Betelgeuse kaaslane püüti pildile

Autor: Üllar Kivila

Astronoomid on juba mõnda aega kahtlustanud, et Orioni tähtkuju punane hiid Betelgeuse pole üksi. Võimaliku kaaslase olemasolu aitaks seletada perioodilisi muutuseid tähe heleduses ning 2024. aastal tehtud vaatlustes Hawaii saarel asuva Gemini teleskoobiga nähti võimalikust kaaslasest esmakordselt õrna märki. Samal aastal vaatles Betelgeuset ka tunduvalt võimekam Euroopa Lõunaobservatooriumile kuuluv VLT teleskoop Tšiilis ning hiljuti avaldatud tulemustel on Siwarha-nimeline kaaslane üsna selgelt näha. Tegemist tundub olevat B-spektriklassi, ehk kuuma sinise tähega, mille mass on umbes 3 Päikese massi. Betelgeuse ise on arvatavasti 10–20 Päikese massiga punane ülihiid, mille kõrval muidu omaettegi märkimisväärne kuum sinine kaaslastäht on vaevu märgatav.

Euroopa Lõunaobservatooriumi VLT vaatlus Betelgeuse kaaslasest. SPHERE-nimelise instrumendiga, mis on mõeldud tähtede ümbert eksoplaneetide tuvastamiseks, on võimalik ematähe ere valgus pildilt maha lahutada, tuvastamaks palju tuhmimaid objekte tähe läheduses.

Kunstniku kujutis punase hiiu Betelgeuse ümber tiirlevast väiksemast tähest nimega Siwarha. Kaaslane tiirleb Betegeusele sedavõrd lähedal, et läbib oma orbiidil Betelgeuse laiaks paisunud hõredat välist atmosfääri, tekitades selles oma liikumise ja gravitatsiooniga justkui järellainetuse. Seda viimast peetaks Maalt vaadeldavate Betelgeuse heleduse perioodilise muutumise üheks põhjuseks.

Betelgeuse mass, kaugus Päikesesüsteemist ning mitmed teised olulised parameetrid on tähe tuntust arvestades tegelikult üpris kehvasti teada. Euroopa Kosmoseagentuuri Gaia kosmoseteleskoop, mis mõõtis enam kui miljardi Linnutee tähe kauguse geomeetrilise parallaksi meetodil, ei saanud Betelgeuset (ja mitmeid teisi taeva kõige heledamaid tähti) mõõta, sest selle heledus küllastab kaamerasensori. Maapealsete teleskoopidega on analoogset mõõtmist vajaliku täpsusega väga raske teha, sest atmosfääri turbulents ning – Betelgeuse puhul – ka punase hiiu pulseerimisest tingitud määramatused on andnud vastuolulisi tulemusi. Seega teamegi Betelgeuse kaugust üsna ebamääraselt vahemikus 400–600 valgusaastat ning samal määral ebaselge on tähe tegelik heledus ning asukoht oma elukaarel. Võib olla kindel, et varem või hiljem plahvatab Betelgeuse supernoovana, kuid see võib meie tänaste teadmiste kohaselt juhtuda homme või hoopis 100 000 aasta pärast.

Kaaslase olemasolu muudab pilti märkimisväärselt – kui saame jälgida kahte taevakeha üksteise ümber tiirlemas, saame kasutada orbitaalmehaanika seaduspärasid, et vaadeldud orbiidi läbimõõdu ning perioodi põhjal tuletada nende täpsed massid. See võimaldaks Betelgeuse omadusi – ja tulevase supernoova ajalist perspektiivi – senisest palju täpsemalt määrata.

Et kaaslase olemasolu päris kindlaks saaks, tuleb oodata järgmise, 2027. aastani, ehk pool selle arvatavat orbitaalperioodi, mil Siwarha peaks uuesti nähtavale ilmuma teisel pool Betelgeuset. Vahepealsel ajal, mil kaaslane asub oma hiiglasliku ematähe ees või taga, pole meil võimalik seda vaadelda. See välistaks (vähetõenäolise) variandi, et tegemist on mõne juhuslikult samasse vaatesuunda sattunud kaugema või lähema Betelgeusega mitteseotud objektiga.