Kaelakee udu

Hubble kosmoseteleskoobi foto meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel asuvast väga omapärasest udust PN G054.2-03.4, mis kannab tabavalt Kaelakee udu hüüdnime. Selle teke arvatakse olevat seotud kaksiktähesüsteemiga, kus kaks Päikese-sarnast tähte tiirlevad üksteisest vaid kusagil 7 miljoni kilomeetri kaugusel ning teevad üksteise ümber tiiru vaid 29 tunniga. Kui üks nendest tähtedest umbes 10 tuhat aastat tagasi* vanadusest punaseks hiidäheks paisus, neelas see teise tähe enda sisse. Selle jätkuv tiirlemine oma kaaslase hõredas sisemuses pani viimase pöörlema üha kiiremini, kuni selle ekvaatorilt lendasid välja hiiglaslikud gaasipilved, millest on nüüdseks moodustunud umbes 8 valgusaastat lai rõngakujuline "kaelakee". Kaksiktäht paistab fotol kaelakee keskel ühe tähena ning selle kiirgus ergastab kaugevat gaasi ja paneb selle helendama.

*igaks juhuks tasub märkida, et need 10 tuhat aastat on tekstis mõeldud meie vaatepunktist. Kui udu asub meist 15 tuhande valgusaasta kaugusel, siis tegelikult leidis see aset 25 tuhat aastat tagasi.

Punase Ämbliku planetaarudu

Oktoobri lõpus vaadeldi James Webbi kosmoseteleskoobiga meist umbes 3000–5000 valgusaasta kaugusel asuvat planetaarudu, hüüdnimega Punase Ämbliku udu. Kataloogitähiseks on sellel NGC 6537 ning selle laius on umbes 7 valgusaastat ehk peaaegu kaks korda rohkem kui vahemaa Päikese ja lähima teise tähe vahel. Asub see Amburi tähtkuju suunas.*

Nagu teised planetaarudud on ka see tekkinud siis kui päikese-sarnane täht on vesinikkütuse ammendudes paisunud punaseks hiidtäheks ning viimaks oma hõreda atmosfääri endast suurel kiirusel eemale heitnud. Kunagise tähe tihe ja ülikuum tuum - valge kääbus - ergastab energeetilises UV-kiirguses laiali hajuvat tähematerjali ning paneb selle heledama. Punase ämbriku udu südames peituva valge kääbuse pinnatemperatuur võib olla kusagil 250 000 - 500 000 kraadi, tehes selle ühe kuumima teadaoleva. Võrdluseks võib märkida, et meie silmipimestavalt heleda Päikese pinnatemperatuur on vaid 5500 kraadi.

Juhul kui paarkümmend tuhat aastat kestvaks planetaaruduks paisub üksik täht, on selle kuju enamasti ümmargune. Nii nagu see kõigi eelduste kohaselt saab olema umbes 7 miljardi aasta pärast meie Päikesega. Punase Ämbliku udu meenutab kujult aga pigem liivakella. Selle põhjuseks arvatakse, et tuhandeid aastaid tagasi surnud täht ei ole üksi, vaid selle orbiidil tiirleb teinegi täht. Kui algne täht paisus, rebis selle naabertäht selle küljest hõredat eemale paiskuvat materjali ning pillutas selle praegu nähtavale kujule. Kummagile poole planetaarudu keset - kus asub tolumketta poolt varjatult valge kääbus ja selle naaber - ulatuvad silmused on kumbki läbimõõdult kusagil 3 valgusaastat. Koosnevad need peamiselt molekulaarsest vesinikust ehk kahest omavahel seotud vesinikuaatomist keemilise valemiga H2.

Täissuuruses näeb Webbi fotot siit: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/potm2510a.jpg

*mõnest objektist rääkides mainime tihti ära, et millises tähtkujus see asub. See võib osadele lugejatele jätta mulje nagu oleksid tähtkujud mingisugused reaalsed tähtede grupid, mille osaks üks või teine objekt on. Rolli mängib siin kindlasti ka neid väga meelevaldsel moel pruukiva ebusu - astroloogia - elujõulisus isegi 21. sajandil. Tegelikkuses ei ole tähtkujud midagi muud kui ammuste inimeste fantaasia viljad, kes nägid taevasse vaadates heledamates juhuslikes tähemustrites oma igapäevast või mütoloogiast tuttavaid loomi, tööriistu või tegelasi. Amburi puhul on selleks näiteks kentaur (hobuse alakeha ja inimese ülakehaga mütoloogiline olend) Cheiron, kelle Zeus väidetavalt taevasse tõstis. Peaksime me tähtkujusid otsima, piiritlema ja nimetama täna, võiksid need kanda nimesid nagu "nutitelefon", "lennuk" või "tuumaseen". Astronoomia kasutab tähtkujusid vaid kui ajalooliselt mugavaid orientiire, kuna terve tähistaevas on jagatud 88 tähtkujuks, millest ükski ei kattu. Taevast ja tähtkujusid tundes on seega väga mugav neid mingi objekti esialgse suuna kirjeldamisel kasutada. Reaalsuses on tähtkujud aga pigem optilised illusioonid kui tegelikud struktuurid Linnutee sadade miljardite tähtede hulgas.

2025. aasta II superkuu

Eile, kell 15:19 oli Kuu Maa poole vaatav külg Päikese poolt täielikult valgustatud*, ehk Kuu oli "täis". Ühtlasi oli tegu aasta teise superkuuga. Selle aasta kolmandat ja viimast superkuud näeb 5. detsembril

Joonis Kuu kauguse muutusega (lainetav pidevjoon) ning täiskuu ja noorkuude hetkedega. Täiskuud on punased ringid, noorkuud ristid. Nagu näha, siis pole superkuude (ja mikrokuude) juures midagi enneolematut. Allikas: Vikipeedia/Lasunncty

Superkuuks nimetatakse olukorda, kus täiskuu juhtub hetkele, mil Kuu on oma elliptilisel ehk veidi väljavenitatud orbiidil Maale lähimas punktis või selle lähedal. Näiteks kaugeimas punktis asub ta meist 406 700 ja lähimas 356 500 kilomeetri kaugusel. Vahe on üle 50 000 kilomeetri ning tähendab, et võrreldes suurima kauguse ehk apogeega tundub kuuketas superkuu ajal 14 protsenti suurema läbimõõduga. Kuigi see ei tundu väga muljetavaldav ja silmaga on seda suhteliselt raske märgata, kaasneb sellega kuni 30 protsendine kasv Kuu näilises pindalas ja seega koguheleduses (pindala kasvab kiiremini kui läbimõõt). Seda hetke kui Kuu on täiskuu ajal Maast kaugemas otsas ehk paistab meile maksimaalselt pisikene, kutsutakse jällegi mikrokuuks.

All kuufotograaf Martin Välliku fotokollaaž kahest sellisest täiskuu ekstreemsusest - superkuust ja mikrokuust. Parempoolne Kuu on pildistatud eile, siis kui Kuu asus Maast 356 800 kilomeetri kaugusel. Vasakpoolne Kuu on pildistatud selle aasta 13. aprillil, kui see asus Maast 406 300 kilomeetri kaugusel ehk siis oli mikrokuu.**

Autor: Martin Vällik

Autori selgitus: "Kuu läbimõõt on 3475 km, seega näiv läbimõõt oli toona 0,49 kaarekraadi ja täna lausa 0,56 kaarekraadi ehk tänane on peaaegu 14% suurem! See toob kaasa palju heledama öömaastiku, mis on märgatav isegi pilvise taevaga - kui muidu on sügisöö pime ja tume (kui elad maal nagu mina, eksole), siis viimased ööd on vaatamata paksule pilvisusele silmnähtavalt valged."

*Kuu ei saa paraku kunagi olla Maalt vaadates 100% ulatuses valgustatud, kuna see eeldaks, et me asume täpselt Päikese ja Kuu vahel. Siis toimuks aga ju kuuvarjutus.

**Kuu ja Maa vahelist kaugust mõõdetakse ühe taevakeha keskmest teise keskmeni. Seega maapinnalt otse pea kohal asuva kuupinnani on peaaegu 8000 kilomeetrit lühem vahemaa kui tekstis mainitud.

Extremely Large Telescope (ELT) liigutas ennast

Maailma kõige suurema teleskoobi ehitusel on jõutud järjekordse märgilise verstapostini. Nimelt liigutati esmakordselt üht selle ust. Asja teeb eriliseks, et see üks uks kaalub ümmarguselt 650 tonni. Selle sisse on ehitatud metallist läbikäiguteed, ventilatsiooni- ja kliimaseadmed ja palju muud tehnikat. Lisaks peavad need uksed liikuma piisavalt sujuvalt, et mitte segada vibratsioonidega juba mõne aasta pärast tööd alustava observatooriumi ülitäpseid vaatluseid. Observatooriumi kuppel (mis peab tulevikus ka tähistavaga kaasa pöörlema) on umbes 80 meetrit kõrge ja 93 meetrit lai.

Valminult tohutu 39,3 meetrise peapeegliga Extremely Large Telescope (ELT) ehitusega Tsiili Cerro Amazonase mäe tippu alustati juba 2017. aastal. Tänu suurusele suudab ELT valminult koguda umbes 100 000 000 korda rohkem valgust kui inimsilm, mida on kusagil 10 korda rohkem kui seni maailma suurimad optilised teleskoobid. Olles varustatud tehnika viimase sõna hulka kuuluvate adaptiivse optika süsteemidega, peaks see suutma universumit näha 15 korda teravamalt kui Hubble kosmoseteleskoop. See lubab sellel valminult pildistada otseselt meile lähimaid eksoplaneete ja analüüsida nende atmosfääre.

Observatooriumi "esimene valgus" on plaanitud 2029. aasta märtsiks ning selle teadustöö peaks algama 2030. aasta lõpus.

Video allikas: European Southern Observatory (ESO)

Kuuvarjutus ja kaksikheeliks

Loodetavasti on veel meeles, et 7. septembril oli meie maalt üle pika aja vaadeldav täielik kuuvarjutus. Sama varjutus oli muuhulgas nähtav ka Aasias. Allpool näeb suurepärast fotot sellest samast varjutusest selle tipul - hetkel, mil täiskuuvalguse kadumine lubas mõneks ajaks näha tähistaevast kogu selle hiilguses. Foto on jäädvustatud Sise-Mongoolias asuvast Mingantu vaatlusjaamast ning selle autor on Chunlin Liu.

Lainurkkaameraga tehtud foto ülemises osas on näha punakat Kuud, millele langes Maa vari. Punakas värvus tuleneb asjaolust, et isegi täieliku varjutuse ajal jõuab Kuu pinnani veidi päikesevalgust, mis on hajunud Maad ümbritsevas atmosfääris ja värvunud päikeseloojangupunaseks. Fotot läbib kaks jutti, mis moodustavad otsekui kaksikheeliksi. Neist esimene ja võimsam on meie kettakujulise Linnutee hele riba, mis tekib sadade miljardite tähtede kumulatiivsest kumast. Selles kumas on fotol näha punaselt hõõguvaid udukogusid ja molekulaarvesinikupilvi - paiku, kus galaktika loob uusi tähti. Kaameraobjektiivi omapära väänab Linnutee riba vasakus nurgas ebaloomulikult kõveraks.

Teine, oluliselt nõrgema heledusega riba kuulub sodiaagivalgusele. Tegemist on Päikesesüsteemi tasandil leiduva ülipeene tolmuga, milles päikesevalgus hajub. Sodiaagivalgust on kõige paremini näha kevadel ja sügisel väga pimedates paikades. Silmaga paistab see otsekui horisondilt taeva poole ulatuv kolmnurkne helendus, kuid pika säriajaga fotodel ulatub see nõrga kitsa ribana üle kogu taeva. Linnutee ja Päikesesüsteemi ekliptikas asuv sodiaagivalgus paiknevad omavahel umbes 60-kraadise nurga all.

Fotolt leiab veel mitmeid huvitavaid objekte ja nähtusi. Näiteks paistab heleda pisikese kettana peaaegu foto keskel meie naabergalaktika Andromeeda, sellest paremal ja allpool sinine Plejaadide täheparv. Foto alumises servas särab planeet Jupiter ja Saturni võib näha heledama tähena, liikudes varjutatud Kuust kella viie suunas. Fotot raamib ülevalt ja alt vikerkaarevärviline ja laineline ööhelendus, mis tekib siis, kui Päikese ultraviolettkiirguse mõjul ergastatud või ioniseeritud aatomid ja ühendid atmosfääris öö jooksul oma algsele olekule naasevad. Selle käigus kiirguvad erineva lainepikkusega ehk värvusega footonid. Näiteks punast valgust kiirgavad niinimetatud hüdroksiidi (OH) ioonid umbes 85 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Oranži ja rohelise valguse eest vastutavad naatriumi ja hapniku aatomid, mis asuvad veidi kõrgemal.

Parim madalasageduslik raadiokujutis Linnuteest

Inimloomadena oleme harjunud meid ümbritsevat maailma nägema ühes elektromagnetkiirguse väga kitsas lainepikkuse vahemikus (umbes 380-750nm), mida kutsutaksegi arusaadavatel põhjustel nähtavaks valguseks. Kui sellest vahemikust liikuda lainepikkuse suhtes lühema poole, siis kohtame kõrgema energiaga UV-, röntgen- ja gammakiirgust. Pikemate lainepikkuste poolel asuvad vahemikud, millele oleme nimeks andnud infrapuna(soojuskiirgus), mikrolained, radarilained ning lõpuks raadiolained.

Astronoomias üritatakse tuttava nähtava valguse kõrval "vaadata" meid ümbritsevat universumit kõigis elektromagnetkiirguse vahemikes. Sellel on kaks peamist põhjust. Esiteks on erinevad objektid või protsessid heledamad erinevates elektromagnetkiirguse vahemikes. Näiteks kuni mõnesaja kraadine objekt ei kiirga praktiliselt üldse nähtavat valgust, aga see-eest infrapunakiirgust. Meie Päike kiirgab praktiliselt tervet elektromagnetkiirgusespektrit, kuid heledam on see just nähtavas valguses. Teiseks levivad erinevad lained keskkonnas erinevalt. Näiteks tähtedevahelisest tolmust ei paista nähtav valgus eriti hästi läbi (mõtelgem näiteks suitsule või liivatormidele), aga see-eest infrapunakiirgus paistab.

Eriti hästi paistavad sellest aga läbi aga raadiolained. Paraku on raadiolained võrreldes nähtava valgusega oluliselt pikema lainepikkusega (millimeetritest kilomeetriteni), mis tähendab, et hea lahutusvõime ehk pilditeravuse saavutamiseks peavad raadioteleskoobid olema optilistest teleskoopidest oluliselt suuremad. Lisaks nõuab raadiolainetest arusaadava pildi kokku panemine väga suurt arvutusvõimsust. Teisalt ei pea raadioteleskoopidega vaatlemiseks ootama ei pimedust ega selget ilma.

Nüüd on Austraalias asuva Rahvusvahelise Raadioastronoomia Keskuse (ICRAR) astronoomid hakkama saanud suurima madalsagedusliku raadiokujutisega lõunapoolkeralt nähtavast Linnuteest. Kusjuures see on värviline. Värve oleme harjunud seostama eelkõige nähtava valgusega, kus need tähistavad erinevaid lainepikkuseid. Raadiolainetest kokku pandud kujutisel tulevad värvid erinevatest raadiolainepikkustest.

Murchison Widefield Array (MWA) nimeline raadioteleskoop, mis koosneb umbes 3 kilomeetrit laiale alale paigutatud 4096-st ämblike meenutavatest antennidest. Allikas: https://www.icrar.org/gleam-x-galactic-plane/

Raadiokujutis on kokku pandud 2013-2014 ja 2018-2020 aastatel tehtud vaatlustest Austraalias asuva Murchison Widefield Array (MWA) nimelise raadioteleskoobiga, mis koosneb umbes 3 kilomeetrit laiale alale paigutatud 4096-st ämblike meenutavatest antennidest. Vaatlused tõlkis optiliseks kujutiseks Curtini Ülikooli doktorant Silvia Mantovanini, kellel kulus selleks 18 kuud ja ligi miljon superavutite protsessoritundi. Eelnevat sarnast raadiokujutist ületab see tundlikuse poolest kümme, lahutusvõime ja suuruse poolest kaks korda.

Kujutisel on näha tervet lõunapoolkeralt avanevat Linnutee tasandit, sealhulgas selle tihedat keset. Sellel paistavad sajad ümarad supernoovajäänukid (punakalt) ja noori tähetekkepiirkondi ümbritsevad gaasikogumid (sinised). Kokku on kujutisel esindatud kusagil 98 tuhat raadioallikat, mille hulka kuuluvad ka kauged pulsarid (neutrontähed), planetaarudud ja raadiokiirguses heledad galaktikad. Kui kujutist võrrelda sama vaatega nähtavas valguses, saab raadioastronoomia eelis loodetavasti ilmselgeks.

Avaldatud raadiokujutis üleval ja nähtavas valguses kujutis all. Allikas: https://www.icrar.org/gleam-x-galactic-plane/

Raadiovaatluse suund meie asukohast Linnutee galaktikas. Allikas: https://www.icrar.org/gleam-x-galactic-plane/

4MOST teleskoop nägi esimest valgust

Astronoomias tähistab termin "esimene valgus" hetke kui mõni uus teleskoop, observatoorium või vaatlusprogramm teeb oma esimese vaatluse. Tihtipeale on selle eesmärgiks terve süsteemi valmisolekut testida. Oktoobri keskel saabus "esimene valgus" Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) Tšiilis asuvasse 4-meetrisesse Multi-Object Spectroscopic Telescope (4MOST) teleskoopi, mille loomisel on kaasa löönud ka Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadlased.

4MOST vaatlusprogramm kasutab ära Tšiilis asuvat 4,1 meetrist ja väga laia vaateväljaga teleskoopi VISTA, mille fokaaltasandisse (tasand, kuhu teleskoobi poolt kogutud valgus fookusesse jõuab) on paigaldatud 2436 inimese juuksekarva paksusega võrreldavat optilist fiibrit. Kuusnurkses asetuses ja mingil määral individuaalselt liigutatavad fiibrid on omakorda ühendatud spektrograafidega - optiliste seadeldistega, mis suudavad fiibrisse langevat valgust lahutada spektriteks. Neid spektreid uurides on võimalik öelda kauge objekti (või objektide kogumi) temperatuuri, keemilist koostist, suhtelist liikumiskiirust ja palju muud.

VISTA teleskoobi skeem koos 4MOST instrumentidega.

4,1-meetrine VISTA teleskoop Tšiilis Paranali observatooriumis.

VISTA teleskoop suudab tänu oma laiale vaateväljale näha taevas ala, mille laius on umbes viis täiskuud. Selle ala sisse jäävad tuhanded Linnutee tähed, kauged täheparved ja veelgi kaugemad galaktikad ja kvasarid. Kui niiöelda tavalise spktrograafiga opereerides peaks igale objektile keskenduma eraldi, suudab 4MOST tänu tuhandetele pisikestele kiududele samaaegselt mõõta üle 2400 objekti spektri. Iga selline vaatlus võtab aega umbes 10-20 minutit, mis tähendab, et ainuüksi esimese viie aasta jooksul suudab 4MOST luua kataloogi üle 25 miljoni lõunataeva objekti spektrist. Terve vaatlusprogrammi kestvuseks planeeritakse aga 15 aastat.

Nii paljude objektide spektrite ja seega nende füüsikaliste omaduste mõõtmisel on mitu olulist eesmärki. Näiteks viimase 12 aasta jooksul mõõtis Euroopa Kosmoseaegntuuri Gaia satelliit enneolematult täpselt ära ligemale 1,7 miljardi Linnutee tähe asukohad, kaugused ja nende liikumised vaatlussuunaga risti. 4MOSTI spektrite abil saab aga ära mõõta paljude miljonite tähtede kiirused pikki vaatlussuunda. Neid kahte mõõtmist kombineerides saab teada nende tähtede reaalsed liikumised, mis annavad võimaluse koostada täpseid Linnutee kolmemõõtmelisi tähekaarte. Sarnaselt on saksa eROSITA röntgensatelliit suutnud kaardistada sadade tuhandete kaugete galaktikaparvede ja kvasarite (noored aktiivsed galaktikatuumad varajases universumis) asukohad taevas. 4MOSTI abil saab nüüd kindlaks teha nende samade objektide kaugused. See kõik pakub senisest oluliselt paremat ettekujutust tumeda energia rollist ja suurusest meie universumi arengus. Lisaks sellele suudab 4MOST mõõta noovade, supernoovade ja näiteks aktiivsete mustade aukude spektreid.

Teleskoobi fokaaltasandis asuv 2436 fiibrist koosnev võrgustik. Igat fiibrit saab mingil määral liigutada, et see saaks jäädvustada konkreetse objekti spekri.

4MOSTI esimene vaatlus Skulptori galaktika ja kerasparv NGC288 lähistele. Iga värviline täpp on üks jäädvustatud spekter. Erinevad värvid tähistavad erinevate objektide kategooriaid. Kahel pool näited jäädvustatud spektritest.

Kuna 4MOSt näeb korraga väga erineva iseloomuga objekte, on selle vaatluste võimalikult optimaalne planeerimine (millal ja kuhu vaadata?) olnud võrdlemisi suur matemaatiline probleem. Just selleks vajalike algoritmide välja töötamisega ongi viimased aastad tegelenud Eesti astronoomid Elmo Tempel ja Taavi Tuvikene. Kokku on 4MOSTIga seotud ligi 700 teadlast 30-st teadusasutusest.

Vaatlusprogrammi ametlik osa peaks algama millalgi järgmise aasta kevadel. 18. oktoobril oli aga pidulik hetk, kui valminud teleskoop suunati esmakordselt taevasse Skulptori galaktika ja kerasparv NGC288 lähistele ning talletati esimesed spektrid.

4MOSTi ehitusest ja eesmärkidest kirjutas paar aastat tagasi pikemalt Elmo Tempel ajakirjas Horisont. Artiklit saab lugeda siit: https://teadus.postimees.ee/.../4most-jargmise-polvkonna...

All ülevaatlik video 4MOST esimesest valgusest. Allikas: ESO

Moskva kohal nähti rohelist meteoori

Eile (27. oktoobri) varahommikul nähti ja jäädvustati Moskvast üle taeva lendavat väga heledat rohekat tulekera. Hetkel ei ole teada, kas tegemist oli mõne kogukama meteoorkehaga või näiteks orbiidilt atmosfääri sisenenud kosmoseprügiga. Seda viimast võimalust näib toetavat tulekera võrdlemisi madal kiirus ning roheline värv, mis annab aimu selle suurest nikli sisaldusest. Niklit kasutatakse kosmosetehnoloogias. Samuti leidub niklit niinimetatud nikkel-raud meteoriitides, kuid need on võrdlemisi haruldased ning reeglina ka kiiremad. Siiani pole teateid, et kas sellest ka midagi järgi jäi ning maapinnale jõudis.

Komeedi eest lendas läbi meteoor

Hämmastavad fotod komeedist C/2025 A6 Lemmon ei taha kuidagi lõppeda. Reedel õhtul õnnestus kolmel astrofotograafil korraga jäädvustada väga haruldane hetk, kui nende poolt kaugjuhitud teleskoopide perspektiivist kihutas umbes 92 miljoni kilomeetri kaugusel asuva komeedi eest läbi üks heledam meteoor. Maa atmosfääri ülakihtides kilomeetreid sekundis liikuv kivikild jättis endast maha ioniseeritud hapniku jälje, mis helendab fotol kollakalt ning väändub otsekui madu, saades tuules viimaks minema hajutatud. Komeedi ja meteoorijälje kauguste vahe on umbes miljonikordne, kuid fotodel näivad need olevat justkui üksteise kõrval.

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Foto autor: Massimo Penna

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Tähed on fotolt digitaalselt eemaldatud. Foto autor: Gianluca Masi

Fotod on tehtud Virtual Telescope Project nimelisest observatooriumist Itaalias Manciano linna lähistel. Tegemist on mitut erinevas suuruses teleskoopi sisaldava observatooriumiga, mida saab rentida ja juhtida läbi interneti.

Observatooriumi koduleht: https://www.virtualtelescope.eu/

All aegvõte komeet C/2025 A6 Lemmonist ning selle eest läbi kihutanud meteoori ja selle ioonsaba hajumisest. Enamus heledaid triipe klipis on satelliidid. Autor: Danilo Pivato

Astronoomiaklubi astrofoto: Kolmnurga galaktika (M33)

Eelmise nädala kolmel selgel ja kuuvabal ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 12 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud (suurim NGC 604 ulatub läbimõõdult 1500 valgusaastat) ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/yvvd54/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367x120sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight, PS.