Kolmapäev, 7. aprill 2021

Kuuvikerkaar

Kas teadsite, et vikerkaare tekkeks looduses ei ole alati vaja Päikest, vaid teatud juhtudel piisab selleks ka Kuust? Kuna Kuu peegeldab kusagil vaid 12 protsenti sellele langevast päikesevalgusest, paistavad kuuvikerkaared silmale valged (värvide nägemiseks peavad silmapõhjas aktiveeruma kolvikesteks kutsutud retseptorid) ning klassikalised spektrivärvid tulevad nende puhul nähtavale alles pika säriajaga tehtud fotodelt.

Kuigi kuuvikerkaare teke töötab täpselt samasugusel põhimõttel kui tavaliste (päikese)vikerkaare puhul*, nõuavad kuuvikerkaared ilmumiseks palju haruldasemaid tingimusi. Esiteks võiks Kuu olla täielikult valgustatud või sellele lähedal. Teiseks peaks täiskuu asuma sellise vikerkaare tekkeks taevas suhteliselt madalal (alla 42 kraadi) ning kolmandaks võiks taevas olla võimalikult pime. Kuna täiskuu tõuseb samal ajal kui Päike loojub (Kuu ja Päike on selle ajal üksteisest ju 180 kraadi teisel pool) saavad kuuvikerkaared tekkida vaid kusagil kaks-kolm tundi peale päikeseloojangut või sama palju enne päikesetõusu. Lisaks sellele kõigele on muidugi vaja veepiiskasid, milles kuuvalgus murduda, peegelduda ja erinevateks lainepikkusteks ehk värvideks saaks jaguneda - näiteks vihm või kosest alla langev vesi.

Nende tingimuste tõttu on mõnedes paikades on kuuvikerkaarte teke sagedasem kui mujal. Näiteks Niagara ja Yosemite jugade juures USAs, Viktoria joa lähistel Aafrikas, Hawaii saarestikus Vaikses Ookeanis ja Costa Rica pilvemetsades, kus nn. jõulutuuled toovad Kariibi merelt pidevat uduvihma mandrile. Viimases paigas võib kuuvikerkaart näha pea iga täiskuu ajal. Eesti laiuskraadidel on kuuvikerkaare tekkeks soodsamad olud suve lõpus ja sügisel, kui öötaevas on piisavalt pime ja täiskuu selles väga kõrgele ei tõuse.
Kuigi vikerkaare tekke teaduslik seletus pidi ootama teadusrevolutsiooni (tegelikult olid sellele päris lähedal juba 10. sajandi Hiina ja 12. sajandi araabiamaade mõtlejad), on neid esmapilgul müstilisi nähtusi märgatud ja võib-olla isegi kardetud ilmselt aegade algusest. Esimene kuuvikerkaare mainimise au kuulub Antiik-Kreeka filosoof ja polümaat Aristotelesele, kes kirjeldas neid oma 2370 aastat tagasi ilmunud raamatus Meteoroloogia.
Kuuvikerkaare ei tohiks segi ajada kuupärja või taraga - vikerkaarevärvilise ringiga Kuu ümber, mis tekib valguslainete paindumisest veepiiskade või jääkristallide taha (difraktsioon). Kuuvikerkaar (nagu ka tavaline vikerkaar) tekib alati valgusallikast 180 kraadi eemal.
*Vikerkaare tekke mehhanismide kohta saab põgusa ülevaate Vikipeediast (millegipärast ei suutnud me paremat eestikeelset seletust leida. Kui see siiski eksisteerib, siis andke sellest teada): https://et.m.wikipedia.org/wiki/Vikerkaar
All mõned valitud fotod neist haruldastest nähtustest... andke teada oma lemmikust.

Don Smith, Niagara falls

Stephane Vetter, Island

Andy Walker, USA

Massimo, Hawaii

Theresa ja Dar Tanner, Austraalia

Wally Pacholka, Hawaii

Thierry Legault, Austraalia

Arne Kaiser, Hawaii



Rogelio Bernal Andreo, Hawaii

Don Smith, Yosemite


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar