Täitus pooltuhat Tõrva Astronoomiaklubi fänni!

Peaaegu täpselt aasta tagasi lõime Tõrva Astronoomiaklubi lehekülje. Täna avastasime, et märkamatult on lehte jälgima hakanud juba üle 500 astronoomiahuvilise. Meie jaoks võib seda võrrelda inflatsioonilise universumi mudeliga.

Suured tänud teile kõigile!

Selleks, et saaksime veelgi laialdasema publikuga jagada oma kirge astronoomia, kosmoloogia ja muude taevateaduste vastu, palume teil võimalusel meie lehte jagada, arvustada ja sõpradele soovitada, et järgmisel aastal samal ajal oleks meid siin juba kaks korda rohkem.

All lihtsustatud joonis universumi arengust Suurest Paugust tänapäeva ja edasi kaugesse tulevikku. Sellise pildi meie algusest on kokku pannud inimkonna helgemad pead, mõistes väga hästi, et teadus on lakkamatu protsess - alati muutuv, alati arenev ning vajadusel oma vigu parandav.

Üritame sama.

Hubble astrofotode TOP 15

1990. aastal Maalt startinud ja siiani töökorras legendaarne Hubble kosmoseteleskoop on oma 29 tegevusaasta jooksul klõpsanud kümneid tuhandeid hingematvaid pilte meid ümbritsevast universumist. Veel enne kui tuleb aeg ta pensionile saata ning üles lennutatakse tema mantlipärija James Webb kosmoseteleskoop, tasub pilk heita ta parimatele fotodele.

Antud galerii on subjektiivne parim valik Hubble fotodest (suvalises järjekorras), mida oleme üritanud täiendada lühidate kokkuvõtetega neil kujutatud objektidest. Kuna kõik Hubble fotod on internetis vabalt saadavad, oleme juurde lisanud ka lingi fotode täisresolutsioonilistele failidele, mida tasub omal käel suurendada ja uurida.

Andke kindlasti teada, milline neist teie jaoks kõige muljetavaldav on ning jagage postitust ka oma astronoomiahuvilistest sõpradega

*Valgusaasta on pikkusühik, mis väljendab vahemaad, mille valgus kiirusel 300 000 km/s läbib ühe Maa aastaga. 1 v.a võrdub umbes 9,5 trilljonit kilomeetrit. Võrdluseks asub meile lähim täht Proxima Centauri meist 4,2 valgusaasta kaugusel ning ei erine tähistaevas teistest tähetedest kuigi palju.

Pillars of Creation ehk Loomise Sambad, kaugus 6500-7000 valgusaastat, kõrgus 2-4 valgusaastat

Kotka udukogu keskel asuvad molekulaarsest vesinikust ja tolmust koosnevad sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Neid ümbritsevad juba sündinud tähed lagundavad oma kiirgusega gaasipilvi. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle "peast" väljaulatuvad sõrme-sarnased moodustised on suuremad kui meie Päikesesüsteem. On pakutud, et sammaste läheduses plahvatanud supernoova hävitas need juba umbes 6000 aastat tagasi, kuid oma kauguse tõttu näeme me seda alles tuhande aasta pärast.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/68/Pillars_of_creation_2014_HST_WFC3-UVIS_full-res_denoised.jpg

Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat

Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f1/The_Bubble_Nebula_-_NGC_7635_-_Heic1608a.jpg

Arp 273, kaugus 300 miljonit valgusaastat, laius sadu tuhandeid valgusaastaid

Kaks galaktikat, millest pisem arvatakse olevat minevikus läbinud suurema. Selle tagajärjel on mõlemas alanud intensiivne täheteke. Suurema galaktika välimistes servades helendavad sinakalt piirkonnad, kus asuvad noored kuumad tähed. Tulevikus põrkuvad galaktikad tõenäoliselt uuesti ning taoliste pendeldamist meenutavate tsüklite tulemusel nad lõpuks liituvad üheks suureks tähesüsteemiks, mille täpset kuju on raske ennustada. Kuigi galaktikad liiguvad üksteise suhtes sadu kilomeetreid sekundis, kuluks tõenäoliselt tuhandeid aastaid, et me selles pildis mingeid muudatusi märkaksime.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/14/UGC_1810_and_UGC_1813_in_Arp_273_%28captured_by_the_Hubble_Space_Telescope%29.jpg

Crab Nebula ehk Krabi udukogu, kaugus 6500 valgusaastat, laius 11 valgusaastat

Aastal 1054 dokumenteeris üks tollane Hiina astronoom, et Sõnni tähtkujusse tekkis äkki juurde üks väga hele täht, mis paari aasta jooksul tuhmus. Aastal 1731 nähti teleskoobiga samas kohas antud udukogu. Tagasivaadates võib öelda, et pea tuhat aastat tagasi plahvatas üks täht supernoovana ning tänane Krabi udukogu on selle gaasist ja muust tähematerjalist koosnev jäänuk. Plahvatanud tähest sai aga pulsar ehk neutrontäht, mis pöörleb ümber oma telje 30 korda sekundis. Udukogu ise paisub hetkel 1500 kilomeetrit sekundis, mida on võimalik aastatetagusi fotosid kõrvutades ka näha.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/00/Crab_Nebula.jpg

Centaurus A galaktika, kaugus 10-16 miljonit valgusaastat, laius 60 000 valgusaastat

Lähivõte Centaurus A nimelisest raadiogalaktikast, mille südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk. Lisaks sellele toimub galaktikas aktiivne tähtede loomine, mille algatajaks oli põrkumine pisema galaktikaga. Antud fotol on heleda kumana näha kümneid miljardeid tähti, mille sees asuvad tähtede kerasparved. Tumedad tolmuribad on veel tähtedeks moodustuv gaas.

Täisresolutsioon: https://en.wikipedia.org/wiki/Centaurus_A#/media/File:Firestorm_of_Star_Birth_in_Galaxy_Centaurus_A.jpg

Sombrero galaktika ehk M104, kaugus 31 miljonit valgusaastat, läbimõõt 49 000 valgusaastat

Linnuteest umbes kolm korda väiksema Sobreero galaktika üheks märkimisväärsemaks omaduseks on selle ümber ulatuv gaasist ja tolmust ketas, mis on peamiseks paigaks, kus galaktikas tekivad uued tähed. Pange tähele ka taustal paistvaid kaugemaid galaktikaid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/5e/M104_ngc4594_sombrero_galaxy_hi-res.jpg

Tadpole Galaxy ehk Konnakullese galaktika, kaugus 420 miljonit valgusaastat

Konnakullese galaktika oli tõenäoliselt algselt üsna tavaline spiraalgalaktika, kuid umbes 100 miljonit aastat tagasi möödus sellest teine tihedam galaktika, mis rebis vastastikuse graviatsiooni mõjul esimest välja pika tähtedest koosneva saba. Mööduja ise jäi Konnakullese galaktika ümber tiirlema ning asub hetkel Maal vaadates selle taga. Saba pikkus on hinnanguliselt 280 000 valgusaastat ning see sisaldab sadu miljoneid individuaalseid tähti. Sinakad toonid annavad märku, et galaktika on täidetud noorte kerasparvedega.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f9/UGC_10214HST.jpg

Abell 2218, kaugus 2 miljardit valgusaastat

Fotol on miljardite valgusaastate kaugusel asuv galaktikaparv, mille poolt tekitatud gravitatsioon on nii võimas, et see murrab ja paljundab selle taga asuvate kaugemate galaktikate valgust otsekui lääts. Sellist gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtust ennustas omal ajal juba Einstein ning see annab astronoomidele võimaluse näha galaktikaid, mis tavaoludes oleks liiga kauged ja tuhmid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/42/Abell_NGC2218_hst_big.jpg

Monkey Head Nebula ehk Ahvipea udukogu, kaugus 6400 valgusaastat

Fotol osakene Ahvipea udukogust, kus on näha massiivsed gaasipilved, milles tekivad tähed.

Täisresolutsioon: http://imgsrc.hubblesite.org/hvi/uploads/image_file/image_attachment/29400/ps56_16x20.jpg

Helix Nebula ehk Heeliksi udukogu, kaugus 714 valgusaastat, laius 5,5 valgusaastat

Üks meile lähimaid ning efektsemaid planetaarudusid, mis tekkis kui selle südames oleva tähe välimised kihid hajusid ilmaruumi. Üheks kõige tähelepanuväärsemaks asjaks Heeliksi udukogu juures on selle keskosas paistvad niinimetatud kometaarsed sõlmed - pisikesed tombukesed, mille taha on tähekiirgus vedanud pikad sabad. Pole teada, mida need endast täpsemalt kujutavad, kuid mõõtmetelt on need võrreldavad meie Päikesesüsteemiga. Heeliksi udukogu nimetatakse vahel ka Jumala Silmaks ning internetis levib selle kohta väga palju esoteerilise iseloomuga väärinfot.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b1/NGC7293_%282004%29.jpg

Cigar Galaxy ehk Sigari galaktika (M82), kaugus 12 miljonit valgusaastat, laius 37 000 valgusaastat

Kuigi Sigari galaktika on meie Linnuteest mitu korda väiksem, kiirgab see viis korda rohkem valgust. Selle põhjuseks on astronoomilises mõttes hiljutine kohtumine oma naabergalaktikaga, mis kutsus mõlemas esile tormilise tähetekke. Praegu tekib seal uusi tähti 10 korda kiiremini kui meie endi galaktikas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ce/M82_HST_ACS_2006-14-a-large_web.jpg

Hubble Ultra-Deep-Field ehk Hubble süvavõte, kaugus kümmekond miljardit valgusaastat

Üks Hubble kosmoseteleskoobi ja terve astronoomia ajaloo ikoonilisemaid fotosid näitab meie Universumis olevate galaktikate loendamatust. Antud foto on tehtud pika aja jooksul taevaalaast, mis katab umbes kümnendiku Kuu laiusest. Sellel paistab umbes 10 000 galaktikat sellisena nagu nad olid umbes 13 miljardit aastat tagasi. Iga galaktika koosneb sadadest miljarditest tähtedest ning teised sarnased võtted näitavad, et sama pilt avaneb meile igast suunast.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0d/Hubble_ultra_deep_field_high_rez_edit1.jpg

N159, kaugus 180 000 valgusaastat, laius 150 valgusaastat

Lõunapoolkeral nähtavas Suures Magalhãesi Pilves (üks lähim kääbusgalaktika) asuv piirkond, kus gaasist ja tolmust tekivad uued tähed. Juba tekkinud massiivsed hiidtähed valgustavad ümbritsevat gaasi ning tekitavad oma kiirgusega selle liikumises keeriseid.

Täisresolutsioon: https://apod.nasa.gov/apod/image/1701/potw1636aN159_HST_2048.jpg

Butterfly nebula ehk Liblika udukogu, kaugus 34 000 valgusaastat, laius 1,5 valgusaastat

Niinimetatud bipolaarne planetaarudukogu, mille sarnaste tekkemehhanismid ei ole siiani selged. Ühe juhtiva teooria kohaselt tekitab tähe kokkupõrge ümbritseva gaasiga vägivaldse reaktsiooni, mille tagajärjel paiskuvad tähe poolustelt välja ülivõimsad gaasijoad. Antud udukogu keskel asub üks meie galaktika teadaolevalt kuumimaid tähti, mille pinnatemperatuur ulatub 250 000 kraadini. Kusjuures massilt on ta peaaegu pool Päikest. Fotolt nähtavad "tiivad" eemalduvad tähest sadu kilomeetreid sekundis.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/NGC_6302_Hubble_2009.full.jpg

NGC 1275 ehk Perseus A, kaugus 237 miljonit valgusaastat, laius 200 000 valgusaastat

Pildil Universumi ühe teadaolevalt massiivsema Perseuse galaktikaparve süda, kus on kokku põrkumas kümned galaktikad ning mis on ümbritsetud multimillionitesse kraadidesse ulatuvast gaasist. Foto keskosas on tegelikult kaks galaktikat, mis liiguvad üksteise poole. Suuremast galaktikast ulatuvad välja fotol punakad gaasifilamendid, mis on umbes 200 valgusaastat laiad ning 200 000 valgusaastat pikad. Astronoomide jaoks on tõeline mõstatus kuidas need filmendid on suutnud nii kuumas keskkonnas endiselt oma struktuuri säilitada. Ühe teooria kohaselt hõljuvad nad galaktika südames peituva ülissure musta augu poolt genereeritud magnetväljas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0a/NGC_1275_Hubble.jpg

Astronoomiaklubi astrofoto: Orioni udukogu

Orioni udukogu ehk M42 on üks silmapaistvamaid liikmeid hiiglaslikus Orioni molekulaarpilves ning meile lähim aktiivne tähetekke piirkond. 1300 valgusaasta kaugusel asuv ja ligi 25 valgusaastat lai udukogu on paigaks, kus gaasi- ja tolmukogumid kukuvad oma raskuse alla kokku ning süttivad uute tähtedena. 

Kuigi udukogust on avastatud nüüdseks tuhandeid individuaalseid tähti, on selle südames üksteisele suhteliselt lähedal säramas kümmekond massiivset tähte, mis vastuvad suures osas udukogu nähtava helenduse eest. Kusjuures heledaimad neist võivad olla kõigest 10 000 aastat vanad. 2012. aastal käidi välja idee, et nende tähtede keskmes võib omakorda asuda ka must auk.

Tänu sellele, et udukogus käib täheteke astronoomilises mõttes väga kiiresti, leidub seal sadu erinevates etappides päikesesüsteemi sarnaseid moodustusi. Hubble kosmoseteleskoobi abil on seal pildistatud mitmeid tähti ümbritsevaid tumedaid tolmukettaid, millest võib kauges tulevikus moodustuda tähe ümber tiirlevad planeedid - täpselt samamoodi nagu miljardeid aastaid tagasi juhtus meie Päikesesüsteemiga. Kes teab, vahest mõnel neist tekib ka elu.

Kuna iga uus täht kulutab ära osakese udukogu materjalist ning nende süttimisel tekkiv võimas ultraviolettkiirgus puhub ümbritseva gaasi avakosmosesse, hääbub Orioni udukogu hinnanguliselt 100 000 aasta jooksul. Temast jääb alles heledate tähtede hajusparv, mida ümbritsevad kunagisest hiilgusest aimu andvad tuhmid gaasifilamendid.

Kujutis on saadud stäkkides kokku 14 kaadrit säriajaga 40s (ISO 3200), millest on lahutatud 25 pimekaadrit. Järeltöötlus on tehtud Photoshopis.

Täisresolutsiooniga: https://et.wikipedia.org/wiki/Tõrva_astronoomiaklubi#/media/File:Orion_01-03-2019.png

Foto on jäädvustatud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

Merkuuri elongatsioon

Täna ja lähipäevade õhtul on üks aasta parimatest võimalustest vaadelda meie Päikesesüsteemi pisemat planeeti - Merkuuri, mis peaks madalal läänetaevas nähtavaks muutuma vahetult peale päikeseloojangut ja loojuma kell seitse samas kohas kus Päike. Seda muidugi siis kui pilveloor teda ei varjuta.

Kuna meie Kuust natukene suurem Merkuur tiirleb ümber Päikese keskmiselt kolm korda lähemal kui Maa, ei saa ta kunagi meie vaatenurgast nähtuna Päikesest väga kaugele eemalduda. Seetõttu viibib ta enamuse ajast sõna otseses mõttes päikesepaistes ning on Maalt nähtamatu. Isegi Hubble kosmoseteleskoobil on keelatud Merkuuri pildistada, kuna intensiivne päikesevalgus võib selle õrna elektroonikat kahjustada.

Astronoomide seas elongatsiooniks ehk eemaldumiseks kutsutud sündmus leiab aset siis, kui Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid satuvad oma orbiidil näiliselt kas ühele või teisele poole Päikest. Vastavalt sellele kutsutakse sellist nähtust idapoolseks või läänepoolseks elongatsiooniks. Tänase Merkuuri idapoolse elongatsiooni käigus on planeet nähtav 18,1 kraadi kaugusel Päikesest ehk siis umbes tunnikese peale päikeseloojangut.

Lähipäevadel peaks Merkuur silmale paistma peaaegu sama hele kui öötaeva heledaimad tähed ning binoklis või teleskoobis meenutab see tillukest poolkuud.

All liialdatud proportsioonides joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist.

Lähivõte Ultima Thulest

Siiani parim foto Kuiperi vöö objektist nimega Ultima Thule, mille klõpsas aasta esimesel päeval kosmosesond New Horizon. Et pildi tegemise hetkel kihutas sond 14,3 km/s ning asus paarikümne kilomeetrise läbimõõduga asteroidist 3500 km kaugusel, ei jää muud üle kui tunda hämmastust taolise foto eksisteerimise üle.

Kuna New Horizon asub hetkel Päikesest ligi poolsada korda kaugemal kui Maa, "tõmmatakse" tema pildifaile alla kiirusega 1-2 kbit/s veel järgnevad poolteist aastat. Kusjuures iga järgmine on parema kvaliteediga kui eelmine.

Akadeemik Jaan Einasto muretseb inimliigi tuleviku pärast

Head 90ndat sünnipäeva astrofüüsik Jaan Einastole, kelle jätkuvat panust inimkonna püüdu mõista universumit on raske alahinnata.

All paari aasta tagune intervjuu vanameistri endaga, kus tuli jutuks tume aine, universumi kärgstruktuur, jumala hüpotees ja inimkonna tulevik.

"Uudishimu on oluline, aga et see oleks ka teaduse mõttes tähtis, pead sa leidma õiged küsimused – midagi, millest sa aru ei saa, aga enne pead sa mõistma, et sa sellest aru ei saa."

Astronoom Jaan Einasto on maailma teadusringkondades tõeline kuulsus, kes omal ajal avastas esimeste seas oma töögrupiga universumi kärgstruktuuri ja põrkus siiani lahendamata tumeaine probleemiga. Tänu tööle galaktikate tekke ja kosmoloogia valdkonnas kuulub ta nende vähese eestlaste hulka, kes võivad uhkustada endanimelise asteroidiga (11577 Einasto).

Oma suvekodus Helme vallas Egeri järve kaldal, mida külastavad regulaarselt 

tema kolm last ja seitse lastelast, pole teadlane hoolimata oma kõrgest vanusest lakanud mõtlemast kosmosesügavustele. Lisaks on mehel nii mõndagi öelda teaduse olemuse, uudishimu tähtsuse, jumala hüpoteesi, ebateaduse ohtude ja palju muu kohta.

Mida tähendab, et universum on kärgstruktuuriga?

Kui räägime struktuurist, siis see on olemas päikesesüsteemil, tähtedel, galaktikatel ja nende parvedel ning ammu arvati, et galaktikad on universumis jaotunud enam-vähem ühtlaselt.

Juba 50 aastat tagasi hakati määrama galaktikate täpsemaid kaugusi. Universum teatavasti paisub ja kõik galaktikad eemalduvad meist. Selle eemaldumiskiiruse järgi saab määrata ka nende kaugust. Kui viimaks selgus galaktikate ruumiline paigutus, siis nägime, et need on jaotunud viisil, mida hakkasime kutsuma kärgstruktuuriks.

See pole muidugi lihtne kärg, vaid ruumiline ning seda uuritakse veel tänapäevalgi, et milline see täpsemalt on ja miks just selline. Üldiste astronoomiliste probleemide hulgas on see endiselt esikohal, kuna mõjutab ka galaktikate endi ehitust.

Loe edasi siit: https://lounapostimees.postimees.ee/4208875/akadeemik-jaan-einasto-muretseb-inimliigi-tuleviku-parast

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu koos nimedega

Pärast selgeid õhtuid kohtab sotsiaalmeedias kuufotosid nagu seeni peale vihma. Kuigi nüüdseks on meie planeedi kaaslane "kahanemas" ning üha hiljem õhtul horisondi kohale tõusmas, tasub viivuks üle vaadata Kuu "esikülje" suurimate merede ja kraatrite nimed, asukohad ja mõõtmed.

Kuna me taolist emakeelset kaarti internetist leida ei suutnud, tuli see ise valmis teha. Lisaks pinnavormidele sobis Kuule kanda ka Apollo missioonide maandumis-/kuundumispaigad, mis on märgitud punaste täppidega.

Foto Kuust endast on klõpsatud 21. jaanuaril kuuvarjutusele eelnenud õhtul ehk eelmise superkuu aegu.

PS: kõiki Tõrva astronoomiaklubi poolt tehtud fotosid, kaarte, jooniseid ja diagramme võib vabavaralise litsentsi alusel vabalt kopeerida, muuta, trükkida ja avaldada. Fotode originaalid on jooksvalt saadaval meie Vikipeedia lehekülje galeriist aadressil: https://et.wikipedia.org/wiki/Tõrva_astronoomiaklubi

Et meie eesmärgiks on jätkuvalt ja üha edukamalt tutvustada üldsusele astronoomiat, siis palume vaid võimaluse korral fotod varustada viitega Tõrva Astronoomiaklubi nimele või leheküljele.

Avastati uus kääbusgalaktika

Kuigi senitundmatute galaktikate avastamine pole astronoomide jaoks just mingi suur sündmus (neid on kõikjal meie ümber), ei juhtu seda tavaliselt kogemata ja avastatud galaktikad asuvad reeglina sügaval universumipimeduses. Jaanuari lõpus teatasid aga Hubble kosmoseteleskoobiga Galaktikas asuvat keraparve NGC 6752 vaatlevad astronoomid meile suhteliselt lähedal asuva kääbusgalaktika juhuslikust leiust.

Parasjagu uurides kerasparves asuvaid valgeid kääbustähti (see annab aimu parve enda vanusest), märkasid astronoomid, et osad selles nähtavad tähed ei tundu asuvat parves endas, vaid kaugel selle taustal. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on meie Galaktikast umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel asuva sfäärilise kääbusgalaktikaga, mis sai nimeks Bedin 1.

Võrreldes Linnuteega on see küll pisike - "kõigest" 3000 valgusaastat lai ning väga tuhm. See viimane omadus annab mõista, et selles on väga vähesel määral tähtedevahelist tolmu. Kääbuse koosseisu kuuluvate tähepopulatsioonide põhjal võib väita, et Bedin 1 on ligemale 13 miljardit aastat vana ehk peaaegu sama eakas kui Universum ise. Tema pikaajalisuse põhjuseks on arvatavasti suur isoleeritus teistest hiidgalaktikatest (2 miljonit valgusaastat lähimast suuremast NGC 6744 spiraalgalaktikast), mistõttu ei ole seda veel tõmmatud suuremate tähesüsteemide sekka. Mõnes mõttes võib öelda, et tegemist on elava fossiilina varajasest Universumist.

Meie kohalikust galakikagrupist* on praeguse sesiuga teada teada 36 taolist kääbusgalaktikat, millest 22 tiirlevad ümber Linnutee. Bedin 1 on neist teadaolevalt vanim.

All video Bedini asukohast Linnutee ja eelmainutud kerasparve suhtes. Nagu näha, siis piisavalt suure suurendusega hakkavad kõikjal meie ümber paistma galaktikad, mis sisaldavad kümneid miljoneid, miljardeid või isegi triljoneid individuaalseid tähti.

*Kohalik grupp on gravitatsiooniliselt seotud hiid- ja kääbusgalaktikate kogum, mis omakorda kuulub Virgo superparve koosseisu. Suurimad kohaliku grupi galaktikad on Andromeeda, Linnutee ja Kolmnurga galaktika.

Astromnoomiaklubi astrofoto: Poolik Kuu

Peaaegu poolik Kuu jäädvustatuna 12. veebruari õhtul.

Kuu sellel küljel paistvad tumedate laikudena ülalt alla loetledes Aurude, Selguse, Vaikuse, Nektari, Viljakuse ja Kriiside mered. Neist kuulsaim on kindlasi Vaikuse meri ehk Mare Tranquillitatis, mille ühes servas maandusid/kuundusid pea pool sajandit tagasi esimesed inimesed. Nende siiani jalajälgi täis tatsatud baas jääb antud kaadris peaaegu täpselt Kuu valgustatud osa keskele.

Täisresolutsioonis:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e7/Kuu_poolik_torvaastronoomiaklubi.png

Foto on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

ISO 100, säriaeg 1/640
Stäkitud kaadreid kokku 25
Pildistatud läbi Messier NT-203 peegelteleskoobi

Kesktalvine teleskoobivaatlus

Lisaks tundmatuseni heledalt säravale poolkuule, millele ka teleskoop fotol osutab, oli eilses üle pika aja selges taevas muudki huvitavat.

Kuust pisut kõrgemal vasakul paistab Taevasõela nimeline hajustäheparv, mida suurem osa maailmast tunneb Plejaadide (Jaapanis Subaru) nime all. Tegelikult mitmesajast individuaalsest tähest koosnev parv asub meist "kõigest" mõnesaja valgusaasta kaugusel, olles seeläbi lähim omataoline.

Roheline laserkaardikepp näitab aga ühe meie taeva vägevaima Orioni tähtkuju heledale liikmele - Betelgeusele. See punane ülihiidtäht on eriti huvipakkuv kuna astronoomilises mõttes võib see kohe-kohe plahvatada supernoovana, valgustades seda tehes mitu nädalat meie öötaevast teise päikesena*. Betelgeusest alla ja paremale paistab kolmest ridamisi seisvast heledast tähest nn. Orioni vöö, millest omakorda alla poole vaadates säravad neli pisemat tähte vertikaalselt reas. Nende seas on õrnalt aimatav üks tähistaeva heledaim Orioni udukogu.

Orionist horisondi poole vasakule vaadates paistab kogu taeva heledaim täht (peale Päikese) nimega Siirius ehk Orjatäht. See talvetaevas mitmevärviliselt vilkuv ja tugevalt värelev täht on eriti populaarne põhjapoolkera UFO-entusiastide seas, kes ikka ja jälle seda maavälise elu ilminguga segi kipuvad ajama.

Betelgeusest, Siiriusest ja Procyonist (hele täht fotol nähtava taevaosa vasakus keskmises osas) moodustub omakorda nn. Talvekolmnurk - mõtteline võrdhaarne kolmnurk, mille kolm liiget on talvise tähistaeva heledaimad.

Läbi teleskoobitoru üles võetud kaadreid augulisest poolkuust jagame niipea kui võimalik.

*kuna Betelgeus asub meist umbes 640 valgusaasta kaugusel, siis võib see vabalt juba olla supernoovana plahvatanud. Sellest märkuandval valgusel kulub aga sealt siia jõudmiseks samuti 640 aastat.

Foto autor: Noge von Adgob (Egon Bogdanov)