Kuigi praeguseid temperatuure omal nahal tunnetades võib näida nagu oleks Päike meile vahepeal lähemale tulnud, asub see meist tegelikult kaugemal kui muidu. Nimelt jõudis meie planeet 5. juulil oma veidi lopergusel orbiidil punkti, kus kaugus Päikese ja Maa vahel on aasta suurim. Astronoomias nimetatakse sellist hetke afeeliks (sõnadest apo 'eemal, kaugel' + hēlios 'Päike).
Nagu ükski planeet Päikesesüsteemis ei tiirle oma tähe ümber täiuslikult ringikujulisel orbiidil, ei tee seda ka Maa. Aasta jooksul kõigub meie kaugus Päikese massikeskmest 147 ja 152 miljoni kilomeetri vahel. See tähendab, et periheelis (5. jaanuar) asume me kodutähele 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui praegu. Visuaalselt on seda suhteliselt raske märgata, kuid klõpsates Päikesest ühel ja teises hetkel sama kaamera ja suurendusega fotod, võime me neid võrreldes näha, et selle näiv läbimõõt muutub kusagil 3% ulatuses. Alloleval fotokollaažile on Richard Jaworsky kokku pannud kaks kitsasriba fotot Päikesest, millest vasakpoolne on tehtud 5. jaanuaril ja parempoolne 3. juulil.
Olgugi, et me asume põhjapoolkera suve ajal Päikesest veidi kaugemal ning saame sellelt õige pisut vähem energiat, on sellel meie jaoks ka üks ebaintuitiivne pluss. Kuna Maa liigub Päikesest kaugemal asudes oma orbiidil veidi aeglasemalt kui lähemal, on meie põhjapoolkera suved veidi pikemad kui talved. Täpsemalt kestab astronoomiline suvi (suvisest pööripäevast sügiseseni) 92 päeva ning talv (talvisest pööripäevast kevadiseseni) 89 päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar