Fotod komeedist C/2025 A6 (Lemmon)

Nagu arvata, siis kihab sotsiaalmeedia fotodest ja videotest, millel selle sügise kuulus komeet C/2025 A6 (Lemmon). Vähemalt meie sotsiaalmeedia, mille algoritmid on häälestunud ilmselt päris tugevalt astronoomia poole. Neist mõnda erilisemat välja valida on üsna raske ülesanne, aga midagi on jäi silma küll.

Kuigi Eesti kohal on lähipäevad (ja võib-olla lähinädalad) pilvised, muutub komeet Lemmon veel paar päeva Maa taevas heledamaks. Seda põhjusel, et kuigi teisipäeva hommikul saavutas see lähima punkti Maale ning nüüd see pidevalt kaugeneb, läheneb see samas Päikesele. Päikesele lähemal on komeedi koomas ja sabas hajunud valgus intensiivsem ning komeet paistab isegi veidi kaugemal kokkuvõttes heledam. Seega neil, kes parasjagu viibivad madalamatel ja selgematel laiuskraadidel, tasub seda taevast veel selle nädala õhtutel kindlasti otsida.

Arvata võib, et komeedifotosid tuleb veel ja veel...

Hea tabamus Kaliforniast, kus on korraga näha vasakul komeeti C/2025 A6 (Lemmon) ja paremal üht suuremat sorti meteoori. Neid kahte väga erinevat tüüpi objekti või nähtust aetakse just fotodel omavahel segi. Kui komeet on kilomeetreid lai jäine keha, mille puhul me näeme tegelikult kümneid tuhandeid kilomeetreid laia gaasikesta (koomat) ja miljoneid kilomeetreid pikka saba, siis meteoor on pisikene kivikillukene, mis Maa atmosfääris ära põleb. Kahe objekti kauguste erinevus on meeletu. Komeet asub antud fotol vaatlejast ligemale 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Meteoor seevastu kusagil sajakonna kilomeetri kaugusel.

Autor: Henry Lee

Poolest sajast pika säriajaga fotost kokku pandud komposiitfoto komeedist C/2025 A6 (Lemmon) Slovakkias asuva Kõrg-Tatra mäestiku kohal. Fotol on hästi eristavad komeedi kaks saba, mille vaheline nurk lähipäevadel ja -nädalatel üha suureneb. Pikem ja sinisem saba on komeedi niinimetatud ioonsaba, mille põhjustajaks on päikesetuul ja valgusrõhk, mis komeedi küljest lahti aurustunud gaasiaatomeid ja -ioone endast eemale puhub. Ioonsaba on komeedil alati suunatud Päikesest eemale. See tähendab, et Päikesest näiteks eemaldudes kihutab komeet "saba-ees". Teist, fotol laiemat ja hajusamat saba kutsutakse komeedi tolmusabaks ning see koosneb komeedi jääst vabanenud tolmuosakestest. Tolmusaba erinev suund on tingitud sellest, et Päikese valgusrõhk mõjutab raskemaid tolmuosakesi nõrgemalt kui kergeid gaasiosakesi. Et komeedi periheeli (Päikesele lähim punkt) lähenedes kõverdub selle trajektoor üsna tugevalt, järgivad kerged tolmuosakesed mingil määral selle eelnevat sirgjoonelisemat orbiiti.

Autorid: Tomáš Slovinský ja Constantine Themelis

Üleval 1163 kaadrist koosnev aegvõte komeedi C/2025 A6 (Lemmon) loojumisest Californias Salidase linna ümbritsevate Antero ja Princeton mäe taha. Aegvõttel on näha sadu lennukeid, helikoptereid ja satelliite. Kui pingsalt vaadata, siis on videost näha ka komeedi enda liikumist tähtede suhtes. Kihutab see hetkel planeetidevahelises ruumis peadpööritavad 50 kilomeetrit sekundis.

Autor: Lars Leber

Kaks komeeti ja orioniidide meteoorivool

Eelolevaks kuuvabaks ööks lubatakse pea terve Eesti kohale peaaegu täiesti selget ilma. Oktoobri teise poole kontekstis võib see tähendada, et järgmist selget ööd ei tule võib olla mitu nädalat. Õnneks on just täna õhtul ja ööl taevas ka üht-teist toimumas.

Kohe siis kui taevas on korralikult pimenenud (umbes 20 ajal) tasub binokliga kammida madalal läänes väga heledalt särava tähe Arktuuruse kohal paistvat taevast. Seal, tähest umbes väljasirutatud rusika jagu kõrgemal, peaks paistma üks häguste piirjoonte ja sabaga objekt, milleks on komeet C/2025 A6 (Lemmon). Kui binokliga on see üles leitud, siis võib olla võimalik seda isegi silmaga eristada. Lemmon saavutas ööl vastu tänast oma lähima punkti Maale (90 miljonit kilomeetrit), mis tähendab, et selle vaatlemiseks on täna praktiliselt parim õhtu. Kui õhtul komeeti ei näe, siis järgmiseks võimaluseks on seda vaadata umbes poole seitsme ajal hommikul madalal kirdes, kui see asub Arktuurusest kümmekond kraadi vasakul.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

Kusjuures lähima punkti Maale saavutas eile teinegi hele komeet C/2025 R2 (SWAN), mis asub meist sel hetkel umbes 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Ehk siis kaks korda lähemal kui Lemmon. Paraku on selle heledus ka kolm korda madalam. Aga binokliga tasub seda peale pimeduse saabumist madalalt lõunakaarest siiski otsida. Täna õhtul paistab see heledast tähest Altairist kusagil kakskümmend kraadi (kaks väljasirutatud rusika laiust) madalamal.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) pildistatud septembri keskel. Autor: Team Ciel Austral

Kolmandaks tänaöiseks vaatamisväärsuseks on iga-aastase orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini. Selleks aastaks siiski midagi erilist ei ennustata.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Lisaks komeetidele ja kuulsa komeedi purule tasub täna veel teleskoobi olemasolul vaadelda südaööks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõusvat planeet Saturni, samal ajal idast tõusvat väga heledat Jupiteri ja vahetult enne päikesetõusu idast tõusvat veelgi heledamat planeet Veenust.

Taaskord need virmalised

Näib, et Eesti kohal võib täna näha üsna uhkeid virmalisi. Tasub minna ja need oma silmade ja kaameratega üle vaadata. Isegi kui virmalisi ei näe, siis pimedas sügistaevas on muudki vaatamist. Binokkel tasub igal juhul kaasa võtta.

Foto: Tõnis Tomson/Ala-Vilsi talu Tõrva vallas

Planeetide ühendused ja paraadid, osa 2

Autor: Üllar Kivila Artikli esimene osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-1.html

Seekord uurime maapealse vaatleja jaoks visuaalselt kõige põnevamat, aga samas ka kõige haruldasemat planeetide ühendust – kõigi palja silmaga nähtava viie planeedi kohtumist. Seega jäävad vaid teleskoopide abiga nähtavad Uraan ja Neptuun vaatluse alt välja. Üldiselt kehtib loogika – mida vähemaid planeete vaadelda, seda tihedamini ja lähematesse ühendustesse need satuvad.

Kõigepealt natuke sellest, mis tingimustel selliseid sündmusi üldse vaadelda saab. Piiranguid seavad siin Veenus ja Merkuur, mis ei saa kunagi Maa vaatepunktist Päikesest kuigi kaugele liikuda. Et vaatleme kõigi viie planeedi kohtumisi, siis on need sündmused piiratud Päikesest kuni 28 kraadi kaugusele, mis on Merkuuri maksimaalne võimalik elongatsioon. Seega – neid sündmuseid on võimalik nähta vaid koidu- või ehataevas, aga mitte kunagi öötaevas. Päikese lähedus tähendab ka seda, et mõni võimalik ühendus võib olla praktikas vaadeldamatu, näiteks olukorras, mil kõik planeedid koonduvad Maalt nähtuna teisele poole Päikest.

Vaata postituse pilte paremate visuaalsete selgituste ning möödunud ja eesootava 15 000 aasta parimate ühenduste näidetega. Üks parematest ühendustest saabub juba üsna pea, tõenäoliselt enamiku lugejate eluajal, 2040. aastal!

Kui praegu vaadeldud viie planeedi ühendused on veel taevas nii laiali (parimad neist jäävad kuni kuue täiskuu läbimõõdu sisse), et on vaadeldavad pigem palja silmaga või ainult väiksema suurenduse või laiema vaateväljaga binoklites või teleskoopides, siis järgmises osas vaatleme 4 ja 3 planeedi kohtumisi, millest parimad on juba teleskoobivaatlejatele tõeliseks naudinguks. Jäägem kuuldele!

Planeetide ühenduse vaadeldavust kirjeldav oluline geomeetria. Ühendus on seda parem, mida lähemal planeedid üksteisele on. Seda kirjeldab ühenduses osalevate planeetide suurim nurkkaugus. Teiseks: ühendus on seda paremini vaadeldav, mida kaugemal see Päikesest toimub, seda kirjeldab kõige lähema ühenduses osaleva planeedi nurkkaugus Päikesest ehk elongatsioon.

Sellel pildil on kogu vaadeldud ajavahemiku kõige täpsem ühendus aastal 5874. Paraku pole see kuigi hea vaadeldavuse osas, kuna toimub üsna Päikese lähedal.

2040. aastal ootab taevavaatlejaid ees tõeline maiuspala – 5 planeeti kohtuvad taevas umbes 9° täpsusega. Sellest paremat ühendust nägid taevavaatlejad üle 1300 aasta tagasi 710. aastal ning järgmist sama head näeb alles aastal 3808. Kirsiks tordil liitub selle õhtutaevas toimuva ühendusega ka õhuke sirbikujuline noorkuu.

Paraku ei ole see ühendus Eestist praktiliselt üldse vaadeldav, sest septembri alguse õhtutaevas on ekliptika tasand meie laiskraadil väga madalal horisondi lähedal ning planeedid ja Päike loojuvad enam-vähem samaaegselt. Selle taevase vaatemängu nägemiseks tuleks reisida lõuna poole, minimaalselt Lõuna-Euroopasse, aga kõige paremaid vaateid saab nautida umbes 30. lõunalaiusel, ehk Lõuna-Ameerikast, Lõuna-Aafrikast või Austraaliast

Üks ajaloolise aja parimaid ühendusi toimus 1953 aastat enne meie ajaarvamise algust, mil kõik viis planeeti kogunesid hommikutaevasse, kusjuures neli neist koondusid veel eriti täpselt – Merkuur, Marss, Saturn ja Jupiter asusid kõik umbes poolekraadise taevaala sees, umbes-täpselt täiskuu-suurusel alal.

Kahtlemata oli see ühendus tolleaegsetele taevavaatlejatele väga märkimisväärne sündmus, ning selle kohta on teada ülestähendusi näiteks Vana-Hiina taevavaatlejatelt. See sündmus on ka üks võimalikke Hiina kalendri algusaegu, aga see pole täielikult kindel. Tõenäoliselt vaadeldi seda ka Vahemere-äärsetes tsivilisatsioonides, millest kõige arenenum astronoomia oli sel ajal Vana-Egiptuses ja Sumeri linnriikides.

Üks kõige lähemaid vaadeldud ajavahemiku jooksul toimuvaid ja hästi vaadeldavaid ühendusi toimub kauges tulevikus aastal 6728, mil viis planeeti kogunevad umbes seitsme täiskuu laiusele taevaalale.

Lähem vaade ajaloolise aja ühendustele viimase umbes 4000 aasta jooksul alates lähemalt kirjeldatud suurest 1953. aasta e.m.a ühendusest.

Lähem vaade tulevase umbes 4000 aasta ühendustele kuni kogu vaatlusperioodi lähima 5874. Aasta ühenduseni.

Kõik viie planeedi ühendused, paigutatud graafikule täpsuse ja elongatsiooni järgi – siit saab hästi hinnata nende vaadeldavust: mida paremal ja all ühendus asub, seda paremini vaadeldav see on. Vasakus servas on väga Päikese lähedal toimuvad ühendused, mis ei ole praktikas vaadeldavad. Postituses lähemalt kirjeldatud ühendused on ringiga tähistatud.

Kõik viie planeedi kohtumised ajajoonel kogu vaadeldud perioodi kohta. Eraldi on tähistatud need ühendused, mis on käesolevas postituses välja toodud.

Europal võib olla rohkem vett kui Maal

Inimlikust vaatepunktist on Maad katvad ookeanid mõõtmatud, neis sisalduva vee hulk hoomamatu. Kosmilises mõttes moodustavad nad aga meie kivise planeedi koorel vaid õhukese kile. Kui kõik Maal sisalduv vesi koguda sfääriks, oleks selle kera läbimõõduks "vaid" kusagil 700 kilomeetrit. Kui aga koguda sfääriks kogu vesi Jupiteri kuu Europalt, oleks saadava kera läbimõõduks umbes 800 kilomeetrit. Kuigi Europa läbimõõt moodustab Maast neljandiku ja mahust tühised 1,5 protsenti, on häid põhjusi arvata, et selle umbes 20 kilomeetrit paksu jäise pinna all peitub soolase vedela vee ookean, millel on sügavust kuni 100 kilomeetrit.

Põhjused selliseks hinnanguks pärinevad Jupiteri ja selle kuid külastanud Voyageri, Galileo ja Juno sondidelt. Juba 70ndate lõpus Voyager I ja II poolt tehtud kõrges lahutuses fotod näitasid, et Europa pind on haruldaselt sile (ehk siis noor) ning see koosneb otsekui suurtest kinnikülmunud jääkildudest. 90ndate teises pooles Jupiteri uurinud Galileo avastas aga Europalt mõõdetava magnetvälja, mille parimaks seletuseks on selle pinna all elektrit juhtiva vedeliku (soolvee) ookean. 2016. aastal tehtud vaatlused Hubble kosmoseteleskoobiga avastasid Europa pinna kohalt märke jäägeistritest - midagi sarnast nägi Cassini sond Saturni jääkuu Enceladuse kohal. Lisaks näib Europa pind olevat kohati kaetud punaka materjaliga, milleks võib olla selle sisemusest pursanud veega kaasa tulnud orgaaniline aine.

Selline võib välja näha Europa pinna all loksuv soolase vee ookean. Allikas: Europa Lander Study 2016 Report

Jupiteri ja selle teiste kuude loodejõud peaksid pakkuma Europale piisavalt energiat, et hoida see teoreetiline ookean vedelana ning selle põhi võib olla kaetud hüdrotermiliste lõõridega. Arvatakse, et sarnased lõõrid noore Maa ookeanides olid paigaks, kus tekkisid esimesed ennast kopeerivad ühendid, mille uusimaks versiooniks praegune elu kollektiivselt on.

Aasta tagasi startis Jupiteri ja Europa suunas teele NASA kosmosesond Europa Clipper, mis peaks sinna kohale jõudma 2030. aastal. Selle ülesandeks saab 49 lähedase möödalennu käigus Europa pinda, sellest väljapaiskuvat vett ning seega kaudselt selle ookeanit oluliselt lähemalt analüüsida. Ühtlasi luurab see valmis parimad maandumispaigad masinatele, mis tulevikus võiksid ennast Europa paksust koorest läbi puurida ning selle pimedas aga soojas ookeanis ujuda. Võib olla poleks nad seal ainsad.

Voyager 2 kosmosesondi mosaiik Europa pragulisest jäisest pinnast, mis on kohati kaetud punaka (tõenäoliselt orgaanilise) materjaliga.

Ei, komeet ei möödu Maast 150 tuhande kilomeetri kaugusel

Viimastel päevadel on sotsiaalmeedias liikvele läinud naeruväärne võltsuudis, mis väidab, et komeet tähisega C/2025 A1 möödub 21. oktoobril Maast vaid 150 tuhande kilomeetri kauguselt. Väidetavalt 1,2 kilomeetrise läbimõõduga komeeti olevat seetõttu taevas näha nädalaid. Võib olla nüüdseks on sellele sadade tuhandete poolt mõtlematult jagatud jutule lisandunud veel kõiksugu hämmastavaid väiteid ja ennustusi.

Esiteks, sellise tähisega komeeti kataloogides ei eksisteeri. Teiseks, lähiajal ühtegi komeeti Maast nii lähedalt ei möödu (ega pole dokumenteeritud ajaloo jooksul möödunud). Kolmandaks, kui selline komeet Maast nii lähedalt ja nii varsti mööduks, siis selle kohta ei kuuleks esimesena sotsiaalmeedias anonüümselt jagatavast meemist, vaid selle kohta teaks planeedil ilmselt kõik kellel on silmad ja kõrvad. Uudistest midagi muud ei kuulekski. Tänavatel oleks massirahutused, maailmalõpukuulutajad jutlustaksid tänavanurkadel ja ühiskonnas valitseks üldine kaos. Mis sest, et kahju see meie planeedile otseselt ei teeks. Ehk siis midagi enam-vähem vastupidist aastaid tagasi nähtud filmile "Don't look up".

All septembris tehtud jäädvustused komeedist C/2025 A6 (Lemmon), kus selle liikumist taustatähtede suhtes on jälgitud 69 minuti jooksul. Autor: Chuck Ayoub

Komeedid on peamiselt jäädest koosnevad taevakehad, mis aurustuvad päikesesoojuse tagajärjel ning nende ümber tekib tuhandeid kuni miljoneid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär ehk kooma. See atmosfäär lükatakse päikesekiirguse (valgusrõhu) poolt eemale ning komeedile tekib efektne saba, mille pikkus küündib kümnetesse miljonitesse kilomeetritesse. Mõnikord harva muutub mõni selline suurem komeet isegi silmaga nähtavaks, rippudes sabatähena õhtu või hommikutaevas. Siinkohal peaks eristama komeeti meteooorist, sest vahel aetakse need omavahel segi. Kui meteoor on pisikene kivipuru, mis sekundiks paariks Maa atmosfääris "langeva tähena" ära põleb, siis komeete on näha taevas nädalaid ja kuid.

Kui üks sellist koomat ja saba omav komeet oleks meist nädala kaugusel ning mööduks Maast lähemalt kui Kuu, oleks selle poolt põhjustatud vaatepilt juba nädalaid enam kui hämmastav. Seda oleks raske isegi ette kujutada. Maaga komeedi hõreda, aga päikesevalgust hajutava kooma sees asudes, oleks meie öötaevas domineeritud selle heleda kuma poolt. Tõenäoliselt oleks piisavalt valge, et mugavalt raamatut lugeda.

Raske tagantjärgi öelda, et kas see "uudis" sai alguse pahatahlikkusest, omakasust või astronoomilisest rumalusest, aga tegelikult möödub 21. oktoobril tõepoolest üks komeet Maast. Sõna "möödub" on ilmselt vale termin. Komeet C/2025 A6 (Lemmon) saavutab teisipäeval Maale lähima punkti, kui see asub meist ümmarguselt 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Maa ja Kuu vahemaad mahub sellesse üle 230 korra. Kusjuures osade optimislike prognooside kohaselt võib oktoobri lõpus ja novembri alguses Lemmon muutuda ka väga pimedas taevas silmale nähtavaks. Hetkel asub see õhtutaevas Jahipenide tähtkujus, kuid liigub päev-päevalt üha kiirenevas tempos Maokandja suunas. Pikemate säriaegadega on seda võimalik seal ka pildistada.

Ööl vastu tänast möödus aga mõned päevad tagasi avastatud asteroid 2025 TP5 Maast vaid 97 tuhande kilomeetri kauguselt. Suuruselt on see umbes 16 meetrit, mis teeb selle võrreldavaks 2013. aastal Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal plahvatanud asteroidiga.

Asteroid 2025 TP5 orbiit. Allikas: Space.com

Võib olla on siis jutt Maast mööduvast komeedist meelevaldne sulam kahest reaalsest astronoomilisest sündmusest. Igatahes omalt poolt soovitame lõpetada kõikide selliste enda sõnul teadusele pühandatud lehekülgede jälgimine, mis taolist võltsuudist tõsiselt jagasid. Kusjuures neid on päris palju. Ja päris palju on ka teisi astronoomiaga seotud võltsuudiseid. Näiteks tähtedevahelise komeedi 3I/ATLASe kohtab kohtab teatud enda sõnul astronoomiast rääkivatel lehekülgedel (mille nimesse on kavalalt pistetud nimi NASA) igapäevaselt alusetuid pommuudiseid, et see komeet on ikkagi tegelikult maaväline kosmoselaev. Vahel kaasneb nende väidetega ilmselgelt tehisintellekti poolt toodetud pildimaterjal, mis olevat Hubble kosmoseteleskoobi värskeimad fotod ning millelt on näha fantaasiarikka disainiga kosmoselaevu komeedilt startimas.

Üldiselt võib kasutada rusikareeglit, et kui "uudis" koosneb AI-pildist ja mõnest lausest ning selle kõige juures puudub algallikas, siis on tegemist tõenäoliselt jamaga. Ja mida rabavam, seda jamam.

Starshipi 11. testilend läks edukalt

Eesti aja järgi ööl vastu teisipäeva leidis aset Starshipi 11-nes testilend. Kui ühe Super Heavy tõukuri mootori rike taaskäivitumisel välja arvata, siis oli test täiesti edukas. Tõukur lükkas enne Mehhiko lahes "maandumist" orbiidile Starshipi, sellest eraldusid Starlinki satelliidi maketid ning laev "maandus" kontrollitult India ookeanis. Ühtlasi oli tegu viimase Starshipi Block 2 versiooni lennuga. Allolevas videomotaažis (allikas: CNET) on näha katsetuse kõrghetki.

Järgmise katsetuse kuupäeva ja missiooni detaile ei ole veel avalikustatud, kuid järgmisena peaks käiku minema Starshipi Block 3 ehk raketi kolmas testiversioon. See on veidi suurem, oluliselt võimsam, veidi muudetud konfiguratsiooniga ning kasutab uusimaid Raptor 3 raketimootoreid.

Videot vaadates võib kergesti meelest minna, et kui suur Starship (Super Heavy tõukur+Starship) tegelikult on. Kordame siis üle. Selle diameeter on 9 meetrit ja kõrgus 123,3 meetrit (Block 3 saab olema 124,4 meetrit). See teeb selle enam-vähem sama kõrgeks kui Oleviste kirik Tallinnas.

Saturni karjaskuu Daphnis

2017. aastal Cassini kosmosesondi poolt tehtud fotol* on näha Saturni pisikuud Daphnist, mis tiirleb ümber planeedi keset selle õhukestes rõngastes asuvat Keeleri pilu. Õigemini on kaheksa kilomeetrise läbimõõduga Daphnis põhjuseks miks umbes 42-kilomeetrine Keeleri pilu üldse eksisteerib. Nimelt kuulub Daphnis koos näiteks Pani, Prometheuse, Epimetheuse ja Janusega Saturni niinimetatud karjaskuude hulka, mis hoiavad või "karjatavad" oma gravitatsiooniga osasid Saturni rõngapilusid lahtisena.

Pilu karjutamise mehhanismi mõistmine vajab veidi gravitatsioonilist mõtlemist. Nagu Kepleri teisest seadusest teame, peavad madalamal orbiidil asuvad kehad tiirlema kiiremini kui kõrgemal orbiidil tiirlevad kehad. Seda põhjusel, et ainult kiiremini tiireldes saab keha "tahe" liikuda sirgjooneliselt tasakaalustatud tugevama gravitatsioonilise tõmbe poolt. See tähendab, et karjaskuust planeedi poole jäävad rõngaosakesed tiirlevad orbiidil kiiremini ning sellest kaugemale jäävad aeglasemalt kui kuu ise. Kuu gravitatsioon kipub aga andma sellest väljaspool tiirlevatele osakestele lisakiirust. Kiiremini liikudes peab osakene aga minema kõrgemale orbiidile. Kuust planeedile lähemal asuvate osakeste hoogu see aga pidurdab, mis tähendab, et need peavad langema madalamale orbiidile.

Fotol on näha, et rõngapilu planeedipoolses servas, mis koosneb erinevas suuruses jäisest materjalist, tekitab kuu nõrk gravitatsioon otsekui laineid. Kusjuures need lained tekivad nii pikki kui risti rõngaste tasandit. Nende põhjuseks on fakt, et Daphnis ei tiirle Saturni rõngaste sees täiesti ümmargusel orbiidil, vaid see on õige pisut elliptiline ehk välja venitatud. See tähendab, et vahel satub see pilus rõngaid moodustavale jäärusule veidi lähemale. Seal tekib lainehari. Lisaks on Daphnise orbiit rõngaste tasandi suhtes õige pisut kaldu, tekitades kord nende kohal ja kord nende all asudes rõngastes laineid, mis ulatuvad nende kohale ja alla. Kuu taga tekkinud lained selles tekkinud põrgete tagajärjel üha nõrgenevad.

Kuu liikumissuuna mõttes tagapool on näha hõredamat materjalitriipu, mis on tõenäoliselt tekkinud Daphnise poolt rõngast välja rebitud suuremat sorti materjalitombust. Daphnis ise on kujult ostsekui pannkook, kuna selle ekvaatorile miljonite aastate jooksul kogunenud hulk peent rõngamaterjali.

Kõiki Saturni rõngaid ja nende pilusid koos nimedega näeb siit: https://planetary.s3.amazonaws.com/image/PIA08389_fig1.jpg

*foto perspektiivi ja selles näha olevat värvust on vastavalt Cassini fotoandmetele timmitud NASA kodanikuteadlase Jason Majori poolt.

Laiem vaade Daphnisele Saturni rõngastes.

Cassini 2017. aasta foto Daphnisest ja selle tekitatud lainetest Keeleri pilus.

Galaktilist filamenti tabas neutrontäht

Raadioteleskoopidega Linnutee keskme poole vaadates paljastuvad seal lugematud paisuvad supernoovajäänukid ning kümneid ja sadu valgusaastaid pikad filamendid, mis näevad teatud toonides välja otsekui peenikesed luud. Tegemist on võimsates magnetväljajoontes peaaegu valguse kiiruseni kiirendatud laetud osakeste (näiteks elektronide) poolt kiiratud raadiolainetega. See, et millest taolised tugevad magnetväljajooned tekivad ja miks nad just sellise kujuga on, on hetkel veel suuresti mõistatuseks. Parima kaarti neist on siiani valmistanud Lõuna-Aafrika Vabariigis asuv MeerKAT raadioteleskoop, mis koosneb 64-st individuaalsest antennist (diameeter 13,5m), mis töötavad kaheksa kilomeetrit laiale alale jagatult otsekui üks väga suur ja võimas teleskoop. Sellest kaardist kirjutasime mõni aastat tagasi siin: https://www.astromaania.ee/.../detailid-linnutee...

Juba toona jäi füüsikutele silma, et kõige pikem ja heledam selline filament, millele on hüüdnimeks antud Madu, on keskelt otsekui pooleks murtud. Tänaseks on meist umbes 26 tuhande valgusaasta kaugusel asuvat ja ligi 240 valgusaastat pikka Madu jäädvustatud veelgi suuremas lahutusvõimes MeerKAT-i raadioteleskoobi ja Chandra röntgenobservatooriumi abil ning leitud, et murde põhjustajaks on tõenäoliselt pulsar ehk neutrontäht. Neutrontähed on massiivse tähe kollapsi ja plahvatuse (supernoova) käigus tekkinud vaid paarikümne kilomeetri laiused aga Päikesest suurema massiga peaaegu täielikult neutronitest koosnev tähed, mis tekkimisel võivad pöörelda sadu kordi sekundis ning omada võimsat magnetvälja. Tihtipeale saavad need tekkimise käigus ka võimsa tõuke, mis saadab need väga suurel kiirusel tähtede vahele kihutama. Mõnede selliste saatuseks on aga Linnuteest igaveseks lahkuda, et rännata triljoneid aastaid galaktikatevahelistel tühermaadel.

Madu on ilmselt tabanud neutrontäht, mis liigub kiirusel kaks kuni kolm miljonit kilomeetrit tunnis (500-800 kilomeetrit sekundis). Selle magnetväli ongi see, mis filamendi kuju moonutab. Pulsari asukohas on fotol näha udust palli, mis on omakorda selle magnetvälja sattunud ja selle poolt suurtele kiirustele kiirendatud laetud osakeste raadio- ja röntgenkiirgus. Ilma selleta poleks meil lootustki 26 tuhande valgusaasta kauguselt Tallinna laiust neutrontähte näha.

Tõrva observatoorium võtab kuju

Sai kohalikku valla lehte "Tõrva Teataja" kirjutatud veidi observatooriumi kohta, mille ehitamisega nüüdseks juba pool aastat tegeletud on. Neile jälgijatele, kes Tõrva vallas ei ela ja seega seda lehte enda postkastis ei kohta (ja neid on tegelikult siit enamus), saavad artikliteksti lugeda siit:

Tõrva esimene observatoorium võtab kuju

Seda, et Tõrvas tegeleb üks võrdlemisi aktiivne astronoomiaklubi, on võib-olla osad aastate jooksul siit-sealt kuulnud. Kui paljud aga teadsid, et üks selle klubi liige on juba terve suve Tõrva Kaarlimäe koduaeda ehitanud observatooriumi? Valmis võiks see saada enne kui päris lumiseks ära läheb.

Idee observatooriumi taga on tegelikult lihtne - teleskoop vajab alalist kodu, millele saab vihmapilvede ilmudes kiirelt katuse peale lükata. Seda nii, et täpsed ja aeganõudvad joondused ja seaded, mida teleskoop näiteks öötaeva pilvistamiseks vajab, rikutud ei saaks. Kasuks tulevad ka muidugi tuule eest varjavad seinad ja ümbritseva suhtes veidi kõrgem asukoht. Selle viimase suhtes on Kaarlimägi, kui Tõrva linna üks kõrgemaid kohti, ideaalne kokkusattumus.

Observatooriumi, mis võiks valminult kanda Tõrva Kaarlimäe observatooriumi nime, ehitamine algas esimeste kuivade kevadilmade saabumisel. Kogu asja aluseks oli ühel veidi vindisel sügisõhtul paberile kritseldatud eskiis ja lahke tööandja vanarauahunnikust koju tassitud metallpostid ja uks. Teadmised ehituse kohta kogunesid jooksvalt ja kohati valulikul katse-eksitus meetodil.

Esimesed tavatult vihmased suvekuud möödusid vaadates betooni poriloigus kuivamas ja puittalasid harvas päikesepaistes lõhenemas. Nagu selliste projektidega ikka, hakkas kogu ettevõtmine muutuma üsna kiiresti palju keerukamaks ja kulukamaks, kui esmapilgul tundus. Selle leevenduseks sai maha müüdud klubi esimene teleskoop, ports astrofotosid lõuendtrükis ning lõpuks ka päris suures osas eraõlg asjale alla pandud.

Tänaseks on observatooriumil trepp küljes, põrand all ja katus peal ning ega seinad ja kaabeldus enam kaugel pole. Õnneks on ehitise ilmselt kõige keerukam osa, metallsiinidel kergelt edasi-tagasi libisev katus, sisuliselt valmis. Peagi saab teleskoobi tõsta ülejäänud ehitisest (ja seega selles kõndides tekkivatest vibratsioonidest) isoleeritud postile ning teha esimesed vaatlused ja pildid. Astronoomias kutsutakse sellist pidulikku hetke esimeseks valguseks. Kusjuures esimest valgust näinud hobiobservatooriume võib Eestis kokku lugeda ühe käe sõrmedel.

Kui küsida, et mida Tõrva Kaarlimäe observatooriumis pikemas persektiivis tegema hakatakse, siis mõned mõtted on kruvide keeramise ja puidu immutamise kõrval tekkinud küll. Eelkõige saab tegemist olema paigaga, kus saab mugavalt ja kuivalt taevast pildistada ning väikestviisi teadustööga tegeleda. Vaatlusteks sobib see muidugi samuti suurepäraselt, aga seda mitte täiesti avalikult. Oleme klubiga näinud, et meie niiöelda põlluservavaatlused on kohati päris rahvarohked. Neid koduaias ja pisikeses observatooriumis võõrustada oleks ebarealistlik. Aga tõelistele huvilistele ja pisematele gruppidele saab see olema alati avatud. Seda loomulikult tasuta.

Tänaseks on observatoorium endale saanud 3/4 seintest, kuid palju tööd on veel ees.

Tekstis mainitud eskiis, millel on observatooriumi mõõtkavad optimistlikult valed, aga põhiidee sai igatahes sellega alguse.

Observatooriumi olemasolu on ka heaks eelduseks taaselustada aastaid tagasi hilissuvel toimunud ja üsna menukaks osutunud Tõrva Astronoomiaõhtud, kus kuulasime üheskoos loenguid, vaatasime filme ja teleskoopidega taevast. Asukohaga ruumikast Vilsi talust Kaarlimäele kolida tähendab aga seda, et üritus peab ilmselt toimima eelregistreerimise alusel ning kohad on piiratud.

Suured tänud kõigile, kes on kuude jooksul observatooriumi kerkimisele nõu ja jõuga abiks olnud. Nimesid ei hakka nimetama, sest te teate kes te olete.

Tõrva Astronoomiaklubi populaarteaduslikel kirjutistel, astrofotodel ja muudel tegemistel saab silma peal hoida facebookis, instagramis ja kodulehel astromaania.ee. Kui keegi peaks soovima klubi jätkuvat arengut omalt poolt toetada, siis selleks on siin üks tähtede ja numbrite kombinatsioon: MTÜ Tähetipp; EE802200221065459255

Kuu läbi halva nägemise

Täna oli plaanis pildistada planeet Saturni ja lähivõtteid Kuust. Paraku paljastasid esimesed vaated Kuu suunas, et vähemalt Tõrva kohal olev atmosfäär ei taha kuidagi koostööd teha. Klipist on näha, et täna on astronoomilises kõnepruugis "nägemine" erakordselt kehv, mis tähendab, et atmosfäär pillutab seda läbivat valgust siia-sinna. Väljendub see Kuu puhul selles, et selle pind otsekui keeb.

Planeetide ühendused ja paraadid, osa 1

Autor: Üllar Kivila

Artikli II osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-2.html

Omaloomingust jagame siin lehel tavaliselt astrofotosid, aga seekord sai vahelduseks midagi veidi akadeemilisemat tehtud. Aeg-ajalt kuuleb meediast, et taevas saab näha „planeetide paraadi“ või „joondumist“. Enamasti tähendab see seda, et korraga saab taevas vaadelda kõiki või suuremat osa Päikesesüsteemi planeetidest. Sellisena sõnastatult kõlab see küll muljetavaldavalt, aga asjale lähemalt mõeldes muutub vähem erakordseks. Nimelt – Maalt taevasse vaadates näeme igal ajahetkel tervest taevasfäärist poolt ning teine pool on meie jaoks allpool horisonti. Juba puht-statistiliselt, eeldades planeetide täielikult juhuslikku paiknemist taevasfääril, võiksime eeldada, et umbes 0,8% ajast, ehk umbes 3 päeva igast aastast võiks kõik 7 planeeti (Maa ehk vaatleja asukoht ei lähe arvesse!) korraga taevas näha olla. Tegelikkus on mõistagi keerulisem – planeedid ei paikne taevas päris juhuslikult ning kõigi seitsme planeedi paiknemine terve taevakaare peal laiali pole ka visuaalselt kuigi muljetavaldav. Meid huvitavad siiski need erakordsemad sündmused, kus planeedid üksteisele võimalikult lähestikku paistavad!

Mis siis tehtud sai? Eesmärgiks sai võetud Maalt vaadelduna planeetide võimalikult lähedaste kohtumiste, ehk ühenduste, leidmine. „Ühendus“ on astronoomias üldine termin hetkele, mil kaks või enam taevakeha näivad mingi vaatleja asukohast üksteisele kõige lähemal asuvat (see ei tähenda, et need tegelikult ruumis teineteisele lähedal on!). Näiteks iga kuuloomine või noorkuu hetk on Kuu ja Päikese ühendus. Ka planeedid satuvad mööda ekliptika tasandit eri kiirusel liikudes aeg-ajalt ühendustesse, ehk paistavad taevas üksteise lähedal. Kahe planeedi ühendusi toimub meie taevas sageli, igal aastal mitmeid. Aga kolme või nelja? Need on juba palju haruldasemad. Aga kõigi seitsme? Internetiavarustes kolades ei õnnestunud leida, et keegi oleks neid pikemalt ja põhjalikumalt uurinud või otsinud ning seega tuligi asi ise ette võtta. Alusandmeteks said võetud NASA JPL efemeriidid DE441, mis on praeguse seisuga kõige täpsem analüütiline Päikesesüsteemi planeetide liikumise kirjeldus, kattes aastate vahemiku umbes 13 000 eKr kuni 17 000 (ehk kokku u 30 000 aastat, 15 000 aastat tänapäevast minevikku ja tulevikku). Seejärel tuli kirjutada arvutiprogramm, mis selle ajavahemiku sammhaaval läbi otsiks ning huvipakkuvatele tingimustele vastavad olukorrad välja tooks. See oli päris põnev ja tehniliselt väljakutsuv üle paari kuu kestnud hobiprojekt, mille esimesed tulemused on nüüd lõpuks ilmavalgust näinud.

Selle postituse pildid näitavad väikest valikut Maalt minevikus nähtud või tulevikus paistvaid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kõige lähedasemaid ja visuaalselt põnevamaid ühendusi. Iga sündmuse kohta on pikem jutt vastava pildi juures. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et sellist olukorda, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid täpselt ühel joonel asetseksid, selle 30 000 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul ei toimu.

Aastal 1307 toimus midagi teistmoodi huvitavalt – nimelt on see vaadeldud ajaperioodi kõige lähem planeetide ühendus vaadelduna mitte Maalt vaid Merkuurilt. Valides vaatleja asukohaks kõige sisemise planeedi, saime niiviisi otsida kõige paremaid olukordi, kus kõik kaheksa planeeti enam-vähem ühel joonel ja õiges järjekorras asetsevad.

Maalt vaadates pole see ühendus nii muljetavaldav, sest Maa ise asub sellise joonduse keskel – Veenus ja Merkuur asuvad Päikese suunas ning ülejäänud planeedid öötaevas.

3500 aastat enne meie ajaarvamise algust sai maikuu õhtutel nautida sellist vaatepilti. Siin liitus ilusa seitsme planeedi ühendusega ka kasvav poolkuu. Erinevalt eelnevast kahest augustikuisest ühendusest oli see põhjapoolkeral väga hästi vaadeldav.

Taaskord tasub meeles pidada, et Uraan ja Neptuun polnud tollal avastatud ning astronoomiahuvilised nägid silmaga vaid viie planeedi kaunist paraadi.

1126. aasta augustis toimus meile ajaliselt kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus. Eestist ja mujalt põhjapoolkeralt oli selle vaatlemine raskendatud, kuna augusti õhtutaevas on ekliptika tasand madalal ning planeete olnuks loojangujärgses heledas taevas horisondi lähedal üsna raske märgata.

Ei ole teada, et keegi oleks seda sündmust ajalooürikutes kuidagi eriliselt üles tähendanud – ei tasu unustada, et Uraan ja Neptuun ei olnud sel ajal veel avastatud ning ülejäänud viis planeeti on ajaloolisel ajal ka lähemates ühendustes olnud.

Kogu vaadeldud ajavahemiku kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus Maalt vaadates on veel ees, sinnani on üle 13 000 aasta aega. Selle kauge aasta (15 367) augustiõhtul (eeldame, et praegune Gregoriuse kalender jääb kehtima!) paigutuvad kõik planeedid 20° suuruse taeva-ala sisse.

Tähelepanelikumad taevavaatajad märkavad ehk, et tähtkujud Päikese taustal pole sugugi need, millega augustikuus harjunud oleme. See sündmus toimub nii kaugel tulevikus, et Maa telje pretsessioon on tähistaeva praeguse ajaga võrreldes aastaaegade suhtes praktiliselt vastupidiseks keeranud.

See tundub täpselt paras aeg X̅MMMCCCLXXII üle-Eestilise astronoomiahuviliste kokkutuleku korraldamiseks 

Mis edasi? Hetkel vaatlesime kõigi planeetide ühendusi, mis täiel määral polegi palja silmaga vaadeldavad, sest Uraan ja Neptuun on Päikesest nii kaugel, et palja silmaga neid taevast ei leia. Selle seeria järgmistes osades vaatleme vähema hulga, näiteks ainult palja silmaga nähtava viie planeedi ühendusi ja veel vähemate planeetide lähikohtumisi, mis võiksid Maalt visuaalselt väga põnevad paista. Jäägem kuuldele, käesoleva postituse kirjutamise ajal rehkendab arvuti juba neid järgmiseid ühendusi välja!