2019. aasta juunist 2022. aasta novembrini tiirles Maa orbiidil satelliit nimega LightSail 2 (tõlkes Päikesepuri 2), mille eesmärgiks sarnaselt oma eelkäijaga oli katsetada päikesepurjetamist. Tegemist põhimõttega, kus päikesevalgus lükkab suure pindaalaga peegelduvat pinda analoogselt sellele, kuidas tuul lükkab merel riidest purjeid. LightSail 2 kasutas selleks lahti volditult 32 ruutmeetrist Mylarist* kangast, mille abil üritati pisikese kuupsatelliidi kõrgust orbiidil tõsta. Missiooni läbiviija - ülemaailmse mittetulundusühingu The Planetary Society - sõnul õnnestus neil selle kõrgust mõõdetavalt tõsta, samas tunnistades, et suure osa missioonist oli satelliit praktiliselt juhitamatu. Sellele vaatamata võivad päikesepurjed olla tulevikus väga praktilised "mootorid", millega Päikesesüsteemis ja isegi sellest väljaspoole reisida.
Lisaks lahtivolditavale purjele ja erinevatele anduritele kandis satelliit kaht niinimetatud kalalääts-kaamerat, millega see klõpsas keskmiselt 720 kilomeetri kõrgusel tiireldes oma purjest ja koduplaneedist suure hulga fotosid. Neist mõnda valitut näeb alt.
PS Kui keegi peaks küsima, et miks tehakse Maast nii tihti fotosid lainurkkaameratega, siis sellel on hea põhjus. Võrreldes Maa läbimõõduga on taoliste satelliitide kõrgus maapinnast väga väike, mis tähendab, et terve planeet ei mahuks "tavaliste" kaamerate vaatevälja lihtsalt ära. Seda võiks võrrelda püüdega vaadata korraga tervet seinamaali, seistes seinast vaid poole meetri kaugusel. Lainurkläätsed lubavad laia vaate suruda ühte kaadrisse. Sellega kaasnev moonutus on allolevatelt fotodelt mingil määral digitaalselt eemaldatud, kuid peaks meeles pidama, et fotodel nähtavad pinnavormid ei ole tegelikult poole planeedi suurused.
Veel fotosid (koos seletustega): https://www.planetary.org/space-images...
*Mylar on kõige tuntum brändinimi õhukesele ja peegeldavale materjalile täisnimega polüetüleentereftalaat, millest on muuhulgas tehtud esmaabipakkidest tuttavad kuldsed ja hõbedased termotekid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar