Tulekera Inglismaa kohal

Neljapäeva õhtul nägid tuhanded inimesed Suurbritannia kohal rohelist ja suhteliselt aeglaselt liikuvat tulepalli. Inglismaa Meteoorivõrgustik sai sündmusest üle 1000 pealtnägija teate. Langemisnurga ja kiiruse põhjal võib arvata, et tegemist ei olnud mitte Maa atmosfääri eksinud meteooriga, vaid pigem mingit sorti kosmoseprügiga, mille täpne päritolu on jäänud tundmatuks.

All videomontaaž mõnest paremast jäädvustusest.

Kattuvad galaktikad

Samal ajal kui praktiliselt iga James Webbi kosmoseteleskoobi uus foto väärib ära märkimist, tuleks meelde tuletada, et Hubble kosmoseteleskoop on endiselt täie tervise juures ning nähtavas valguses tehtud jäädvustustes ei ole sellele vastast.

Siin Hubble värskelt avaldatud foto meist miljardi valgusaasta kaugusel asuvatest spiraalgalaktikatest tähistega SDSS J115331 ja LEDA 2073461. Kuigi pealnäha tundub, et need sadadest miljarditest tähtedest koosnevad hiiglased on parasjagu üksteisega põrkumas, asuvad nad ruumis üksteisest tõenäoliselt päris kaugel. Lihtsalt meie vaatenurgast tunduvad need osaliselt kattuvat.

Suuremalt: https://esahubble.org/images/potw2236a/

Uraani varjatus Kuu poolt

Pilved rikkusid enamuse vaatlusest, kuid siin on kahest erineva säriajaga fotost kombineeritud vaatepilt Kuust ja Uraanist loetud minutid enne seda kui viimane esimese taha ära kadus.

Kuu tuleb planeet Uraani ette

Tuleval ööl võib idataevas näha üht suhteliselt harvaesinevat nähtust, kui Kuu liigub ette ühele Päikesesüsteemi planeedile, et tund hiljem tema eest taaskord ära nihkuda. Sellist asja nimetatakse astronoomias okultatsiooniks või siis eestipäraselt varjamiseks(?). Kuna varjatavaks planeediks on seekord kauge Uraan, saab seda sündmust tunnistada vaid läbi binokli või teleskoobi.

Uraan kadumas Kuu taha. Tegemist on kuvatõmmisega planetaariumiprogrammist Stellarium.

Uraan ilmumas välja Kuu tagant. Tegemist on kuvatõmmisega planetaariumiprogrammist Stellarium.

Uraan kaob meie maalt vaadates Kuu idapoolse valgustatud serva taha umbes kell 00:38 - 00:43 ning ilmub selle pimedusse mattunud läänepoolse serva tagant välja peaaegu täpselt tund aega hiljem. Selline kellaajaline määramatus tuleb sellest, et Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht ülejäänud taevasfääri ja sellel asuvate tähtede ja planeetide suhtes muutub vastavalt vaatleja asukohale Maal. Isegi pisikene Eesti on piisavalt suur, et selle eri nurkadest vaadates varjamise (okultatsiooni) algust ja lõppu mõned minutid siia sinna nihutada. Samal põhjusel ei ole seda näha kõikjalt maailmast. Kui uurida vastavat kaarti (all), siis selgub, et seekord kostitatakse selle vaatepildiga vaid Euroopat, Venemaa lääneosa, Põhja-Aafrika tippu ja Lähis-Ida. Juhuse tahtel jääb Eesti peaaegu selle ala keskele, mis tähendab, et meie jaoks läheb Uraan Kuu tagant praktiliselt keskelt läbi.

Uraani varjamist Kuu poolt on öösel näha vaid tumedaga tähistatud piirkonnas. Sellest väljaspool läheb Kuu Uraanist mööda.

Olgugi, et niinimetatud jäähiid Uraan on Maast neli korda suurema läbimõõduga, tiirleb see Päikesest peaaegu kakskümmend korda kaugemal kui Maa. See tähendab, et visuaalselt paistab see meile taevas praktiliselt inimnägemise piiril asuva heledusega. Seda aga küll täiesti pimedas ja selges taevas. Heleda Kuu kõrval ei suuda seda aga tõenäoliselt isegi mitte maailma teravam nägija niisama ära näha. Kusjuures isegi binokli ja teleskoobiga võib see olla raskendanud. Parim meetod varjamise nägemiseks võib seega olla hoopis läbi teleskoobi ja veidi pikema säriajaga pildistamine. Uraani peaks fotodelt ära tundma sinakas-roheka "tähena".

Kuu on varjamise ajal valgustatud 77,7%.

Jõudu jäädvustamisel ja head vaatlemist!

Esimene teadaolev kaksiktäht Suures Vankris

Suureks Vankriks nimetatud asterismi* peaks kindlasti iga endast lugu pidav astronoomiahuviline taevast üles leidma. Samuti peaks olema paljudele lapsepõlvest meelde jäänud, et ühe Suure Vankri niinimetatud aisatähe vahetus läheduses paistab üks pisut nõrgem täht, mida kutsutakse vahel Hundiks ning mille peal saab mingil määral oma silmanägemist teritada. Vähesemad ilmselt teavad, et neid kahte tähte silmitsedes vaatame me tegelikult tähesüsteemi, millel on lausa kuus liiget.

Jutt käib Suure Vankri tipust lugedes teisest tähest nimega Mizar ja tema kaaslasest Alcorist, mida eestipäraselt tuntakse Härja ja Hundi nime all. Rahvapärimuses on need sellised nimed saanud muistendi järgi, mille kohaselt olla üks talumees härjavankriga läbi metsa sõitnud, kui ühele härjale hüppas kallale näljane hunt. Kuna taevaisa seaduste järgi ei tohi töötavat looma murda, pani ta hundi karistuseks koos härjaga vankrit vedama. Kuna hundile selline labane töö meelt mööda pole, kisub ta sellest ajast vankrit metsa poole. Teistes maades tuntakse neid muuhulgas Hobuse ja Ratsutajana.

Peipsi mändide vahelt paistev Suur Vanker, selle tähtede nimed ning lähivõte Mizar/Alcorist ehk Härjast ja Hundist.

Seda, et Härja ja Hundi või Hobuse ja Ratsutaja või Mizari ja Alcori peal saab ka silmanägemist kontrollida, teati juba Rooma aegadel, kui väidevalt kõik Cesari armee vibulaskjad pidid need ära suutma eristama. Sama olevat teinud õhtumaade sultanid oma sõdureid valides. Imelik on muidugi see, et kuidas kontrollija teadis, et testitav neid tõepoolest ka näeb ja lihtsalt ei valeta. Alcori nägemisest on inspireeritud ka üks vana ladina ütlus Vidit Alcor, at non lunam plenam (tõlkes "ta nägi küll Alcorit, aga mitte täiskuud"), mis kirjeldab inimest, kes märkab küll kõiksugu detaile ja üksikasju, kuid kellele laiem pilt jääb tabamatuks.

Üks põhjus, miks Hunti/Alcorit kehvema nägemisega inimesel raske teravalt näha on, võib tulla sellest, et nende kahe tähe vahel asub omakorda veel üks kummagist madalama heledusega täht. Seda vaatles 1722. aastal Saksa astronoom Johann Georg Liebknecht, kes nimetas selle oma patrooni (Louis VIII) järgi Ludwigi täheks. Kui alguses pidas Liebknech seda (ekso)planeediks, siis peagi selgus, et seda oli täpselt samas asukohas juba sajand varem vaadelnud Itaalia matemaatik Benedetto Castelli. Tänaseks teame, et tegemist on lihtsalt ühe kauge taustatähega (300 va), mis kannab nüüdisajal kaunist Sidus Ludoviciana nime.

Samal ajal kui Castelli vaatles Ludwigi/Sidus Ludoviciana tähte, tegi ta tegelikult ühe veelgi suurema avastuse. Nimelt suutis ta oma üsna primitiivse teleskoobiga juba 1616. aastal näha, et Mizar ei ole mitte üks hele täht, vaid kaks üksteisele väga lähedal asuvat tähte - Mizar A ja Mizar B. Sellega sai Mizarist ja Alcorist kolmiksüsteem. 20. sajandi alguses suudeti Mizari mõlemad tähed spektroskoopia abil veel omakorda lahutada kaheks liikmeks, mis tegi süsteemi juba viisiktäheks.

Foto Mizarist ja Alcorist augusti viimasel nädalavahetusel. Pange tähele, et heledam Mizar koosneb tegelikult kahest üksteisele väga lähedal paistvast tähest. Need kaks koosnevad sarnaselt Alcoriga veel kahest liikmest, mida ainult teleskoobiga pole võimalik eristada. Foto koosneb umbes 100st 4-sekundilisest kaadrist (ISO 640). Teleskoop Bresser Messier 203/1200, fotokas Nikon D5600.

Kuna Alcori ja Mizari omaliikumistes (tähe reaalne liikumine Päikese suhtes) oli tuvastatud mõningaid ebakõlasid, kaheldi tegelikult pikalt, kas Alcor ikka on Mizariga gravitatsiooniliselt seotud ja kas tegemist ei ole hoopis kahe üksteisele visuaalselt lähedase, kuid eraldiseisva tähega. See sai lõpliku lahenduse alles 2009. aastal, kui USA Rochesteri ülikooli astronoomid avastasid (poolkogemata), et ka Alcor koosneb tegelikult kahest tähest - heledast ja kuumast A tüüpi tähest ja selle ümber tiirlevast pisikesest punasest kääbustähest. Kui võtta arvesse punase kaaslase mõju Alcori heledama tähe omaliikumisele, sai selgeks, et see on tõepoolest Mizariga gravitatsiooniliselt seotud. Viimaks oli juba antiikajast tuntud (visuaalsest) kaksiktähest saanud ametlik kuusiktäht.

Niisiis, kordame süsteemi täpsema kirjelduse sammhaaval üle:

Silmaga nähtavad Mizar ja Alcor asuvad meist umbes 83 valgusaasta kaugusel. Üksteisest asuvad nad kusagil poole kuni pooleteise valgusaasta kaugusel (74,000 ± 39,000 korda kaugemal kui Maa Päikesest) ning üksteise ümber tiiru tegemiseks kulub neid umbes 750 000 aastat.

Mizar koosneb kahest teleskoobiga eristavast komponendist Mizar A-st ja Mizar B-st, mis asuvad üksteisest kõige lähemas punktis 380 astronoomilise ühiku kaugusel ning teevad ühe tiiru umbes 5000 aastaga. Spektroskoopia abil on kindlaks tehtud, et Mizar A koosneb omakorda kahest umbes 2,2 Päikese massiga tähest, mis tiirutavad üksteise ümber vaid 20 päevaga. Mizar B koosneb samuti kahest tähest, mille kombineeritud mass on 1,6 Päikest ning ühe tiiru teevad nad üksteise ümber umbes kuue kuuga.

Alcor koosneb A tüüpi tähest massiga 1,8 Päikest ja M tüüpi punasest kääbustähest massiga vaid 0,24 Päikest. Nende pöörlemisperioodi väga täpselt ei teata.

Lihtsustatud joonis Mizar-Alcor kuusiksüsteemist. Tähtede mõõtmed ja nende vahemaad ei ole õigetes proportsioonides.

Mizar-Alcor on meile läheduselt teine kuusiksüsteem Kaksikute Castori järel, mis asub meist kõigest poolesaja valgusaasta kaugusel.

*Asterism ehk eestipäraselt tähekujund on mingi tuntud tähtede muster, mis võib aga ei pea kuuluma ühe tähtkuju koosseisu. Seega Suur Vanker ei ole mitte ametlik tähtkuju, vaid üks kõigile tuntud osa suuremast ja niiöelda ametlikust tähtkujust nimega Ursa Major ehk Suur Karu. Teistest kuulsatest asterismidest võib veel nimetada Suvekolmnurka, Talvekuuskanti, Kevadkolmnurka, Orioni vööd, Pegasuse ruutu ja Lõunaristi.

Tõrvas alustab/jätkab Astronoomiaring

Oktoobrist jätkame või õigemini alustame uue hooga Tõrva Astronoomiaringiga. Seekord on lisaks noortele (14+) oodatud liituma igas vanuses huvilised.

Ringi kokkusaamised saavad tõenäoliselt aset leidma neljapäeva õhtutel (paar korda kuus) kultuuripubi Juudase ruumides. Räägime seal meid ümbritsevast universumist, uudistest, vaatame kosmoseteemalisi dok- ja mängufilme, teeme tutvust astrofotograafiaga ja vaatleme muidugi ka teleskoopidega taevast. Selleks viimaseks ei ole Eesti ilmastikku tundes paraku väga tihti võimalust, aga vahel ikka.

Ringiga liitumiseks saada kiri märksõnaga "Astronoomiaring" e-postile tahetipp@gmail.com

Ringist osavõtt on tasuta!

Webb pildistas kosmilist Tarantlit

Kui reisida 17. laiuskraadist "alla" poole, hakkavad lõunataevasse kerkima kaks silmale heledat laiku, mida kutsutakse Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhãesi järgi Magalhãesi pilvedeks*. Neist suurem, mis kannabki lihtsalt Suure Magalhãesi pilve nime ning asub Kuldkala ja Lavamäe tähtkujude piiril, on tegelikult Linnutee suurim satelliitgalaktika ehk galaktika, mis on tõenäoliselt miljardite aastate eest Linnutee gravitatsiooni poolt enda ümber orbiidile püütud. Massilt umbes sajandik Linnuteed, asub see ebakorrapäraline ja ligi 30 miljardit tähte sisaldav kääbusgalaktika Linnuteest umbes ühe selle läbimõõdu ehk 160 tuhande valgusaasta kaugusel.

Raadioteleskoopidega kogutud andmed näitavad, et nii Suure kui Väikse Magalhãesi pilve orbiidid Linnutee ümber on ebastabiilsed, meie galaktika on neid juba asunud oma gravitatsiooniga lagundama ning umbes 2,5 miljardi aasta pärast peaksid need Linnuteega aeglaselt ühinema. Taoline kannibalism, kus suured galaktikad söövaks väikesi, on universumis toimunud ilmselt esimeste galaktikate tekkimisest peale.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki foto Magalhãesi pilvedest Tšiilist. Suurel pilvel on ring ümber.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki lähifoto Magalhãesi suurest pilvest. Ringiga on tähistatud Taranteludu asukoht.

18. sajandi keskpaigas avastas prantsuse astronoom Nicolas-Louis de Lacaille Suure Magalhãesi pilve kagunurgast (Maa perspektiiivist) ühe suhteliselt heleda udukogu, mis kannab tänaseks tähist 30 Doradus ning ämblikut meenutava välimuse tõttu hüüdnime Taranteludu. Kuna de Lacaille päevil ei teatud suurt midagi taoliste udude olemusest, teiste galaktikate eksiteerimisest ja veel vähem nende kaugusest, ei olnud tema jaoks tegemist mingi eriti muljetavaldava objektiga. Tänaseks aga teame, et arvestades Taranteludu suurt näivat heledust (mag 8 ja selle suurt kaugust (160 tuhat va) on selle näol tegemist kaugelt kõige aktiivsema tähetekke piirkonnaga meie galaktilises naabruses. Taranteludu on nii suur ja hele, et kui see asuks meile näiteks sama lähedal kui kuulus Orioni suur udukogu (M42, 1350 valgusaastat) paistaks see meie öötaevas piisavalt heledalt, et heita silmnähtavaid varje. Läbimõõdult on Taranteludu kusagil tuhatkond valgusaastat, mille poolest ületab seda meie kohalikus galaktikagrupis vaid Kolmnurga galaktikas (M33) asuv NGC 603. Võrdluseks on Orioni udukogu laius 12 valgusaastat.

Tarantliudu (ülal) ja selle lähiümbrus nähtavas valguses.

Tarantliudu nähtavas valguses läbi Hubble kosmoseteleskoobi.

Põhjus Taranteludu ebatavalise suuruse ja heleduse taga peitub Suure Magalhãesi pilve liikumises Linnutee orbiidil. Nimelt asub udukogu kääbusgalaktika "ninas" ehk selles piirkonnas, mis jääb liikumissuuna poole ning galaktikatevaheline kuum gaas surub sealset tähtedevahelist gaasi pidevalt kokku. Gravitatsiooniliselt häiritud ja seega kokku kukkuv gaas tekitab aga pidevalt uusi tähti. Taranteludu puhul on see tähetekke määr meeletu, olles sinna kokku sütitanud juba miljoneid noori ja kuumi tähti. Kui laiemalt tuntakse seda udust kokku langenud ja ikka veel langevat täheparve NGC 2070 all, siis selle keskel asub omakorda veel eriti kompaktne niinimetatud supertäheparv R136, mis koosneb sadadest tuhandetest tähtedest. Peites endas ühtesid teadaolevalt massiivsemaid tähti üldse, vastutab R136 suurema osa Taranteludu koguheleduse eest, valgustades seda seest poolt. Kahtlustatakse, et R136st võib tulevikus saada kerasparv - teatud tüüpi kerajas ja väga tihe täheparv, mille sarnaseid on leitud praktiliselt kõikide galaktikate koosseisust, kuid mille tekkelugu on veel suuresti mõistatus.

Arusaadavalt on Taranteludu päris palju uuritud ja seda ohtralt pildistatud nii amatööride kui maailma kõige võimekamate teleskoopide poolt. Hiljuti suunati sellele lõpuks James Webbi kosmoseteleskoop, mille lähiinfrapuna kaamera (NIRcam) suutis seda jäädvustada "sügavamalt" kui ükski teine inimkätega ehitatud instrument. Allolev fotomosaiik on tehtud umbes 350 valgusaasta laiusest alast Taranteludu keskmes, kus paistab heleda täheparvena eelmainitud R136. Selle keskel asub teiste vägevate niinimetatud O-tüüpi tähtede hulgas täht nimega R136a1, mis on meie Päikesest 196 korda massiivsem, 34 korda laiem, peaaegu 10 korda kuumem ja 4,7 miljonit korda heledam.

James Webbi mosaiik Tarantliudu 350 valgusaasta laiusest keskosast. Sinakatest tähtedest koosneva parve kõige heledam süda on eelkõneldud R136 superparv, kus asuvad ühed teadaolevalt massiivsemad tähed. Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01GA76Q01D09HFEV174SVMQDMV.png

Täheparve ümber on näha aeglaselt tähtedeks koonduvaid tohutuid tolmu- ja gaasipilvi, mis on täidetud kas juba süttinud või kohe-kohe süttivate prototähtedega, mis ei ole suutnud ennast veel ümbritsevast tolmukookonist läbi murda/välja puhuda. Suur Orioni udukogu moodustaks sellest kõigest vaid pisikese sopikese.

*Magalhãesi pilved olid tuntud juba antiikajast ja lõunapoookeral elavate inimeste jaoks tõenäoliselt ammu enne seda. Praegust nime kannavad nad maadeavastaja järgi ainuüksi selle pärast, et Magalhães oli esimene nüüdisaja eurooplane, kes nendest laiemalt kirjutas.

Millal stardib Artemis I Kuu suunas

Autor: Üllar Kivila

NASA uue Kuu-programmi esmalend ei suutnud stardiplatvormilt ka 3. septembril lendu tõusta. Esimese stardikatse 29. augustil nurjas ühe SLS raketi peamootori puudulik jahutus, mis (praeguse info kohaselt) osutus anduri veaks. 3. septembril hakkas raketi tankimisel kütust lekkima.

Millal siis lennulootust on? Pildil olev kalender näitab tulevasi võimalikke stardiaegu. Laias laastus on ühe kuutsükli (~29 päeva) kohta umbes kahenädalane stardiaegade vahemik, mil SLS saab Orioni sobivale orbiidile lennutada. Seda kitsendavad mõned lisanõuded, näiteks ei tohi päikesetoitel Orioni kosmoselaev liiga pikaks ajaks Maa või Kuu varju sattuda ning maandumine Vaikses ookeanis peab toimuma päevasel ajal.

Eelistatud on tumerohelisega märgitud päevad, mil startides on võimalik nn pikk missioon - Orion tiirutaks Kuu ümber u 40 päeva, mis annab piisavalt aega kõigi kosmoselaeva süstemide ja orbiidi stabiilsuse hindamiseks. Helerohelistel päevadel startides on võimalik lühem, 3 nädala pikkune missioon, mis tehniliste viperuste esinemisel võib kõigi missiooni eesmärkide täitmiseks lühikeseks jääda. Punastel päevadel on SLS start võimalik, kuid mõni Orioni kitsendustest ei võimalda missiooni sooritada. Hallidel päevadel pole Kuu asukoha tõttu orbiidil võimalik SLSil Orioni sobivale orbiidile lennutada.

Järgmine stardiaken avaneb seega alates 19. septembrist ning kestab 4. oktoobrini. Pikema missiooni lootuses võiks arvata, et proovitakse startida 27. või 28. septembril või oktoobri alguses.

NB: kalender on USA idaranniku ajavööndi järgi, seega olenevalt stardiakna kellaajast võib see Eesti aja järgi ühe kuupäeva võrra nihkes olla.

Eks näis.

Astronoomiaklubi astrofoto: Io üleminek Jupiterist

Ööl vastu laupäeva jäädvustatud Io üleminek Jupiterist. Õigemini selle lõpp. Io on Jupiteri kõige lähem hiidkuu, mis tiirleb selle pilvekihtidest vaid 350 tuhande kilomeetri kaugusel. Ehk siis natukene lähemal kui meie Kuu Maale. Ühe tiiru tegemiseks kulub tal umbes 42 tundi. Erinevalt geoloogiliselt surnud ja suhteliselt igavhallist Kuust on Io Päikesesüsteemi kõige geoloogiliselt aktiivsem taevakeha, mille pinnal purskavad igal ajahetkel kümned vulkaanid ning on selle pinna üleujutanud kollakate väävliühenditega. Suuruselt on Io natukene suurem kui Kuu.

Teleskoop 203/1200mm newton + 3x barlow. Kaamera Nikon D5600. Umbes 500 parimat kaadrit. PIPP, Autostakkert, Registax(wavelets), PS.

Paremal paistab Päikesesüsteemi üldse kõige suurem kuu Ganymedes, mille mõõtmed jäävad kuhugi planeetide Marsi ja Merkuuri vahele. Ganymedes tiirleb Jupiterist ümmarguselt miljoni kilomeetri kaugusel. Kaadrist jäävad välja veel kaks ülejäänud Jupiteri suurt kuud Kallisto ja Europa. Kokku on Jupiteri ümbert avastatud 90 kuud, millest enamik meenutavad kartulikujulisi asteroide ja mille Maalt nägemiseks oleks vaja juba päris suuri teleskoope.

Õhtust õhtusse muutub Jupiteri kuude suhteline asukoht päris palju. Kui Io teeb ühe tiiru 42 tunniga, siis Europal läheb selleks 3,6 päeva, Ganymedesel 7,2 ja Kallistol 16,7 päeva. Kolm lähimat kuud on seega üksteisega 1:2:4 tiirlemisresonantsis, mida saab näha allolevalt jooniselt.

Jupiter jõuab Maaga vastasseisu 26. septembril ja siis on selle meie poole vaatav külg täielikult Päikese poolt valgustatud. Praegusel ajal paistab Jupiter õhtuti taeva kõige heledama "tähena" kagutaevas. Oma kõige kõrgema punkti lõunas saavutab see umbes kella poole kolme ajal hommikul.

Kas supermassiivsed mustad augud liituvad peagi?

Vaatlused üle miljardi valgusaasta kaugusel asuva galaktika üha kiiremini tuksuvast südamest annavad lootust, et juba järgneva mõne aasta jooksul võib meil avaneda võimalus saada tunnistajaks ühele universumi haruldasemale ja astronoomide seas oodatumale nähtusele - kahe supermassiivse musta augu põrkumisele ja ühinemisele.

Jutt käib elliptilisest galaktikast kataloogitähisega SDSS J1430+2303, mis asub Linnuteest 1,11 miljardi (1100 miljoni) valgusaasta kaugusel ning mille heledas keskmes peaks kõigi eelduste kohaselt asuma kaks üksteise ümber tiirlevat supermassiivset musta auku. Nende kombineeritud mass võib meie Päikest ületada 200 miljonit korda.

SDSS J1430+2303 galaktika foto keskel.

Viimastel aastatel erinevates lainepikkustes tehtud vaatlustega on pandud tähele, et kõnealuse galaktika keskmest pärinev kiirgus näib võnkuvat. Kusjuures selle võnkumise tihedus on lühenenud kolme aasta jooksul oluliselt - umbes aastalt ühele kuule. Üheks juhtivaks teooriaks on, et selline kiirenev võnkumine on põhjustatud üksteisele üha lähenevate supermassiivsete mustade aukude ümber keerlevate tolmu- ja gaasiketaste kohtumisest. Kuigi meie teadmised selliste eksootiliste kehade omaduste kohta on kergelt öeldes lünklikud, on osad astrofüüsikud veendunud, et selline astronoomilises mõttes kibekiire muutus ennustab kohe-kohe* aset leidvat mustade aukude liitumist üheks veelgi suuremaks mustaks auguks.

All simulatsioon kahe supermassiivse musta augu tiirlemisest üksteise ümber.

Olgugi, et alates 2015. aastast on inimkonnal olnud võimekus tuvastada mustade aukude (ja neutrontähtede) liitumist niinimetatud gravitatsioonilainete detektorite abil, ei ole nendest taolise suursündmuse puhul abi. Nimelt on LIGO ja Virgo nimesid kandvad gravitatsioonidetektorid ehitatud tuvastama liitumisi lainepikkustes, kus osalevate mustade aukude massid jäävad kuhugi sajakonna Päikese massi juurde ja alla seda. Kümnetes ja sadades miljonites Päikese massides mõõdetavate mustade aukude liitumiste uurimiseks läheks meil tarvis detektoreid, mille interferomeetriteks nimetatud seadeldised oleksid miljoneid kilomeetreid pikad. Selline detektor või õigemini üksteisest kaugel asuvad detektorid, mille peab paigutama Päikese orbiidile, on arenduses LISA (Laser Interferometer Space Antenna) nime all ning valmida võiks see millalgi järgmise aastakümne lõpus.

Tugevalt stiliseeritud kujutlus gravitatsioonidetektorist Päikese orbiidil. Sinine spiraal peaks kujutama selle abil tuvastatavaid gravitatsioonilaineid.

Õnneks kaasneb supermassiivsete mustade aukude liitumisega lisaks gravitatsioonilistele lainetele ka tugev kiirgus pea terves elektromagnetspektris. Ühesõnaga peaks seda olema võimalik vaadelda muuhulgas ka nähtavas valguses. Sellise valguse heleduse muutused ajas annaksid meile enneolematut infot taoliste sündmuste kohta ning parandaksid oluliselt meie arusaamu supermassiivsete aukude liitumisest ja moodustumisest. Arusaadavatel põhjustel hoitakse sellel kaugel galaktikal üsna kiivalt silma peal.

Uurimuse SDSS J1430+2303 keskme perioodiliste muutuste kohta röntgenkiirguses leiab siit: https://arxiv.org/abs/2208.11968

*Kohe-kohe on suhteline mõiste. Kuna antud galaktika asub meist 1,1 miljardi valgusaasta kaugusel, näeme me selle puhul sündmusi, mis leidsid aset 1,1 miljardit aastat tagasi.