Kuu loojumas Maa taha

Huvitav foto või õigemini väljalõige fotost Jaapani ilmasatelliit Himawari 9 arhiividest, kus on näha Maa atmosfääris pannkoogiks moonutatud loojuvat Kuud. Taoline moonutus on põhjustatud ebaühtlasest valguse murdumisest Maa atmosfääris, mille määr oleneb atmosfääri muutuvast tihedusest ja temperatuurist.

Himawari 9 on 2016. aastast tiirelnud ümber Maa geostatsionaarsel (või geosünkroonsel) orbiidil umbes 35,7 tuhande kilomeetri kõrgusel ekvaatorist. Seal kulub sellel ühe tiiru tegemiseks ümber planeedi täpselt sama kaua kui planeedil ühe pöörde tegemiseks ning tänu sellele näeb see Maad alati ühest küljest. Satelliit pildistab tervet Maa ketast iga 10 minuti tagant ning selle andmed on asendamatud täpsete ilmaprognooside tegemiseks.

Antud hetk (180 kraadi pööratult) pärineb selle aasta 11. augustist, kell 03:40 UTC. Himawari 9 fotoarhiividest näeb seda siit: https://tinyurl.com/bdz5954v

Psyche pildistas Maad ja Kuud

Kaks aastat tagasi startis Marsi ja Jupiteri vahelise asteroidide vöö ja täpsemalt selles avastatud peamiselt metallidest koosneva Psyche nimelise asteroidi poole teele komosesond Psyche. Oma sihtmärgini peaks see jõudma 2029. aasta suvel.

Enne seda saab aga kauguses paistvate planeetide peal testida ja kalibreerida sondi kaameraid - täpsemalt instrumenti nimega Psyche multispectral imager ehk siis Psyche multispektraalne kaamera. Tegemist kahest identsest kaamerast ja nende ette käivatest filtritest koosneva instrumendiga, mis võimaldab taevakehadelt peegeldunud päikesevalgusest tuvastada erinevaid elemente ja ühendeid. Selle abil loodetaksegi Psyche koostist ilma sellel otseselt maandumata kindlaks teha.

Selle aasta alguses vaatlesid sondi kaamerad kauguses paistavat Marssi ja Jupiteri (vaata kommentaaridesse). Nüüd on kord jõudnud Psyche enda koduplaneedi ja selle hiidkuuni. Juulis tehtud fotod Maast ja Kuust tehti hetkel kui sond asus neist umbes 290 miljoni kilomeetri kaugusel ehk peaaegu kaks korda kaugemalt kui Maa ja Päikese vahemaa. Allolevalt fotolt on pilkases pimeduses säravat planeedi-kuu paari näha asuvat Jäära tähtkuju tähtede esiplaanil. Kuna me teame üsna hästi, et millistest elementidest meie planeedi ja Kuu atmosfäär ja pinnad koosnevad, sai selle põhjal veenduda, et instrument nende tuvastamisel töötab nii nagu peab.

220 kilomeetrise läbimõõduga Psyche avastati Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst juba 1852. aastal itaalia astronoom Annibale de Gasparise poolt. Tegemist on teadaolevalt kõige suurema ja massiivsema niinimetatud M-tüüpi ehk suuremalt jaolt metallist koosneva asteroidiga. Arvutused on näidanud, et Psyche koosneb vähemalt 60% ulatuses erinevatest metallidest, millest enamuse moodustab tõenäoliselt raud ja nikkel. Ülejäänu on kivine materjal.

Pikka aega arvati, et Pshyche võib olla ammuse pisikese protoplaneedi tuum, mis peale mõnd suuremat kokkupõrget paljusid väiksemaid kokkupõrkeid paljastus. Tänaseks on sellisest teooriast praktiliselt loobutud, kuna asteroidi tihedus on selleks lihtsalt liiga madal. Tõenäoliselt on õige vastus midagi keerulisemat ning just selle leidmisega asubki Psyche sond tegelema. Kusjuures tegemist on esimese korraga kui maise robotsondiga metallilist asteroidi uurida kavatsetakse. Hetkel on selle kohta teleskoobi- ja radarvaatlusega teada vaid selle mass, tihendus, mõõtmed ja umbkaudne kuju.

Kunstniku nägemus Psyche kosmosesondist Psyche asteroidi orbiidil.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 2,6 tonnine Psyche sond jõuab oma sihtmärgini 2029. aasta juulis. Enne seda sooritab see kiiruse kogumiseks lähedase möödalennu Marsist. Esialgu peaks Psyche samanimelise asteroidi orbiidil veetma kaks aastat, mille käigus tehakse kindlaks selle koostis ja kaardistatakse selle pind. Peamise teadusinstrumentatsiooni kõrval kannab Psyche niinimetatud Deep Space Optical Communications (DSOC) eksperimenti. Tegemist on katsejärgus sidetehnoloogiaga, kus sond suhtleb Maaga mitte läbi raadioside vaid läbi laserite. Selline süsteem lubab võrreldes senisega 10-100 korda kiiremat ühendust ning seega Maale edastada rohkem andmeid.

Uraani ümber avastati uus kuu S/2025 U1

Uraani rõngaste servas on avastatud tiirutamas uus kuu, mis tähendab, et kokku on neid jäähiiul nüüdseks teadaolevalt 29. Pisikuu, mis kannab hetkel veel tähist S/2025 U1, avastati James Webbi kosmoseteleskoobiga tehtud lähiinfrapunavaatlustega juba veebruaris, kuid nüüd tehti avastus teatavaks. Kokku kümmet fotot või säri, mis tehti Uraanist ja selle lähimatest kuudest umbes kuue tunni jooksul ning millelt näeb selgelt varasemalt tundmatu kuu liikumist, näeb animatsioonina all.

Uus kuu on pisikene, läbimõõdult vaid umbes kümmekond kilomeetrit ning see tiirleb Uraanile ja selle rõngastele väga lähedal. Planeedi atmosfäärist asub see umbes 31 tuhande kilomeetri kaugusel ning ühe tiiru tegemiseks kulub 9,6 tundi.

Uraani kuud, millest suurimad on Titania, Oberon, Umbriel, Ariel ja Miranda, on nime saanud William Shakespeare näidendites ja Alexander Pope poeemis "The Rape of the Lock" (ei julge seda eesti keelde tõlkida) mainitud tegelaste järgi. Erandiks on hetkel veel tähiseid kandvad vastaavastatud S/2025 U1 ja üle-eelmisel aastal 6,5 meetrise Magellan–Baade teleskoobiga avastatud S/2023 U 1. Nende ametlike tavanimede saatuse üle peab otsustama Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU).

Extremely Large Telescope (ELT) Tšiili öös

Öine foto Tšiilis asuva Cerro Armazones mäe tippu ehitatavast Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) teleskoobist, mis kannab lakoonilist nime Extremely Large Telescope (ELT) ehk tõlkes Ekstreemselt suur teleskoop. Tõepoolest, kui seni maailma suurimate teleskoopide peapeeglid on läbimõõdult olnud umbes kümmekond meetrit, siis ELT oma saab olema 39,3 meetrit lai. Sellega saab olema võimalik näha ümbritsevat universumit enneolematus lahutuses ning võib öelda, et ELT juhatab vaatlevaks astronoomiaks kasutava tehnika suurusjärgu võrra suuremasse ajastusse.

Tööd üle 3000 meetri kõrguse Cerro Armazonese otsas algasid juba 2012. aastal, esimene kivi observatooriumist asetati 2017. aastal ning umbes pool selle ehitustöödest valmisid 2023. aastaks. Teleskoobi "esimest valgust" ehk hetke, mil sellega saab esimest korda midagi vaadelda, plaanitakse praeguse seisuga 2029. aasta kevadeks.

Fotol ehitusjärgus oleva observatooriumi kõrguseks ja laiuseks on umbes 80 meetrit.

Autor: C. Letelier/ESO

Saturn ja Jupiter Astronoomiafestivalil 2025

Astronoomiafestival 2025 Jõgevamaal Udu talus algas eile. Alati võib veel liituda, sest lõpeb see alles pühapäeval. All paar jäädvustust eilsest õhtust hiidplaneetidest Saturnist ja Jupiterist. Esimest neist näeb öösiti päris kõrgel lõunataevas. Jupiter ja Veenus tõusevad vastu hommikut.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Taustkiirgus ja universumi kuju

Tekst: Tanel Tomson

Mis kujuga on meie universum? Igapäeva elus ei pruugi meile mõttessegi tulla, et universum võib olla mingisuguse kindla kujuga. Kosmoloogide jaoks on see aga tähtis küsimus, sest meie universumi kuju on universumi alguse, arengu ja lõpu peale mõtlema asudes oluline tegur.

Siinjuures peaks natuke kirjeldama, mida mõtleme kui räägime universumi enda kujust. Selleks on kolm võimalust: tasane, ümmargune ehk kinnine ja sadula kujuga ehk lahtine. Selle ettekujutamiseks peame universumi vähendama kahemõõtmeliseks pinnaks. Päris pilti me sellest endale teha ei saa, sest kogeme kõik maailma kolmemõõtmelisena ja kui universum on kuhugi suunas kõverdunud, siis seda neljamõõtmelises ruumis (nagu kahemõõtmeline paberileht mida me kõverdame oma kolmemõõtmelises ruumis).

Kahemõõtmelised kujutised kinnisest, lahtisest ja tasasest universumist.

Aga mida universumi kuju meile tähendab? Samamoodi nagu meie ümmargusel planeedil, kui sa liigud kinnises universumis piisavalt kaua otse siis jõuad lõpuks tagasi oma alguspunkti ja kui sul oleks kinnises universumis lõpmata võimas teleskoop, siis sa saaksid iseenda kukalt vaadata. Teine viis seda ette kujutada on mõelda kahele paralleelsele valguskiirele, mis kinnises universumis lähenevad (ja lõpuks lõikuvad) ja lahtises universumis üksteisest kaugenevad. Tasast universumit on kõige lihtsam ette kujutada, sest selles jäävad paralleelsed valguskiired jäävad paralleelseks ja iseenda kukalt teleskoobiga vaadata ei saa.

Aga mis kujuga on siis meie universum? Esimene teaduslik eksperiment universumi kuju mõõtmiseks algas 1997. aastal Antarktikas nimega BOOMERanG*. BOOMERanG kasutas õhupalli, et viia teleskoop kõrgele atmosfääri, mis seejärel tegi kahe nädala jooksul ringi ümber lõunapooluse samal ajal kaardistades Kosmilist Mikrolaine-taustkiirgust ehk reliktkiirgust**. Kuna on teada, et reliktkiirgus on pärit ligikaudu 380 000 aastat pärast suurt pauku, siis kogumid reliktkiirguse sees on piiratud gravitatsiooni levimis kiirusest (gravitatsioon levib valguskiirusel ja kuna reliktkiirguse tekkimise hetkel oli universum 380 000 aastat vana, siis üks tahes millise kogumi gravitatsiooni välja kõige kaugem ulatus sai olla 380 000 valgusaastat). Seega oli teadlastel võimalik teha ennustusi kõige suuremate kogumite (kogumite all mõtleme natuke tihedamaid ja kuumemaid kohti tolleaegses universumis) nurkläbimõõdu kohta meie taevas. Tasases universumis, kus paralleelsed jooned jäävad paralleelseks, ei ole meie pilt reliktkiirgusest moonutatud. Kinnises universumis on kogumite äärtest tulevad mikrolained lähenenud üksteisele ja seega maalt vaadates oleks nende nurkläbimõõt suurem. Lahtises universumis vastupidiselt oleks nende nurkläbimõõt väiksem.

BOOMERanG missioon alustamas Antarktikas. Missioon tegi kokku 2 lendu antarktikas 1998. ja 2003. aastal

BOOMERanGilt saadud tulemus ühtis kosmoloogide ennustusega tasasest universumist, tulemus mida veel kinnitas 2001. aastal missiooni alustanud WMAP kosmosesond, mis kaardistas terve taevas nähtava reliktkiirguse, mitte ainult lõunapooluselt nähtava osa. Seda, et universum on täpselt tasane, ei saa me aga väita. Võib olla, et kumerus on nii tühine, et me ei ole suutelised seda tuvastama. Sellegipoolest on nüüdseks kindel, et meie vaadeldav universum on väga lähedal tasasele universumile, kui mitte täiesti tasane.

BOOMERanGi poolt saadud kaardistus reliktkiirgusest

WMAPi missiooni poolt aasta jooksul kaardistatud reliktkiirgus.

*BOOMERanG ehk Balloon Observations of Millimetric Extragalactic Radiation And Geophysics. Tegelikult pandi just selline nimi, sest õhupall alustas ja lõpetas missiooni samast kohast, nagu bumerang.

**Kosmiline Mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus on pärit ajast kui universum jahtus ja mateeria hakkas plasmast moodustama lihtsamaid aatomeid. Äsja tekkinud aatomid ei suutnud enam kiirgust neelata ja kiirguse footonid hakkasid universumis levima. Enne aatomite teket universumi täitnud plasma oli valguse jaoks läbimatu ja seetõttu ei saa me reliktkiirgusest kaugemale minevikku näha (kuna valgusel on lõplik kiirus, siis kaugemale vaatamine on ka minevikku vaatamine).

Perseiidid Stonehenge'i kohal

Eelmise aasta 12. augusti öösel pildistatud vaade perseiidide meteoorivoolule Stonehenge'i kohal. Foto on tegelikult kokku pandud mitmest kaadrist, päris nii tihedalt neid näha ei oleks. Perseiidide meteoorivoolu kuuluvad "langevad tähed" näivad kõik välja kiirguvat Perseuse tähtkujust - sellest ka nende nimi. Kõveraks moonutab meteoorid fotol kaamera ees kasutatud lainurkobjektiiv.

Eelmisel aastal ei olnud taevast oma valgusega lämmatamas Kuu. Sellel aastal on paraku lood teisiti. Sellegipoolest tasub ka täna öösel välja minna ja näiteks lamamistoolis veidi taeva poole vaadata. Paarkümmend meteoori peaks tunnis ära nägema.

Foto autor: Josh Dury

Supernoova galaktikas NGC 7331

Juuli keskel avastati meist umbes 44 miljoni valgusaasta kaugusel asuvast spiraalgalaktikast tähisega NGC 7331 (Caldwell 30) uus supernoova. Uus on see muidugi vaid meie jaoks, kuna tegelik täheplahvatus pidi aset leidma nii umbes 44 miljonit aastat tagasi ja nii kaua kulus selle valgusel meieni jõudmiseks.

Heleduse muutumise ja selle spektri järgi kuulub supernoova tähisega sn2025rbs niinimetatud tüüp Ia täheplahvatuste hulka. Sellised supernoovad leiavad aset binaar- ehk kaksiksüsteemides, kus üks tähtedest on jõudnud oma elu lõppu ning sellest on alles jäänud tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kahe tähe omavaheline kaugus on piisavalt väike, võib tekkida olukord, kus veel "elusalt" tähelt hakkab valgele kääbusele voolama heeliumi. Kui selle tulemusel kasvab valge kääbuse mass umbes 1,44 Päikese massi juurde (Chandrasekhari limiit) plahvatab see supernoovana ning hävib täielikult. Kuna plahvatus toimub enam-vähem alati sama massi juures, on sellist tüüpi supernoovade absoluutne heledus praktiliselt identne ning lubab astronoomidel näiva heleduse alusel mõõta selle ja ühtlasi seda sisaldava galaktika kaugust.

Donn Milleri hiljutine foto galaktikas NGC 7331 süttinud supernoovast.

Meie sügisene foto galaktikast NGC 7331. Foto on tugevalt kropitud. Täissuuruses näeb seda siin: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=8w8bxt#gallery

Kuna uudised nii lähedaste supernoovade kohta levivad harrastajate seas kiiresti on paljud seda supernoovat ka juba pildistanud. Kahjuks meie nende hulka ei kuulu. Küll aga sai sama galaktikat pildistatud eelmise aasta septembri lõpus. Võrreldes nüüd meie vana foto mõne teise fotograafi uuega, torkab süttinud supernoova eriti hästi silma.

NGC 7331 on umbes Linnutee mõõtu spiraalgalaktika, mida peeti pikalt niiöelda Linnutee kaksikuks. Avastused aastatuhandevahetusel panid aga selle võrdluse kahtluse alla, kuna näib, et Linnutee on varbspiraalgalaktika ja NGC 7331 kuulub pigem klassikaliste spiraalgalaktikate hulka. Asub see meie taevas Pegasuse ja Sisaliku tähtkuju piiril ning augustiöödel tõuseb see võrdlemisi kõrgele lõunataevasse. Selle nägemine vajab aga võrdlemisi head ja valgusjõulist teleskoopi. Galaktika lähistel asub kaugem kuulus galaitkategrupp nimega Stephani kvintett, mille pildistas James Webbi teleskoop ühe oma esimese objektina.

Värske supernoova heleduseks on hetkel umbes mag +13 ehk võimsama teleskoobiga peaks nägema seda kui üht nõrka tähte teiste seas. Pole paha 44 miljoni valgusaasta kaugusel asuva võrdlemisi tillukese objekti kohta. Tulevate nädalate ja kuude jooksul hääbub see sarnaselt teiste supernoovadega lõpuks nähtamatuks.

Perseiidid ning Jupiteri ja Veenuse kohtumine taevas

Igaks juhuks tasub üle korrata, et kahe järgneva päeva öö- ja hommikutundidel on taevas vaadeldavad kaks üsna huvitavat astronoomilist sündmust. Neist esimeseks on Perseiidide meteoorivoolu tipuhetk ja teiseks Jupiteri ja Veenuse ühendus ehk üksteisele lähenemine. All neist natukene lähemalt.

Tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Seda seepärast, et kätte on jõudnud Perseiidideks kutsutud meteoorivoolu kõige magusam aeg, mis saavutab oma tipu eeoleval ja sellele järgneval ööl.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidid Linnutee esiplaanil. Foto: Petr Horálek

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 135 lasku tunnis. Seda aga nii-öelda ideaalsete vaatlustingimuste korral. Reaalsuses on tänavu neid tingimusi oluliselt segamas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu, mis paljud nõrgemad Perseiidid oma valgusega ära lämmatab. Sellele vaatama võiks tunnis ikkagi paar- kuni mõnikümmend heledamat meteoori ära näha.

Traditsiooniliselt on Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal kusagil Eestimaa nurgas aset leidnud astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud Astronoomiafestival. Sellel aastal jääb see tipu suhtes paar päeva hiljaks toimudes 14.-17. augustil. Sellegipoolest peaks ka sellel ajal Perseiidide tavapärasest tihedamalt taevas esinema. Sellel aastal toimub Astronoomiafestival Jõgevamaal Änkkülas Udu talus, looduskauni Kuremaa järve ääres. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, töötubadsid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Tulla võib nii enda teleskoobiga kui ka ilma.

Planetaariumiprogrammi Stellariumi kuvatõmmis eeoleval varahommikul (kell 4) avanevast vaatest idataevasse. Veenus ja Jupiter on seal üksteisele väga lähedal.

Teiseks huvitavaks sündmuseks eeloleval ööl on kahe väga heleda planeedi - Jupiteri ja Veenuse - ühendus ehk olukord, kus kaks planeeti mööduvad Maalt vaadates üksteisest väga lähedalt. Kõige parem on seda vaadata umbes kella 3-5 ajal hommikul idasuunas, kui kaht planeeti lahutab umbes üks nurgakraad. Planeete näeb üksteise lähedal veel mitu päeva pärast ühenduse tipphetke. Ehk siis vaatepilt on päris huvitav ka Astronoomiafestivali toimumise ajal.

Ürituse kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Maa infrapunas

Teel Merkuuri poole pidi NASA kosmosesond MESSENGER 2005. aastal sooritama möödalennu Maast (ja hiljem kaks Veenusest), et muuta oma kurssi kohtumaks Päikesesüsteemi väiksema ja kiirema planeediga, mille orbiidile see viimaks ka asus. Möödalennu ajal Maast testiti selle kaameraid ja muid instrumente.

Asudes umbes 100 tuhande kilomeetri kaugusel pildistas see Maad muuhulgas lähiinfrapunakiirguses, mis on antud fotol tähistatud punastes toonides ning mis kuulub suuremas osas Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvavatele vihmametsadele. Nimelt neelavad taimed suurt osa nähtavast valgusest, kuid peegeldavad suuremas osas tagasi nendele langeva infrapunakiirguse. See on üks põhjusi, miks metsade ja muu taimestiku hävitamine ning nende asendamine asulate, maanteede ja hõredate monokultuurpõldudega muudab planeedi energiabilanssi - muidu tagasi peegeldunud infrapunakiirgus ehk sisuliselt soojuskiirgus saab neelduda maapinnas ning soojendada seeläbi atmosfääri. Atmosfääri ennast soojendab suurel määral ka infrapunakiirgust neelav metaan, veeaur ja süsihappegaas. Nende sisaldus on atmosfääris inimtegevuse tagajärel üha kiiremal tõusuteel.

MESSENGER veetis Merkuuri orbiidil neli väga viljakat aastat. Nüüd on Merkuuri poole teel missioon Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Jaapani Kosmoseuurimisagentuuri (JAXA) koostöös, mis kannab nime BepiColombo. Merkuuri orbiidile peaks see teise taolise sondina jõudma järgmise aasta novembris.