Lucy möödalend asteroidist

Nädala eest sooritas NASA kosmosesond Lucy möödalennu asteroidide vööndi asteroidist 52246 Donaldjohanson*. Tegemist on Jupiteri niinimetatud troojalastega kohtuma saadetud Lucy teise möödalennuga asteroidide vööndi liikmest, peale seda kui see eelmise aasta novembris kihutas 425 kilomeetri kauguselt mööda asteroidist 152830 Dinkinesh.

Võrreldes vaid kusagil 800 meetrise läbimõõduga Dinkineshiga (ja selle 200 meetrise kaaslase Selamiga) on Donaldjohansoni mõõtmeteks umbes 8x3,5 kilomeetrit. Kosmosesondil õnnestus kõige lähemas punktis mööduda 950 kilomeetri kauguselt selle kraatritega kaetud pinnast.

Donaldjohansoni näol on tegemist niinimetatud C- ehk süsinik-tüüpi kivise asteroidiga, mis pärineb tõenäoliselt sadu miljoneid aastaid kokkupõrke käigus osaliselt killustunud asteroid 163 Erigone küljest. Sellele vihjavad viimasega sarnased orbiidid ja koostised, mida jagavad kõik umbes 2000 Erigone-perekonna asteroidi, mille hulka

Donaldjohanson kuulub. Tänu Lucy fotomaterjalile avastati, et Donaldjohanson näib olevat niinimetatud kontaktbinaarasteroid. See tähendab, et algselt kaks üksteise ümber tiirelnud väiksemat asteroidi on aja jooksul kokku liitunud. Sarnaste Päikesesüsteemi väikekehade hulka kuuluvad näiteks ESA Rosetta missiooni poolt külastatud komeet 67P/Churyumov–Gerasimenko ja New Horizon kosmosesondi poolt kohatud 486958 Arrokoth.

Asteroid Dinkesh ja selle kaaslane Selam. Nendega kohtus Lucy eelmise aasta novembris.

Donaldjohansoniga kohtumine oli vaid põgus sissejuhatus Lucy põhimissioonile, milleks on uurida Jupiteriga kaasa tiirlevaid niinimetatud troojalasi. 2027. aasta augustis peaks see jõudma juba lausa 64 kilomeetrise läbimõõduga asteroid 3548 Eurybatesi juurde. Sellele järgnevad möödalennud veel neljast suurest troojalasest, millest on astronoomidel hetkel piltidena vaid udused laigud.

*52246 Donaldjohanson on oma nime saanud paleontoloog Donald Johansoni järgi, kes avastas 1974. aastal Etioopiast umbes 3,2 miljonit aastat tagasi elanud varajase hominiid Australopithecus afarensise osalise skeleti, kellele anti hüüdnimeks Lucy.

Marsi tuulispasad

NASA Perseverance marsikulgur jäädvustas selle aasta jaanuaris Marsil Jezero kraatris mitut kauguses keerlevat tuulispaska. Kusjuures esimest korda õnnestus fotode jadale saada kahe sellise keerise liitumine. Jäädvustused on tehtud kulguri navigatsioonikaameraga ning kulgurist umbes kilomeetri kaugusel. Suurima tuulispasa läbimõõduks on umbes 65 meetrit ning sellele järgneva ning lõpuks liituva läbimõõduks kusagil 5 meetrit. Kauguses on näha kaht veel.

Tuulispasad tekivad kui planeedi pind soojendab selle kohal asuvat jahedat õhku, mis hakkab seejärel tõsuma ning keerlema. Sarnaselt tekivad tuulispasad ka Maal.

Marsil nähti taolisi õhukeeriseid juba alates 70ndatest (Vikingi orbiiterite poolt). Sama on teinud praktiliselt kõik punasel planeedi pinda uurinud marsikulgurid (Spirit, Oppurtunity, Curiosity). Marssi orbiidilt pildistavad missioonid näevad teatud paikades planeedil tuulispaskade poolt lausa triibuliseks kulutatud pinda.

Marssi aastatel 1997-2006 pildistanud Mars Global Surveyor jäädvustas planeedi pinnal tuulispaskada jälgi.

TOP 10 parimat fotot eksoplaneetidest

Peaaegu iga eksoplaneetidest või nende avastustest rääkiva (ajakirjandusliku)artikli päisest leiab kauni pildi kaugest maailmast tiirutamas kauge tähe ümber. Olenevalt uudise sisust võivad need olla Jupiteri meenutavad triibulised hiidplaneedid, sinised jäähiiud, Maa-sarnased sini-rohe-pruunid kerad või midagi veel ägedamat. Harilikult on nende taustal Linnutee ühine kuma ja läheduses särav ematäht. Kogu vaade on reeglina lummav.

Olgu kohe öeldud, et kõik taolised pildid on vaid kunstniku nägemused kõnealustest eksoplaneetidest ning tavaliselt on see ka artiklites pildi all pisikeselt kirjas. See muidugi ei tähenda automaatselt, et need on otsast lõpuni kellegi poolt välja mõeldud (sellist tööd tegevad kunstnikud ammutavad inspiratsiooni tõenäoliselt parimatest teaduslikest andmetest), kuid tegemist pole kindlasti fotodega. Asjale labaselt lähenedes teenivad taolised pildid klikipüüdmise* eesmärki...

Miks nii?

Sest maailma seni parimad fotod eksoplaneetidest ehk planeetidest tiirutamas teiste tähtede ümber näevad välja üsna igavad. Vähemalt esialgu. Alt näeb kümmet parimat sellist fotot, mis on tehtud nüüdseks umbes kuue tuhande kinnitatud eksoplaneedi seast. Neist kõik asuvad meie Päikesesüsteemi lähiümbruses, samal ajal kui miljardid ja sajad miljardid ootavad veel Linnutees avastamist.

Põhjuseid miks eksoplaneetide fotod on esmapilgul niivõrd ebamuljetavaldavad on laias laastus kaks. Kusjuures need samad põhjused teevad tegelikud fotod ka samas päris muljetavaldavaks.

Esiteks. Teised tähed ja seega nende ümber tiirlevad eksoplaneedid on meist meeletult kaugel. Tähtede omavaheliste kauguste näitlikustamine on üks astronoomiast kirjutamise suuri väljakutseid. Väljendid nagu "väga-väga", "tohutult" ja "hoomamatult" jäävad tahest tahtmatult hambutuks. Oleme minevikus kasutanud näidet, et kui meie Päike (mis on võrreldes Maaga tohutu) kahandada korvpalli suuruseks ja see asuks Eestis, siis meile lähim täht Proxima Centauri asuks sellest umbes 7000 kilomeetri kaugusel. Umbes nii kaugel asub meist mööda Maa kumerat pinda reisides New York. Reis New Yorki isegi 800km/h kihutava reaktiivlennuki pardal vältab 7-8 tundi.

Ka sellist vahemaad on tegelikult raske korraga enda mõistusesse mahutada. Isegi kui kahandaksime Päikese hernetera suuruseks asuks Proxima Centauri sellest umbes 200 kilomeetri kaugusel. Meie taeva heledaim täht Siirus oleks sama loogikat kasutades 400 kilomeetri kaugusel, kevadeti õhtuti läänetaevas särav Arktuurus 1660 kilomeetri kaugusel ja Põhjanael paar tuhat kilomeetrit kaugemal kui Maa läbimõõt. Nende näidetega oleme kusjuures endiselt Päikese galaktilises lähi-lähiümbruses. Kui Päike kahandada valge verelible suuruseks (0.03mm), siis oleks ümmarguselt 200 miljardit tähte/verelible sisaldav Linnutee umbes Euroopa suurune. Tundub isegi natukene mõistetav, kui me vaid suudaks mõista kui väike on valge verelible (iga päev toodab inimkeha umbes 100 miljard valget verelible).

Igatahes - tähed on kaugel ja nende ümber tiirlevaid tuhandeid kordi pisemaid planeete isegi maailma parimate teleskoopidega detailselt pildistada on suhteliselt lootusetu ülesanne.

Teiseks. Tähed on kaugel ja eksoplaneedid tiirlevad neile võrdlemisi lähedal. Püüda pildistada väga heleda ja suure tähe vahetus läheduses pisikest planeeti või planeete on nagu püüda pildistada jaanilõkke poolt valgustatud kärbseid samal ajal kui need ümber heleda lõkke tiirutavad. Pole siis põhjust imestamiseks, et enamasti on suudetud otseselt pildistada vaid selliseid planeete, mis on oma ematähest võrdlemisi kaugel või/ja väga suured.

Osadel maailma parimatel teleskoopidel on lisaseadmed nimega koroonagraafid. Minemata nende teemal liialt tehniliseks (sest me ei oska), on tegu seadmetega, mis suudavad blokeerida võimast tähevalgust ning lasta kaameratesse vaid nende kõrvalt nõrkadelt planeetidelt peegelduvat valgust. Allolevatel piltidel on sellel põhjusel eksoplaneetide tähtede asemel lihtsalt tähe sümbol või tume laik.

Kuigi allolevad jäädvustused võivad vabalt tunduda visuaalselt mitte-rabavad, tuleks märkida, et taolised fotod ei ole iseenesest astronoomide lõppeesmärgiks. Eesmärgiks on saada nende planeetide kohta võimalikult palju teada. Näiteks mõõtes korduvate vaatluste abil eksoplaneetide tiirlemiskiirust ja kaugust oma tähtedest, on võimalik tuletada nende massi. Teades massi ja nende umbkaudseid mõõtmeid, saame teada planeetide keskmise tiheduse. See ütleb, kas tegemist on gaasiliste või kiviste kehadega. Uurides nendelt peegeldunud väheldast tähevalgust (elektromagnetkiirgust) ning selles peidus olevat spektroskoopilist infot**, on võimalik teatud juhtudel kindlaks teha nende atmosfääri koostist ja pinnatemperatuuri. Nii mõnegi sellise mõõtmise puhul on leitud planeete, millel peaks eksisteerima vedel vesi. Viimasel ajal on tulnud teateid isegi sellistest eksoplaneetidest, mille atmosfäärist avastatud keemilised ühendid on meile teadaolevalt eritatavad vaid organismide elutegevuse tagajärjel. Midagi enamat öelda on veel vara…

Iga foto juurest leiab pikema seletuse....

HD 169142 b
Hästi noore tähe ümber asuva gaasi- ja tolmukettas näib asuvat üks hiidplaneet. VLT fotodelt on näha selle ennustatud ja reaalset asukohta.

Fomalhaut b
Meist vaid 25 valgusaasta kaugusel asuva kuuma ja noore Formalhauti ümber tiirleb arvatav hiidplaneet, millel kulub ühe tiiru tegemiseks ümber oma tähe kusagil 1700 aastat. Foto on tehtud 2012. aastal Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

TYC 8998-760-1 b ja c
Tõenäoliselt üks parimaid eksoplaneetide fotosid, mis siiani õnnestunud tabada. 300 valgusaasta kaugusel asuva tähe ümber on näha kaht selgelt eristatavat planeeti. Need planeedid on Jupiterist palju kordi massiivsemad ning neil kulub ühe tiiru tegemiseks tuhandeid aastaid.

HR 8799 b, c, d ja e
Nelja planeeti sisaldav süsteem mest 133 valgusaasta kaugusel. Foto on tehtud sellel aastal James Webbi kosmosetleskoobi poolt. Kõik neli planeeti on Jupiterist mitu korda massiivsemad.

HIP 65426 b
Jupiterist kümmekond korda massiivsem planeet tiirlemas ümber noore tähe. Foto tegi James Webbi kosmoseteleskoop 2022. aastal.

51 Eridani b
Umbes Jupiteri mõõtu eksoplaneet, mis tiirleb oma tähest peaaegu kaks korda kaugemal kui Neptuun Päikesest. Seda pildistati 2014. aastal Gemini teleskoobiga.

2M1207b
Üks esimesi VLT teleskoobi poolt pildistatud eksoplaneete (fotol punane) mis tiirleb ümber meist umbes 211 valgusaasta kaugusel asuva pruuni kääbustähe (fotol valge). Planeedi mass ületab Jupiteri 5-6 korda ning ümber oma tähe tiirleb see umbes sama kaugel kui Pluuto Päikese ümber (7,4 miljardit kilomeetrit).

AB Aurigae b
Meist 508 valgusaasta kaugusel asuva hiidtähe ümber on kas väga suur eksoplaneet või lausa pruun kääbustäht. Pruunid kääbused on väga suured ja massiivsed Jupiteri sarnased taevakehad, mis on pisut liiga väikesed, et neist saaks tähed.

Epsilon Indi Ab
Meist vaid 12 valgusaasta kaugusel asuva tähe ümber tiirutav väga külm Jupiteri-mõõtu planeet.

PDS-70b
ESO VLT foto ühe väga noore tähe ümbrusest. Hele laik arvatakse olevat moodustuv planeet ehk protoplaneet selle orbiidil.

*klikkide õngitsemises läbi pilkupüüdvate piltide ei ole midagi tingimata halba või see ei tähenda ainult inimeste petmist. Seda juhul kui kliki taga ootab tõesti huvitav ja hariv sisu. Tänapäevases kiires interneti-põhises meedias, kus üht või teist uudist hinnatakse heal juhul poolesekundilise pilguheiduga, ei ole enam palju valikut. Meie sotsiaalkontode uudisvood kihavad esmapilgul hämmastavatest piltidest, videotest ja üllatavaks disainitud pealkirjadest, millest enam paljude autoriks ei pruugigi enam olla inimkäsi. Viimasel ajal on ilmselged imekaunid AI-astrofotod korjamas tähelepanu, mis võiksid kuuluda tõelistele vaadetele meie universumisse. Kahjuks puudub paljudel "silm" üht teisest eristada. Kui harvad niinimetatud ilupildid välja arvata, siis avastused astronoomias ei olegi tavaliselt visuaalselt löövad, vaid tuginevad andmetel, mida on võibolla kõige ausam esitada graafiku või tabelina. Ja kes ikka viitsib klikkida joonisel või tabelil?

**spektroskoopia on teadusharu, mis tegeleb elektromagnetkiirguse (sh nähtava valguse) uurimisega, eesmärgiga tuvastada selles jälgi seda kiirgavatest keemilistest elementidest ja/või elementidest või ühenditest mida see enne meieni jõudmist läbib. Väga suur osa tänapäevasest astronoomiast erinevate objektide spektrite uurimisega tegelebki. Üheks kuulsamaks näiteks spektroskoopiast on, et 1868. aastal tuvastati Päikese kroonis (täieliku päikesevarjutuse ajal) senitundmata elemendi jäljed. See element nimetati kreeka keelse sõna järgi Päikese kohta heeliumiks. Maal tuvastati see nüüdseks kohati pillavalt raisatav vääriselement alles 13 aastat hiljem.

Tõrva Astronoomiaklubi astrofoto APOD

APOD ehk Astronomy Picture of the Day on lehekülg, kus on aastast 1995 iga päev ilmunud üks astronoomiaga seotud foto. Ka meie jälgime seda lehekülge regulaarselt ning ammutame sealsest foto- ja videomaterjalist inspiratsiooni. Igatahes olla sellele lehele oma fotoga valitud on üpris suur au, kuna selle jälgijaskond ulatub tõenäoliselt paljudesse miljonitesse...

Seega on rõõm teatada, et täna on selleks astronoomia päevafotoks paar nädalat tagasi Tõrva koduaiast tehtud Kassisilma planetaarudu (NGC 6543) Lohes. Tegemist on meist umbes 3000 valgusaasta kaugusel asuva mitu valgusaastat laia uduga, mille vormis selliseks surev täht.

Pikemalt kirjutasime sellest siin: https://www.astromaania.ee/.../astronoomiaklubi...

Kosmosejaam ja planeet Veenus ühel fotol

Fotosid Rahvusvahelisest kosmosejaamast liikumas läbi Kuu ja Päikese eest oleme kõik näinud. 5. aprilli hommikul õnnestus aga USA astrofotograafil A.J.Smadil see Washingtoni osariigist ühele pildile saada planeet Veenusega. Kuigi fotol paistavad need enam-vähem sama suurusega, asus Maa-mõõtu Veenus meist umbes 45 miljoni kilomeetri kaugusel. Jalgpalliväljakuga võrreldav kosmosejaam tiirutab aga umbes 400 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Veenust hakkame lähinädalatel nägema madalal hommikutaevas vahetult enne päikesetõusu. Hetkel vaid paar protsenti valgustatud Veenuse faas hakkab Päikesest kaugenedes üha kasvama.

Kõige kauem korraga kosmoses viibinud inimene

All foto vene kosmonaudist Valeri Poljakovist vaatamas välja kosmosejaam Miri illuminaatorist. Foto on tehtud 1995. aasta jaanuaris USA kosmosesüstik Discovery pardalt. Süstikumissiooni STS-63 eesmärgiks oli Miriga kosmoses kohtuda ning selle ümber teha tiir - harjutamaks sama aasta juunis toimunud STS-71 missiooniks, mille käigus süstik Atlantis põkkus esmakordselt vene kosmosejaamaga.

Valeri Poljakov (1942-2022) hoiab siiani rekordit kui kõige kauem korraga kosmoses veetnud inimene. 1994. aasta jaanuarist 1995. aasta märtsini veetis ta kosmoses kokku 437 päeva, 17 tundi, 58 minutit ja 31 sekundit. Omades meditsiiniharidust tegi ta selle aja jooksul enda ja Miri vahetuvate meeskonnaliikmete peal tosinaid meditsiinilisi katseid, eesmärgiga tõestada, et pikaajalised kosmosemissioonid on võimalikud.

Kui Poljakov ligi 14 kuiselt kosmoselennult Sojuzi kapsliga naases, olevat ta esimeseks lauseks olnud, et "me saame Marsile lennata". Kapslist väljudes keeldus ta igasugusest välisest abist ning olevat suutnud kõndida iseseisvalt ootava toolini, kus ta suitsetas sigareti ja jõi topsi brändit.

Poljakov tähistamas Maale naasemist brändiga.

Uuringud näitasid, et Poljakovil ei olnud kosmoses viibimise ajal mingid otseseid füüsilisi ega kognitiivseid häireid. Ainus negatiivne mõju olevat olnud langenud tuju vahetult peale missiooni lõppu, mis taastus eelnevale tasemele aasta hiljem.

Poljakov suri peale edukat rahvusvahelist karjääri 80-aastaselt.

Astronoomiaklubi astrofoto: Tuuleratta galaktika (M101)

Kuna kevadine aeg on peamiselt galaktikate ja kerasparvede hooaeg, siis suunasime selle nädala alguses kolmel järjestikul selgel ööl teleskoobitoru ühe meie taeva kaunimale M101 tähist kandvale hiidspiraalgalaktikale, millele on oma kuju järgi antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

Tuuleratta galaktika, mis avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt, asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda ja teisi meie astrofotosid näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS.

Foto rekordilisest kosmosekõnnist maapinnal

Jaanuri lõpus käisid Rahvusvahelise kosmosejaama astronaudid Sunita "Suni" Williams ja Butch Wilmore* kosmosekõnnil parandamaks/vahetamaks tehnikat ja kogumaks kosmosejaama väliskorpuselt proove**. Williamsi jaoks oli kõnd rekordiline, kuna selle käigus sai ta NASA astronaut Peggy Whitsoni asemel enim kosmosekõnnil tunde kogunud naiseks. Kokku on ta oma karjääri jooksul üheksa kõnniga avakosmoses viibinud 62 tundi ja 6 minutit. Sellega on ta üldises nimekirjas, mida juhib 82 tunni ja 22 minutiga Venemaa kosmonaut Anatoli Solovjev, neljandal kohal.

Charline Giroudi foto Rahvusvahelisest kosmosejaamast Inglismaa kohal.

Antud foto ajaloolisest kosmosekõnnist on samuti mõnes mõttes ajalooline, kuna see on tehtud maapinnalt hobiteleskoobiga ning sellel on esmakordselt näha naist kosmosekõndimas. Foto on tehtud Inglismaalt astrofotograaf ja biokeemiku Charline Giroudi poolt, kes on kosmosejaama ülelende jäädvustanud juba neli aastat. Antud juhul kasutas ta selleks Celestron 11" EdgeHD teleskoopi, 2xbarlow läätse ja võrdlemisi soodsat ASI 664 MC planeedikaamerat. Muuhulgas on see foto tunnistuseks tänapäevase vaatlus- ja fototehnika arengust ja võimekusest, et see suudab vähemalt skafandris astronaudi umbes 400 kilomeetri kauguselt ära näha.

Fotol kõigest kaheksa pikslit kõrget Williamsit on fotol näha valge kriipsu lõpus. See kriips on tegelikult kuni 17,5 meetrit pikk titaanist robotkäpp nimega Canadarm 2, millega astronaute mõnikord ühest kohast teise transporditakse. Buch Wilmore jäi foto tegemise hetkel varju, kuid kusagil seal parempoolse noole lõpus ta tegutsema peaks.

Nooltega on näidatud astronautide asukohad.

Kui kellegi lugejatest on mõte proovida ise Rahvusvahelist komosejaama jäädvustada, siis aprilli lõpus ja mai alguses on selleks Eestist võimalus olemas. Sisuliselt läheb vaja teleskoopi, kiire kaadrisagedusega kaamerat ja kindlat kätt, et lõunataevas üsna vilkalt aga see-eest väga heledalt kihutavat jaama sihikul hoida. Kui nii õnnestub jaamast mõned sajad või tuhanded kaadrid videot jäädvustada, siis edasine fototöötlus käib põhimõtteliselt samadel alustel nagu planeetide puhul. Paraku Eestist näeme me jaama kõige rohkem pisut alla 30 kraadi kõrgusel horisondist ning seetõttu ka kusagil tuhande kilomeetri kauguselt.

NASA astronaut Sunita Williams jaamast väljas ja jaamas sees. Kolme missiooni peale kokku on ta kosmoses veetnud 608 päeva.

Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) ülelende saab vastavalt oma asukohale ajas ette vaadata ja planeerida siinsel lehel: https://www.heavens-above.com/ või tõmmates endale Heavens Above rakenduse nutitelefonile.

*Sunita "Suni" Williams ja Buch Wilmore on need kuulsad astronaudid, kes pidid eelmine aasta Rahvusvahelist Kosmosejaama külastama vaid kaheksa päeva, kuid peale Boeing Starlineri nimelise kosmosekapsli riket, olid nad sunnitud seal veetma lõpuks 286 päeva. Tagasi Maale jõudsid nad alles märtsi lõpus. Tõenäoliselt jäi see vähemalt Williamsi jaoks ka karjääri viimaseks kosmoselennuks.

**Jaama väliskestalt võetud proovide mõtteks on kontrollida, et kas seal võib leiduda mikroobset elu. Aastaid tagasi leidsid venelased sealt jälgi bakteritest, mida seal ei oleks tohtinud olla. Kuidas see sinna sai, on endiselt mõistatus.

Galaktiline gravitatsioonilääts

Taaskord suurepärane tabamus James Webbi kosmoseteleskoobi poolt, milles on ka veidi andmeid Hubble kosmoseteleskoobilt.

Foto keskel on näha kauget elliptilist galaktikat. Taolised galaktikad on tõenäoliselt tekkinud ammuste spiraalgalaktikate põrkumise ja ühinemise tulemusel, mis on omakorda sundinud nendes leiduvat gaasi ja tolmus suuremas osas tähtedeks tõmbuma. Tulemuseks võrdlemisi igava välimusega galaktikad, mis näevad kaugusest välja otsekui udused pallid. Ei tasu aga unustada, et reaalsuses sisaldavad sellised galaktikad sadu miljardeid ja tihti ka triljoneid individuaalseid tähti. Ka Linnutee ja Andromeeda ühinemise tulemuseks on miljardite aastate pärast ilmselt hiidelliptiline galaktika.

Niisiis, üks selline tüüpiline elliptiline galaktika on foto keskel ning selle juures midagi ebatavalist ei ole. Ebatavaline on seda ümbristev ringe moodustav kujutis, mis kuulub elliptilisest galaktikast kaugemal, kuid meie vaatepunktist otse selle taga asuvale spiraalgalaktikale. Nimelt töötab elliptilise galaktika gravitatsioon otsekui lääts, kõverdades ja suurendades enda taga asuvalt galaktikalt lähtuvat valgust. Selliseid nähtuseid kutsutaksegi gravitatsiooniläätsedeks. Tuleks võib olla märkida, et taolistes läätsedes valgus mitte otseselt ei kõverdu (valgusosakestel footonitel puudub mass), vaid pigem järgib see gravitatsiooni poolt kõverdatud ruumi geomeetriat, nii nagu seda nägi oma relatiivsusteoorias Albert Einstein.

Foto on vaid väike killukene suuremast vaatlusprogrammist SLICE*, mida viib läbi Belgia Liège ülikool ning mille eesmärgiks on uurida galaktikaparvede evolutsiooni. Selleks pildistatakse Webbi infrapunakaameratega üles 181 valitud galaktikaparve.

*Lühendid astronoomidele meeldivad. SLICE tuleb inglise keelsest nimest Strong Lensing and Cluster Evolution (tugevad gravitatsiooniläätsed ja parvede evolutsioon).

Kevadtaevas Imelises Teaduses

Tähistaeva nautimiseks piisavalt pimedat taevast enam kauaks ei ole. Kasvav kuufaas tähendab, et paar järgnevat ööd on selleks ilmselt selle hooaja parimad. Pime taevas naaseb alles augustis. Seda, et mida kevadtaevas veel vaadata ja pildistada, saab lugeda Imelise Teaduse uuest numbrist.

Tellijad näevad seda veebist siit: https://www.imelineteadus.ee/kevadtaevas-pakub.../

Isar Aerospace Spectrum raketi esimene katsetus luhtus

Pühapäeval tegi Saksamaa ettevõtte Isar Aerospace rakett Spectrum oma esimese testilennu Norras. Paraku väga kõrgele see ei jõudnud. Samas on peaaegu iga edukas rakett oma elu sarnaselt alustanud. Isegi nii lühikene lend pakkus inseneridele ohtralt andmeid raketi arendmiseks.

Isar Aerospace eesmärgiks on hakata pakkuma esmakordsel Euroopas teenust lennutamaks orbiidile väikseid ja keskmises mõõdus satelliite.

Spiraalgalaktika Jääras

Hubble kosmoseteleskoobi vaade Jäära tähtkujus asuvale galaktikale NGC 691. Tegemist on klassiklise spiraalgalaktikaga, mis asub meist umbes 120 miljoni valgusaasta kaugusel ning selle mõõtmed on võrreldavad Linnuteega. Selle avastajaks oli 1876. aastal saksa-briti astronoom William Herschel. 

Kolm päikesevarjutust

Kolm vaadet laupäevasele (29. märts) osalisele päikesevarjutusele. Esimesel on näha varjutuse aegvõtet Tallinnast. Selle autoriks on Dzmitry Kananovich. Teisel klipil on näha varjutust läbi Meteosat-12 satelliidi. Pange tähele varju, mis libiseb üle põhjapoolkera. Kolmandaks on vaade varjutusele Tõrvast selle tipus.

Kosmiline tornaado ja kauge galaktika

Kui enamuse ajast tegeleb ligi 10 miljardit dollarit maksma läinud james Webbi kosmoseteleskoop vaatlustega, mis paistavad võibolla kaunid vaid neid läbiviivatele astronoomidele, tehakse sellega vahel ka niinimetatud ilupilte, mida saavad nautida kõik. On ju inimesed visuaalsed loomad ja ka astronoomidele meeldib näha milliseid kauneid objekte ja struktuure universumis leidub.

Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01JNGVAQKT0ATWEE89D918J3HF.png

Üleval on näha Webbi värsket fotot lõunataevas asuvas pisikese Kameeleoni tähtkujus paiknevast objektist tähisega Herbig-Haro 49/50, mille tipus on juhuse tahtel paistmas üks kauge spiraalgalaktika. Herbig-Haro objektid on sisuliselt äsja süttivad tähed, mis tõmbavad oma pöörlemisega ümbritsevast tolmu- ja gaasipilvedest kaasa materjali ning purskavad seda oma poolustelt sadu kilomeetreid sekundis välja. Seal kohtub see suurel kiirusel tähtedevahelise ainega ning hakkab erivärviliselt hõõguma.

Sellel fotol on esiplaanil meist umbes 625 valgusaasta kaugusel asuva prototähe prototäht Cederblad 110 IRS4 tekitatud väljapurske üks pool. Astronoomid on sellele juba andnud hüüdnimeks Kosmiline tornaado. Tornaado tipus paistab aga täiesti juhuslikult üks tõenäoliselt meist sadu miljoneid kilomeetreid kauge spiraalgalaktika. Tänu James Webbi infrapunasilmadele, mis suudab näha läbi nähtavat valgust blokeeriva gaasi ja tolmu, paistab see meile küll veidi harjumatutes värvitoonides. Foto taustal on aga näha tervet kaugete galatikate merd.

Sama objekti pildistas aastaid tagasi Spitzeri kosmoseteleskoop, mis nägi enne pensionile asumist universumit samuti peamiselt infrapunas. Spitzeri peapeegli läbimõõt oli vaid 85 sentimeetrit, James Webbil on see aga 6,5 meetrit.

Osaline Päikesevarjutus Eestis 29. märts 2025

 Juba sellel laupäeval (29. märts) on Eestist näha võrdlemisi haruldast loodusnähtust, kus Kuu varjutab osaliselt Päikese. Eelmine selline juhus oli Eesti kohal toimumas (olgugi ilm oli toona päris pilvine) 2022. aasta oktoobris ja järgmine tuleb järgmise aasta augustis. Ilusti vaadeldavalt varjutas Kuu osaliselt Päikese viimati 2021. aasta juunis.

Kusjuures seekord Maal täielikku päikesevarjutust näha ei olegi - Kuu vari vaid riivab Maa põhjaosa. Suurimat varjutust on näha laupäeval Kanada kirdeosast, kus Kuu katab umbes 90% Päikese pinnast.

Päikesevarjutuse kaart. Tumadamal varjutatud alades on näha sellest suuremat osa. Allikas ja suurendatav kaart: https://www.timeanddate.com/eclipse/map/2025-march-29

Kuna päikesevarjutusi meil nähtavasti väga tihti ei toimu, siis oleme Tõrva Astronoomiaklubiga laupäeva lõunal Tõrva keskväljaku servas Veskijärve ääres seda teleskoobiga vaatlemas. Kõik huvilised on kutsutud meiega liituma. Vaatleme Päikest, päikeseplekke ja selle ees liikuvat Kuud läbi päikesefiltriga varustatud teleskoobi ning saame vaatlejatele silmaga vaatamiseks jagada portsu keevitusklaase. Lisaks demonstreerime, et kuidas päikesevarjutust on võimalik jälgida kingakarbi abil. Hetkel on ilmaprognoos pilvisuse osas isegi positiivne. Kui pilved siiski kummitama peaksid, siis saab sellel ajal Tõrva keskväljakul tutvuda meie astrofotograafia välinäitusega "Tõrvast Tähtedeni".

Tõrvast vaadates "puudutab" Kuu Päikese serva kell 12:55, maksimaalne varjutus (12%) saabub kell 13:38 ja Kuu lahkub Päikese eest kell 14:21. Teleskoobiga valmis kavatseme vaatluspaigas olla umbes pool 12 ja jääme sinna kuni varjutuse lõpuni. Ehk siis meiega võib liituda kohe alguses või siis kui varjutus juba käib. Muudes Eesti linnades võivad varjutuse alguse- ja lõpu kellaajad olla paar minutit siia-sinna nihkes.

Peale Tõrva on Eestis avalikud vaatlused toimumas Tartu Tähetorni õuel Toomemäel (üritus facebookis: https://www.facebook.com/events/978073113907042) ja Ahhaa Teaduskeskuse katusel. Lisaks plaanitakse Ahhaast päikesevarjutust otseülekandes filmida ja internetiavarustesse edastada.

Foto osalisest päikesevarjutusest 2021. aasta 10. juunil.

Varjutuse ohutuks vaatlemiseks on mitu võimalust. Olgu aga kohe ära öeldud, et mitte mingil juhul ei tohiks seda teha läbi tavalise teleskoobi, binokli või mistahes suurendava optika. Sellise asja tulemuseks oleks peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus. Isegi võimsamat sorti kaamerläätsega ei tasu varjutust (väga pikalt) pildistada, kuna fotoaparaadi sensor võib koondatud päikesevalguse mõjul sulama hakata. Ka palja silmaga südapäevase Päikese jõllitamine ei ole kõige parem mõte - miski, millest ka keha läbi valuaistingu märku kipub andma.

Kõige parem on varjutust vaadelda kas spetsiaalse päikeseteleskoobiga või siis tavateleskoobiga, mis on varustatud vastava filtriga, mis blokeerib valdava enamuse Päikese valgusest. Selliseid filtreid saab soetada teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Näiteks tuleks veenduda, et filterkile ei ole teleskoobi ette kinnitatud nii kehvasti, et see seal vaatluse ajal tuulega minema lendab.

Ohutumaks viisiks on endale soetada spetsiaalsed varjutuse prillid või need ise filterkilest meisterdada. Käepärasematest vahenditest võiks veel nimetada keevitusmaske või nende kaitseklaase (müügil tööriistapoodides), laserplaate, mitmekordseid päikeseprille või isegi küünlaleegil mustaks tahmatud klaasitükke. Üheks omapärasemaks viisiks varjutust jälgida on tühja kingakarbi abil, mille kitsamasse seina on torgatud nõelaga pisike auk. Suunates augu otse Päikese poole, projitseerub selle sisemisele küljele pisike varjutatud Päike, mida saab vaadata ilma igasuguse lisakaitseta.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Ülav Neumann

Päikesevarjutused ei ole planeedi mõistes just kõige haruldasemad nähtused - kusagil maailmas saab neid näha aastas mitu korda. Haruldased on need vaid konkreetsetes kohtades, sest Kuu vari Maal on võrdlemisi pisikene ning see libiseb planeedist alati veidi erinevast kohast üle. Põhjus miks me päikese- ja kuuvarjutusi tihendamini ei näe on selles, et Kuu ei tiirle ümber Maa samas tasandis kus Maa tiirleb ümber Päikese. Seetõttu on aastas vaid mõned korrad kus kolm taevakeha enam-vähem ühele joonele satuvad. Sellel ajal on tavaliselt kahenädalase vahega kusagil toimumas kuuvarjutus ja kusagil päikesevarjutus. Ka seekord näeme päikesevarjutust kaks nädalat peale seda kui Ameerikate kohal oli näha täielikku kuuvarjutust. Siis oli Kuu Maa varjus, nüüd kui Kuu on jõudnud teisele poole Maad, varjutab see Maad.

Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta oktoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust, kus Kuu on kül Päikese ees, aga täielikult see seda kinni ei kata, näeme Eestist juba 2039. aasta 21. juunil.