Päikesel on väga suured laigud

Kui pilvi poleks ja päike paistaks, siis võiks lähipäevadel läbi keevitusmaski või päikesevarjutuseprillide vaadates näha Päikesel silmaga eristavaid tumedaid laike*. Tegemist on päikeselaikudeks või päikeseplekkideks kutsutud piirkondadega, mis on ümbritsevast Päikese pinnast veidi jahedamad ja seega tumedamad.

Hetkel on Päikese lõunapoolkeral näha kaht väga suurt päikeplekigruppi tähisega 4296 ja 4294. Meie planeeti ületavad need oma ulatusega mitmeid ja mitmeid kordi. Siis kui need asusid veel meie jaoks Päikese "tagumisel" küljel, märkas neid isegi marsikulgur Perseverance, kes pildistab regulaarselt sealses taevas paistvat päikeseketast eesmärgiga prognoosida planeedi atmosfääris leiduva tolmu kogust.

Täna (03.12) NASA SDO nimelise päikeseobservatooriumi foto Päikesest ja sellel asuvatest plekkidest. Igale plekile või nende grupile on antud eraldi tähis. All paremas nurgas on Maa ja Jupiteri mõõtkavalised suurused.

Kuna Päike pöörleb, jõuavad need päikeseplekkide grupid peagi meie planeediga kohakuti. Kui siis peaks neist alguse saama mõni päikesepurse, saadetakse meie suunas teele hulk laetud osakesi (prootonid ja neutronid). Maa magnetväljaga kohtudes saavad need osakesed kinni püütud ning suunatud planeedi poolustele, kus suurel kiirusel atmosfääriga põrkudes tekitavad need virmalisi. Mida võimsam purse, seda rohkem osakesi ning seda võimsamad ja madalatele laiuskraadidele ulatuvad on nähtavad virmalised. Eks neid virmalisi ole viimastel aastatel nähtud ka...

Kui purse on võimas, võib Maa magnetväljaga kohtuv päikesetuul mõjutada seda viisil, mis paneb selle muidu võrdlemisi ühtlase fooni tugevalt kõikuma. Sellist olukorda nimetatakse geomagnetiliseks tormiks. Magnetvälja kiire ja tugev kõikumine tekitab paraku pikkades elektrijuhtides (nagu näiteks sadu või tuhandeid kilomeetreid pikad kõrgepingeliinid) elektrivoolu. Kuna elektrisüsteemid ei ole sellisteks juhuvooludeks mõeldud, võivad magnettormid põhjustada alajaamade rikkeid, ülekuumenemisi ja isegi nende süttimist. Häiritud ja isegi pöördumatult kahjustatud võivad saada ka Maa orbiidil asuvad kõikvõimalikud satelliidid (GPS, side).

Teadaolevalt kõige võimsam nüüdisaegne geomagnetiline torm leidis aset 1859. aasta 1.-2. septembril, kui muidu pooluste lähistel esinevaid virmalisi oli näha isegi Mehhikos ja Hawaiil. Toonane algeline telegraafisüsteem kukkus võimsa tormi tulemusel kokku, liine kandvad postid pildusid sädemeid ning operaatorid said telegraafidest tugevaid elektrilööke. Tormi on hakatud seda kirjeldanud inglise astronoom Richard Carringtoni järgi kutsuma lihtsalt Carringtoni sündmuseks.

Arvatakse, et Carringtoni sündmuse põhjustas ühelt Päikesel asuvast eriti suurest päikeseplekigrupist alguse saanud eriti võimas päikesepurse, mis sattus juhuslikult tabama täpselt meie planeeti. Kui telegraafiliinid välja arvata, siis suurt ja keerukat vooluvõrku meil toona veel ei olnud. Tänu sellele oli Carringtoni sündmuse mõju inimeste igapäevale võrdlemisi väike. Kui sama asi juhtuks täna, oleks tulemus hoopis midagi muud. Igaüks võib ju ise ette kujutada, et milline mõju meie elule kui vool ei läheks ära mitte paariks tunniks vaid võib-olla päevadeks ja nädalateks ning seda mitte üksikutes taludes ja külades, vaid tervetes linnades.

1859. aastal Richard Carringtoni poolt üles joonistatud päikeseplekigrupi mõõtkavaline visand (hallilt) võrdluses antud plekkidega.

2003. aastal olid Päikesel veelgi suuremad plekid. Allikas: Richard Carrington / NASA / SpaceWeather.com

Õnneks on Carringtoni mõõdus tormid väga haruldased ning mingil määral on selleks ka ette valmistatud - satelliidid on varjestatud ja elektrisõlmedes on varukomponendid. Lisaks ei tabaks see meid päris ootamatult, vaid meil oleks tänu päikeseobservatooriumitele vähemalt paarikümne tunnine hoiatus sellise purske toimumisest ja saabumisest.

Mainime Carringtoni sündmust vaid põhjusel, et iga kord kui Päikesele ilmub mõni suurem päikeseplekk, kiputakse internetis sellest võib-olla liiga maailmalõpuhõngulises võtmes rääkima.

*kui mõni antud postituse lugeja viibib kusagil selge taevaga paigas, siis soovitame igal juhul päikeseplekke enda silmaga vaadata. Kui keevitusmaski või spetsiaalseid prille pole, siis lühikest aega võib Päikest vaadata ka näiteks läbi laserplaatide (kui neid veel leiab) või läbi mitme päikeseprilli klaasi. Mõnikord on ka päikeseloojakud ja -tõusud sellised, et päikeseketta vaatamine otseselt valus pole. Südapäevast päikest aga palja silmaga vaadata ei soovita - valuaisting ja pisarad on mugavaks märgiks, et head see silmadele ei tee.