on 122 meetri kõrguse ja maailma kaugelt kõige võimsama raketi kolmanda testilennuga.

Kaks viimast Starshipi testi on lõppenud plahvatustega. Esimesel neist 2023. aasta aprillis plahvatas tõukeraketist ja selle peal asuvast Starshipist koosnev tandem mõned minutid peale starti. Teine katsetus sama aasta novembris oli mõnevõrra edukam - astmed eraldusid ning Starship suutis enne plahvatust oma mootoreid töös hoida kaheksa minutit.

Kolmandal testilennul on eesmärgiks (peale plahvatuste vältimise) tõukerakett kontrollitult maandada Mehhiko lahte, jõuda Starshipiga orbiidile, katsetada selle lastiruumi uste avamist ja sulgemist, pumbata kütust laeva ninast ahtrisse, taassüüdata laeva Raptori mootorid kosmoses ning tuua Starship orbiidilt tagasi India ookeanisse. Kogu missioon peaks stradist lõpuni aega võtma natukene üle tunni. Pehmeid maandumisi tõukurile ega laevale hetkel veel kavas ei ole.
Katsetust saab otseülekandes vaadata siit: https://www.youtube.com/live/ixZpBOxMopc?si=yNgI3hytdpAMASVX

neljapäev, 14. märts 2024

Pärnus Pernova loodusmajas on kuni augusti lõpuni avatud näitus, kus näeb valikut Tõrva Astronoomiaklubi astrofotodest. Olgugi fotosid saab muude näituste kõrval koha peal juba uudistada, toimub näituse ametlik avamine 21. märtsil kell 17.00. Fotodel olevatest objektidest räägib lähemalt Pernova Loodusmaja astronoomiaõpetaja Aarne Paul. Lisaks saab külastada sealset planetaariumi.



Sissepääs avamisüritusele on tasuta.

kolmapäev, 13. märts 2024

Üks maailma suurimaid meteoorikraatreid Kanadas

Kanadas Quebeci provintsis asub Manicouagani järv, mille keskel laiutab René-Levasseuri nimeline saar. Huvitaval kombel on järves asuv ümmarguselt 72 kilomeetrit lai saar mitu korda suurem kui järv, milles see asub (pindala järgi). Üldse on saar maailmas suuruselt teine siseveekogusaar, mida ületab pindalalt vaid Manitoulini saar Huroni järves.

René-Levasseur ja seda ümbritsev järv, mida kutsutakse üheskoos ka Quebeci silmaks, on tekkinud asteroidi kokkupõrkes umbes 214 miljonit aastat tagasi. Asteroidi läbimõõduks oli umbes 5 kilomeetrit ja kiiruseks kokkupõrkel 17 kilomeetrit sekundis. Sellisena on tegemist võimsuselt viienda tuntud kokkupõrkena, mis Maal aset on leidnud. Ammuses minevikus on Maad kindlasti pommitatud arvukate oluliselt suuremate asteroidide ja komeetidega, kuid Maa laamtektoonika ja erosioon on nende jäljed nüüdseks tundmatuseni moonutanud või sootuks kustutanud.

Manicouagani kraater Copernicus Sentinel-2 satelliidilt

Foto Quebeci silmast ISS pardalt. Esiplaanil niinimetatud Canadarm ehk Kanadas ehitatud kosmosejaama suur robotkäpp.

Saare keskel asuv ligi kilomeetri kõrgune Babeli mäetipp on suurematele kraatritele omane keskmägi. Taoliste kokkupõrkejälje keskel asuvate mägedega kraatreid on eriti hästi näha Kuul ja Marsil, kus erosioon puudub või siis on väga aeglane. Aktiivse maakoorega, vesisel ja tuulisel Maal on seda raskem märgata. Keskmäed tekivad kui võimsal kokkupõrkel sulanud materjal üritab enne tardumist saavutada gravitatsioonilist tasakaalu. Midagi sarnast toimub kui vette kukkuv tilk viskab veepinnast kõrgemale veel ühe tilga. Kommentaarides leiab selle kohta ühe lühikese simulatsiooni.
Manicouagani kraatrit on suuruse tõttu maapinnalt võimatu hoomata, kuid aerofotodelt ja eriti orbiidilt on seda väga efektselt näha. Eriti populaarne objekt on see olnud Rahvusvahelise Kosmosejaama astro- ja kosmonautidele, kes on sellest aastate jooksul teinud sadu fotosid.

Osake ringjärvest, mille taustal René-Levasseur saar. Kunagise kokkupõrke suurust ja võimsust on tänapäeval raske sõnadesse panna.

ISS astronaut Don Pettiti foto Kanadast koos kraatri ja virmalistega.


Märtsitaevas 2024

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil algab astronoomiline kevad, kuigi tõeliste kevadilmade igatsejad peavad veel kannatust varuma. Vanarahvas tundis märtsi liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuuna.

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses tõuseb talveöid kaunistanud Orion oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist ning südaööks on ta “vööst” saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45*), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Perseuse kaksikparve (NGC 869, NGC 884) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus paiknevad märtsiöödel peaaegu otse Põhjanaela all.

Sõime täheparv: Plejaadide kõrval üheks kõige paremini vaadeldavaks varakevadiseks hajustäheparveks on Vähi tähtkuju keskel asuv Sõim või Praesepe (M44). Silmale udusena paistvat laiku on tuntud juba antiikajast peale ning tegemist oli ühe esimese objektiga, mida vaatles oma teleskoobiga Galileo Galilei. Tegemist on meist umbes 600 valgusaasta kaugusel asuva võrdlemisi noore täheparvega, mis sisaldab vähemalt tuhat tähte. Neist heledamate nägemiseks tasub Sõime vaadelda binokli või teleskoobiga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, ZWO ASI071MC pro

Lõunasse vaadates märkame kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab kõigile tuntud Suur Vanker, mis on tegelikult asterism Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujus.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et isegi kevade esimesel kuul pole suvi enam kaugel, kuna Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) on märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Heraklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et tähtede ja tolmu poolest rikkalik Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, avaneb meil võimalus oma kodugalaktikast juba päris segamatult väljapoole vaadata. Seal, kümnete kuni sadade miljonite valgustaastate kaugusel, paistavad keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid sealt kaugemalt veel sadu miljardeid, kuid kel puudub otseside James Webbi kosmoseteleskoobiga, jäävad need püüdmatuks.

Vastupidiselt mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on need tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja nende superparvedesse. Linnutee, Andromeeda ja Kolmnurga hiidgalaktikast koosnev niinimetatud Kohalik Grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga omakorda midagi enamat, kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Kogukama teleskoobi ja suurepäraste vaatlustingimuste korral võib seal ära näha umbes kolmekümmend galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100. Tuleks ilmselt mainida, et isegi teleskoobis paistavad need galaktikad tillukeste uduste laikudena, mille struktuuri nägemiseks tuleb lisaks teleskoobile appi võtta kaamera ja pikad säriajad.

Lõvi kolmik: Lõvi tähtkuju taustal paistev pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600
Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veelgi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistavad neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub teleskoop või kaamera suunata M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse.

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Veekeerise galaktika: Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri tiputäht Alkaidi lähistel. Meist 32 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene omasugune mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Foto: Urmas Leming Tehnika: Celestron Edge HD 8, ZWO ASI294MM pro

Väikseim ja suurim planeet

Jaanuaris viibis Päikesesüsteemi piseim ja Päikesele lähim planeet Merkuur Maalt vaadatest niinimetatud suurimas läänepoolses elongatsioonis ehk eemaldumises. Märtsi lõpuks, olles täitnud enam kui pool oma tiirust ümber Päikese, viibib see suurimas idapoolses elongatsioonis. Esmapilgul võõrana kõlav mõiste kirjeldab olukorda, kus meie vaatenurgast asub Päikesele meist lähemal tiirlev planeet sellest võimalikult eemal. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev idapoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on märtsi teises pooles vaadeldav vahetult peale päikesetõusu läänetaevas ehk see paikneb Päikesest ida pool. Kuigi seda on võimalik näha silmaga, võib selle leidmine vajada alguses binoklit. Teleskoobis paistab see pisikese ühelt poolt valgustatud kettana.

Teistest Päikesesüsteemi planeetidest on märtsis silmaga nähtav vaid meile viimase poole aasta jooksul tuttavaks saanud Jupiter. Endiselt kõiki tähti ületava heledusega hiidplaneet asub õhtuti läänetaevas Jäära ja Lohe tähtkujude piiril ning loojub juba enne südaööd. Teleskoobis on võimalik ära näha selle neli suuremat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto - ning planeedi tumedamad pilvevöödid.

Kevad saab alguse 20. märtsil täpselt kell 3:06. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on kõikjal planeedil enam-vähem sama pikad. Tõeline ekviluks ehk võrdpäevsus saabub Eesti laiuskraadidele tegelikult juba paar päeva varem.

Head kevade algust!

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

 

 

 

esmaspäev, 11. märts 2024

Astronoomiaklubi astrofoto: Kooma galaktikaparv (Abell 1656)

Eelmise nädala kahel ööl sai pildistatud objekti või õigemini objektide kooslust, mis oma kauguse ja mõõtmetega ületab kõike, mida oleme seni oma teleskoobiga jäädvustanud. Jutt käib Berenike Juuste taustal asuvast Kooma galaktikaparvest (Abell 1656), mis asub meist umbes 322 miljoni valgusaasta kaugusel ja koosneb enam kui tuhandest gravitatsiooniliselt seotud galaktikast.

https://www.astrobin.com/full/1j3r9q/0/?mod=&real=

Parve tuuma moodustavad hiidelliptilised NGC 4889 ja NGC 4874, mis näevad fotol välja roosakate uduste pallidena. Need on arvatavasti minevikus paljude galaktikate liitumisel tekkinud hiidgalaktikad, mille mass ületab Linnuteed 10-15 korda ning mis sisaldavad triljoneid tähti. Nende orbiidil tiirlevad enamasti pisemad elliptilised galaktikad ja ka mõned spiraalgalaktikad.

Juba 1933. aastal näitas šveitsi astronoom Fritz Zwicky, et Kooma parve mass peab olema oluliselt suurem kui saab järeldada vaatlustest, kuna selle ümber tiirlevate galaktikate kiirus oli teoreetiliselt oluliselt suurem. Tänapäeval tuntakse taolist hüpoteetilist varjatud mateeriat, mis näib ümbritsevaga suhtlevat vaid läbi gravitatsiooni, tumeda aine nime all.
Kooma galaktikaparv moodustab koos Lõvi galaktikaparvega (Abell 1367) kokku umbes 3000 suuremat galaktikat sisaldava Kooma supergalaktikaparve, mis on omakorda niinimetatud Suure Seina nimelise superstruktuuri osa. Viimane koosneb lisaks Koomale Herkulese superparvest ning ulatub läbimõõdult 500-750 miljonit valgusaastat.
Meie asume oma pisikese galaktikaterühmaga Neitsi galaktikateparves, mis on tegelikult üks kõrvalharu palju suuremast Laniakea superparvest.
Foto kogusäriks tuli sekundi pealt 10 tundi.
Orion 8" Astrograph, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 120x300sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, Gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.