Reede, 2. juuli 2021

Juuli esimeses pooles on nähtaval kõik planeedid

Peaaegu iga aasta saabub aeg, kui meie taevas on võimalik ühe öö jooksul ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid. Sellel aastal on selleks ajaks juulikuu kaks esimest nädalalt. Seitsmest planeedist viite on võimalik hea õnne ja vaatluspaiga olemasolul näha palja silmaga ning kahte kõige kaugemat isegi pisikese teleskoobi või binokli abil.

Alustame Päikesele kõige lähemast ja mõõtmetelt kõige väiksemast Merkuurist. Kuna see välimuselt ja suuruselt Kuud meenutav kivine ja metalline planeet tiirleb Päikesele väga lähedal (46-70 miljoni kilomeetri kaugusel), on seda Maalt võimalik vaadelda vaid niinimetatud elongatsioonide ehk kaugenemiste ajal. Need on hetked, kui meie vaatenurgast asub Merkuur oma orbiidil Päikesest nii kaugel lääne või ida pool kui võimalik. Suurimasse läänepoolsesse elongatsiooni jõuab Merkuur 4. juulil, kui seda mõistatusliku tekkelooga planeeti võib näha vahetult enne päikesetõusu madalal kirdetaevas. Kuigi Merkuur peaks sellel ajal märgatav olema palja silmaga, tasub see kõigepealt üles leida pisikese laia vaateväljaga binokli abil. Peale seda on planeeti palju lihtsam ka niisama tabada.
Merkuur näeb sellele MESSENGER-i nimelise sondi lähivõttel välja otsekui Kuu. Ka selle mõõtmed on vastavad.
Päikesest järgmist planeet Veenust (kaugus ematähest 107 miljonit kilomeetrit) on tulevatel nädalatel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas. Tänu oma suurusele (peaaegu sama suur kui Maa) ning tihedale ja heledale pilvkattele on Veenus peale Päikese ja Kuu taeva kõige heledam objekt ning tulevatel kuudel tõuseb see üha kõrgemale õhtutaevasse. Peagi ei ole sellest seal võimalik enam mitte kuidagi mööda vaadata. Kui silmale paistab Veenus nagu väga hele täht, siis teleskoobis võib märgata, et tegelikult näeb ta välja nagu paremalt (hetkel kusagil 85%) valgustatud ketas. Veenust oli viimati õhtutaevas näha eelmise aasta talvel ja kevadel ning toona võttis meiega ühendust päris mitu inimest, kes kahtlustasid, et nad on näinud midagi enneolematut ja müstilist. Ärge siis ära ehmatage.
Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid saavad meie jaoks Päikesest vaid teatud kraadide võrra kaugemal paista. Merkuuri puhul kõige rohkem 28 kraadi ja Veenuse puhul 47 nurgakraadi.

Veenus on täielikult kaetud paksu pilvkattega, mis pani alguses osasid inimesi arvama, et selle kliima on niiske ja eluks sobilik. Tegelikult on temperatuur Veenuse pinnal tänu ekstreemsele kasvuhooneefektile piisav, et sulatada teatud metalle. Foto Jaapani Akatsuki kosmosesondilt.

Fotokollaž kuhu on kokku pandud fotod Päikesest ja Veenusest erinevate faaside ajal. Praegu asub Veenus meist veel veidi kaugemal kui Päike, ehk selle meie poole vaatav külg on enamuses valgustatud. Meile lähenedes valgustatud osa küll kahaneb, aga tänu väiksemale vahemaale paistab Veenus veel heledamana.

Maad vahele jättes on Päikesest järgmiseks palja silma planeediks kurikuulus Marss (eesti keeles kahe s-iga, mitte nagu see shokolaad). Peale oktoobri vastasseisu, kui Maa ja Marsi omavaheline kaugus oli viimase aja väikseim, on see punakas planeet meist üha kaugenenud ning libiseb peagi meie vaatenurgast Päikese taha. Veel saab seda näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas kohe Veenuse kõrval. Lisaks silmale tasub seda vaadata teleskoobiga, mõeldes samas, et sellel veereb praegusel hetkel ringi mitu kulgurit, mille valguse kiirusel teele pandud fotodel kulub meieni jõudmiseks 20 pikka minutit. Marsi kaugus meist on praegu 365 miljonit kilomeetrit ehk pea sada miljonit kilomeetrit kaugemal kui see hetkel Päikesest asub.
Sõjajumala järgi nime saanud Marss. Foto on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga 2001. aasta vastasseisu ajal.

NASA Perseverance kulguri hiljutine selfie kopterdroon Ingenuityga. Lisaks sellele veerevad Marsi pinnal hetkel ringi veel NASA Curiosty ja Hiina Zhurong kulgurid.

Järgmiseks tulevad Päikesesüsteemi kaugemates nurkades tiirlevad gaasihiiud, millest meile kõige lähemaks ja konkurentsitult suuremaks on hiiglaslik Jupiter. Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev Jupiter on nii suur, et selle sisse mahuks ära kõik teised Päikesesüsteemi planeedid ja ruumi jääks veel ülegi. Seda heledalt paistavat planeeti on näha öösiti suhteliselt madalal lõunataevas. Isegi pisikene binokkel paljastab, et Jupiter ei tiiruta Päikesest 770 miljoni kilomeetri kaugusel sugugi üksinda. Selle ümber tiirleb ligi 60 kuud, millest neli suuremat (Io, Europa, Ganymedes, Callisto) avastas kuulus Galilei Galileo oma algselise teleskoobi abil juba ligi neli sajandit tagasi. Korralikumas teleskoobis võib näha, et Jupiteri pind on liigendatud tumedate gaasivöötide ja ovaalsete tormitsüklonitega, millest osad on seal möllanud sajandeid.
Hiiglaslik Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis. Suure Punase Laigu nimeline torm (mahutab kaks Maad) on seal möllanud vähemalt viimased nelisada aastat.

Järgmiseks hiiglaslikuks planeediks on Saturn. See rõngastatud gaasiplaneet tiirutab Päikesest kümme korda kaugemal kui Maa ning näha võib seda öösiti heledast Jupiterist kusagil 20 nurgakraadi paremal lõunataevas. Ühtlasi on see kaugeim Päikesesüsteemi planeet, mida veel silmaga vaadelda saab. Teleskoobis on hõlpsasti näha Saturni sadu tuhandeid kilomeetreid laiu (kuid keskmiselt vaid 10 meetrit pakse) rõngaid ning selle hiidkuud Titani, mille mõistatusliku koostise ja atmosfääri üle on juba aastakümneid pead murtud. Augusti alguses jõuab Saturn Maaga vastasseisu ehk hetke, kui Päike, Maa ja Saturn asuvad samal joonel ning selle kõrgus lõunataevas on selle aasta suurim (ca 13 kraadi).
Saturn ja mõned selle kuud nähtuna kosmosesond Cassini poolt. Saturn on 69 kuuga Päikesesüsteemi kuurikkaim planeet.

Lähivõte Saturni uhketest rõngastest, mis koosnevad lumepalle meenutavatest jää- ja lumetükkidest.

Saturnist järgmised ja kaugemad on rohekas Uraan ja sinakas Neptuun. Need suhteliselt väheuuritud gaasilised jäähiiud tiirlevad ümber Päikese vastavalt 20 ja 30 korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub neil 84 ja 165 aastat. Palja silmaga neid näha ei ole, kuid tagasihoidlik teleskoop peaks need pisikeste roheka ja sinaka tähena nähtavaks tegema. Uraani leiab lähinädalate öötaevast Jäära tähtkujust ja Neptuuni Kaladest. Nende täpsema asukoha leidmiseks soovitame kasutada planetaariumiprogrammi nimega Stellarium.

Uraan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar