Eestimaine Linnutee ja sodiaagivalgus

Taevapiltnik Kristjan Kõluvere panoraamfoto Laiuse ordulinnuse varemete kohal avanevast varakevadisest öötaevast, kus on nähtav Linnutee ja selles sisalduvad udukogud, täheparved ja isegi paar naabergalaktikat. Lokaalsema iseloomuga on seal näha müstilisena kõlav sodiaagivalgus ja õhuhelendus.

Foto autor Kristjan Kõluvere

Päikesesüsteemi ja selles tiirleva ning pöörleva Maa kaldest tingitult ei saa lähimate tuhandete aastate jooksul Eesti laiuskraadidelt näha meie kodugalaktika kõige heledamat keset. Selle asemel peame leppima vaatega Linnutee ühe haru või antud foto puhul peaaegu otse selle välisserva suunas. Asudes Linnutee keskosast umbes poolel teel ääreni (28 000 valgusaastat) paistab meile sellegipoolest sealsete miljardite tähtede ühine kuma. Kuna Linnutee tasandis leidub enamus selles sisalduvast materjalist, leiab sealt suunast ka enamuse uute tähtede sünnipaikadeks olevatest udukogudest. Need paistavad fotol punakate laikudena.

Linnutee ketas on iseenesest enam-vähem sirge, kuid kuna antud foto on kokku pandud mitmest fotost ning katab taevast suurema osa, on selle sirge vööt paratamatult kõveraks paindunud.

Foto autor Kristjan Kõluvere

Lisaks Linnutee kaarele paistab fotol veel teinegi nõrgem kaar, mis algab selle keskelt ning kaardub ida poole (vasakule). Tegemist on tänapäevases valgusreostatud maailmas üha harvemini tabatava sodiaagivalgusega, mida on võimalik kõige paremini näha kevadeti paar tundi peale päikeseloojangut või sügiseti paar tundi enne päikesetõusu. Ka see on tegelikult sirge ning teatud juhtudel nähtav isegi palja silmaga otsekui pikk hägune kolmnurk, mis saab alguse horisondi all asuva Päikese suunast ning järgib selle näivat aastast teekonda taevas ehk sodiaaki. Sodiaagivalgust tekitab Päikesesüsteemi tasandis tiirlev hõre tolmuketas, milles päikesevalgus hajub. Tolmu päritolu üle veel vaieldakse, kuid tõenäoliset on see vähemalt mingil määral pärit niinimetatud Jupiteri perekonna komeetidest.

Viimaseks ja meile kõige lähemaks nähtuseks on horisondi nähtav mitmevärviline valgus, mida kutsutakse õhuhelenduseks (airglow) või ööhelenduseks. Antud juhul on oranžikas kuma tõenäoliselt enamuses pärit lähedalolevatest asulatest, kuid isegi maailma kõige pimedamates paikades on kuuvabadel öödel näha silmapiirilt kumavat mitmevärvilist valgust. Eriti hästi on seda näha näiteks orbiidilt. Tegemist on Maa atmosfääris toimuvate erinevate keemiliste reaktsioonide mõjul tekkiva nõrga helendusega, mida silmaga on võimalik näha kuni 10 kraadi kõrgusel silmapiiri kohal paistva sinakas-punaka kumana. Fotodel võivad olla eristatavad õhuheleduse erivärvised vöödid.

Taustafoto autor Kristjan Kõluvere, lähikaadrid Tõrva Astronoomiaklubilt

Õhuhelenduse tekkemehhanisme on mitmeid, kuid neist peamisteks on päeva jooksul päikesevalguse poolt fotoioniseeritud osakeste rekombinatsioon ning lämmastiku ja hapniku ühinemine lämmastikoksiidiks (NO), mille tulemusel kiirgub footon. Õhuhelendust on tuntud antiikaegadest peale ja see on üks põhjusi, miks Maalt ei ole kunagi võimalik näha täiesti pimedat taevast, isegi kui valemist eemaldada Päikese murdumine atmosfääris ja tähevalgus.

Lisasime autoril loal omalt poolt foto juurde mõned selgitavad tekstid sellel asuvate kõige huvitavamate (tuntumate) objektide ja nähtustega ning ka ühe versiooni, kus kauged objektid leiavad läbi meie endi astrofotode lähivaate.