Neljapäev, 3. september 2020

Tuvastati kahe võimsa musta augu ühinemine

 Tuvastatud on gravitatsioonilained, mis pärinevad siiani kaugelt suurima massiga mustade aukude ühinemisest kusagil 7 miljardi valgusaasta kaugusel. See tähendab, et me "kuuleme" sündmust, mis leidis aset ajal kui universum oli tänasest poole noorem.

Kunstniku nägemus ühinevatest mustadest aukudest.

Äsja kinnitust leidnud signaali tähisega GW190521 võtsid eelmise aasta mais vastu USAs paiknev 4 kilomeetrine LIGO (Laser Interferometer Gravitational-wave Observatory) kaksikdetektor ja Itaalias asuv 3 kilomeetrine Virgo nime kandev gravitatsioonilaine detektor. Nende seadmete ülesandeks on tuvastada ülitihedate- ja massiivsete objektide (mustad augud, neutrontähed) ühinemisel kiiratud gravitatsioonilaineid, mida võib ette kujutada kui imepisikest virvendust aeg-ruumis ning mille olemasolu ennustas juba kuulus Albert Einstein. Selleks mõõdavad nad vastavalt 4 ja 3 kilomeetriste laserkiirte abil nende pikkuste muutust skaalades 1/10 000 prootoni läbimõõdust ehk kusagil 0,00000000000000000001 meetrit. Lisaks on detektorite abil (mingil uskumatul moel) võimalik kindlaks teha lainete pärinemise asukohta, määrata ühinenud kehade massi ning isegi nende spinni ehk pöörlemist. Inglise keelset ülevaadet detektorite tööpõhimõttest saab lugeda siit.

Antud juhul hinnatakse üksteise ümber tiirelnud ja lõpuks ühinenud mustade aukude massiks 85 ja 66 Päikese massi ning arvatakse, et nende spinn oli nende tiiirlemistasandi suhtes nurga all. See viimane omadus sundis mustasid aukusid üksteisele lähenedes oma teljel kõikuma ehk pretsesseeruma. Arvatakse, et nende ühinemisel moodustus umbes 142 Päikese massiga must auk, millest kolossaalsed 8 Päikese massi jagu energiat (E=mc2) moondus muuhulgas Päikesesüsteemi läbinud gravitatsioonilaineteks.

Üks LIGO nimelisest kaksikdetektorist USAs.

Sellised ühinenud mustade aukude massid on aga võtnud mitmeid tähefüüsikuid kukalt kratsima. Nimelt ei saa praeguste arusaamade järgi massiivsete tähtede elu lõpus tekkida kusagil 65-120 Päikese massiga musti auke. Saab kergemaid ja saab raskemaid, kuid selles vahemikus mustad augud ei tohiks olla otsesed tähekollapsi järglased. Seega arvatakse, et need võisid olla omakorda pisemate mustade aukude ühinemisel tekkinud kehad.

Masside võrdlused senini kinnitatud gravitatsioonilainete allikatest

Vähem kui kümnendik sekundit kestnud signaali kuju ja selle tekitanud sündmuse simulatsiooni saab näha kommentaarides.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar