Tänane selge päev andis võimaluse kiigata teleskoobiga Päikesest ja pildistada sellel isegi palja silmaga eristavat tavatult suurt päikeseplekigruppi 4366 veidi lähemalt. Päike käib kahjuks meie maalt veel ikka madalalt ja seetõttu oli atmosfääri segav mõju tuntav, kuid midagi ikka kaamerasse jäi.
Päikese laiguline fotosfäär. Suurim plekk ja sellest vasakul asuvad pisemad kannavad grupitähist 4366. 
Päikeseplekigrupp 4366. 
Kahe foto komposiit. Lähivõtte nurgas on mõõtkavas Maa.
Päikeseplekid on piirkonnad Päikese pulbitseval fotosfääril ehk nähtaval pinnal, mille normaalne tsirkulatsioon on krussis magnetväljade poolt rikutud. Selle tulemusel on nad ümbritsevast kusagil tuhakond kraadi madalama temperatuuriga. Et madalamal temperatuuril aine kiirgab vähem valgust, paistavad nad läbi päikesefiltri peaaegu mustad. Päikeseplekke on Päikesel seda rohkem mida lähemal on Päike oma umbes 11-aastase aktiivsustsükli tipule. Hetkel on ta veel üsna tipus. Neist samadest plekkidest plahvatavad vahel välja loited, milles sisalduv materjal püütakse Maa magnetvälja poolt kinni ning mis põhjustavad lõpuks ka meil vahel nähtavaid virmalisi ja niinimetatud magnettorme. Päikeseplekigrupp 4366 purskas nädala algusest välja ühe viimase kümnendi võimsama purske, mis peaks täna-homme meil ka virmalisi põhjustama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar