neljapäev, 5. november 2026

Gammakiirguse teleskoop Swift langes tagasi Maale

Autor: Üllar Kivila

Eile, 4. novembril Eesti aja järgi kell 14:39 langes Indoneesia kandis atmosfääri 22-aastase staažiga gammasähvatusi ja nende tekkemehhanisme uurinud Neil Gehrelsi nimeline* kosmoseteleskoop Swift. Algselt kaheaastasena planeeritud missioon kestis kosmosesondi jätkuva hea seisukorra toel üle kümne korra kauem, kuid missiooni esialgu planeeritud pikkust arvestades ei varustatud seda mootoritega, millega oma orbiiti korrigeerida. Paraku mõjutab kõiki Maa lähisorbiidil olevaid tehiskaaslaseid planeedi atmosfääri hõre väliskiht ning hõõrdumise tõttu langevad nende orbiidid tasapisi madalamale.
Kunstniku kujutis Swiftist Maa orbiidil.

Missiooni esimene projektijuht Neil Gehrels koos hiljem enda järgi nimetatud kosmoseteleskoobiga enne selle starti 2003. aastal.

Swifti vaatlusmissioon lõpetati ametlikult 20. oktoobril, mil sondi orbiit oli langenud nii madalale, et õhuhõõrde tõttu polnud enam võimalik selle instrumente stabiilselt suunata. 22-aastase missiooni jooksul jäädvustas Swift kokku üle 2000 gammasähvatuse ning 1400 supernoova. 2025. aastal tellis NASA erafirmalt Katalyst Space päästemissiooni, mille eesmärgiks oleks olnud langeva teleskoobiga kohtuda ning see kõrgemale orbiidile pukseerida. Kuigi see puksiir startis juulis edukalt, ei õnnestunud juhtimissüsteemi rikete tõttu Swiftiga kohtuda.
* Neil Gehrels (1952-2017) oli Swifti missiooni esimene projektijuht. Teleskoobile anti tema nimi 2018. aastal.

kolmapäev, 4. november 2026

Ameerika Ühendriigid orbiidilt

Autor: Üllar Kivila

18. oktoobril Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt jäädvustatud öine vaade USA keskosa ja idaranniku linnadele ning Suure Järvistu järvedele. Üle Atlandi ookeani paistab esimene koiduvalgus ning rohekaskollane helendus Maa serva kohal on atmosfääri nn õhuhelendus, mida kiirgavad päeva jooksul Päikese UV-valguse poolt ergastatud õhuosakesed.

Fotograafiahuvilistele: pildistatud Nikon Z9 kaameraga läbi 14 mm objektiivi. Säriaeg 1/6 s, ISO 12800.

teisipäev, 3. november 2026

Hera läheneb kaksikasteroidile

Autor: Üllar Kivila

2022. aasta septembris rammis NASA kosmosesond DART kaksikasteroidi Didymos-Dimorphos väiksemat komponenti kiirusega 6 km/s, et hinnata sellise kokkupõrke kineetilist mõju "pehme" koostisega nn rusuhunnikust asteroidile. Maapealsete vaatluste abil selgus, et Dimorphose orbitaalperiood Didymose ümber vähenes selle kokkupõrke tulemusel enam kui poole tunni võrra - tunduvalt enam esialgu oletatud umbes 10-minutilisest erinevusest.

Hera lähenemisfoto kaksikasteroidist umbes 1300 km kauguselt.

DARTi foto oma sihtmärgist Dimorphosest ning suuremast Didymosest 2022. aastal umbes 2,5 minutit enne kokkupõrget.
Mis Dimorphosega täpsemalt juhtus ning kuidas kokkupõrge seda muutis, jäi aga saladuseks, sest enam polnud sondi, mis seda lähedalt vaatleks. Seepärast valmistaski Euroopa Kosmoseagentuur kosmosesondi Hera, mis erinevalt suure kiirusega kokkupõrke sooritanud DARTist pidurdab end aeglaselt selle kaksiksüsteemi orbiidile ning uurib selle süsteemi olukorda lähemalt.
Hera jõuab Didymose-Dimorphose orbiidile novembris. 18. oktoobril jäädvustas see 1300 km kauguselt oma esimese foto, millel kaksiku komponendid on eristatavad.

160-meetrise Dimorphose võrdlus Rooma Colosseumiga. Suurem Didymos on üle 800 m lai.


esmaspäev, 2. november 2026

Meteoriit Marsilt

Autor: Üllar Kivila

2022. aastal Mali põhjaosast Sahara kõrbe soolatasandikult leitud kivike osutus üheks vanimaks teadaolevaks Marsi päritolu meteoriidiks. Taghaza 001 nime kandev kivi leiti samanimeliselt soolajärvelt ning vanuse määramisel ilmnes, et see on moodustunud umbes 4,1 miljardi aasta eest Marsil, mis oli tollal üpris teistsugune planeet kui tänapäeval. Tollane Marss oli tänasest tunduvalt paksema atmosfääriga geoloogiliselt aktiivne maailm, mille pinnal laiusid suured mered ja järved ning voolasid laiad jõed.

Marsi päritolu meteoriit Taghaza 001
Taghaza 001 kannab selle ajastu jälgi, olles olemuselt vulkaaniline tardkivim, mida on pärast moodustumist mõjutanud vesi. Millalgi selle kauge aja ning tänapäeva vahel paistati see kivi Marsil toimunud suuremat sorti kokkupõrke tulemusel kosmosesse ning pärast arvatavasti üpris pikka Päikesesüsteemis ringi uitamist sattus selle tee (geoloogilises mõttes) lähemas minevikus kokku Maaga.
Praeguseks on Maalt leitud kokku üle 400 Marsi-päritolu meteoriidi. Enamik neist pärinevad tunduvalt hilisematest Marsi ajastutest - viimase miljardi või mõnesaja miljoni aasta eest. Taghaza 001 on praeguse seisuga vanuselt teine, 2011. aastal leitud 4,43 miljardi aasta vanuse "Musta kaunitari" järel, mis oli olemuselt vulkaaniline bretšakivim.

Taghaza 001 võimalikud päritolukohad Marsil - selle kivimitüübid sarnanevad kõige enam Marsi lõunapoolkera mägismaadega.

Taghaza 001 läbilõige, mis näitab selle erinevaid materjale.


neljapäev, 29. oktoober 2026

Vera Rubini observatooriumi esimesed avastused Päikesesüsteemis

Autor: Üllar Kivila

2025. aastal valminud ning 2026. aasta suvel pidevat vaatlusprogrammi alustanud Vera Rubini observatoorium Tšiilis on tänaseks avastanud Päikesesüsteemist juba üle 30 000 uue asteroidi ning üle tuhande Neptuuni-taguse väikekeha. Nüüd näib, et leitud on ka esimene uus kääbusplaneet või õigemini selle kandidaat*. Esialgse kataloogitähisega 2026 ED₁₃₈ tiirleb Päikese ümber 37 kuni 49 astronoomilise ühiku kaugusel (võrdluseks: Pluuto vastav vahemik on 30-39 aü).

Vastavastatud objekti trajektoor Linnutee tähevälja taustal, mis annab hästi aimu põhjusest, miks see seni märkamata oli jäänud. Trajektoori kaarjas kuju ei ole tingitud mitte objekti enda liikumisest, vaid põhiliselt Maa orbiidist ümber Päikese, mis muudab meie vaatesuunda kaugetele objektidele, ehk tekitab nn parallaksi. Iga Maa-aastaga näib kauge objekt tegevat ühe silmusekujulise liikumise.

Uue võimaliku kääbusplaneedi orbiit võrreldes seni teadaoleva viie ametlikult kinnitatud kääbusplaneediga.

Valik lähivõtteid vastavastatud objektist. Rubini taevaülevaade avastab uusi või muutlikke taevakehi võrdlusmeetodil - uusi fotosid võrreldakse vanadega ning objektid, mis on liikunud või heledust muutnud, tulevad seega esile. Vaja on üsna mitmeid vaatlusi, et kindlaks teha, kas tegemist on meie Päikesesüsteemis liikuva objektiga või hoopis mitme üksteisest sõltumatu tähega, mille heledus on muutunud.

Tegemist on võrdlemisi suure ja heleda objektiga, hinnanguline läbimõõt on 600-1500 km ning selle varasemat avastamist on takistanud asukoht taevas - see asub Maalt vaadates tihedalt Linnutee tähti täis taevapiirkonnas. Avastamisele aitasid kaasa Rubini observatooriumi vaatlusprogrammi andmeid läbi töötavad algoritmid.
* Kinnitatud kääbusplaneediks saab see taevakeha juhul kui õnnestub veenduda selle hüdrostaatilises tasakaalus olemises (ehk maakeeli - tegemist on taevakehaga, mis on omaenese raskusjõu toimel ümmargune). Üks tõhusaid meetodeid oleks vaadelda selle taevakeha poolt mõne kauge tähe varjamist, mis - arvestades selle asukohta taevas - võib juhtuda pigem varem kui hiljem.

Jupiteri kuude varjutus

Autor: Üllar Kivila

Vähem kui nädala eest kirjutasime Saturni rõngastest ning nende näilisest kadumisest, kui planeedi ekvaatori tasand Maa poole suunatud on. Analoogne olukord leiab aset ka Jupiteril iga 6 aasta järel ning kuigi sellel planeedil Maalt nähtavas valguses vaadeldavaid rõngaid ei ole, pakuvad siin efektseid vaateid hoopis neli suurt kaaslast - nn Galilei kuud, mille orbiidi tasapinnad asuvad täpselt Jupiteri ekvaatori kohal.

Need kaaslased avastas tuntud itaalia astronoom Galileo Galilei oma vastvalminud teleskoobiga taevast uurides - tema nägi neid vaid valgustäppidena suurema heleda ketta ümber liikumas, kuid tänapäeva tehnika on andnud isegi amatöörastronoomidele võimaluse nende kaaslaste pinnal üksikuid kõige suuremaid pinnavorme eristada. Michael Wong jäädvustas 20. oktoobril toimunud Io kattumise Ganymedesega, kus viimane esimese meie vaatepunktist põgusalt varjas. Sellesama Ganymedese heidetud vari on nähtav Jupiteri enda peal. Huvitava võrdlusena tasub märkida, et Io on umbes-täpselt sama suur kui meie Kuu ning Ganymedes on õige pisut suurem planeet Merkuurist ning on ühtlasi kõigist Päikesesüsteemi planeetide kuudest kõige suurem.

teisipäev, 27. oktoober 2026

Ta liigub siiski*

24 tunnine aegvõte Looga Tähetorni ületaevakaamerast 20.-21. oktoobril. Ülemine pilt näitab taevast kaamera ja maapealse vaatleja nähtud originaalkujul, kuid alumine pilt on sünkroniseeritud taevaga - ehk tähed püsivad paigal ning liigub hoopis Maa, tehes ühe ööpäevaga täispöörde.

Umbes kaadri keskel pöörlemistsentris asuv hele liikumatu täht on Põhjanael, mis asub umbes-täpselt Maa pöörlemistelje sihis. Pimedal ajal võib kaamerapildis näha ka mõningaid pildil paigal püsivaid "valetähti", mis on tegelikult defektsed pikslid kaamera sensoril. Pika säriga ööfotodel on sellised "kuumad pikslid" sagedased külalised.
* "Eppur si muove", ehk eesti keeles "ta liigub siiski" olevat Galileo Galilei habemesse pomisenud pärast inkvisitsioonikohtu otsust ta oma Koperniku reformi toetavate vaadete pärast süüdi mõista. Me ei saa küll kunagi kindlalt teada, kas ta seda tegelikult ütles, kuid oma vaadetele jäi ta kiriku tagakiusamisest ja tsensuurist hoolimata siiski kindlaks.

Sarviline Veenus

Autor: Üllar Kivila

24. oktoobril möödus Veenus oma sisemisel ja seega Maast kiiremal orbiidil meie ja Päikese vahelt, ehk astronoomide keeles läbis alumise ühenduse. Et planeetide orbiidid Päikeseüsteemis ei ole täpselt ühel tasandil, siis ei liikunud Veenus meie jaoks Päikese eest läbi, vaid möödus Päikesest umbes 6,5° kauguselt - ehk natuke vähem kui väljasirutatud käe rusika laiuse jagu.
Foto jäädvustas Thierry Legault 30 cm läbimõõduga teleskoobiga.
Teleskoope on üpris ohtlik Päikesele sedavõrd lähedale suunata, ammugi on paras väljakutse heleda taeva taustalt planeet üles leida. Veenus aitab siinkohal aga veidi kaasa - hoolimata sellest, et Maa poole on suunatud planeedi valgustamata ööpool, hajutab Veenuse paks atmosfäär päikesevalgust, joonistades planeedi ümber nähtavale kauni helendava sirbi.

Kui mitu planeeti on Päikesesüsteemis?

Autor: Üllar Kivila

Vastus sellele küsimusele sõltub veidi sellest, kelle käest küsida, aga olulisemalgi määral sellest, millal seda küsida. Ajalooliselt on planeediks nimetatavate objektide arv omajagu muutunud, siin on sellest graafiline ülevaade.
Antiikajal nimetati planeetideks kõiki regulaarselt taevas nähtavaid, kuid tähtede suhtes liikuvaid taevakehi – neid oli kokku seitse: Päike, Kuu ning viis palja silmaga nähtavat rändtähte: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. 16. sajandil muutis Koperniku revolutsioon meie maailmapildi geotsentrilisest heliotsentriliseks ning koos sellega arvati planeetide nimistust välja Päike ja Kuu, kuid lisandus Maa ise. Sõna „planeet“ omandas seega uue tähenduse – Päikese ümber tiirlev taevakeha.

Kuue planeediga Päikesesüsteem püsis pea 250 aastat, kuni teleskoobivaatlustega avastati Uraan. Üsna varsti hakati leidma teisigi uusi Päikesesüsteemi objekte, paljud neist Marsi ja Jupiteri vahel üsna sarnastel orbiitidel. Mõnda aega nimetati neid kõiki planeetideks ning koguarv kasvas mitmekümneni. 1850ndatel otsustasid astronoomid, et neid hulganisti leiduvaid ning omavahel üsna sarnaseid väikeseid objekte tuleks planeetidest, mis igaüks on isemoodi ja eriline, eraldi ühise nimetaja alla koondada. Sündis nimetus "asteroid", ehk tähelaadne – tolle aja teleskoopides paistsid need väikesed taevakehad erinevalt suurtest planeetidest ilma detailideta tähelaadsete valgustäppidena.
8 planeediga Päikesesüsteem sai püsida umbes 120 aastat, kuni 1930. aastal avastati Pluuto. Et selle avastaja Clyde Tombaugh oli teadlikult otsimas võimalikku Neptuuni-tagust planeeti ning esialgsed hinnangud Pluuto suurusele osutusid kõvasti ülehinnatuks, sai sellest umbes 75 aastaks Päikesesüsteemi üheksas planeet. Esialgu arvati, et see on umbes Maa-mõõtu, kuid hilisemad vaatlused tuvastasid, et Pluuto on isegi meie Kuust väiksem. Üsna pikka aega oli Pluuto üksik omapärane taevakeha Päikesesüsteemi äärealal – tema esimesed „sõbrad“ leiti alles 1990ndatel, kuid esialgu olid kõik veel märgatavalt väiksemad. Olukorda muutis 2005. aastal avastatud Pluutoga umbes sama suur Eris, mis kandis lühikest aega Päikesesüsteemi kümnenda planeedi tiitlit. Et samasuguseid objekte oli veel teada ning peeti tõenäoliseks, et lähiaastatel leitakse neid veelgi, otsustas Rahvusvaheline Astronoomialiit (IAU) 2006. aastal esmakordselt defineerida sõna „planeet“ tähenduse, mis oli seniajani vaid ajalooliselt ja kokkuleppeliselt kujunenud. Uus definitsioon lõi kääbusplaneetide kategooria, kuhu sattusid nii Pluuto koos oma hiljuti avastatud kaasränduritega kui ka asteroidide vöö kõige suurem objekt Ceres. Päikesesüsteemi põhiplaneetide arvuks sai uuesti kaheksa. Hetkeseisuga on IAU poolt ametlikult kinnitatud kääbusplaneete viis, kuid tõenäolisi samadele kriteeriumitele vastavaid objekte on kokku teada umbes kümmekond.
Lootus üheksandast planeedist pole veel täielikult kustunud. Neptuuni-taguste pisikeste taevakehade orbiitide uurimine on andnud alust oletusele, et mõni Maa-mõõtu või suuremgi taevakeha võiks seal kusagil väga kaugel veel leiduda. Kui see olemas on, siis on see end meie teleskoopide eest seni hästi varjata suutnud ning igaks juhuks ei tasu unustada ka seda, et mitmesuguseid fantoomplaneete on meie Päikesesüsteemist kindla veendumusega varemgi otsitud…

laupäev, 24. oktoober 2026

Fotogeeniline Magalhãesi pilv

Autor: Üllar Kivila

Suur Magalhãesi Pilv on üks kahest väiksemast satelliitgalaktikast, mis meie Linnutee ümber tiirlevad. Oma naabri, Väikese Magalhãesi Pilve ja Linnutee gravitatsiooni mõjul toimub seal väga aktiivne täheteke ning kogu galaktika on palistatud mitmesuguste udukogudega. Alljärgnevalt kaks kosmoseteleskoopide fotot kahest erinevast Suure Magalhãesi Pilve tähetekkepiirkonnast, esimene veteranistaatuses Hubble'i teleskoobilt, teine uuemalt James Webbi teleskoobilt.

Hubble'i teleskoobi foto LHA 120-N44 tähetekkepiirkonnast, mille südames moodustunud grupp massiivseid noori tähti puhub oma tugeva tähetuulega neid sünnitanud udukogu laiali, moodustades omapärase kosmilise mulli või tühimiku, mille mõõtmed on umbes 210x140 valgusaastat.

James Webbi kosmoseteleskoobi fotol Suure Magalhãesi pilve kõige nooremast tähetekkepiirkonnast LHA 120-N159, mis on hinnanguliselt alles 3 miljoni aasta eest esimesi tähti tootnud, näeme eelneva Hubble'i pildi minevikuversiooni. Gaasi- ja tolmupilvede keerukas kuju ja liikumine tulenevad vastandlike loodusjõudude kombinatsioonist - raskusjõust, mis üritab ainet kokku koondada ning juba moodustunud tähtede tuulest, mis üritab ainet laiali puhuda. Mida enam tähti moodustub, seda domineerivamaks muutub viimane jõud ning varem või hiljem hajutavad tekkinud tähed end sünnitanud udukogu. See pilt on umbes 230 valgusaastat lai.