Neljapäev, 15. juuli 2021

Suvetaeva ülevaade 2021

Viimaste nädalate päevaseid temperatuure vaadates ja tunnetades käib suvi täie hooga ja näib, et käib vähemalt mõni aeg veel edasi. On viimane aeg mõne sõnaga kirja panna, et mida enne sügist pööripäeva taevast näha võib ja milliseid astronoomilisi sündmusi see soe ja suhteliselt selge periood pakub.

Kuigi juulikuu öötaevas on päris kaugete taevaobjektide vaatlemiseks veel liiga valge, pakuvad augusti ja septembri pimedad ööd meile juba üht-teist päris huvitavat. Etteruttavalt võiks nende kolme kuu märksõnadeks olla planeetide marssLinnutee naasemine õhtutaevasse, gaasihiidude vastasseisud, kerasparved, mõned lähemad galaktikad ja aasta üks oodatum meteoorivool. Selle viimasega samal ajal leiab aset ka Eesti astronoomiahuviliste kokkutulek, mis kannab tänavu auväärset veerandsajandat järjekorranumbrit. Sellest maisest sündmusest aga peale seda, kui taevased vaated ära on mainitud.

Seitse planeeti

Juulis on taevas päikeseloojangu ja -tõusu vahelisel ajal põhimõtteliselt ära nähtavad kõik Päikesesüsteemi planeedid. Nendest viit saab hea õnne ja sobiliku vaatluspaiga olemasolul vaadelda palja silmaga ja kaht binokli või teleskoobiga. Kusjuures Päikeseüsteemi kõige pisemate planeetide – Merkuuri ja Marsi – vaatamisega tuleks pigem kiirustada.

Alustamegi Päikesele kõige lähemast ja mõõtmetelt kõige väiksemast – Merkuurist. Kuna see välimuselt ja suuruselt Kuud meenutav kivine ja metalline planeet tiirleb Päikesele väga lähedal (46-70 miljoni kilomeetri kaugusel), on seda Maalt võimalik vaadelda iga paari kuu tagant korduvate elongatsioonide ehk eemaldumiste ajal. Need on hetked kui meie vaatenurgast eemaldub Merkuur oma orbiidil Päikesest nii kaugele ühele või teisele poole kui tema tiirlemiskaugus üldse lubab. See tähendab, et me näeme planeeti vastavalt kas peale päikeseloojangut või enne päikesetõusu madalal lääne- või idataevas. Kusjuures kõige parem on Merkuuri vaadelda kusagil nädal enne idapoolset ja nädal peale läänepoolset eemaldumist, kui planeedi meie poole vaatav külg on võrreldes eemaldumise tipphetkedega rohkem valgustatud, kuid planeet ei ole veel täielikult päikeseloojangu või -tõusu kumasse kadunud.

Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid saavad meie jaoks Päikesest vaid teatud kraadide võrra kaugemal paista. Merkuuri puhul kõige rohkem 28 kraadi ja Veenuse puhul 47 nurgakraadi. Lihtsustatud joonisel on kujutatud olukorda, kus nii Merkuur kui Veenus asuvad suurimas idapoolses elongatsioonis.

Suurimasse läänepoolsesse elongatsiooni jõudis Merkuur seekord 4. juulil, kui see asus Päikesest ligi 22 kraadi kaugusel. Tulevatel nädalatel hakkab Merkuur küll üha kiirenevalt Päikese poole tagasi liikuma, kuid samas selle heledus kasvab. Sellest tulenevalt on seda kõige lihtsam vaadelda juuli keskpaigas kella nelja ajal hommikul madalal kirdetaevas. Kuigi Merkuur peaks sellel ajal märgatav olema palja silmaga (heledus ca -1 tähesuurust), tasub see heledast hommikutaevas kõigepealt üles otsida näiteks binokliga. Seevastu idapoolsesse elongatsiooni jõuab Merkuur 14. septembril, kui see asub Päikesest 26,8 kraadi kaugusel ning asub õhtuti madalal läänetaevas. Siis on aga selle loojumisnurk meie jaoks suhteliselt ebasoodne, planeet asub Päikese loojumisel väga madalal horisondi kohal.

Päikesest järgmist planeet Veenust, mille kaugus ematähest on 107 miljonit kilomeetrit, võib sellel suvel ja sügisel näha säramas peale päikeseloojangut madalal läänetaevas. Kui palju kiiremini Päikese ümber tiirlev Merkuur on parasjagu liikumas meie jaoks Päikese taha, siis Veenus on sealt välja tulnud ning liigub iga päevaga meile lähemale. Suurima idapoolse elongatsiooni, kui selle kaugus Päikesest on 47 kraadi, saavutab Veenus oktoobri lõpus. Tänu oma suurusele, lähedusele ning valgust hästi peegeldavale pilvkattele on Veenus järgnevatel kuudel Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledam objekt. Kui silmale paistab Veenus nagu väga-väga hele täht, siis teleskoobis võib märgata, et tegelikult näeb ta välja nagu paremalt valgustatud veidi lopergune ketas, mis muutub üha edasi üha õhemaks kuni lõpuks saab sellest üha kitsamaks muutuv sirp. Veenust oli viimati õhtutaevas näha eelmise aasta talvel ja kevadel.

Veenus pildistatuna ultraviolettkiirguses Jaapani Veenuse ümber tiirleva kosmoseaparaadi Akatsuki poolt. Nähtavas valguses paistaks Veenuse pilvkate praktiliselt täiesti valge.

Maad vahele jättes on Päikesest järgmiseks, veel mõnda aega vaadeldavaks, planeediks Marss. Peale eelmise aasta sügisel toimunud suurt vastasseisu, kui Maa ja Marsi omavaheline kaugus oli viimase aja väikseim, on see punakas planeet meist üha kaugenenud ning libiseb peagi meie vaatenurgast Päikese taha. Veel saab seda näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas Veenuse lähistel. Paraku on selle heledus nüüdseks üsna tagasihoidlik ja selle leidmiseks tasub kasutada binoklit. Kõige lihtsam on seda teha juuli teise nädala alguses, kui heledat Veenust ja nõrka Marssi lahutab taevas vaid paari kraadine vahe. Antud kirjatüki kirjutamise ajal on Marsi kaugus meist kusagil 365 miljonit kilomeetrit ehk pea sada miljonit kilomeetrit kaugemal kui see ise Päikesest asub. Seetõttu paistab Marss ka teleskoobis väga pisikese kettakesena.

Järgmiseks tulevad Päikesesüsteemi kaugemates nurkades tiirlevad gaasihiiud, millest kaks lähemat ja suuremat pakuvad sellel suvel ja sügisel kõige paremat vaatemängu. Jutt käib otseloomulikult Jupiterist ja Saturnist, mis mõlemad jõuavad Maaga vastasseisu augusti esimeses pooles. Taevas paistavad need hiiglased sellel ajal kesköösiti (suveajas umbes kell 1:20) otse lõunas. Jupiteri tunneb ära selle muljetavaldava heleduse järgi, mis ületab kaugelt kõiki teisi tähti. Palju nõrgem, kuid võrreldes ümbritsevate tähtedega ikkagi päris hele Saturn liigub näiliselt Jupiterist paarkümmend kraadi paremal ja madalamal. Kahe planeedi kõrgused eestimaisest horisondist on sellel ajal ligikaudu 18 ja 13 kraadi. Mis tähendab paraku ka seda, et nende edukaks vaatlemiseks teleskoobiga tuleb varuda kannatust, et ära oodata mõneks lühikeseks hetkeks paigale jääv virvendav kujutis. Mõlemad planeedid jäävad meie õhtu- ja öötaevast kaunistama veel mitmeks kuuks, kusjuures mida sügise poole, seda varem nad kagusuunast tõusevad. Seega nende vaatlemisega ei pea otseselt kiirustama.

Augusti esimesel nädalal näeb kesköine lõunataevas välja sedasi. Maaga vastasseisus olevad Jupiter ja Saturn säravad madalal lõunas, neist veidi lääne pool ja kõrgemal paistab heledast Veegast, Altairist ja Deenebist moodustuv Suvekolmnurk. Linnutee ulatub edelast kirdesse. Meile lähimad Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on nähtaval Linnutee kõrval suunaga kagusse. Pilt: Stellarium

Jupiteri puhul võib isegi binokli abil veenduda, et see planeet ei tiiruta Päikesest 770 miljoni kilomeetri kaugusel sugugi üksinda. Selle ümber tiirleb vähemlt 80 kuud, millest neli suuremat (Io, Europa, Ganymedes, Callisto) avastas kuulus Galilei Galileo oma algelise teleskoobi abil juba ligi neli sajandit tagasi. Korralikumas teleskoobis võib näha, et Jupiteri pilvkate on liigendatud tumedate gaasivöötide ja ovaalsete tormitsüklonitega, millest osad – näiteks Suur Punane Laik – on seal möllanud sajandeid.

Rõngastatud Saturn, mis on kaugeim veel palja silmaga näha olev Päikesesüsteemi planeet, tiirutab Päikesest aga lausa kümme korda kaugemal kui Maa. Teleskoobis on hõlpsasti näha Saturni sadu tuhandeid kilomeetreid laia (kuid keskmiselt vaid 10 meetrit paksu) rõngast ning selle hiidkuud Titani, mille mõistatusliku ehituse, koostise ja atmosfääri üle on juba aastakümneid pead murtud.

Saturnist järgmised ja kaugemad on rohekas Uraan ja sinakas Neptuun. Need suhteliselt väheuuritud gaasilised jäähiiud tiirlevad ümber Päikese vastavalt 20 ja 30 korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub neil 84 ja 165 aastat. Palja silmaga neid näha ei ole, kuid tagasihoidlik teleskoop peaks need pisikeste roheka ja sinaka tähena nähtavaks tegema. Uraani leiab lähinädalate öötaevast Jäära tähtkujust ja Neptuuni Kaladest. Nende täpsema asukoha leidmiseks soovitame kasutada planetaariumiprogrammi nimega Stellarium.

Valged suveööd

Nagu suvist pööripäeva sisaldanud juunis on ka juulis öötaevas veel nii valge, et peale kõige heledamate tähtede seal suurt midagi ei näe. Neist tähtedest, mida aga näeb, võib kindlasti ära mainida Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi, mis paistab südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luiges asuv Deeneb, paremal Lüüra kooseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiidtäht, mis asub meist umbes 2500 valgusaasta kaugusel. Veega ja Altair on seevastu meist vaid paarikümne valgusaasta kaugusel ning kuuluvad nii-nimetatud peajada tähtede hulka.

Teistest heledamatest tähtedest väärivad mainimist madalal läänes paiknev kevadtäht Arktuurus (Karjases) ja peaaegu otse põhjas särav jõulutäht Kapella (Veomehes). Lisaks võib vaatlejale veel silma jääda Maokandjas asuv Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje nii kiiresti pöörlevat, et see on laialilendamise piiril. Tähtkujudest võib heade tingimuste korral ära näha juulis pea kohal asuva Suure Vankri ning Kassiopeia W-kujulise mustri.

Tähtede vähesus ei tähenda aga seda, et taevast midagi huvitavat ei leiaks. Planeetidest me juba rääkisime, aga valged suvekuud on ideaalsed vaatlemaks seda meie jaoks kõige suuremat ja lähemat tähte, mida me kipume tihtipeale enesestmõistevaks pidama – Päikest. Kui silmaga on Päikest vaadata valus ja tavalise teleskoobi või binokliga ka väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), siis teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks teleskoopide ette asetatavate päikesefiltritega või spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese fotosfäär ehk pind ja sellel asuvad päikeseplekid. Foto on tehtud läbi teleskoobi ette asetatud päikesefiltri 2021. aasta mais.Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kuigi Päikese 11-aastase aktiivsustsükli kõrghetkeni on veel paar aastat minna, külastavad selle pinda juba päris regulaarselt päikeseplekkideks nimetatud nähtused. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni eriti huvitav plekk silma jääb, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Päris huvitav ja ilus taevane (aga mitte tehniliselt astronoomiline) nähtus on mõnikord suvistel kesköödel põhjataevas paistvad helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved. Need kujutvad endast meie planeedi kõige kõrgeimad pilvi, mis asuvad maapinnast 75-85 kilomeetri kõrgusel. Koosnedes peenikestest jääkristallidest on need päevasel ajal vaatlemiseks liiga tuhmid. Seevastu valgetel öödel, siis kui Päike on meie jaoks küll horisondi taga, aga selle valgus paistab veel kosmose piiril ujuvatele pilvedele, muutuvad need siinsetele vaatlejatele nähtavaks ning võivad pakkuda oma omapäraste ja kiiresti muutuvate mustritega vaatemängu, mille nägemisega näiteks ekvaatori pool asuvad vaatlejad uhkeldada ei saa. Nimelt on helkivaid ööpilvi võimalik vaadelda vaid 50–70° põhja- ja lõunalaiustel.

Helkivad ööpilved pildistatud 5. juuli keskööl Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.

Tähed naasevad

Augusti üha pikemateks ja pimedamateks muutuvatel öödel hakkab tähistaevas juba nähtavale tulema. Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti taevas näinud vaid üksikuid heledamaid tähti, mida on liigendanud selle esiplaanil rändavad planeedid ja oma tuttavaid tsükleid läbiv Kuu, on meie peade kohal avanev tähistaevas päris palju muutunud. Oleme ju vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui kevadel rääkisime, et kesköösel paistab otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsit me augustiöödel enam praktiliselt ei näegi, sest see loojub läänehorisondi taha enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme me augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävad minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Vahepeal täiesti nähtamatuna püsinud Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt sadu, kui mitte tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame me nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest me oma perspektiivi tõttu serviti läbi oleme sunnitud vaatama. Selle helendav triip ei ole midagi muud kui miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja miks mitte ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt või religioon ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligilähedalegi.

Augusti teises pooles ja juba päris pimedas septembris muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimastel ei ole vaatamata nimele mingit pistmist planeetidega. Asi selles, et nende esimestele avastajatele meenutasid need teleskoobis rõngastatud planeet Saturni ning nimi jäi külge. Tegelikult on nende näol tegemist valgusaastaid laiade gaasipilvedega, mis tekkisid kui surevate tähtede välimised kihid kosmosesse irdusid. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27 ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57.

Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoori ja kompaktseid tähtede kogumeid, tasub pilk kasvõi binoklipaari abil peale heita madalal Kilbi tähtkujus asuvale Sinikael-pardi parvele (M11), Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, Luiges leiduvale M39 parvele ja kindlasti vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). Sellele lisaks tasub teleskoobi või binokli abil Linnuteed niisamagi kammida. Puudust tähtedest ja nende parvedest ei tohiks mingil juhul tulla.

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Londi udukogu ehk IC 1396  ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub juba augusti lõpus ja kindlasti septembris oma teleskoop suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole ning nautida sadade miljardite tähtede ühist ja peaaegu kujutlematult kauget kuma.

Andromeeda galaktika ehk M31 pildistatud Eestist eelmise aasta augustis. Foto: Dmitri Gostev

Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved, millest pole hilisuvises taevas samuti puudust. Need iidsed ja kauged kerajad täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati veidralt suursugust vaatepilti. Neist märkimist väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Kaunis komeediprügi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mille suurejoonelisus pole meile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil, kuigi juba nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nii nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks selline tähisega C/2020 F3 (NEOWISE) külastas meid teadupärast eelmisel kevadel.

Kaheksa öö jooksul jäädvustatud komposiitfoto perseiidide sajust Slovakkias. Foto: Petr Horálek

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid millenniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst sublimeerunud ja päikesekiirguse mõjul algelementideks kiiritatud veeaur hajub hõredate aatmote ja ioonidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle, mis avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine selline kord tuleb alles 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Nagu ikka tuleneb meteoorivoolu nimi tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist – Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks kuni 150 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Traditsiooniliselt on just Perseiidide meteoorivoolu kõrghetk olnud ajaks, kui Eesti Astronoomia Selts korraldusel toimub Eesti astronoomiahuviliste kokkutulekuks nimetatud üritus. Nii ka seekord, kui uhket veerandsajandat järjekorranumbrit kandev kokkutulek on plaanitud aset leidma 11.-15. augustil Eesti astronoomia südames Tõraveres. Viis päeva ja neli ööd ettekandeid, ekskursioone Eesti suurimas observatooriumis, jutuajamisi astronoomidega, kosmoseteemalist muusikat ja otseloomulikult hulgaliselt teleskoobivaatlusi nii päeval kui öösel. Üritusele on oodatud kõik vanad ja noored, ammused ja alustavad astronoomiahuvilised.

Ürituse kava, registeerimise ja muu kasuliku info leiab siit: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/181045759660/posts/10159529066669661/

Kuu faasid

Juuli

  • viimane veerand 2. juuli, kell 00.11
  • noorkuu 10. juuli, kell 4.16
  • esimene veerand 17. juuli, kell 13.11
  • täiskuu 24. juuli, kell 5.37
  • viimane veerand 31. juuli, kell 16.16

August

  • noorkuu 8. august, kell 16.50
  • esimene veerand 15. august, kell 18.19
  • täiskuu 22. august 15.02
  • viimane veerand 30. august, kell 10.13

September

  • noorkuu 7. september, kell 3.52
  • esimene veerand 13. september, kell 23.39
  • täiskuu 21. september, kell 2.55
  • viimane veerand 29. september, kell 4.57

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar