Võimas Wolf-Rayet täht

Avastajate Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi Wolf-Rayeti tähtedeks nimetatud tähed on ühed kuumimad omasugused, ulatudes pinnatemperatuurilt kuni 210 000 kraadini. Nad arvatakse olevat väga massiivsete tähtede lühikese eluea üks viimaseid surmaeelseid etappe, kus vesinik nende tuumas on ammendunud või kohe-kohe ammendumas ning "põletama" on asutud raskemaid elemente. Selle tulemusel vabanev kuumus ja kiirgus on puhunud tähe tuuma ümbritsevad vesinikust kihid ümbritsevasse kosmosesse, moodustades omapärase tulise ja kiiresti paisuva udukogu.

Selle Hubble kosmoseteleskoobi fotol on Noole tähtkujus umbes 20 000 valgusaasta kaugusel asuv Wolf-Rayeti täht WR-124. Päikesest kusagil 33 korda massiivsem ja 28 korda suurema läbimõõduga hiiglane (keskel) särab meie kodutähest 150 000 korda heledamalt. Samas on tema elueaks hinnatud kõigest 8,6 miljonit aastat, mis moodustab Päikese 4600 miljonist aastast vaid lühikese murdosa. Ometigi on WR-124 jõudnud juba oma surmatõmblusteni. Seda ümbritseb kuue valgusaasta laiune ülikuum vesinikupilv, mis paisub 42 kilomeetrit sekundis. Samal ajal eemaldub täht koos oma ümbrisega meist kiirusel 200 kilomeetrit sekundis.

Kuigi haruldaste Wolf-Rayeti tähtede tekkest ja evolutsioonist on veel palju õppida, võime me suhtelise kindlusega öelda, et nende surm ei saa olema rahumeelne. Tõenäoliselt plahvatab ka WR-124 peagi (või siis juba plahvatas) supernoovana, jättes endast maha kas ülitiheda neutrontähe või siis isegi eksootilise ja kurikuulsa musta augu.

Parim foto Marsi pinnalt

NASA avaldas seni suurima ja teravaima foto Marsi pinnast. Hiiglasliku Gale kraatri põhjast kõrguva Aolis Monsi nõlvalt tehtud 1,8 miljardi piksline panoraam koosneb enam kui tuhandest üksikust kaadrist, mis tehti marsikulgur Curiosity poolt eelmise aasta 24. novembri ja 1. detsembri vahel - ajal kui kulguri maine meeskond ise puhkusel viibis. Kuna kulguril ei olnud sellel ajal midagi muud teha, juhendati teda igal marsipäeval teatud kellaegadel süstemaatiliselt fotosid jäädvustama. Hiljem kombineeriti need omavahel kokku ühtseks suureks pildiks.

2,43 gigabaidist fotot saab suurendada ja uurida siit (veebilehel on kaks versiooni, millest esimene on "kõigest" 650 miljoni piksline): https://mars.nasa.gov/…/curiositys-1-8-billion-pixel-panor…/

Alla saab seda tõmmata siit (vajab väheke kannatust): https://www.jpl.nasa.gov/spaceimages/details.php?id=PIA23623

Ilumetsa Põrguhauast

7000 aastat tagasi sisenes kusagil Läänemere või tänapäevase Põhja-Läti kohal atmosfääri umbes liinibussi mõõtu asteroid. Kihutades läbi õhu mitmeid kilomeetreid sekundis mattus see tulikuuma ja silmipimestavasse plasmapilve, millest jäi taevasse maha kilomeetreid pikk ja sadu meetreid lai kobrutav suitsusammas. Vahetult enne maapinnaga kohtumist lagunes kauge külaline selle sisemuses kerkivate temperatuuride tõttu mitmeks suuremaks tükiks, mis tabasid praegust Võrumaa kanti kõrvulukustava kärgatuse saatel. Pisemat sorti tuumapommiga võrreldava plahvatuse käigus langesid ja süttisid puud kilomeetrite ulatuses kokkupõrke paigast. Maapinnast välja paiskunud sulaliiv, metall, kivi, tolm ja tuli lendasid kilomeetrite kaugusele ning kõuemürinat meenutav heli kaikus üle hõreldalt asustatud ürgmetsade ja järvede.

Ilumetsa peakraater ehk Põrguhaud. Foto: Taavi Niittee

Umbes selline võis välja näha ammune kokkupõrge kosmosekiviga, millest tänapäeva on säilinud Ilumetsa meteoriidikraatrite all tuntud pinnavormid. Võru ja Põlva maakondade piiril, Meenikunno raba kõrval asuvaid kraatreid tuntakse vanarahva suus Põrguhaua, Sügavhaua, Tondihaua, Inglihaua ja Kuradihaua nimede all. Sealjuures kindlat meteoriitset päritolu saab väita vaid neist kahe esimese ja suurema puhul. Põrguhaud (fotol) on läbimõõdult ligi 80 meetrit ja 12,5 meetrit sügav. Temast peaaegu kilomeetri kaugusel asuva Sügavhaua mõõtmeteks on vastavalt 50 ja 4,5 meetrit.

Kuigi kohalikele on kraatrid tuntud olnud sajandeid või isegi tuhandeid aastaid, avastati need esmakordselt teadjameeste poolt 1938. aastal. Kohe algasid ka uurimistööd geoloog Artur Luha juhtimisel, mis katkesid peagi alanud II maailmasõjaga. Uuesti asuti neid uurima 1958. aastal geoloog Ago Aaloe poolt. Ulatuslike kaevetööde käigus veenduti, et tegemist on tõepoolest meteoriiditabamusel tekkinud kraatritega ja näiteks Põrguhaua all on kuni 30 meetri sügavuseni Devoni liivakivi plahvatuse mõjul lahtiseks liivaks pihustunud. Esialgsed hinnangud kraatrite vanuse kohta jäid 6000 ja 7500 aasta vahele.

1996. aastal leiti akadeemik Anto Raukase eestvedamisel kuue kilomeetri kaugusel asuva Meenukunno rabasetetest pisikesed klaasjad kuulikesed, mis tekivad meteoriiditabamusel vallanduva kuumuse mõjul. Nende sügavuse ja turbasambla radioaktiivse süsiniku analüüsimisel saadi kokkupõrke vanuseks vähemalt 6600 aastat. 2017. aastal kaevati Põrguhaua vallidesse kraavid, mille põhjast umbes meetri sügavuselt leiti pisikesi sõetükikesi, mis tekkisid ilmselt meteoriiditabamusel söestunud puudest. Söe radiosüsinikdateeerimisel saadi Ilumetsa kraatrite senini täpseimaks vanuseks 7170–7000 aastat.

Eesti meteoriidikraatritest rääkides tuleb enamikele kindlasti meelde 110 meetrine Kaali kraater, mis on tõepoolest isegi maailma mõistes muljetavaldav vaatepilt. Peab aga tunnistama, et kesk haudvaikset männimetsa haigutava Ilumetsa Põrguhaua serval on isegi huvitavam ammuse kosmosekivi külaskäiku silme ette manada kui seda Saaremaal turistide sagina keskel. Võime vaid püüda ette kujutada, mida arvasid nii Kaali kui Ilumetsa kokkupõrgetest seda tunnistama juhtunud kiviaegsed inimesed ja kuidas see mõjutas nende müüte, religioone ja uskumusi veel pikki põlvkondi hiljem.

Kaks-ühes taevapoolused ja Linnutee

Ei, see ei ole Linnutee peegeldus haruldaselt vaikselt järvepinnalt, vaid kaks-ühes vaade meie planeedi poolkerade tähistaevastele. Ülemine on tehtud käesoleva aasta veebruaris põhjapoolkera 29ndal laiuskraadil, kus La Palma nimelisel Kanaari saarel asub IAC observatoorium. Alumine pool fotost tehti 2016. aasta aprillis vastavalt lõunapoolkera 29ndal laiuskraadil, kus asub ESO La Silla observatoorium.

Omavahel mööda horisonte kokkuõmmeldud fotodelt on hästi näha, et meie kodugalaktika tuuma poole jäävad heledamad piirkonnad on meiesuguste põhjapoolkeralaste jaoks varjatud. Foto keskel kumab ringina niinimetatud sodiaagivalgus, mis tekib päikesevalguse hajumisel Päikesesüsteemi tasandis (ekliptikas) tiirlevas tolmus. Selle nägemiseks on vaja väga pimedat taevast - samasugust nagu eelnimetatud observatooriumite tööks.

Lisaks paistavad taevastes mitmed tuntud objektid, nagu Veenus (ülal paremal), Andromeeda galaktika (ülal paremal nurgas) ja Magalhãesi pilvede nimelised kääbusgalaktikad (keskel all).

Autorid: Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC (TWAN)
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/image/2002/LaSillaLaPalma_Horalek_Casado_ZLCircle_viz_1500px.png

Kirjutasime lähemalt sodiaagivalgusest: 

https://www.astromaania.ee/2019/09/tontlik-sodiaagivalgus.html

Märtsitaeva tutvustus 2020

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil pikk "talv" läbi saab ja algab astronoomiline kevad. Sellest ka mõned selle rahvapärased nimed nagu liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuu.

Nimed on iseenesest ilusad, aga kui soojarekordeid purustav talv samal rajal jätkab, pole meil tänavusel märtsil võimalust lasta ei liugu ega jälgida hangede sulamist. Küll aga tahaks loota, et vähemalt mõnel õhtul avaneb meil võimalus piiluda selget kevadtaevast.

Kevad saab ametliku alguse samanimelisel pööripäeval 20. märtsil täpselt kell 5:50. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on pea kõikjal planeedil sama pikad. Sealt edasi hakkavad meie kui põhjapoolkeralaste päevad viimaks ööde arvelt üha pikemaks venima.

Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval.

Kevadtähed

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses paneme tähele, et pikki talveöid kaunistanud Orion tõuseb oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist. See tähendab, et südaööks on ta "vööst" saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Persuse kaksikparve (NGC 869, NGC 88) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus jäävad aga nüüd peaaegu otse Põhjanaela alla.

Lõunasse vaadates märkame me kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase tähtkujus paiknevast Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab seevastu kõigile tuntud Suur Vanker.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et tähistaevas hakkab ennast juba vaikselt suve poole keerama, sest Suvekolmnurga kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Herakaklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, saame me oma kodugalaktika tihedast kettast juba päris otse väljapoole vaadata, kus keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele paistavad sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid seal sadu miljardeid, aga meile lihtsurelikele, kel puudub otseside Hubble kosmoseteleskoobiga, jäävad need paraku nähtamatuks.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse - galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Neitsi galaktikaparve süda, kus on näha sadu miljardeid tähti sisaldavaid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid üksteise ümber tiirlemas ja omavahel põrkumas. Parves on kokku umbes 2000 individuaalset liiget. Allikas: Wikipedia

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuliratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Lõvi tähtkuju taustal asuv niinimetatud Lõvi kolmik. Vasakul ülal paistab M66, selle all M65 ja paremal NGC 3628. Viimast nimetatakse vahel oma veidra kuju tõttu ka Hamburgeri galaktikaks. Autor: Raivo Hein

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada, aga mõned arvavad, et nad võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Planeedid

Veebruaritaeva ülevaates kirjutasime kuidas Merkuur sattus kuu alguses olema niinimetatud idapoolses elongatsioonis. Märtsis on Päikesele lähima planeedi kord sattuda hoopis läänepoolsesse elongatsiooni ja täpselt samal ajal - 24. märtsil - on idapoolsesse elongatsiooni jõudnud viimased kuud heledalt õhtutaevas paistev Veenus.

Elongatsiooni, kui esmapilgul keerulisena kõlava mõiste taga ei peitu muud, kui planeedi kaugeim punkt Päikesest meie taevas. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev läänepoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on vaadeldav vahetult enne päikesetõusu asudes sellest 27,8 kraadi kaugusel lääne pool.

Päikesest peaaegu kaks korda kaugemal tiirlev Veenus on aga idapoolse elongatsiooni korral nähtav õhtutaevas ja koguni 46,1 kraadi kaugusel Päikesest. See tähendab, et Veenust saab peale päikeseloojangut vaadelda veel mitu tundi ning tema heledus saavutab paar päeva hiljem oma maksimumi (mag -4,5). Teleskoobis paistab ta sellel ajal otsekui 50% valgustatud poolkuu.

Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt.

Märtsi varahommikutel madalasse kagutaevasse vaadates õnnestub tähelepanelikel vaatlejatel ära näha ka ülejäänud kolm silmaga nähtavat planeeti. Neist suurim ja vaieldamatult heledam on Jupiter, mille kõrval paistavad suhteliselt nõrgalt punakas Marss ja helevalge Saturn. Niisiis, 23. märtsi õhtul ja 24. märtsi hommikul võib üritada vägitükki, mis seisneb kõigi viie planeedi ära nägemises vähem kui 12 tunni jooksul.

Kuu faasid

• Esimene veerand:  1. märts kell 13.21,
• täiskuu: 8. märts kell 5.35 (superkuu),
• kolmas veerand: 15. märts kell 1.56,
• noorkuu 23. märts kell 5.26.

Halodesse mattunud Kuu Kanada taevas

Sellist vaatepilti meile tuttavast Kuust ei kohta just tihti. Õnneks juhtus Kanadast Manitoba provintsist pärit fotograaf Brent Mckeanil ühel talvehommikul tööle suundudes kaamera kaasas olema. Tänu sellele saame tema kolmest kaadrist kombineeritud fotol näha samaaegselt kolme halonähtust ja üht kvantmehhaanilist efekti.

Mitmevärviline koroona või eestipäraselt kroon (Kuu vahetus läheduses) on tekkinud valguse diffraktsioonil läbi Kuu ees lendlevate peenete veepiiskade. Tegu ei ole tehniliselt halonähtusega, vaid ühe vähese looduses esineva ja silmaga nähtava kvantmehhaanilise efektiga. See tekib kui valgus, mis on ühtlasi nii osakene kui laine, levib selle teele jääva takistuse (antud juhul piiskade) taha, kus see omavahel liitudes ja tühistades moodustab iseäraliku difraktsioonimustri (ringid). Nende värvilisus tuleb sellest, et erinevad valguse lainepikkused ehk maakeeli värvid "painduvad" takistuse taha erineva nurga all.

22kraadine halo (välimine ring) on tekkinud kuuvalguse murdumisel ehk refraktsioonil kuuskülgsetes silindrilistes jääkristallides, mis asuvad suvalistes orientatsioonides. Samakujulised, aga horisontaalselt paiknevad kristallid põhjustavad 22 kraadise halo kohal ja all asuvad poolkaared. Viimaks tekitavad õhus hõljuvad kuuskülgsed lapikud ja õhukesed jääkristallid kahel pool nähtavad kõrvalkuud, mida näiteks Päikese puhul nimetatakse parheeliaks või ebapäikesteks.

Autori sõnul kadus selline haruldane vaatepilt loetud minutid peale fotode tegemist ning ta sai rahuliku südamega tööle sõita.

Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/ap200224.html

Inglise keele oskajatele soovitame külastada seda suurepärast lehekülge, kus on kõik erinevad halonähtused detailselt lahti seletatud: https://www.atoptics.co.uk/halosim.htm

Satelliitide uputus meie orbiidil

See värske animatsioon, mille autoriks on insener Dan Oltrogge, näitab järgneva üheksa aasta jooksul planeeritavate satelliitide paigutust Maa orbiidil. Kokku kavatsetakse neid sinna praeguse seisuga saata ligi 57 000. Seda on peaaegu 25 korda rohkem, kui hetkel aktiivseid tehiskaaslasi meie peade kohal. Kokku on viimase 63 aasta jooksul neid üles lennutatud ligi 10 000.

Juba käivitunud satelliidibuumi taga seisab peamiselt SpaceX, mis kavatseb oma Starlink nimelise armaadaga hakata lähitulevikus pakkuma üleplaneedilist internetiteenust. Juba 302 Starlinki on orbiidil ning iga paari nädala tagant lisandub neid sinna 60. Mõne aasta jooksul peaks see arv ulatuma 12 tuhandeni ning kümnendi lõpuks 42 tuhandeni.

Et teised sarnased ettevõtted ei taha uue kosmoseinterneti võidukäigust maha jääda, plaanivad neist mitmed tuntud ja tundmatud päris enda satelliidilaevastikku. Ettevõtted nagu Amazon, OneWeb, Iridium, Apple, Boeing... Lisaks on Hiina asunud ehitama oma sõltumatuid satelliidivõrgustikke.

Muidugi algselt on tegemist kõigest plaanidega ja päris nii palju neid orbiidile jõuda ei pruugi. Samas on raske ette kujutada, et nõudluse kasv kiire ja globaalse interneti järgi eelseisva kümnendi jooksul aeglustuda võiks. Ei pea olema spetsialist mõistmaks millist hävingut isegi paarkümmend protsenti 57 tuhandest satelliidist meie tähistaevasse külvaks. Seda eriti vaatleva optilise ja raadioastronoomia jaoks.

Paar kuud tagasi kirjutasime pikemalt SpaceX'i satelliitidest ja Kessleri sündroomiks nimetatud olukorrast, mis võib meid sisuliselt enda planeedile sajanditeks lõksu seada:

Nädalapäevad ja taevakehad

Vähe sellest, et astronoomilised rütmid on meile andnud aasta, kuu* ja ööpäeva pikkused, peitub ka meile tuntud seitsmepäevase nädala kestvus otsapidi astronoomias. Õigemini iidses astronoomias, kui maailma parimateks teleskoopideks olid meie endi silmad.

Seitsmepäevane nädal sai alguse peaaegu neli tuhat aastat tagasi iidsest Babülooniast (praegused Iraagi-alad), kus elanud astronoomid jälgisid pingsalt tähistaeva ja selle esiplaanil liikuvate taevakehade poolt tekitatud rütme. Miks just seitse? Sest just nii palju taevakehasid oli võimalik peale tähtede taevas silmaga jälgida - Päike, Kuu, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn.

Fotol 2018. aasta kuuvarjus Šveitsi alpide kohal, kus on lisaks Kuule (vasakul suur) näha veel Marss (Kuu all), Saturn (keskel all) ja Jupiter (all paremal). Autor: Kaustav Ghose

Viiendal ja kuuendal sajandil e.m.a oli Babüloonia õitseaeg ning nende seitsmepäevane nädal (ja ka näiteks 60minutiline tund) levis vaikselt üle kogu Euraasia mandri. Kõigepealt võtsid selle omaks Babüloonia vangistuses olnud juudid, seejärel kreeklased ja pärsialased. Samal ajal kestis Roomas nädal kaheksa ja Egiptuses lausa kümme päeva.

Siis kui Aleksander Suur asus kreeka kultuuri kaug-idasse levitama, jõudis nädal muuhulgas Indiasse. Hiljem tutvustasid indialased seda omakorda Hiina impeeriumile. Lõpuks kui võimas Rooma impeerium hakkas Aleksander Suure alasid vallutama, võtsid ka nemad seismepäevase nädala omaks. Keiser Constantinus kuulutas viimaks 321. aastal seitsmepäevase nädala Rooma ametlikuks ajaarvamise ühikuks ja tegi pühapäevast püha päeva.

Babüloonlaste nädalapäevad vastavad taevakehadele järgnevalt:

• Esmaspäev - Kuu
• Teisipäev - Marss
• Kolmapäev - Merkuur
• Neljapäev - Jupiter
• Reede - Veenus
• Laupäev - Saturn
• Pühapäev - Päike

Paljudes keeltes on need seosed endiselt säilinud. Näiteks germaani juurtega inglise keeles on esmaspäev monday (Kuu päev), laupäev saturday (Saturni päev) ja pühapäev sunday (Päikese päev).

*kuudega on asjad natukene keerulisemad, kuna kuutsüklite keskmine kestvus (29,53 ööpäeva) ei taha aasta kestvusega hästi klappida. Praegused Gregoriuse kalendri kuud on seepärast oma looduslikest eelkäijatest veidi pikemad.

Lähivõte Betelgeuse pinnast

Sõbrapäeval avaldati aasta lõpus tehtud foto Orioni tähtkujus asuva punase hiidtähe Betelgeuse pinnast. See on viimasel ajal tähelepanu äratanud oma heleduse enneolematu langusega. Võrdlus eelmise aasta alguses tehtud fotoga näitab, et lisaks tumenemisele on midagi lahti ka tähe kujuga, mis on muutunud silmanähtavalt loperguseks.

Vasakul Betelgeus möödunud aasta alguses ja paremal aasta lõpus. Et hiidtähe mõõtmed on tohutud ja ta asub meist "kõigest" 700 valgusaasta kaugusel, on Betelgeus ainus täht peale Päikese, mille pinda suudetakse teleskoopides näha.

Varasemalt tähistaevas heleduselt 11. kohal olnud Betelgeus on paari viimase kuu jooksul langenud madalale 24. kohale ning kaotanud seega peaaegu 2/3 oma heledusest.* Et punase hiidtähena hiiglaslikuks paisunud Betelgeus on kõigi eelduste järgi jõudnud oma elupäevade lõppu, levisid kiiresti kuulujutud, et äkiline muutus võib ennustada tähe peatset supernoovana süttimist. Enamus astronoomidest seda lootust siiski ei jaga, kuna kosmilises mõttes võib "peatselt" tähendada ka 100 000 aastat. Puhtalt tõenäosustest rääkides peaksime me olema õnnega koos elamaks täpselt õigel hetkel, mil selline haruldane (ja vaatemänguline) kosmiline sündmus aset leiab.

Tšiilis Atacama kõrbes paikneva VLT teleskoobiga tehtud fotodelt on näha, et Beteleguse pind näib olevat aastaga oluliselt muutunud. Sellele on välja käidud kaks tõenäolist seletust. Esiteks, kui umbes 1,5 miljonit kilomeetrit laia Päikese pinnal pulbitsevad umbes 1000 kilomeetrised plasmarakud, siis üle miljardi kilomeetri laia Betelgeuse puhul moodustavad need pea 60% tähe laiusest ehk sadu miljoneid kilomeetreid. Võimalik, et mõni nendest tohututest "rakkudest" on viimaste kuuga paisunud, tumendades samas selle jahtunud servi ning põhjustades üldise languse tähe koguheleduses. Teiseks on pakutud, et tormiste protsesside käigus on Betelgeuse endast välja paisanud tohutu gaasi- ja tolmupilve, mis asub meie vaatenurgast tähe ees ning varjutab seega selle endiselt heledat pinda.

Lisaks tähe pinnale jäädvustasid astronoomid ka selle vahetut ümbrust, kus on näha Beteleguse poolt kosmosesse pursatud jahtuva plasma- ja tolmupilvi. Selleks kasutasid nad VLT külge paigaldatud VISIR nimelist instrumenti, mis lubab varjutada tähe heledat pinda, et selle hämaram ümbrus muutuks nähtavaks.

Foto Betelegust ümbritsevatest plasmapilvedest. Suuruste võrdluseks on tumendatud ringi sisse asetatud foto tähe pinnast (kollane täpp keskel). Arvestades, et tähe pind ulatuks Päikesesüsteemis Jupiteri orbiidini, on fotol olevad mõõtkavad tohutud

Betelguse tumenemine näib aga viimaste andmete kohaselt pidurduvat ning mõned amatöörvaatlused näitavad, et ta võib isegi oma endist heledust taastama hakata. Sellisel juhul võib ta juba mõne kuuga muutuda selliseks, nagu ta viimase sajakonna aasta jooksul meile paistnud on. Kahju. Oleks tahtnud supernoovat näha.

*kuna Betelgeus asub meist ligi 700 valgusaasta kaugusel, siis kõik hiljutised muutused juhtusid tegelikult juba 700 aastat tagasi. See tähendab, et nendest peaks rääkima mineviku vormis. Et selline kõneviis oleks kergelt öeldes segadusttekitav, siis kasutavad astronoomid siiski oleviku vormi ehk asjad juhtuvad siis kui me neid oma perspektiivist näeme.

Lugejaküsimus: Miks Kuu nii hele on?

Lugejaküsimus, muutmata kujul:
Tere. Üks küsimus hakkas vaevama ... kuidas on võimalik, et tolmuga kaetud kivine kuu pinnas valgust nii hästi tagasi peegeldab? Maa peal on selleks küll vaja spets töötlusega helkureid.

Väga huvitav küsimus, aitäh!

Kuu on ülekaalukalt eredaim objekt meie öötaevas, olles 1500 korda heledam, kui järgmine heledaim keha – Veenus ja 27000 korda heledam kui Sirius, helededaim täht öötaevas.

Küsimus puudutab tavakehade albeedot ehk ise mitte kiirgavate taevakehade omadust peegeldada talle langevat päikesevalgust hajutatult ruumi tagasi. Valemina:

Albeedo = Peegeldatud valgus / Langev valgus

Tulemuseks saame suhtarvu nullist üheni, kus 0 on must keha, mis neelab kogu talle langeva kiirguse olenemata kiirguse nurgast ja 1 on valge keha, mis peegeldab ühtlaselt kõigis suundades tagasi kõik talle langevad kiirguse.

Maa ja Kuu heleduse võrdlus.

Astronoomid on kindlaks teinud meie plaanetide albeedod järgnevalt: esimene koht läheb Veenusele, albeedo 0.65, see tähendab, et 65% päikesevalgusest peegeldub Veenuse tihedalt pilvkattelt tagasi ja ülejäänud 35% neeldub ja soojendab planeeti. Kuigi enamus kiirgusest peegeldub tagasi, siis kasvuhooneefekti tõttu on pilvkatte all umbes 470 kraadine temperatuur. Merkuuri näit on 0.11, mis annab talle planeetide seas viimase koha ja põrguliku päevase pinnatemperatuuri näiduga 430 kraadi Celsiust. Atmosfääri puudumise tõttu langeb öine temp. -180 kraadi peale. Aga temperatuur on natuke teine teema ja ajab praegu ainult sauna kütma, las ta praegu olla. Maa albedo 0.37, Mars 0.15, Jupiter 0.52, Saturn 0.47, Uraan 0.51, Neptuun 0.41, Pluuto jäine pind kõigub 0.5...0.7 vahel. Kuu albeedo sarnane Merkuuriga, 0.12.

Need näidud on keskmised. Maa albeedo kõigub oluliselt sõltuvalt pilv- ja lumekattest ning päikesevalguse langemise nurgast, nurk on eriti oluline ookeanide puhul – kui Päike on seniidis, siis on sügava vee albeedo 0.02, ehk suur enamus neeldub ookeanisügavustesse, kui aga nurk on suurem siis võib kuni 80% valgusest neeldumata peegelduda. Pilvkatte tüübist ja tihedusest olenevalt on pilvede albeedo 0.4...0.8 vahel, lumi sarnaselt 0.4...0.85, metsad 0.04...0.1, muru ja hein umbes 0.15. Maal on head helkurmaterjali päris palju. Muideks, Maalt peegeldunud valgust on näha ka Kuu pinnal näiteks noore Kuu ajal, kui Maa valgustab tuhmilt ka Kuu tumedat osa.

Kuutolm maises laboris.

Seega võib öelda, et Kuu pole sugugi nii hele. Kuu tundub hele oma näiva suuruse ja oma läheduse tõttu. Kuu pinda katab suures osas mõne sentimeetri paksune meteoriitide ja kosmilise kiirguse mõjul väga peeneks jahvatatud süsimusta tolmu kiht - regoliit (Pilt 1). Leidub ka suuremate kokkupõrgete järel tekkinud klaasistunud kivimeid, enamasti küll kraatrite põhjas, seega peegeldumise teemas seda oluliselt ei arvestata, kuna sinna üldiselt valgus ei paista ja kogus on ka võrdlemisi väike.

Päikesesüsteemi kuude suuruse edetabelis on meie naturaalsatelliit viiendal kohal. Kui võrrelda suurust taevas nähtava kettana, siis on meie Kuu Maast 3.7 korda väiksem, kogupindala saab võrralda Aasia pindalaga, mass aga kõigest 1,2% Maa massist. Lisame veel võrdluseks Deep Space Climate Observatory (DSCOVR) satelliidi Earth Polychromatic Imaging Camera (EPIC) pooleteist miljoni kilomeetri kauguselt tehtud foto sellest, kuidas Kuu liigub Maa ja kaamera vahelt läbi. Päikesevalgus langeb foto tegemise suunast, valgustades Kuu nn pimedat külge ja andes antud teemasse suurepärase visuaalse võrdluse kahe keha näivast heledusest. (Pilt 2.)