Orkaan Humbolt Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt

Võib olla sobituks see paremini mõnda ilmagruppi, kuid kuna fotod on tehtud orbiidilt, on nende juures ka seos kosmoselendudega.

Paar päeva tagasi tehtud fotoseerial on näha IV kategooria orkaani Humbertot ning selle "silma", mille põhjas paistab Atlandi ookeani sinetav pind. Foto on tehtud Ravusvahelise Kosmosejaama pardalt USA astronoomi ja arsti Jonni Kimi poolt.

Komeedid meie taevas muutuvad üha heledamaks

Mõni aeg tagasi sai pikemalt ja ükshaavalt kirjutatud komeetidest, mida sellel sügisel põhjapoolkera taevas näha saab. Kolm nendest on pärit meie endi Päikesesüsteemist ning üks (3I/ATLAS) tähtedevahelisest ruumist. Lugeda saab nende kohta siit: https://www.astromaania.ee/.../sugistaevas-on-komeete.html

All paar fotot kolmest kõnealusest komeedist, millest esimene on tehtud Valgamaalt Lüllemäelt ja teine Réunioni saarelt India ookeanis. Lisaks üks kuvatõmmis planetaariumiprogrammist Stellarium, mis peaks aitama vastu hommikut taevast üles leida komeedi C/2025 A6 (Lemmon), mis on muutunud piisavalt heledaks, et binokliga peaks seda juba võrdlemisi kergesti näha olema.

Komeedi C/2025 A6 (Lemmon) heledus kasvab. Foto on tehtud 26. septembril Valgamaal, säriaeg 60x60 sek, kella kolme paiku kirdesuunal. Komeet on meil taevas terve öö. Foto autor: Viljam Takis.

Komeedid C/2025 K1 ATLAS (vasakul) ja C/2025 R2 SWAN korraga taevas. Foto on tehtud India ookeanis asuvalt Réunioni saarelt. Autor: Luc Perrot (TWAN)

Kuvatõmmis Stellariumist näitab kus komeet C/2025 A6 (Lemmon) umbes kella poole nelja ajal öösel meie taevas paistab. Vasakul on näha Suurt Vankrit ja paremal planeeti Jupiter, mida on tänu heledusele raske mitte üles leida. Komeet asub umbes nende vahel Väikese Lõvi tähtkujus, kuid tulevatel päevadel ja nädalatel nihkub see tähtede suhtes võrdlemisi kiiresti põhja poole.

Päris ühe koha peal see seal kogu aeg ei ripu, vaid liigub tulevatel nädalatel üsna tempokalt kinnistähtede suhtes põhja poole. Selle ja teiste komeetide leidmiseks taevast konkreetsel kuupäeval tuleks ka endale Stellarium arvutisse laadida. Seda saab teha siit: https://stellarium.org/

Õpetuse komeetide lisamiseks programmi leiab üleval viidatud artikli lõpust.

Pärliketi galaktika (NGC 55)

Lõunapoolkeral Skultori tähtkujus asub spiraalgalaktika tähisega NGC 55, mida kutsutakse vahel ka Pärliketi galaktikaks. Seda tänu selles asuvatele heledatele tähetekkepiirkondadele, mis galaktikat serviti nähes otsekui pärlid reas on. Koos oma naabriga NGC 300 (Skulptori tuuleratta galaktika) asub Pärlikett Linnuteest vaid kusagil kuue miljoni valgusaasta kaugusel. Võrdluseks võib tuua, et meile lähimad spiraalgalaktikad Andromeeda ja Kolmnurk asuvad meist vastavalt 2,5 ja 2,7 miljoni valgusaasta kaugusel, põhjapoolkera taevas kuulsad Bode ja Sigari galaktikad aga 12 miljoni valgusaasta kaugusel.

Allolev suurepärane foto Pärliketist on jäädvustatud astrofotograaf Wolfgang Promperi poolt Namiibia valgusreostusest puutumatus taevas, kasutades selleks lausa 60 sentimeetrit laia peegelteleskoopi (ASA 600) ning niinimetatud kitsasribafiltreid. Sellised filtrid lubavad endast läbi vaid väga kitsaid lainepikkusevahemikke, mida kiirgavad just tähtekkepiirkondades, supernoovajäänukites ja planetaarududes sisalduv molekulaarne vesinik ja hapnik. Tänu sellele saab fotol välja tuua just need piirkonnad, jättes galaktika kümned miljardid tähed mõnes mõttes tahaplaanile.

Hiiglaslike udukogude rohkus Pärliketis on ilmselgeks märgiks selle galaktika tormilisest lähiminevikust. Tõenäoliselt on kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma suuremast kaaslasest rikkunud galaktikas sisalduva gaasi ja tolmu tasakaalu ning sundinud selle gravitatsiooniliselt kokku tõmbuma. Sellisel teel esimestena tekkinud massiivsed ja kuumad tähed ergastavad nüüd seestpoolt taoliseid udukogusid, lubades meid neid isegi miljonite valgusaastate kauguselt (tõsiselt suurte teleskoopide ja heade kaamerate abil) näha.

Wolfgang Promperi astrofotode galeriid näeb siit: https://www.astrobin.com/users/Wolfgang-Promper/

NGC 55 ehk Pärliketi galaktika nähtavas valguses. Pildistatud La Silla observatooriumist. Vaade on taevas umbes täiskuuketta laiune.

Hubble teleskoobi fotomosaiik ühest Pärliketi osast. Kuna galaktika on meile suhteliselt lähedal, ei mahu see tervenisti Hubble vaatevälja ära. Ei jää üle muud kui pildistada see üles osadena.

Teadlaste Öö 2025 ja teleskoobivaatlus

Väikesed torud ja suur toru. Teadlaste öö 2025 on Tartu observatooriumis Tõraveres saanud alguse. Ootame pimedat ja planeet Saturni tõusu. Veel jõuab liituda.

Teadlaste Öö 2025 Tõraveres

Täna õhtul on kõik astronoomia- ja ilmahuvilised oodatud külastama Tartu observatooriumi Tõraveres. Teadlaste Öö 2025 ürituse raames kuuleb seal kosmoseloenguid, saab tutvuda põhjamaade suurima teleskoobi, stellaariumi, kosmosepunkri ja kohaliku meteoroloogiajaamaga. Selge ilma korral toimub ka teleskoobivaatlus, mida aitame omalt poolt läbi viia.

Kõik loengud ja tegevused on tasuta!

Loengud Tartu observatooriumi peamajas:

• 19.00-19.25 Kaugseire: mitte ainult kauge, vaid ka seire (Ian-Andreas Rahn)
• 19.25-19.50 Galaktikate füüsika ja kosmoloogia: Teleskoobi operatoori tööst (Teet Kuutma)
• 19.50-20.15 Tähefüüsika: Supernoovadest (Indrek Vurm)
• 20.15-20.40 Kosmosetehnoloogia: Kosmose väljakutsed (Michelle Lukken)
• 20.40- 21.05 Keskkonnaagentuur: Ilm ja Tähtede õhtud Tõraveres (Ingrid Niklus ja Ele Pedassaar)

Vaatlused on planeeritud toimuma kell 20-22.

Üritus Facebookis: https://fb.me/e/cWs6yw2tJ

Blue Origin NS-35

Huvitav videoklipp Blue Origini hiljutiselt NS-35 missioonilt. Tegemist oli kosmoseettevõtte New Shepard nimelise raketi 18. septembril aset leidnud suborbitaalse lennuga, kus veidi enam kui saja kilomeetri kõrgusele viidi kapsel, mis oli seekord kosmoseturistide asemel täidetud 40 erineva teadusliku eksperimendiga.

Raketi ja selle küljest eraldunud kapsliga oli kaasas spetsiaalne vabalt hõljuv kaamera, mis kujutas endast kaht 180 kraadise vaateväljaga kaamerat, mis olid omavahel kokku liidetud. See tähendab, et kuigi liitkaamera hakkas kohe peale raketi küljest eraldumist kontrollimatult pöörlema, suutis üks või teine selle kaameratest näha endiselt Maa, kanderaketi ja kapsli suunas.

Videos otsekui pöörlevat ketast meenutav "ese" on tegelikult kaamerapildi hilisema digitaalse stabiliseerimise tulemus - kahe kaamerapildi piir.

Pismis 24 Langusti udukogu südames

Järjekordne hämmastav James Webbi kosmoseteleskoobi vaade kaugele udule ja tähtedele. Fotol on meist umbes 5500 valgusaasta kaugusel Skorpioni tähtkujus asuva Langusti udu (inglise keeles Lobster nebula) süda, kus asub noortest ja massiivsetest tähtedest koosnev täheparv nimega Pismis 24. Osad suurimad tähed selles ületavad Päikese massi ligemale sada korda ning nende kujutlematult tugev kiirgus puhub udukogu hõredamaid osasid endast eemale, paljastades tihedamad tolmu- ja gaasipiirkonnad, millest tumedamad peidavad endast tõenäoliselt pmakorda uute tähtede algeid.

Hubble fotot samast piirkonnast ja laiemat vaadet hiiglaslikule Langusti udukogule (NGC 6357) näeb alt.

2006. aasta Hubble kosmoseteleskoobi vaade samale piirkonnale.

Langusti udukogu oma täies ulatuses (umbes 120x90 valgusaastat). Foto autor: Andy Cambpell. Allikas: https://andysastro.com/2021/06/01/lobster-fra-diavolo/

Sügise algus 2025

Täna õhtul täpsel kell 21:19:16 jõuab Maa pöörlemistelg Päikese suhtes 0 kraadise kalde alla ehk kusagil ekvaatoril paistab Päike seniidis ehk kätte jõuab sügisene pöörihetk. Sellega on põhjapoolkeral astronoomiline suvi lõppenud ja alanud on osade poolt vihatud, teiste poolt jällegi armastatud sügis.

Kui mõnikord väidetakse, et pööripäeval (ööpäev, mis sisaldab pöörihetke) on kõikjal Maal päev ja öö sama pikkusega, ei ole see tegelikult päris õige. Sellel on kolm põhjust. Esiteks on pöörihetk kõigest hetk, aga päev 24 tundi. Teiseks on päikesetõus defineeritud hetkena, mil päikeseketta ülemine osa muutub horisondil nähtavaks ning loojang hetkena, mil päikeseketta ülemine osa horisondi taha kaob. See tähendab, et ühest hetkest teiseni jõudmiseks kulub isegi pööripäeval mõni minut kauem (päikeseketta läbimõõdu jagu). Kolmandaks murrab Maad ümbritsev atmosfäär päikesevalgust, mis tähendab, et Päike muutub horisondil nähtavaks paar minutit enne kui ta seal reaalselt olema peaks ning püsib loojudes samal põhjusel kauem nähtavana. Nendel kolmel põhjusel saabub tõeline päeva ja öö pikkuste võrdsustumine (ekvinoktsus) erinevate poolkerade erinevatel laiuskraadidel pööripäevast mitu päeva varem (lõunapoolkeral) või hiljem (põhjapoolkeral). Eestis juhtub see alles mõne päeva pärast. Seega nautigem veel neid viimast kolme päeva, mil veel valgus pimeduse üle võidutseb. See juhtub taas poole aasta pärast.

Kui meie lähiümbruses omades rütmides rändavad planeedid välja arvata, siis tähtede ja muude nn. süvataeva objektide osas on aastad tõepoolest vennad. Nii on sügisega taaskord saabunud parim aeg vaadelda näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikaid, Linnutee helendavat riba ning selles leiduvaid arvukaid täheparvi, udukogusid ja planetaarudusid. Põhjataevas Suure Vankri ümbrus on aga täis kaugemaid galaktikaid ning veel ei ole hilja pilk peale mõnele heledamale kerasparvele. Meteoorivoolude poolest on sügis eriti rikkalik, tuues oktoobris meie taevasse drakoniidid ja orioniidid ning vastavalt novembri ja detsembri keskpaigas leoniidid ja geminiidid.

Kuu katab Veenuse

Homme (19. septembril) on Eesti pärastlõunases taevas taaskord toimumas üks võrdlemisi haruldane ja huvitav astronoomiline sündmus, kus planeet Veenuse ette liigub umbes tunniks Kuu. Kuna ilmaprognooside kohaselt tundub sellel ajal olevat suurema osa Lõuna ja Kesk-Eesti kohal selge taevas, avaneb hea võimalus seda omal käel jälgida ja pildistada. Õhukese kuusirbi üles leidmisega lääneavast ei tohiks suuremaid raskusi olla.

Astronoomias nimetatakse taolist juhust kattumiseks või planeedivarjutuseks (ladinapäraselt okultatsiooniks), sest mõneks ajaks on planeet taevas Kuu poolt kinni kaetud ehk varjutatud. Antud juhul kaetakse kinni Päikesesüsteemi kuumim ja meie taevas heledaim planeet Veenus. Kuigi kaks objekti - Veenus ja Kuu - asuvad sellel ajal meie vaatenurgast taevas samas sihis, lahutab neid ruumis 217 miljonit kilomeerit ehk planeet on meie kaaslasest 563 korda kaugemal.

Kattumine algab Eestist umbes kell 15:06. Umbes on see kellaaeg selle tõttu, et kuigi Kuu asub meist homme peadpööritava 386 tuhande kilomeetri kaugusel, asub see meile samas piisavalt lähedal, et isegi pisikese Eesti eri nurkadest taevas veidi teises kohas asuda. Ehk siis kattumise alguse ja lõpu kellaajad on Eesti mõistes eri linnades mõned minutid siia-sinna nihkes. Kusjuures varjutust on näha vaid Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Mujal näib Kuu Veenusest lihtsalt lähedalt mööda minevat. Alt leiab selle kohta hea animatsiooni (allikas: https://in-the-sky.org/news.php?id=20250919_16_100&town=588409).

Kattumise alguses kaob Veenus Kuu valgustatud serva taha (tegelikult liigub Kuu Veenuse ette). Kui Kuud võrrelda kella sihverplaadiga, siis toimub see umbes kella kümne suunas. Seda hetke hea teleskoobi ja suure suurendusega vaadates võib näha, et Veenuse kusagil 88 protsenti valgustatud hele ketas jääb isegi poolenisti Kuu taha libisedes teravaservaliseks. Nii nagu sajandeid tagasi juba järeldati, demonstreerib see Kuu atmosfääri puudumist.

Veenuse eest hakkab Kuu ära libisema kusagil tund hiljem kella 16:07 ringis. Huvitav on selle juures, et kuna päevases taevas me Kuu varjus asuvat osa ei erista, näib Veenus ilmuvat otsekui nähtamatu barjääri tagant. Kui taaskord Kuud võrrelda sihverplaadiga, hakkab Veenus Kuu tagant välja tulema kella kahe suunast.

Kellajalised Veenuse asukohad Kuu suhtes enne ja pärast kattumist. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Selline võiks vaatepilt välja näha paar minutit enne kattumise algust. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Nagu kellaajaliste sündmustega ikka, tasub selle vaatluseks juba varakult valmistuda - näiteks otsida koht, kus läänetaevas on enam-vähem avatud ning teleskoop aegsasti üles seatud ja Kuu suunas seatud. Kusjuures ka Veenuse tasub juba aegsasti taevast üles leida. Paljud võib olla ei tea, aga heledamad Päikesesüsteemi planeedid - Jupiter, Veenus ja Saturn - on päevases taevas täiesti vaadeldavad. Veenust võib terava nägemisega inimene õigesse kohta sihtides isegi silmaga eristada. Kõige suurem väljakutse ongi leida see õige koht. Nutikate mootorite ja juhtarvutiga varustatud teleskoopidega (Go-To) on see muidugi võrdlemisi lihtne. Käsitsi liigutavate teleskoopidega võib see aga osutuda päris keeruliseks. Õnneks homme on vähemalt Veenust leida väga lihtne. Tuleb vaadata vaid pisut Kuust vasakule. Näiteks tund enne kattumist on see umbes täiskuu läbimõõdu võrra Kuu sirbist ida pool (vasakul). Kui Veenus käes, siis tuleb seda vaid okulaaris või kaameras paigal hoida, kuna Maa pöörlemise tõttu nihkub see ilma mootoriteta teleskoobi vaateväljast juba paari minutiga välja.

2020. aasta 19. juunil jäädvustas astrofotograaf Dzmitry Kananovich Veenuse kattumist Tallinnast selliselt. Veenust oli muidugi ainult üks, aga siia on kokku kleebitud ajaliselt mitu hetke. Toona oli Veenus Maale ka oluliselt lähemal ning seega Päikese poolt vaid mõne protsendi osas valgustatud.

Neil, kes plaanivad sündmust läbi teleskoobi pildistada, soovitaks aega enne varjutust kasutada erinevate säriaegadega katsetamiseks. Nimelt on Veenuse pinnaheledus oluliselt suurem kui Kuul. Selle põhjuseks on Veenust igikattev pilvekiht, mis peegeldab kusagil 70 protsenti sellele langevast päikesevalgusest. Kuu puhul jääb see määr kusagile 8-13 vahele. Ehk siis kahte taevakeha korraga ja nii, et kumbki neist üle poleks valgustatud, võib olla võrdlemisi suur väljakutse jäädvustada.

Selge ilma, kindlat kätt ja head vaatlemist!

Sügistaevas on komeete

Näib, et sellel sügisel on Päikesesüseemi sisealasid külastamas päris mitu komeeti, millest üks avastati alles eelmisel nädalal, üks on külaline tähtedevahelises ruumist ja kaks neist võivad muutuda piisavaks heledaks, et neid ka silmaga näha. Paraku päris võimast "suurt komeeti", mis taevas hõlpsasti vaadeldavana sabatähena ripub, ei tasu ilmselt sellel hooajal loota. Aga mine tea.
Kõigepealt peaks rääkima, mis asi see komeet üldse on. Ikka ja jälle kohtame siin ja seal levinud viga, mis ajab omavahel segi komeedid ja meteoorid. Seega riskides osasid jälgijaid tüüdata kordame selle taaskord üle.

 
Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, amoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähipiirkonda sattudes viimase soojuse mõjul aurutuma (sublimeeruma) hakkavad. Sellest aurust või õigemini gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, mida kutsutakse koomaks. Teleskoopides näevad seega komeedid tihti välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (kusagil Marsi orbiiidi juures) muutub Päikese kiirgus niivõrd võimsaks, et see hakkab komeedi koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. Kusjuures see saba võib olla miljoneid kilomeetreid pikk. Kui tingimused on õiged võivad tõeliselt võimsad komeedid või õigemini nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised "suured komeedid" on näiteks kuulus Halley komeet, mis Päikesesüsteemi lähiümbrust iga umbes 76 aasta tagant külastab. Üheks viimaseks põhjapoolkera võimsaks komeediks oli Hale–Bopp, mida nägi mitmeid kuid taevas rippumas 1997. aasta teises pooles.

 
Meteoorid ehk rahvakeeli langevad tähed on aga enamasti liivatera mõõtu kivipudi, mis Maa atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenedes süttib. Mõnikord on nende mõõtmed ka suuremad - näiteks rusikasuurused või veel suuremad - mille tulemuseks on juba väga võimas meteoor ehk boliid. Osad neist jõuavad ka maapinnani (statistiliselt aga ilmselt ooekani pinnani), peale mida saab meteoorist meteoriit.

Segadus komeetide ja meteooride vahel on ilmselt tulnud sellest, et fotodel võivad nad esmapilgul võrdlemisi sarnased välja näha. Aga kui meteoor kestab loetud sekundid ja enamasti ka vähem, siis komeeti näeb taevas nädalaid või kuid. Meteoorid on fotodel ka enamasti lihtsalt valged või rohelised sirged jutid, komeetide puhul on eristav laiem komeedi udune kooma ja vooklev gaasisaba.
Nüüd aga lähemalt neljast heledamast komeedist, mis hetkel põhjapoolkera taevas liiguvad. Esialgu saab neid vaadelda vaid teleskoobi abil ning nende saba tuleb nähtavale alles pika säriajaga fotodel. Nende otsimisel ja jälgimisel taevas on suureks abimeheks programm nimega Stellarium*.

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐀𝟔 (𝐋𝐞𝐦𝐦𝐨𝐧)

Avastati selle aasta 3. jaanuaril Mount Lemmoni vaatlusprogrammi abil. Komeet asub hetkel meist umbes 230 miljoni kilomeetri kaugusel ja on vaadeldav õhuti madalal põhjas Ilvese tähtkujus. Vastu hommikut tõuseb see aga võrdlemisi kõrgele idataevasse. Järgnevate nädalate jooksul tuleb see Päikesele ja Maale üha lähemale, liikudes taevas üha kiirenevas tempos läbi Väikese Lõvi, Suure Vankri, Jahipenide ja Karjase tähtkujude.

 
Praeguste prognooside kohaselt võib see oktoobri teiseks pooleks saavutada piisava heleduse, et väga pimedas taevas võib see olla õrnalt nähtav ka silmale.

Maale ja Päikesele lähimasse punkti jõuab Lemmon 21. oktoobril, kui see asub Päikesest 79 miljoni kilomeetri ja Maast 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Sellel hetkel on see varahommikul vaadeldav madalal kirdesuunal.

Komeet C/2025 A6 (Lemmon). Foto on tehtud Eestist 9. septembril. Autor: Viljam Takis

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐑𝟐 (𝐒𝐖𝐀𝐍)

Komeet SWAN avastati Päikest vaatleva SOHO observatooriumi fotodelt alles eelmisel neljapäeval (11. september) vene hobiastronoom Vladimir Bešugli poolt. Päev hiljem saavutas see Päikesele lähema punkti (periheeli) 75 miljoni kilomeetri kaugusel. Maale tuleb see kõige lähemasse punkti 19. oktoobril, kui see asub meist vaid 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Komeetide heledust on väga raske prognoosida, kuid optimistikumad ennustused lubavad, et see võib muutuda silmale vaevu-vaevu nähtavaks.

SWAN avastati Neitsi tähtkujus ning eile-täna möödus see Maalt vaadates Marsi ja Spiika nimelise tähe vahelt. Tulevatel nädalatel liigub see läbi Kaalude ja Maokandja ning Eestist õhtuti vaadeldavaks muutub see Kilbi tähtkujus oktoobri teises pooles. Siis ei sega selle nõrka valgust ka veel kasvav Kuu. Kõige paremini on komeet vaadeldav lõunapoolkeralt

Komeet C/2025 R2 (SWAN) eile Neitsi tähtkuju heledama tähe Spiika ja planeet Marsi vahel. Foto autor: Bray Falls.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) üleeile Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika kõrval. Autorid: Michael Jäger ja Gerald Rhemann

𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐊𝟏 (𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒)

Atlas avastati samanimelise vaatlusvõrgustiku poolt juba selle aasta mais. Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutab see 8. oktoobril (50 miljonit kilomeetrit) ning kui see meie tähe kõrvetava kuumuse ja loodejõud "üle elab" jõuab see Maa suhtes lähimasse punkti 25. novembril (60 miljonit kilomeetrit).
Hetkel asub Atlas Maalt vaadates Neitsi tähtkuju alumises sevas väga lähedal komeedile SWAN.

Oktoobri teises pooles on see liikunud Neitsi tähtkuju ülemisse serva, läbib Lõvi tähtkuju ning liigub Maale lähimas punktis Suure Vankris. Seal on see teleskoobi või binokliga väga hasti vaadeldav terve öö. Komeedi heledust on raske ennustada, kuid ilmselt silmaga nähtavaks see ei muutu.

Komeet C/2025 K1 (ATLAS) augusti lõpus Namiibiast. Autor: José J. Chambó

𝐓ä𝐡𝐭𝐞𝐝𝐞𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝟑𝐈/𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒

Teaduslikust vaatepildist selle ja järgneva aasta kindlasti kõige huvitavam komeet 3I/ATLAS erineb teistest eelkõige oma päritolu osas. Nimelt näitavad arvutused, et 3I/ATLAS pärineb tähtedevahelisest ruumist ehk see on moodustunud mõne teise tähe ümber ning selle juurest mingil hetkel välja heidetud. Nüüd võib olla miljardeid aastaid hiljem on see läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid. Sellisena on see kolmas teadaolev tähtevaheline objekt peale 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi kõrval.

3I/ATLAS asub hetkel Maalt vaadates Kaalude ja Neitsi tähtkujude vahel ning on Eestist praktiliselt vaadeldamatu. Isegi kui meie öötaevas oleks sinna suunas avastud, on selle heledus enamike hobiteleskoopide jaoks liiga nõrk.

 
Oktoobri alguses möödub 3I/ATLAS Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Novembri keskel hakkab see varahommikuses taevas paistma Neitsi tähtkuju ülemises osas ja detsembri keskpaigas asub see Lõvis. Binokli ja pisemat sorti teleskoobi jaoks on see isegi siis liiga nõrk, kuid kogukam optika ja pikk säriaeg peaks lubama seda jäädvustada.

 

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS, pildistatud 27. augustil Gemini teleskoobi poolt.

Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt veel erinevate professionaalsete teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla varsti regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.

PS. Nagu tähtevaheliste objektide puhul enne seda, peavad ka 3I/ATLASt osad inimesed maaväliseks kosmoselaevaks, sondiks või millegiks sarnaseks. "Uudiseid" selle kohta tuleb (tõenäoliselt väsimatu AI abiga) kohati katkematu jadana. Olgu siinkohal öeldud, et mingit tõsiseltvõetavat põhjust sellisteks spekulatsioonideks ei ole. Vähemalt mitte veel. 

*Kuna komeedid liiguvad Päikesesüsteemis päris suurel kiirusel ning meie jaoks planeetide ja asteroididega võrreldes veidratel kõveratel trajektooridel, muutub nende asukoht taevas päevast-päeva üsna suurel määral. Seetõttu on nende näivat asukohta väga keeruline sõnas kirjeldada. Kõige parem oleks seda teha visuaalselt. Sellega tuleb appi üks väga kaval programm, millest oleme siin korduvalt rääkinud - Stellarium. 

Tegemist on arvutile täiesti tasuta programmiga (nutitelefonile on lihtsam versioon tasuta ja uhkem versioon tasuline), mis annab kasutajale võimaluse vaadata enda asukohast paistvat taevast ja selles asuvaid objekte ajas tagasi ja edasi. Vaatluste planeerimisel on see asendamatult hea tööriist. Paraku ei uuenda Stellariumi arvutiversioon ennast ise, mis tähendab, et näiteks kõige värskemalt avastatud komeete ja asteroide seal näha ei ole. Küll aga saab neid sinna poolautomaatselt lisada.

Selleks, et sinna lisada näiteks komeet tähisega C/2025 A6 (Lemmon) tuleb kõigepealt vasakpoolsest menüüst avada "Seaded", sealt valida viimane leht "Plugins", ilmunud nimekirjast klõpsata valikul "Solar System Editor" ning seejärel nupul "seadista". Ilmunud aknas valida keskmine leht nimega "Päikesesüsteem" ning vajutada kõige alumisel nupul "Import orbital elements in MPC format". Ilmub järjekorne aken, millest tuleb valida parempoolne leht nimega "Online search". Sinna tuleb sisestada komeedi või asteroidi täpne tähis, nagu näiteks C/2025 A6. Vajutades suurendusklaasi nuppu peaks sinna alla ilmuma nimekiri sellise nimega objektist, mis tuleb linnukesega valida ning vajutada nuppu "add object". Ja ongi valmis. Nüüd võib kõik aknad sulgeda ja kasutada Stellariumi otsingut sama objekti nägemiseks taevas.

Arusaadav, et protsess tundub alguses päris keeruline, kuid selle paar korda läbi tehes ei ole selles enam tulevikus midagi rasket.

Astrofotograafia võistlus 2025

Mõned päevad tagasi selgusid maailma mainekama Kuningliku Greenwitchi observatooriumi astrofotograafiavõistluse 2025. aasta parimad tööd. Võistlustöid hinnati üheteistkümnes erinevas kategoorias. Esimesed ja teised kohad igas kategoorias leiab allolevast galeriist.

Valikut iga kategoooria parimatest saab vaadata siit: https://www.rmg.co.uk/.../galleries/overall-winners-2025

Erikategooria
Iseehitatud monteeringu abil suutis astronaut Don Pettit pildistada pika säriga tähti ja Andromeeda galaktikat, samal ajal kui Rahvusvaheline kosmosejaam tiirles suurel kiirusel ümber Maa

Tähtede ja udukogude kategooria II koht
Osakene Loori uduks või Luige silmuseks kutsutud supernoovajäänukist
Autor: Zixiong Jin

Kuu kategooria võitja
Tõusva kuusirbi moondumine atmosfääris
Autor: Marcella Giulia Pace

Taevavaadete kategooria II koht
Tähistaevas sadamas kõikuvalt laevalt
Autor: Alex van Harmelen

Annie Maunderi nimelise erikategooria võitja
James Webbi foto galaktikaparvest moodustunud gravitatsiooniläätsest on kombineeritud fotoga raudmeteoriidi poolitatud ja lihvitud pinnast
Autor: Leonardo Di Maggio

Galaktikate kategooria II koht
Galaktika NGC 7331 keskel ja Stephani kvintett kaugemal ja vasakul
Autor: Deep Sky Collective

ZWO aasta noorfotograafi kategooria võitja
Orioni, Hobuse ja Leegi udukogud Orioni tähtkujus
Autor: Daniele Borsari

Tähtede ja udukogude võitja
M13 kerasparv
Autorid: Julian Zoller, Jan Beckmann, Lukas Eisert ja Wolfgang Hummel

Galaktika kategooria võitja ja terve võistluse võitja
Andromeeda galaktika süda
Autorid: Weitang Liang, Qi Yang ja Chuhong Yu

Taevavaadete kategooria võitja
Linnutee panoraam Uus-Meremaa kohal
Autor: Tom Rae

Inimesed ja kosmos II koht
Samal ajal kui tähistaevas näib keerlevat Põhjanaela ümber, keerleb vaateratas
Autor: Takanobu Kurosaki

Virmaliste kategooria võitja
Virmalised (aurora australis) Uus-Meremaa taevas
Autor: Kavan Chay

Päikese kategooria II koht
11 kaadrit, neist iga 12 minutilise vahega Päikeselt lahvatanud loitest
Autor: Zhang Yanguang

Sir patric Moore nimelise eripreemia võidutöö
Perseiid Andomeeda galaktika esiplaanil
Autorid: Yurui Gong ja Xizhen Ruan

Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria võitja
Komeet Comet 12P/Pons-Brooks
Autor: Dan Bartlett

Noore astrofotograafi kategooria II koht
2024. aasta suur komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan−ATLAS)
Autor: Holden Aimar

Planeedid, komeedid ja asteroidid kategooria II koht
Jupiter ja selle kaks kuud - Europa ja Callisto
Autor: Tom Williams

Inimesed ja kosmos kategooria võitja
Rahvusvaheline kosmosejaam ja Kuu
Autor: Tom Williams

Kuu kategooria II koht
Planeet Saturni ilmumine Kuu tagant
Autor: Tom Williams

Virmaliste kategooria II koht
Virmalised Islandi kohal
Autor: Luis Vilariño

Päikese kategooria võitja
Päikese kromosfäär
Autor: James Sinclair