Lend üle öise Euroopa

 Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt jäädvustatud aegvõte lennust üle öise Euroopa.

Kuu, Veenus ja Jupiter

Kui veel kiiresti õue joosta ja lääne suunas vaadata, siis peaks näha olema huvitav vaatepilt, kus lähestikku paistavad kolm hetkel öötaeva kõige heledamat objekti. Need on Kuu, sellest paremal asuv planeet Veenus ja Kuu kohal paistev hiidplaneet Jupiter.

Näivat heledust määraval skaalal (mis dateerub üle kahe tuhande aasta eest elanud Ptolemaioseni) on need vastavalt mag -7,12 kaheksa protsenti valgustatud Kuu jaoks, mag -4 Veenuse jaoks, mis on meie jaoks 87% valgustatud ja mag -2,11 Jupiteri puhul. Kaugustest rääkides asub Kuu meist hetkel 367 000 kilomeetri kaugusel, Veenus 210 000 000 kilomeetri kaugusel ja Jupiter 854 000 000 kilomeetri kaugusel.

Foto on tehtud umbes tund tagasi Tõrvast.

Jagage enda fotosid kommentaarides!

Plejaadid infrapunas

Enamik tähistaevaga tutvust teinud inimestest peaksid sügisesest ja talvisest taevast suurema vaevata üles leidma Sõela - meile kõige lähema hajustäheparve, mis paistab otsekui miniatuurne Suur Vanker Sõnni tähtkuju keskel. Rahvusvaheliselt tuntakse seda mütoloogiliste Plejaadide ehk Seitsme õe järgi või jaapanipäraselt Subaru* nime all. Prantsuse komeediküti Charles Messieri kuulsas 110-liikmelises heledate objektide kataloogis kannab see järjekorranumbrit 45.

Keskmiselt hea silmanägemisega varustatud inimene suudab parves ära eristada viis-kuus kõige heledamat tähte, binokkel lubab neid kokku lugeda kümneid ja hobiteleskoop sadu. Tegelikult sisaldab see meie jaoks kosmilises mõttes kiviviske kaugusel (440 valgusaastat) ja verinoor (alla 100 miljoni aasta) täheparv oma paarikümne valgusaastase läbimõõdu juures tuhandeid tähti.

Vähekene võimsam teleskoop ja/või pikema säriajaga foto näitab, et Plejaadid ei koosne üksnes noortest ja kuumadest tähtedest, vaid nende vahel helendab sinakalt gaas ja tolm. Algselt arvati, et selle näol on tegemist täheloomest üle jäänud materjaliga, mis pole veel tähtede poolt "minema puhutud". Nüüdseks aga teatakse, et täheparv ja selle poolt valgustatud hõre peegeldusudu ei ole üksteisega otseselt seotud, vaid nad on Linnutees tiireldes puhtjuhuslikult üksteisega kohtunud. Täpsed mõõtmised näitavad, et parve ja udu kiirused on üksteisega kusagil 18 kilomeetrit sekundis nihkes. Sellises tempos kulub veel miljoneid aastaid, enne kui täheparv udust täielikult väljub.

All on näha NASA WISE nimelise kosmoseteleskoobi fotot tuttavatest Plejaadidest väga ebatavalises valguses. Nimelt jäädvustab 16 tollise teleskoobiga varustatud WISE (Wide-field Infrared Survey Explorer) taevast silmale nähtamatus pikema lainepikkusega infrapunakiirguses. See lubab meil (pärast nähtamatu valguse tõlkimist nähtavatesse värvidesse) näha muidu tähtede poolt pimestatud ja vaid paiguti valgustatud udu terves ulatuses. Värvid vastavad infrapuna lainepikkustele järgnevalt: punane - 24 mikronit, roheline - 12 mikronit, sinine - 4,6 mikronit. Udu voolavad filamendid ja sõlmed on kujundatud täheparve kuumade ja massiivsete tähtede tuule (tähepinnalt minema heidetud laetud osakesed) poolt, mis lükkab erineva suurusega tolmuterakesi endast eemale.

Plejaadide tähemustriga lähemalt tuttavad inimesed peaksid selle värvilise udu seest heledamate tähtede (seitse õde+nende vanemad) asukohad üles leidma. Kui see aga ei õnnestu, siis kommentaaridesse vaadates saab seda meie eelmise aasta fotolt spikerdada. Nagu näha, siis isegi tavavalguses (0,4-0,7 mikronit) on peegeldusudu kõige tihedamad ja tugevamalt valgustatud osad ning tähtede poolt "puhutud" filamendid kenasti olemas.

Plejaade tasub järelejäänud talvel otsida õhtuti suhteliselt kõrgelt edelataevast, kuulsast Orioni tähtkujust lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Sõimeks või Hüaadideks (M44). Sõime lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise. Kümmekond nurgakraadi selle kohal paistab isegi Aldebaraanist punasem planeet Marss.

*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Parsonstowni leiviaatan

Sellel nädalal 178 aastat tagasi nägi "esimest valgust" toona maailma suurim teleskoop - Parsonstowni leviaatan, mille loojaks oli Iiri astronoom, naturalist ja insener William Parsons (Rosse kolmas krahv). 183 sentimeetrise peegli ja 16 meetrise fookuskaugusega teleskoop püsis maailma suurimate vaatlusriistade esiotsas järgnevad 72 aastat, kuni 1917. aastal California Mount Wilsoni observatooriumisse ehitatud Hookeri teleskoop (2,5m) selle tiitli üle lõi.

Leviaatani ehitamine Iirimaale Birri lossi maadele võttis kokku aega viis aastat ja see valmis 1845. aastal. Tegemist oli Newtoni skeemiga teleskoobiga, mis oli hingede, trosside ja talide süsteemiga kinnitatud kahe kõrge kivimüüri vahele. Tänu pealt avatud konstruktrioonile sai 16,5 meetrit pikka ja 12 tonni kaalunud puidust ja raudvitsadest teleskoopi küll üsna suures vahemikus tõsta ja langetada, kuid paremale-vasakule nihutamine oli piiratud. Konkreetsete astronoomiliste objektide vaatlemist tuli seega ettevaatlikult planeerida ning liigutada teleskoop õigele kõrgusele ajaks kui objekt liikuvas tähistaevas selle eest läbi hakkas minema. Näiteks taevaekvaatoril asuvat objekti oli seejärel võimalik jälgida umbes ühe tunni jooksul. Nagu Newtoni teleskoopide puhul ikka, sai sellesse sisse vaadata teleskoobitoru eesotsas külje peale kinnitatud okulaaridest. Vastavalt toru asendile tuli selleks seista või istuda muudetava kõrguse ja kaugusega platvormidel. Teleskoopi peeti omal ajal tõeliseks tehniliseks ja arhitektuuriliseks suursaavutuseks, mille fotod ja joonistused ringlesid Inglismaa elanikkonna hulgas ning mida paljud käisid oma silmaga vaatamas.

Parsonstowni leviaatan pildistatud 1885. aastal. Foto on taastatud ja värvitud.

Joonistus omaaegsest leviaatanist.

Nii nagu eelnevad Parsonsi poolt ehitatud suured teleskoobid, oli ka Leviaatani peeglid valatud, lihvitud ja poleeritud spekulumiks kutsutud vase ja tina sulamist. Ühekokku kaalus 1,8 meetrine ja 13 sentimeetrit paks peapeegel 3 tonni. Kuigi selline sulam oli värskelt poleeritult väga hea peegeldavusega, oksüdeerus see niiske Iirimaa õhu käes kiiresti. Et ülepoleerimise ajal mitte vaatlusaega kaotada, valmistas Parsons kaks identset peeglit, et neid vastavalt vajadusele vahetada.

Teleskoobi ehitamise üheks peamiseks eesmärgiks oli Parsonsi soov ümber lükata niinimetatud udude hüpotees, mis väitis, et tähed ja planeedid olid moodustunud gaasist, mida gravitatsioon kokku surus. Tuleks mainida, et toona nimetati ududeks kõiki objekte, mis teleskoobis udustena paistsid (tänapäeval eristame neid emissiooni- ja peegeldusududena, kerasparvedena, planetaarududena, supernoovajäänukite ja galaktikatena). Astronoomide seas käis aga sellel eel-darwinistlikul ajal tuline debatt, et kas universum oli arenenud või staatiline. Parsons oli tugevalt viimase võimaluse poolt ning veendunud, et udud koosnevad tegelikult paljudest ja kaugetest tähtedest, mida toonased väiksemad teleskoobid eristada ei suuda. Niisiis asus ta oma leviaataniga vaatlema just udusid, et nende stellaarset iseloomu tõestada. Võib öelda, et tema osaliselt filosoofilistel alustel kujunenud eelarvamus tasus ennast mingil määral ära selliste udude puhul, mida me täna galaktikatena tunneme. Nimelt oli ta tõenäoliselt esimene inimene, kes suutis oma tohutu teleskoobiga tähtedeks lahutada mõned lähemad galaktikad, olgugi nende tõeline iseloom jäi nii talle kui teistele astronoomidele veel pikaks ajaks tundmatuks. Lisaks tuvastas ta esimesena tänapäeval M51 või Veekeerise galaktika nime kandva galaktika spiraalse struktuuri, avastas mitu uut udu ja täheparve, andis nime Krabi udukogule ning uuris enneolematus lahutuses Kuud ja planeete. Kuna fotograafia oli veel lapsekingades ning astrofotograafiast ei olnud veel keegi kuulnud, tuli kõik teleskoobi okulaaris nähtu paberile joonistada.

Vasakul William Parsonsi joonistus M51 galaktikast, mida hakati hiljem kutsuma Veekeerise galaktikaks. Paremal Hubble kosmoseteleskoobi foto. M51 koosneb tegelikult suuremast M51a spiraalgalaktikast ja sellest mööduvast/põrkuvast väiksemast kääbusgalaktikast M51b.

Parsonsi joonistus M1 udust, mille ta nimetas kuju tõttu Krabi uduks. Tegemist on tegelikult 1054. aastal taevas märgatud supernoovast alles jäänud paisuva supernoovajäänukiga.

Joonistus peegli vahetamisest, mida pidi tegema umbes iga 6 kuu tagant.

Vaatamata taolistele saavutustele ei suutnud ei Parsons ega ta teleskoop eelaminitud debatti lahendada. Näiteks väitis ta mingil hetkel, et ta oli suutnud tähtedeks lahutada Orioni udukogu. Sellele vastandus (õigesti) Parsonsi suurim opponent John Herschel, kes väitis enda teleskoobiga tehtud vaatluste põhjal tungivalt Orioni udukogu gaasilist olemust. Kumbki süüdistas üksteise teleskoobi ja silmade kvaliteeti. Vaidlus sai osalise lahenduse alles paarkümmend aastat hiljem, kui inglise astronoom William Huggins spektroskoopia abil tõestas, et vähemalt osad udud (Orion nende hulgas) on kindlalt gaasilised. Paljude nõrgemate udude olemus pidi ootama aga 20. sajandi algust, kui viimaks oli kogunenud piisavalt tõendeid, et need eraldiseisvate galaktikatena asetada Linnuteest väljapoole.

Peale William Parsonsi surma 1867. aastal asus teleskoopi kasutama tema poeg ja tiitlipärija Lawrence Parsons (Rosse neljas krahv) ning aastatel 1874 kuni 1878 kasutas seda Taani astronoom John Louis Emil Dreyer oma Uue udukogude ja täheparvede üldkataloogi (New General Catalogue of Nebulae and Clusters of Stars - ehk lühendatud NGC) koostamiseks. Mingil määral kasutati teleskoopi veel 1890. aastani, kuid peale Lawrence Parsonsi surma 1908. aastal see osaliselt lammutati ning 1914. aastal saadeti üks peapeeglitest Teadusmuuseumisse Londonis.

1970.ndatel tekkis tänu Inglise amatöörastronoomi Patrick Moore saatesarjale, loengutele ja raamatule teleskoobi vastu uuenenud huvi ning sellest alles jäänud müüre ja muid konstruktsioone hakati üha enam külastama. Teleskoobi asuti taastama alles 90ndate insener ja hobiastronoom Michael Tubridy juhatusel, kes pidi selleks kõigepealt tegema omajagu detektiivitööd. Õnneks oli William Parsonsi naine Mary (Rosse kolmas krahvinna) ühe fotograafiapioneerina sellest omal ajal hulgaliselt fotosid teinud. Aastatel 1996-1999 rekonstrueeriti Parsonstowni leviaatan täies mahus. Ainukesed erinevused algupärasega on, et teleskoopi saab nüüd liigutada mootorite abil ning selle peapeegel ei ole tehtud mitte raskestitöödeldavast ja -kasutatavast spekulumist, vaid alumiiniumist. Teleskoopi saab tänaseni Iirimaa südames Birri lossi kõrval külastada ja selgetel öödel sellest ka sisse vaadata.

Parsonstowni leviaatan rekonstrueeritud kujul.

Parsonstowni leviaatan rekonstrueeritud kujul.

Parsonstowni leviaatan rekonstrueeritud kujul.

Parsonstowni leviaatan rekonstrueeritud kujul.

Pandora parve gravitatsioonilääts

Avaldatud on järjekordne vapustav ülesvõte James Webbi kosmoseteleskoobilt. Fotol, mille tegemiseks kogus 6,5 meetrise peegliga teleskoopl kokku 30 tundi valgust, paistab Skulptori tähtkuju suunas asuv galaktikate parv nimega Pandora (Abell 2744). Tegelikult koosneb see meist umbes nelja miljardi valgusaasta kaugusel asuv (mega)parv kolmest, paarisada miljonit valgusaastat laias alas paiknevast galaktikaparvest (fotol heledamad kogumid). Parved ise ja nende kombineeritud mass kõverdab sõna otseses mõttes ruumi ja seega seda läbivat valgust. See lubab tekkida ühel universumi suursugusemal, veidramal ja kasulikumal nähtusel - gravitatsiooniläätsel. Nimelt on parvede ümber paistvad sajad punakad ja kaarjad objektid tegelikult kaugel-kaugel parvede taga asuvad galaktikad, mille kujutised on parvede gravitatsioonis suurendatud, moonutatud ja mõnedel juhtudel dubleeritud. Tänu taolistele kosmilistele läätsedele saavad astronoomid näha ja uurida galaktikaid, mis oleksid oma kauguse tõttu isegi Webbi jaoks vaid veidi enam kui punktid.

Erinevaid tehnikaid kasutades parve umbkaudset kaugust hinnates ning nähes mis määral see kaugete galaktikate valgust kõverdab, saavad astronoomid mõõta parve massi. Seda tehes selgub, et nähtavat ainet on selles vaid umbes 5% tervikust (kõik tähed ja nendest koosnevad tuhanded galaktikad), röntgenkiirguses helendavat galaktikate- ja tähtedevahelist gaasi 20% ja ülejäänud 75% massist kuulub seni veel üsna tundmatule ja seepärast ka lihtsalt "tumedaks aineks" kutsutud substantsile.

Antud fotol on erinevatel kaugustel paistavaid galaktikaid kokku kümneid tuhandeid. Mida punasemad, seda kaugemad.

Soovitame tungivalt uurida ja suurendada originaalkujutist, mille leiab siit: https://webb.nasa.gov/.../feb-15-23-STScI...

Ennustatud asteroidi põlemine taevas

Ööl vastu tänast sisenes Maa atmosfääri ja põles Inglismaad ja Euroopat eraldava väina kohal heleda boliidina ära umbes meetrise läbimõõduga asteroid 2023 CX1. Ehkki taoliste mõõtmetega külalisi satub meie planeediga kokku ilmselt mitu tükki kuus, jäävad neist paljud märkamatuks. On ju enamus meie planeedist kaetud veega või väga hõreldalt asustatud, päevasel ajal on neid väga raske näha, öösel jällegi enamus inimestest magab ja lisaks kõigele ei tea me reeglina kuhu ja millal vaadata. 2023 CX1 oli selles viimases osas erand, sest umbes seitse tundi enne Maaga kohtumist avastas selle Ungari astronoom Krisztián Sárneczky ning peale paljude observatooriumide kiireid vaatlusi oli võimalik välja arvutada asteroidi atmosfääri sisenemise umbkaudne aeg ja koht. Tänu sellele olid paljud harrastajad kaamerate ja telefonidega Walesis, Lõuna-Inglismaal, Põhja-Prantsusmaal ja Belgias selle jäädvustamiseks öises taevas valmis. Nagu ühest paljudest videotest all näha ja kuulda, siis ei pidanud nad vaatepildis pettuma. Video autor Twitteris on @KadeFlowers.

Veel jäädvustusi: https://www.imo.net/2023-cx1-7th-predicted-earth-impact/

Tegemist on üldse seitsmenda korraga, kui asteroid suudetakse enne Maaga kohtumist tuvastada ning tõenäoliselt pole enam väga kaugel aeg, kui heledate tulekerade asukohapõhist ilmumist saab mõnest rakendusest paar tundi ette vaadata. Olgugi hetkel ei ole meil kosmosekivide vastu mingeid kaitsemeetmeid, võivad taolised hoiatused tulevikus mõne tõsisema tagajärje ära hoida. Näiteks antud asteroidist jäi ilmselt midagi ka alles, kuid õnneks kukkusid selle tükid kusagil Prantsusmaa ranniku lähedal merre.

Kosmiline röövik Kiilu udus

Sellel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõttel on näha meist umbes 8500 tuhande valgusaasta kaugusel asuvas Kiilu udus paiknevad niinimetatud Boki gloobulid* - ümbritsevast eraldiseisvad ja suhteliselt väiksed tumedad udukogud, mis sisaldavad tihedat kosmilist tolmu ja gaasi, millest tõmbuvad kokku tähed. Fotol kõige suurem selline kannab Rööviku hüüdnime, on peaaegu kaks valgusaastat pikk ning koosneb molekulaarsest vesinikust, süsinikoksiididest, heeliumist ja umbes 1% ulatuses ränipõhisest tolmust. Ümbritsevate massiiivsete ja kuumade tähtede ioniseeriv kiirgus paneb udukogu hõredamad servad heledama. Järgnevate miljonite või kümnete miljonite aastate jooksul koorub sellest välja uhiuus Linnutee täht või tõenäolisemalt mitmest tähest koosnev mitmiksüsteem.

*Boki gloobulid on nime saanud Hollandi-USA astronoom Bartholomeus Jan "Bart" Boki järgi, kes neid 40ndatel esmakordselt vaatles.

Astronoomiafestival 2023

Augusti perseiidide meteoorivoolu ajal toimub Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses üks päris unikaalne suvine festival, mis on pühendatud jäägitult astronoomiale. Viis päeva ja neli ööd populaarteaduslikke ettekandeid, teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib tervele perele.

Täpsem info ja üritusele registreerumine ilmub jooksvalt siia: https://festival.astronoomia.ee/

Üritus facebookis (pange ennast tulijaks, jagade ja kutsuge sõpru ka): https://fb.me/e/21jiqrRHE

Astronoomiafestivali korraldaja on Eesti Astronoomia Selts.

Saturni kodarad on tagasi

Veel sügisel suhteliselt kõrgel õhtutaevas paistnud Saturni me enam Maalt vaadelda ei saa, kuna meie jaoks on see nihkunud pimestavale Päikesele liiga lähedale. Täpsem oleks vist öelda, et meie oma kiiremini liikuva väikeplaneediga oleme jõudnud Päikese ümber sellisesse kohta, kust vaadates hakkab see jääma meie ja hiidplaneedi vahele. Küll aga sai seda veel paar nädalat tagasi vaadelda Maa orbiidil tiirlev legendaarne Hubble kosmoseteleskoop, mis OPAL-i nimelise vaatlusprogrammi raames Päikesesüsteemi välisplaneetidel aeg-ajal silma peal hoiab. Allolev foto on seega kõige värskem foto Saturnist ja selle 270 tuhande kilomeetrise läbimõõduga, kuid kesmiselt vaid paarkümmend meetrit paksust, rõngaste süsteemist.

Astronoomidele pakub selle foto juures (peale puhtakujulise silmailu) kõige suuremat huvi B-rõngastel nähtavad tumedamad laigud (vasakul), mida kutsutakse vahel ka kodarateks. Esmakordselt 80ndatel Voyageri kosmosesondide möödalendude käigus märgatud "kodarad" pakuvad planeediteadlastele peamurdmist tänaseni. Seniste vaatlustega on kinnitatud, et need Maa mõõtmetega võrreldavad laigud hakkavad Saturni rõngastele moodustuma siis kui planeedil hakkab liginema sügisene või kevadine pööripäev ning kaovad täielikult suvise ja talvise pööripäeva aegu. Et Saturn tiirleb Päikesest kümme korda kaugemal kui Päike ning sellel kulub üheks tiiruks peaaegu 30 Maa aastat, eraldab sealseid pööripäevi kusagil 7,5 aastane periood. Sügisene pööripäev ehk aeg, kui selle ekvaatori kohal tiirlevad rõngad on planeedi tiirlemistasandiga samas sihis ning kõikjal planeedil on päevad ja ööd sama kestvusega, jõuab Saturni jaoks kätte 6. mail 2025. aastal. Kuni selle ajani peaks kodarate arvukus ja intensiivsus tõsuma.

Hetkel parim hüpotees kodarate tekke ja olemuse kohta kahtlustab, et tegemist on Saturni võimsa magnetvälja ja Päikeselt voogavate laetud osakeste (päikesetuule) vahelise interaktsiooniga, mille käigus rõngastes leiduv kõige peenem jäine tolm saab elektriselt laetud. Selle tulemusel kipub tolm rõngaid moodustavate suuremate fragmentide kohal ajutiselt hõljuma.

Allikas: NASA, ESA, Amy Simon (NASA-GSFC); Töötlus: Alyssa Pagan (STScI)

Roheline komeet möödub Marsist

Tänasel selgel õhtul saavad teleskoopide ja/või kaamerate omanikud tunnistada huvitavat vaatepilti, kus viimasel ajal tuntust kogunud roheline komeet C/2022 E3 (ZTF) möödub taevas veidi enam kui nurgakraadi kauguselt Sõnnis punakalt paistvast planeet Marsist. Kuigi komeedi heledus on võrreldes paarinädalase ajaga langenud (mag +6,5), peaks see endiselt olema piisav, et näiteks keskmisest võimekama binokliga planeedi kõrval uduse laiguna nähtav olema. Seda aga täiesti pimedas ja valgusreostusest puutumata taevas ning kindlasti enne 67% valgustatud Kuu tõusu südaöö ajal. Kõige parema tulemuse saavad ilmselt fotograafid, kes suunavad Marsi poole oma mõnesaja millimeetrise fookuskaugusega teleskoobi/objektiivid ning seavad säriaja paari- kuni mõnekümnele sekundile.

All fotograaf Väino Pooli suurepärane jäädvustus taevas kohtunud komeedist ja Marsist eile õhtul. Täna peaksid need üksteisele veelgi lähemal paistma.

Originaalpostitus facebookis