Barringeri kraater Arizonas

Kuigi eestlastena võime Saaremaal asuva Kaali meteroiidikraatri üle õigustatult uhkust tunda, asub tõenäoliselt üks maailma kõige kuulsam, vägevam ja paremini säilinud meteoriidikraater Ameerika Ühendriikides keset Arizona kivist ja tasast kõrbe. Pea 1,2 kilomeetrit laia ja 170 meetrit sügavat kraatrit kutsutakse Barringeri kraatriks, Arizona kraatriks või siis lihtsalt Meteoriidikraatriks.

Olgugi, et pärismaalased tundsid seda sisuliselt hiiglaslikku auku maas juba tõenäoliselt tuhandeid aastaid, jõudis see teadlaste huviorbiiti alles 19. sajandi lõpupoole ameerika mineraloog Albert E. Foote kaudu. 1890ndatel aastatel sattusid mehe kätte läbi kohalike raudteetööliste metallitükid, milles ta tundis ära meteoriitse raua ning ekspeditsiooni käigus leiukohta avastas ta ebatavaliselt küllusliku meteoriitset materjali sisaldava piirkonna. Ühtekokku suutis ta sealt koos abilistega kokku korjata üle 270 kilogrammi raud-nikkel sulamit. Analüüsid näitasid, et muuhulgas sisaldasid need mikroskoopilisi teemante. Oma 1891. aasta teadustöös kirjeldas ta, et fragmendid "leiti peaaegu ringikujulise tõusva valli jalamilt, mille keskosas haigutas suur ligi kolm neljandikku miili lai õõnsus, mille põhi oli oluliselt madalam kui ümbritseva kõrb". Kuna Foote ei suutnud leida sellest ühtegi vulkanismiga seostatavat mineraali, oli ta sunnitud tõdema, et ta "pole seega suuteline selle hämmastava geoloogilise fenomeni päritolu seletama".

Sama aasta sügisel, Foote kirjeldusest ajendatud, asus kraatrit uurima kuulus USA geoloog Grove Karl Gilbert, kes järeldas paradoksaalsel kombel, et tegemist oli vulkaanilist päritolu auruplahvatusega. Siinkohal tuleks asjale anda ajalooline kontekts. Kuigi Gilbert oli oma aja kohta suurepärane ja kogenud geoloog, ei olnud selleks ajaks veel Maal avastatud/kinnitatud ühtegi meteoriidikraatrit. Lennukeid polnud veel leiutatud, seega aerofotograafiat ei tuntud ning suuri meteoriidikraatreid oli väga raske maapinnalt märgata. Lisaks kulutab enamikes paikades tuul ja vesi ammuste kraatrite ilmsemad tundemärgid ning taimestik varjab muu. Isegi Kuul asuvate ja toonaste teleskoopidega juba selgelt eristavate kraatrite päritolu seostati vulkanismiga. See aga ei tähenda, et Gilbert meteoriidikraatri hüpoteesi ei kaalunud. Ta arutles, et kui tegemist oleks olnud kosmosest pärineva keha kokkupõrkel tekkinud pinnavormiga, peaks selle ümbruset kõrgema kraatrivalli ruumala olema märgatavalt suurem kui muidu tasasest maapinnast välja paisatud pinnase ruumala. Ühesõnaga peaks see sisaldama maiset materjali, millele lisandub veel meteoriitne materjal. Lisaks oletas ta, et kokkupõrke tekitanud keha materjal peaks olema suuremas osas kraatri põhjas alles, mis tekitaks seal mõõdetava magneetilise anomaalia. Taolist anomaaliat Gilbert aga ei leidnud ning ka mõõdistamised näitasid, et vallimaterjali ruumala klappis enam-vähem täpselt kraatri õõnsuse esialgse ruumalaga. Meteoriitse materjali olemasolu kraatri läheduses pidas ta lihtsalt kokkusattumuseks. Leidude kokkuvõtted koos (väära) järeldusega esitas Gilbert selleteemalises loengusarjas. Iroonilisel kombel oli Gilbert paar aastat hiljem üks esimesi teadlasi, kes pakkus, et kraatrid Kuul on tekkinud kokkupõrgete käigus.

Üks esimesi, kes kraatri meteoriitset tekkelugu juba 20. sajandi alguses tõsiselt väitis ja seda lõpuks ka tõestas oli kaevandusinsener, ärimees ja geoloog Daniel M. Barringer. Mees oli oma Standard Iron Company nimelise kaevandusettevõttega kogunud väikese varanduse ning peale seda kui kraatri lähistelt avastati hulgaliselt meteoriitset rauda, esitas ta Ameerika toonasele presidendile Theodore Rooseveltile sealse piirkonna kohta kaevandustaotluse. Tänu soojadele poliitilistele sidemetele sai 1903. aastal tema ettevõttest kraatri ja selle vahetu läheduse omanik. Barringer oli veendunud, et kraater oli tekkinud kosmosekivi kokkupõrkel ning kraatri põhja all leidub ligemale 100 miljonit tonni raud-nikkel sulamit, mille tonn maksis toonaste hinnangute järgi 125 dollarit. Seega oleks see kõik väärt olnud üle miljardi toonase dollari (tänapäevases väärtuses mitukümmend miljardit).

Järgneva 26 aasta jooksul kulutas Barringer suurema osa oma varandusest kraatri põhja uurimisele ja puurimisele. Leidus ju selle ümbruses ainuüksi maapinnal ühtekokku 30 tonni roostetavat nikkel-rauda ning kuhugi pidi ometigi kosmosekivi põhimass kaduma. Toona oli meteoriiditabamuste füüsika kehvalt tuntud, seega ei osanud keegi Barringerile öelda, et nii suure plahvatuse käigus suurem osa asteroidi massist lihtsalt aurustub. Olematut maaki otsides puuris ta kuni 419 meetri sügavusele kraatri põhja, leidmata seal midagi märkimisväärset. Viimases meeleheites palkas Barrington 1923. aastal asja uurima astronoom F. R. Moultoni, kes järeldas oma põhjalikus raportis, et tõenäoliselt kaalus kraatri tekitanud keha vaid 300 tuhat tonni ning see aurustus kokkupõrkel tekkinud kuumuse tagajärjel praktiliselt hetkega. Kümme päeva pärast "väga veenval kirjutatud" raporti lugemist Daniel M. Barringer suri.

30ndatel ja 40ndatel uuris kraatrit Ameerika meteooriiiditeadur ja haritlane Harvey Harlow Nininger, kes kolis 1942. aastaks ka ise kraatri lähedale kuulsa Route66 kõrvale, kuhu ta asutas Meteoriidikraatri Observatooriumi. Tema leiud kokkupõrkel ja aurustumisel tekkinud pisikestest raud-nikkel sfääridest ning metalli ja kivi kokkusulamisel tekkinud šlakkist veensid tema kaasteadlasi viimaks täie kindlusega, et tegemist oli tõepoolest meteoriidikraatriga.

1948. aastal käis Ameerika Astronoomiaühing Niningeri eestvedamisel välja avalduse, et kraater tuleks riigistada ning selle servale asutada rahvuslik muuseum. Samal ajal oli Barringeri lesk ja kaheksa last muutmas kraatrit kaevanduse asemel teeäärseks vaatamisväärsuseks, ehitades selle servale eramuuseumi. Niningeri "reeturlikkusest" solvatuna tühistasid nad teadlase loa kraatrit edaspidi uurida ja mõni aasta hiljem nimetasid oma ettevõtte Barringeri Rauakompanii asemel Barringeri Kraatrikompaniiks. Sama ettevõtte eralvalduses viibib kraater tänaseni ning sellest on saanud üsna populaarne vaatamisväärsus. Kunagise pisikese muuseumi asemel on kraatri servale kerkinud külaskeskus koos muuseumi, kinode, vaateplatvormide, giidiekskursioonide ja poodidega. Keskust külastab aastas üle veerand miljoni inimese. Seega päris tühja Daniel M. Barringeri investeering rohkem kui sada aastat tagasi ei läinud.

Praeguste parimate teadmiste kohaselt tekkis kraater kusagil 50 tuhat aastat tagasi (+-3000 aastat) ning selle tekitas umbes 50 meetrise läbimõõduga raud-nikkel asteroid. Alguses arvati, et asteroidi kiirus võis kokkupõrke hetkel olla 20 kilomeetrit sekundis, hilisemad analüüsid on selle vähendanud 12,8 kilomeetrile sekundis. Kusagil pool algse asteroidi massist aurustus enne tabamust atmosfääris põledes ning suurem osa ülejäänust kokkupõrkel. Plahvatuse tugevus võis olla ligi 10 megatonni (400x võimsam kui maailma esimese tuumapommi plahvatus, mida võis näha näiteks hiljutises filmis Oppenheimer). Toonane kliima Colorado platool oli võrreldes praegusega oluliselt niiskem ja jahedam, mis tähendab, et plahvatuse ajal oli praegune kuiv kõrbemaastik kaetud puude ja taimestikuga ning selle võimsa sündmuse tunnistajateks võisid olla toona ameerikas elanud mammutid ja hiidlaiskloomad. Plahvatus võis kostuda tuhandete kilomeetrite kaugusele ning atmosfääri paisatud tolmul võis olla lühiajaline jahutav mõju terve planeedi kliimale.

Vahetult peale teket oli kraater ilmselt veelgi võimsam kui tänaseks, mil tuul ja (harv) vihm oma seda tasasemaks lihvinud. Nii võisid selle servad olla 15-20 meetrit kõrgemad ja põhi kuni 30 meetrit sügavam. Otse kraatrile peale vaatavatelt aerofotodelt on näha, et selle kuju pole päris ümar, vaid isegi veidi kandiline. Selle põhjuseks on ilmselt sealsel platool juba kokkupõrkele eelnevalt esinenud lõhed.

Suurim leitud Diablo kanjoni meteoriit - The Holsinger. Fragment on umbes 80 sentimeetrit pikk ja kaalub 639 kilogrammi.

Barringeri kraatrist ja selle lähistelt leitud fragmendid kannavad nime Diablo kanjoni meteoriidid (lähedal asuva samanimelise kanjoni järgi) ning koosnevad raua kõrval 7,1% niklist ja sisaldavad vähesel määral koobaltit, räni, fosforit, germaaniumi ja iriidiumi. Leitud meteoriitidest suurim, Hosingeri meteoriit, kaalub 639 kilogrammi ja asub tänaseks kraatri servale püstitatud külastuskeskuses. Väiksemaid tükke leiab erinevatest muuseumidest Prantsusmaalt Uus-Meremaani ning kui uskuda internetist leitavaid kuulutusi, siis võib igaüks endale sajakonna dollari eest mõnekümne grammise tüki kunagisest asteroidist soetada.

Kuulsamate boliidide, meteoriitide ja meteoroidide suuruste võrdlus reisilennukiga.

Kuult leiti Luna 25 haud

Viimased 14 aastat Kuu orbiidil meie kaaslase pinda kõrglahutuses pildistanud NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) on tõenäoliselt avastanud Kuu pinnalt koha kuhu Venemaa Luna-25 maandur 19. augustil kukkus. Selleks pildistati LRO abil Roskosmose poolt edastatud kokkupõrke umbkaudsete koordinaatide ümbruses Kuu pinda ning võrreldi neid aastaid varem jäädvustatud fotodega. Lõpuks leiti Kuu nähtava ketta kaguservas asuva 91-kilomeetrise Pontécoulanti kraatri siseservalt üks verivärske umbes 10-meetrine kraater, mis on tõenäoliselt tekitatud Luna-25 poolt. See asub Kuu lõunapoolkera 57ndal laiuskraadil, umbes 400 kilomeetrit kavandatud maandumispaigast eemal.

Võrdlus LRO fotodest, millest üks on tehtud 2019. aastal ja teine umbes nädal tagasi. Seal see Luna-25 ilmselt puhkab

10. augustil startinud Luna-25 oli viimase 47 aasta jooksul esimene Venemaa kuumissioon, mille eesmärgiks oli edestada India Chandrayaan-3 katset esimest korda ajaloos pehmelt Kuu polaaralal maanduda. Paraku tekitas tehniline rike olukorra, kus maanduri maandumiseelsele orbiidile viima pidanud raketimootor ei lülitunud õigel ajal välja. Selle tulemuseks oli vältimatu kokkupõrge Kuuga. Chandrayaan-3 missiooni maandur Vikram laskus turvaliselt Kuu lõunapoolkerale neli päeva hiljem 23. augustil.

Kokkupõrke hetkel umbes tonni kaalunud Luna-25 on pisikene lisa ligemale 200 tonnile prügile Kuul. Selle hulka kuuluvad erinevad sondid, instrumendid, maandurid, kulgurid, kanderaketid, 96 kotti inimese väljaheiteid, lipud, piibel ja paar golfipalli. .

Chandrayaan-3 missioon uurib Kuud

Sellest ajaloolisest hetkest, kui India kuumissiooni Chandrayaan-3 maandur nimega Vikram esimesena turvaliselt Kuu lõunapoolusel maandus, on nüüdseks möödunud juba veidi üle nädala. Vahepeal on poolusest umbes 600 kilomeetri kaugusel asuvast maandurist välja veerenud 26 kilogrammine kulgur nimega Pragyan ning tehtud on esimesed fotod ja teaduslikud mõõdistamised. Taolisel tempol on väga hea põhjus. Nimelt suudab nii maandur ja kulgur Kuul toimetada vaid sealse umbes kahenädalase päeva jooksul. Kuu-öö ja sellega kaasnevad talumatud miinuskraadid lõpetavad päikesejõul töötava Vikrami ja Pragyani töö ning külmutavad peaaegu kindlasti selle elektroonika/akud. Vähem kui 14 missioonipäevast on tänaseks ära kulunud üheksa.

Vikram Kuu pinnal. Foto on tehtud Kuu orbiidil tiirleva India sondi poolt, mis toimetati sinna neli aastat tagasi osaliselt õnnestunud Chandrayaan-2 missiooni käigus. Maandumine toona ebaõnnestus.

Vikrami maandur, pildistatud kulgur Pragyani poolt.

Üks esimesi asju, mida missiooni käigus mõõdeti oli kuupinnase temperatuur erinevatel sügavustel. Selleks oli maanduril kasutada kümnekonna temperatuurisensoriga varustatud sond, mis suruti aeglaselt tolmusesse kuupinnasesse. Tulemused näitasid, et kui sealne pinnatemperatuur oli umbes 60-70 kraadi (Celsiust), siis juba 80 millimeetri sügavusel langes see -10 kraadi peale. See kinnitas eelnevate missioonide käigus tehtud avastust, et Kuu pinnas on ülimalt kehv soojusjuht.

Pragyani pardal asuv spektroskoop (LIBS) on aga vahepeal tuvastanud Kuu lõunapoolusel väävli olemasolu. Kuigi väävlit on Kuult leitud ka varem, on tegemist esimese taolise mõõtmisega Kuu polaaraladel. Teistest avastatud elementidest on kinnitatud alumiiniumi, kaltsiumi, raua, kroomi, titaani, mangaani, räni ja hapniku olemasolu. Kulguri pardal asuv plasmadetektor on leidnud, et vähemalt Kuu päeva hommikul oli seal leiduva plasma tihedus võrdlemisi madal (5-30 miljonit elekroni ühe kuupmeetri kohta). Seda plaanitakse mõõta veel terve Kuu päeva kestva missiooni vältel.

Pragyani poolt kuutolmu jäetud jäljed.

Kuu pinnase temperatuur erinevatel sügavustel.

Maanduril asuv seismograaf on värskemate andmete põhjal tuvastanud kaks kuuvärinat. Üks neist kuulus maanduri lähedal ringi sõitvale kulgurile, kuid teine näis olevat looduslikku päritolu. Mis täpsemalt selle põhjustas (näiteks mõni meteoriiditabamus) vajab veel analüüsi.

Pilkane pimedus ja miinuskraadid saabuvad maanduri ja kulguri asukohta, mis ristiti hindu religioonist pärit tegelaste järgi Shiv Shakti punktiks, millalgi teispäeval/kolmapäeval.

Sinine Kuu

Kindlasti on paljud juba siit-sealt lugenud, et täna/homme paistab lõunataevas madalat kaart tegemas "sinine täiskuu" või lausa "sinine superkuu". Tuleks igaks juhuks üle korrata, et vaatamata klikipõhise meedia intrigeerivatele pealkirjadele ei ole tänane täiskuu värvuselt kuidagi sinisem kui tavaliselt. Küll aga võib see paista tavapärasest veidi suurem.

Siniseks Kuuks kutsutakse lihtsalt ühes kalendrikuus teist korda näha olevat täiskuud. Esimene käesoleva kuu täiskuu leidis aset 1. augustil, teine tuleb homme (31. augusti) hommikul. Sellise eksiteele viiva (inglise keelse) termini algupära on mõnevõrra segane. Näiteks on pakutud, et kuna suhteliselt haruldaste vulkaanipursete või metsatulekahjude poolt atmosfääri paisatud tahmaosakesed võivad mõnikord tõepoolest Kuu silmale tavatult siniseks muuta, sai fraasist "sinine Kuu" lihtsalt haruldasi sündmuseid tähistav kujund. Kuna kaks täiskuud ühe kalendrikuu jooksul on tõepoolest võrdlemisi haruldane (mõnikord lahutab siniseid kuusid mitu aastat), siis hakkas termin kehtima ka sellistel juhtudel.

eelmise aasta jaanuaris pildistatud täiskuud, mille digitaalselt võimendatud värvid annavad aimu Kuu pinna koostisest. Oranžikad toonid tulevad rauarikastest mineraalidest, sinised titaanirikastest ning rohekad rohkelt oliviini sisaldavatest kivimitest.

Tänavune sinine Kuu on ühtlasi ka aasta kolmas niinimetatud superkuu. Superkuuks nimetatakse olukorda, kus täiskuu juhtub hetkele, mil Kuu on oma elliptilisel orbiidil Maale lähimas punktis või selle lähedal. Näiteks kaugeimas punktis asub ta meist 406 700 ja lähimas 356 400 kilomeetri kaugusel. Vahe on enam kui 50 000 kilomeetrit ning tähendab, et võrreldes suurima kauguse ehk apogeega tundub kuuketas superkuu ajal 12% suurema läbimõõduga. Täna südaöö ajal asub Kuu meist 356 450 kilomeetri kaugusel ehk kõigest mõnikümmend kilomeetrit kaugemal kui oma maksimaalselt lähemas punktis.

Kuna täiskuu ei tõuse praegusel ajal meie jaoks silmapiirist 18 kraadist kõrgemale, võib "sinine kuu" meile läbi paksu atmosfääri paistes tunduda hoopis punakana. Nii nagu punakana paistab loojuv või tõusev Päike. Juba antiikaegadest tuntud illusioon hiiglaslikust Kuust horisondi lähedal võib aga superkuu panna tunduma veelgi suurema, kui ta tegelikult on. Sellest illusioonist saab lähemalt lugeda siin: https://www.astromaania.ee/.../illusioon-kuu-suuruse...

Veenuse faasid

Nagu Kuu läbib oma orbiidil ümber Maa erinevaid faase ehk valgustusastmeid maapealsest perspektiivist, teeb sama meie jaoks planeet Veenus. Taoliste faaside olemasolu, esmakordselt vaadeldud 1610. aastal Galileo Galilei poolt, oli üheks tähtsaks vaatluslikuks tõendiks Jupiteri kuude kõrval, et erinevalt kiriku toonasest õpetusest ei tiirle kõik kehad Maa ümber. Nimelt tekivad Veenuse faasid sellest, et planeedi Maast kiiremal liikumisel ümber Päikese on meie jaoks Veenuse puhul valgustatud erinevad osad selle pinnast.

Alloleval pildireal on näha astrofotograaf Roberto Ortu jäädvustused Veenusest alates selle aasta 23. maist kuni 8. augustini, mil tuline planeet ligines meile oma orbiidil ümber Päikese. 13. augustil möödus Veenus meie jaoks 8 kraadi kauguselt Päikese "alt". Nüüdseks särab see teiselt poolt valgustatud ja iga päevaga üha kasvava kettana vahetult enne päikesetõusu idataevas. Ühesõnaga rahvakeeles tuntud Ehatähest on saanud Koidutäht.

Saturni vastasseis 2023

Eile (27. augustil) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,76 astronoomilise ühiku ehk 1,31 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Saturn vastasseisude ajal aastast 2018-2023 ülevalt-alla. Muutus planeedi kaldes on tingitud ajast millal me sellega vastasseisu satume. Autor: Andy Casely

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 14. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti keskel näiteks 16 kraadi. Sellel aastal juba 19. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 8,1 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruarini.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes kell kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 75 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.

Head vaatlemist!

Asteroid Riema Tartu observatooriumi teleskoobis

Eile õhtul toimusid Tartu Observatooriumis rahvusvahelise asteroidikoolituse raames öised vaatlused, kus jäädvustati harjutamise mõttes erinevate professionaalsete teleskoopidega erinevaid Päikesesüsteemi asteroide. Antud klipil on näha 60 sentimeetrise Zeissi teleskoobiga (fookuskaugus 7,5 meetrit) ülespildistatud asteroid 1025 Riema liikumist Linnutee tähtede taustal paari tunni vältel.

Lühikene klipp koosneb kokku 114 fotost, mille iga säriajaks oli 100 sekundit. Kuigi vaatepilt ei pruugi esmapilgul olla midagi rabavat, on siiski huvitav mõelda, et see liikuv täpikene on tegelikult umbes 5 kilomeetrise läbimõõduga kivimürakas, mis tiirutab Päikese ümber kaugemal kui planeet Marss ning mis asus pildistamise hetkel meist enam kui 180 miljoni kilomeetri kaugusel. Riema avastati saksa astronoom Karl Wilhelm Reinmuthi poolt nädal rohkem kui sada aastat tagasi.

Taoliste fotomeetriliste vaatluste teaduslikuks eesmärgiks on mõõta pisikesi perioodilisi muutusi asteroidide heleduses, mis lubavad peale hoolikat analüüsi kindlaks teha asteroidi orbitaalparameetreid, pöörlemisperioodi, peegeldumisnäitajat ehk albeedot, pöörlemistelje kallet meie ja seega ekliptika suhtes ning isegi järeldada asteroidi umbkaudset 3D kuju. Kombineerides taolisi vaatlusi spektromeetriliste vaatlustega, kus veelgi suurema teleskoobi külge kinnitatud aparatuur jäädvustab asteroidilt peegeldunud päikesevalgust, saab muuhulgas kindlaks teha asteroidi koostist.

Chandrayaan-3 missioon üritab esmakordset maandumist Kuu lõunapoolusele

  Täna kell 14:50 algavast otseülekandest saab jälgida India Chandrayaan-3 missiooni katset Eesti aja järgi kell 15:34 maandada Kuu lõunapoolusel (70 laiuskraad) maandur Vikram. Edu korral saaks sellest esimene inimkätega pehmelt Kuu polaaralal maandunud instrument ning Indiast neljas riik Nõukogude Liidu, USA ja Hiina järel, kellel on õnnestunud Kuule kontrollitult maanduda.

 

 

Maanduri Vikram pardal on lisaks kulgurile Pragyan mitmeid teadusinstrumente Kuu pinnase keemilise koostise ja soojuslike omaduste mõõtmiseks, seismilise aktiivsuse tuvastamiseks ning päikesetuule mõõdistamiseks. Nende seadmete tööaeg on arvatavasti piiratud umbes kahe nädalaga – nii maandur kui ka kulgur ei ela tõenäoliselt pikka ja külma Kuu ööd üle. 

Nädala alguses üritas sisuliselt sama vägitükiga hakkama saada Venemaa Luna 25 missioon. Paraku ei suutnud maandur möödunud laupäeval siseneda Kuu ümber stabiilsele maandumiseelsele orbiidile ning see kukkus vastu meie kaaslase pinda lihtsalt puruks.

 

Uus info: Vikram maandus edukalt Kuule!

Astronoomiaklubi astrofoto: Andromeeda galaktika (M31)

Kahel hiljutisel augustiööl sai meie uhiuue teleskoobiga jäädvustatud üht tõenäoliselt populaarsemat astrofotograafilist objekti - meist ümmarguselt 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat Andromeeda hiidspiraalgalaktikat (M31). Samanimelises tähtkujus silmale uduse laiguna paistev galaktika sisaldab ligemale triljon (miljon miljonit) tähte ning see kuulub koos meie Linnutee ja Kolmnurga galaktikaga (M33) niinimetatud Kohalikku gruppi. Mõõtmised näitavad, et Andromeeda ja Linnutee põrkuvad omavahel mõne miljardi aasta pärast, moodustades kauges tulevikus tõenäoliselt ühe hiiglasliku elliptilise galaktika. Fotol paistab lisaks 150 000 valgusaasta laiusele Andromeedale selle kaks pisemat kääbusgalaktikast kaaslast - ketta "all" udune M110 ja ülal, peaaegu galaktika servas M32.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../3/3a/Andromeeda_2023.jpg

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 62x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 40 dark), gain 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

1972. aasta Suur päevane tulekera

1972. aasta 10. augusti pärastlõunal märkasid arvukad USA ja Kanada elanikud üle taeva kihutavat heledat tulekera. Ühtekokku kusagil 100 sekundit väldanud ning videole ja fotodele püütud nähtus algas kusagilt USA Utah osariigi kohalt ja hääbus Kanadas Alberta piirkonnas. Objekt teenis endale hüüdnime Suur päevane tulekera ning selle näol oli tegemist Maast väga napilt mööda kihutanud pisemat sorti asteroidi või komeedikilluga.

Kui Maa poole suunduva kogukama asteroidi või meteoroidi trajektoor planeedi pinna suhtes on piisavalt lauge võib juhtuda selline olukord, kus see siseneb korraks atmosfääri, liigub seal hõõguva tulepallina sadu või tuhandeid kilomeetreid ning väljub sealt olles kaotanud osakese oma kiirusest ja massist. Sisuliselt toimub atmosfääri riivamine. Täpselt selline asi juhtus Suure päevase tulepalliga, mille algsed mõõtmed olenevalt sellest, kas tegemist oli kivise või jäise kehaga olid kusagil 3-14 meetrit ning selle liikumiskiiruseks mõõdeti kusagil 14,7 kilomeetrit sekundis. Sellest maha jäänud suitsujuga püsis õhus minuteid peale möödumist.

foto kõnealusest objektist Wyomingi osariigis Jacksoni järve ääres. Taamal paistavad Tentoni mäed. Foto autoriks on James M. Baker.

Oma madalaimas punktis Montana osariigi kohal liikus see vaid 57 kilomeetri kõrgusel maapinnast ning sealsed pealtnägijad teatasid, et nad kuulsid objektilt kostuvat topelt-ülehelilööki. Oleks objekti trajektoor toonud selle veelgi madalamale, võinuks see õhus võimsa jõuga plahvatada. Mida sarnast toimus 2013. aasta veebruaris Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal, kui seal lõhkes maapinnast kusagil 30 kilomeetri kõrgusel 20 meetrise läbimõõduga asteroid. Toonane plahvatus oli piisavalt võimas, et vigastada 7200 hoonet ja 1500 inimest.

1994. aastal analüüsis Tšehhi astronoom Zdeněk Ceplecha Suure päevase tulekera andmeid ning järeldas, et see võis Maa atmosfääriga kohtudes kaotada kolmandiku kuni poole oma massist. Osad varasemad arvutused viitasid, et tegemist niinimetatud Apollo tüüpi asteroidiga, mis oleks pidanud Maaga lähedalt kohtuma uuesti 1997. aastal. Taolist kohtumist aga ei suudetud kunagi registreerida ning objekti pole teadaolevalt siiani tuvastatud.

All Linda Bakeri poolt filmitud video sama järve kaldal. Kaadrid on taastatud ning videole on lisatud Jacksoni järve ääres salvestatud lindude laul. Originaalis heli puudus.