teisipäev, 27. oktoober 2026

Kui mitu planeeti on Päikesesüsteemis?

Autor: Üllar Kivila

Vastus sellele küsimusele sõltub veidi sellest, kelle käest küsida, aga olulisemalgi määral sellest, millal seda küsida. Ajalooliselt on planeediks nimetatavate objektide arv omajagu muutunud, siin on sellest graafiline ülevaade.
Antiikajal nimetati planeetideks kõiki regulaarselt taevas nähtavaid, kuid tähtede suhtes liikuvaid taevakehi – neid oli kokku seitse: Päike, Kuu ning viis palja silmaga nähtavat rändtähte: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. 16. sajandil muutis Koperniku revolutsioon meie maailmapildi geotsentrilisest heliotsentriliseks ning koos sellega arvati planeetide nimistust välja Päike ja Kuu, kuid lisandus Maa ise. Sõna „planeet“ omandas seega uue tähenduse – Päikese ümber tiirlev taevakeha.

Kuue planeediga Päikesesüsteem püsis pea 250 aastat, kuni teleskoobivaatlustega avastati Uraan. Üsna varsti hakati leidma teisigi uusi Päikesesüsteemi objekte, paljud neist Marsi ja Jupiteri vahel üsna sarnastel orbiitidel. Mõnda aega nimetati neid kõiki planeetideks ning koguarv kasvas mitmekümneni. 1850ndatel otsustasid astronoomid, et neid hulganisti leiduvaid ning omavahel üsna sarnaseid väikeseid objekte tuleks planeetidest, mis igaüks on isemoodi ja eriline, eraldi ühise nimetaja alla koondada. Sündis nimetus "asteroid", ehk tähelaadne – tolle aja teleskoopides paistsid need väikesed taevakehad erinevalt suurtest planeetidest ilma detailideta tähelaadsete valgustäppidena.
8 planeediga Päikesesüsteem sai püsida umbes 120 aastat, kuni 1930. aastal avastati Pluuto. Et selle avastaja Clyde Tombaugh oli teadlikult otsimas võimalikku Neptuuni-tagust planeeti ning esialgsed hinnangud Pluuto suurusele osutusid kõvasti ülehinnatuks, sai sellest umbes 75 aastaks Päikesesüsteemi üheksas planeet. Esialgu arvati, et see on umbes Maa-mõõtu, kuid hilisemad vaatlused tuvastasid, et Pluuto on isegi meie Kuust väiksem. Üsna pikka aega oli Pluuto üksik omapärane taevakeha Päikesesüsteemi äärealal – tema esimesed „sõbrad“ leiti alles 1990ndatel, kuid esialgu olid kõik veel märgatavalt väiksemad. Olukorda muutis 2005. aastal avastatud Pluutoga umbes sama suur Eris, mis kandis lühikest aega Päikesesüsteemi kümnenda planeedi tiitlit. Et samasuguseid objekte oli veel teada ning peeti tõenäoliseks, et lähiaastatel leitakse neid veelgi, otsustas Rahvusvaheline Astronoomialiit (IAU) 2006. aastal esmakordselt defineerida sõna „planeet“ tähenduse, mis oli seniajani vaid ajalooliselt ja kokkuleppeliselt kujunenud. Uus definitsioon lõi kääbusplaneetide kategooria, kuhu sattusid nii Pluuto koos oma hiljuti avastatud kaasränduritega kui ka asteroidide vöö kõige suurem objekt Ceres. Päikesesüsteemi põhiplaneetide arvuks sai uuesti kaheksa. Hetkeseisuga on IAU poolt ametlikult kinnitatud kääbusplaneete viis, kuid tõenäolisi samadele kriteeriumitele vastavaid objekte on kokku teada umbes kümmekond.
Lootus üheksandast planeedist pole veel täielikult kustunud. Neptuuni-taguste pisikeste taevakehade orbiitide uurimine on andnud alust oletusele, et mõni Maa-mõõtu või suuremgi taevakeha võiks seal kusagil väga kaugel veel leiduda. Kui see olemas on, siis on see end meie teleskoopide eest seni hästi varjata suutnud ning igaks juhuks ei tasu unustada ka seda, et mitmesuguseid fantoomplaneete on meie Päikesesüsteemist kindla veendumusega varemgi otsitud…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar