Astronoomiaklubi astrofoto: Bode ja Sigari galaktikad (M81 ja M82)

Nii nagu täpselt aasta tagasi on viimased päevad (õigemini ööd) olnud astrofotograafiaks haruldaselt head. See on andnud võimaluse kokku panna meie seni pikima säriajaga foto ühest kuulsast galaktikatepaarist Suure Vankri lähistel. Ühtekokku ligi 12 tunnise säriajaga foto kogunes kahe viimase öö jooksul kogutud materjalist.

Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Kui neist esimene on klassikaline spiraalgalaktika, läbimõõduga umbes 90 tuhat valgusaastat, siis Sigar on prototüüpne tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib maruline täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine Bodest, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Sigari puhul on näha ka selle keskmest väljaulatuvaid tuhandeid valgusaastaid pikki punakaid vesinikgaasi filamente. Lisaks kahele suurele galaktikale on Bode orbiidil näha selle pisikest sinakat satelliitgalaktikat Holmberg IX ja mitut pisikest ja palju kaugemal asuvat galaktikat.

Galaktikate esiplaanil paistab lisaks Linnutee tähtedele õrnad hallikad udufilamendid. Tegemist on võrdlemisi hiljuti avastatud nähtusega, mis inglise keeles kannab nime integrated flux nebula (IFN)*. Tegemist on Linnutee tasandi kohal leiduvate väga hõredate tolmust, vesinikust, vingugaasist ja muudest elementidest/ühenditest koosnevate pilvedega. Erinevalt emissiooniududest, mis kiirgavad ise valgust ning peegeldusududest, mida valgustab lähedalasuv täht või nende pisem grupp, on IFN valgustatud meie kodugalaktika enese poolt. Tänu sellele on taoline udusus väga madala heledusega ning tuleb nähtavale alles väga pikkade säriaegade puhul. IFN ei paista taevas kõikjal, vaid teatud piirkondades. Näiteks eriti palju leidub seda (kokkusattumuslikult) Maa taevapooluste suunas. Üks väga hea koht selle pildistamiseks on ka Bode ja Sigari galaktikate ümbrus. Fotolt IFN-i paremini nägemiseks tasub seda vaadata täissuuruses ja heledama ekraaniga.

Teleskoop Orion 8" Astrograph, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 233x180sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, Gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/full/xcthwy/0/

*eestikeelset vastet IFN-le meie teada veel ei eksisteeri. Kui kellelgi on hea mõte kuidas seda kutsuda, siis laske aga käia. Uued terminid peavad kusagilt ju alguse saama.