Kosmoseprügi jaotus Maa orbiidil

Selles ESA (Euroopa Kosmoseagentuur) animatsioonis on näidatud, kuidas Maa orbiidile on jaotunud sinna saadetud satelliidid ja muu kosmoseprügi.

Värvide järgi on kosmoseprügi liigitatud järgmiselt:

Punane - satelliidid (töökorras kui rikkis)

Kollane - raketiastmed ja -kered

Roheline - muud detailid (kaaned, adapterid, kaitsmed jne)

Sinine - tükid (koorunud värv, kokkupõrgetel tekkinud killud jne)

Orbiidil asuva prügi arv vastavalt suurusele:

>1m - 5400

>10m - 34 000 (neist 2000 töökorras satelliiti)

>1cm - 900 000

>1mm - 130 000 000

Parema kvaliteediga: https://dlmultimedia.esa.int/.../006/orig-1902_006_AR_EN.mp4

Perseiid ja Andromeeda

Selle foto ühest vägevast Perseiidist Andromeeda galaktika suunas (näha heleda laiguna paremal) pildistas Poola astofotograaf Marzena Rogozinska ööl vastu reedet Poola kuurortlinn Busko-Zdrój kohal. 30 sekundilise säriajaga foto peale on jäänud kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast süttinud meteoor, mille mõõtmeid võiks võrrelda riisiteraga. Kuidas saab nii pisikene kivikene jätta nii heleda jälje? Lihtne, see liikus atmosfääriga põrkudes kusagil 70 kilomeetrit sekundis ehk ümmarguselt sada korda kiiremini kui püssikuul. Selline kiirus tähendab, et isegi pisikestel objektidel on tohutu energia, mille eraldumist me näeme heleduva ioniseeritud gaasirajana, mille pikkus on mitmeid kümneid kilomeetreid ja läbimõõt meetreid. Fotole on lisaks Andromeedale jäänud ka nn Kaksikparv Perseuses (NGC 869 ja NGC 884), mis kujutab endast 7500 valgusaasta kaugusel asuvat kahte suhteliselt noort hajustäheparve, mis sisaldab kümneid tuhandeid noori tähti. Selle populaarse teleskoobiobjekti leiab fotolt vasakult.

Astronoomiaklubi väljasõit Ahhaa teaduskeskusesse

Kutsume 18. augustil (kolmapäev) Tõrva valla noori liituma AHHAA teaduskeskuse külastusega. Lähme uurime üheskoos sealseid väljapanekuid (näiteks graviatsioonist) ning vaatame taevaetendust ühes Euroopa parimas planetaariumis.

Registreerumine hiljemalt 16.08 (esmaspäevaks), e-postil tahetipp@gmail.com

NB! Üle 18-aastastel noortel peab olema kaasas üks kolmest:

• vaktsineerimistõend (isikut tõendava tunnistusega)
• tõend covid-19 põdemisest minevikus
• negatiivne testitulemus, mis ei ole vanem kui 72 tundi.

Perseiidid on taevas

Paari päeva pärast tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Paari päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paar tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava Kuu puudumine taevast.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 120 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Teisi suuremaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)

Lüriidid - Aprilli teine pool (18)

Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)

Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)

Perseiidid - Augusti keskpaik (100)

Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)

Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)

Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)

Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

All 2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Parimad Voyageri kosmosesondide fotod

1977. aastal startisid Päikesesüsteemi kaugemate nurkade poole teele kaks identset kosmoseaparaati, mille ülesandeks oli varasemast palju lähemalt uurida gaasihiide Jupiteri ja Saturni ning jäähiidudeks kutsutud Uraani ja Neptuuni. Nende nüüdseks legendaarsesse staatusesse tõusnud robotsondide nimedeks oli Voyager 1 ja 2.

Asudes meist tänaseks vastavalt üle 11 ja 14 miljardi kilomeetri kaugusel (127 ja 153 korda kaugemal kui Maa Päikesest) on need imelised umbes bussisuursed masinad siiani töökorras ning maapealse juhtimiskeskusega ühenduses. Ühtlasi on need kaugeimad inimkätega valmistatud objektid, mis eemalduvad meist kiirusega 34 ja 38 kilomeetrit sekundis ning jätkavad selle tegemist tõenäoliselt miljardeid aastaid. Vaatamata maises mõttes hoomamatule kiirusele kuluks neil meile lähima täheni jõudmiseks umbes 20 tuhat aastat. Paraku nad ei suundu lähima tähe poole.

Kuigi Jupiteri ja Saturni poole olid mõned aastad enne Voyagere saadetud Pioneer 10 ja 11 sondid, mille vahendusel nägime neid enigmaatilisi hiidplaneete esimest korda lähedalt, olid just Voyagerid nende ja veel kaugemate planeetide uurimisel revolutsioonilised. Selle peamiseks põhjuseks oli nende oluliselt kopsakam eelarve ja palju kvaliteetsemad kaamerad ja instrumendid (toona paranes kaamerate võimekus aastast-aastasse hüppeliselt).

Voyageride teekonna planeerimisel mängis toona võtmerolli haruldane hiidplaneetide joondumine, mis kordub iga 175 aasta tagant, ning mis lubas sondidel planeetide endi gravitatsiooni ära kasutades liikuda ühe juurest teise juurde. Nii jõudis Voyager 1 1979. aasta jaanuaris Jupiteri juurde ning kaks aastat hiljem Saturni juurde. Voyager 2 külastas lisaks neile veel Uraani (1986) ja Neptuuni (1989). Neid kahte Päikesesüsteemi kaugemat planeeti ei ole külastanud mitte ükski teine robotsond ning näib, et seda ei juhtu ka millalgi lähitulevikus.

Kuigi Voyageridest ja nende avastustest võiks kirjutada lõputult, oleme alla kogunud mõned parimad nende poolt Maale edastatud fotod. Tõepoolest, Jupiteri ja Saturni on nüüdseks külastanud uued ja paremad sondid. Seepärast tuleks Voyageri fotode vaatamisel arvestada nende ajaloolist konteksti. Enne nende saabumist planeetide lähistele, olid meie teadmised nende kohta väga piiratud. Parimad maapealsed teleskoobid näitasid meile, et Jupiter on vöödiline ja Saturn on rõngastatud (Pioneerid ei teinud seda pilti palju selgemaks) ning Uraan ja Neptuun on sini-rohekad kerakesed kusagil kaugel kosmosehämaruses. Neist kaht esimest olid inimesed tundnud ja silmaga jälginud tuhandeid aastaid. Nüüd oli meil võimalus neid viimaks näha, viies ellu unistuse, mis oli võib-olla sama vana kui inimkond ise.

Reaalajas tiksuvat infot Voyageride kiiruse, kauguse ja asukoha kohta saab vaadata siit (eriti lahe on see 3d simulatsioon nende paiknemise kohta Päikesesüsteemi tasandi suhtes): https://voyager.jpl.nasa.gov/mission/status/

Voyageridega kaasas olevate nn. Kuldsete Plaatide kohta kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../selline-naeb-valja-kuulus...

Jupiteri pilved lähivõttes.

Jupiteri kuu Io.

Jupiter.

Jupiter ja Io.

Jupiter ja Io.

Jupiter ja tema Päikesesüsteemi suurim kuu Ganymedes.

Jupiteri kuu Callisto.

Jupiter ja tema kuud.

Saturn ja tema suuremad kuud.

Saturn.

Saturni hiidkuu Titan.

Lähivõte Saturnist.

Saturni rõngad.

Lahkudes Saturni juurest.

Uraani kuu Miranda.

Uraan.

Uraani kuu Ariel.

Neptuun ja Triton.

Neptuun.

Neptuun ja Triton.

Triton.

Kuldne plaat, mille kohta saab lähemalt lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../selline-naeb-valja-kuulus...

Kunstniku nägemus Voyagerist Jupiteri juures.

Super Heavy Booster jõudis stardipaika

Mõni aeg tagasi sai näha kuidas kosmoseettevõtte SpaceX sooritas mitu katselendu oma Starshipiks nimetatud prototüüpraketiga, millest esimesed kas õhus või maandumisel suurejooneliselt plahvatasid, kuid viimaks ka turvaliselt tagasi maapinnale jõudma hakkasid. Nüüd on SpaceX oma USA-s Texases asuvatele testimismaadele püsti pannud oma plaanitava hiidraketi esimese astme. Tegemist siis raketiastmega, mille ülesandeks saab tulevikus orbiidile viia juba niigi hiiglaslik Starship. Super Heavy-ks kutsutud ja roostevabast terasest kaetud paneelidega rakett on 9 meetrit lai, 69 meetrit kõrge ning varustatud kokku 29 Raptor raketimootoriga (tulevikus tuleb neid sinna alla 32). Tuletame meelde, et Starshipil oli neid katsetuste käigus kasutada vaid kolm. Super Heavy katselend Maa orbiidile peaks aset leidma millalgi paari kuu jooksul ning kuigi plaanide kohaselt peaks see suutma tulevikus iseseisvalt tagasi maanduda, heidetakse esimene katserakett peale lendu turvaliselt ookeanisse.

Veelkord, Super Heavy on kõigest esimene raketiaste palju suuremast raketist, mis valmiskujul peaks kõrguma 120 meetrit ehk 9 meetrit rohkem kui ajaloo kõige suurem ja võimsam rakett Saturn V, mis üle poole sajandi tagasi inimesed Kuule toimetas. SpaceX-i plaan on enda raketiga teha midagi tükk maad enamat - toimetada inimesed Marsile.

Saturn V ja SpaceX-i veel nimetu valmisraketi suuruste võrdlus. Paremal on SpaceX-i praegune tööhobune Falcon 9.

Astronoomiahuviliste XXV kokkutulek lükkub järgmisesse aastasse

Peame kurbusega edastama, et järgmiseks nädalaks plaanitud Eesti astronoomiahuviliste XXV kokkutulek jääb suuremas jaos ära. Põhjust selleks ei pea otsima kaugemalt, kui meie endi kaitsmata keharakkudest, mis on taaskord oma ogavalgulist pead tõstva covid-19 viiruse jaoks potensiaalsed kasvulavad. Proovime üheskoos teha kõik (eelkõige vaktsineerida), et järgmisel aastal saaksime juubeliürituse ikkagi maha pidada.

Eesti Astronoomia Seltsi teadaanne:

"02.08.2021: Astronoomiahuviliste juubelikokkutulek lükkub järgmisesse aastasse! Koroonaviiruse laialdase leviku tõttu ei ole kahjuks võimalik korraldada kokkutulekut Tartu observatooriumi ruumides, mistõttu jääb ära kogu päevane programm. Küll aga korraldame neljal hilisõhtul teleskoobivaatlused observatooriumi vaatlusväljakul, kus avaneb võimalus uudistada Jupiteri, Saturni ja augustikuist tähistaevast koos “langevate tähtede” ehk meteooridega.

Aitäh kõigile, kes end aegsasti kokkutuleku osavõtjaks registreerisid! Tagastame kõik ettemakstud osavõtutasud. Loodame kohtuda vaatlusõhtutel ja 2022. aastal toimuval juubelikokkutulekul!

Vaatlusõhtud

• Kolmapäev, 11.08 kell 22:00–01:00
• Neljapäev, 12.08 kell 22:00–01:00
• Reede, 13.08 kell 22:00–01:00
• Laupäev, 14.08 kell 22:00–01:00

Vaatlused toimuvad Tartu observatooriumi vaatlusväljakul, sadakond meetrit enne suurt teleskoobitorni. Kel on olemas oma teleskoop või binokkel, võib selle julgesti kaasa võtta. Soovi korral saab vaatlusväljakul vaatlustehnika ühendada vooluvõrku."

Kaart vaatlusväljaku asukohaga Tõraveres ja muu vajalik info: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

Saturn jõuab Maaga vastasseisu

Eeloleval ööl (3. august) jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi kauneim planeet Saturn. See tähendab, et saabunud on parim aeg selle rõngastatud gaasiplaneedi vaatlemiseks.

Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ehk Päike, Maa ja Saturn asuvad ühel sirgel. Ühtlasi on kahe planeedi omavaheline kaugus aasta lõikes väikseim. Näiteks homme ja lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,33 miljardi kilomeetri kaugusel (peaaegu 9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 21 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud.

2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.

Saturn tõuseb vastasseisu ajal kagusuunast sama ajal kui Päike loojub ehk siis sellel nädalal umbes kella poole üheteistkümne ajal õhtul ning püsib silmapiiri kohal kuni päikesetõusuni. Kõrgeima punkti lõunataevas (umbes 13 nurgakraadi) saavutab see astronoomilise südaöö paiku, mis jõuab suveajas viibides kätte umbes kella poole kahe ajal öösel.

Planeedi leidmiseks on kõige lihtsam kasutada samuti paari nädala pärast vastasseisu jõudva Jupiteri abi. See Päikesesüsteemi suurim planeet särab hilisõhtuses lõunataevas nii heledalt, et mööda vaadata on sellest raske. Oluliselt nõrgema, aga heleduselt siiski enamikke taevatähti ületava Saturni leiab Jupiterist paarkümmend kraadi lääne poole (paremale) liikudes. Saturni uhked rõngad võib õnnestuda ära näha isegi hea ja fikseeritud alusele kinnitatud binokli abil, kuid vaatlemiseks soovitatakse siiski kasutada teleskoopi. Lisaks rõngastele võib sellisel juhul planeedi lähedal ära näha selle suurima kuu Titani, mis jääb mõõtmetelt vaid õige pisut Päikesüsteemi suurimale kuule Ganymedesele (tiirleb Jupiteri ümber) alla.

Cassini pildistas selle foto Saturnist hetkel, kui Päike paistis täpselt selle tagant.

Huvitava faktina võiks mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks selles vee peal otsekui kork. Kusjuures gravitatsioon Saturni mõttelisel pinnal seistes (tegemist on gaasilise planeediga) oleks vaid mõni protsent Maa omast tugevam. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga märgata.

Et sellel aastal satub vastasseisu hetk ajale, kui Saturn on meie asukohast nähtaval, võivad teleskoobiomanikud sellel ajal märgata üht huvitavat efekti. Ajavahemikus paar tundi enne ja peale vastasseisu (kell 3:56) on Saturni rõngad oluliselt heledamad kui muidu. Sellist ootamatut heleduse tõusu kutsutakse selle toimemehhanismi avastaja järgi Seelingeri efektiks. Selle põhjuseks on, et kui muul ajal on rõngaid moodustavad miljardid jää- ja lumetükid meie vaatenurgas veidi üksteise varjus, siis vastasseisu ajal langeb neile päikesevalgus peaaegu täpselt meie (Maa) tagant.

Saturn ja Jupiter jäävad meie õhtu- ja öötaevasse veel mitmeks kuuks. Kusjuures nende tõus läheb üha varasemaks. Seega ei tasu meelt heita, kui te täna või homme neid ei näe. Võimalusi nende vaatlemiseks tuleb veel hulgi ning kindlasti korraldame augusti jooksul ka mõne selleteemalise teleskoobivaatluse. 

Supernoova Väikeses Sombreeros (NGC 7814)

Sellel värskel fotol on näha Pegasuse tähtkujus paiknevat galaktikat tähisega NGC 7814. Oma sarnasuse tõttu heledama ja kuulsama Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuva M104 ehk Sombreero galaktikaga kutsutakse seda vahel ka Väikseks Sombreeroks. Mõlemaid neist on juhuse tahtel meile peaaegu otse serviti paistvad spiraalgalaktikad, millel on kaugeleulatuvad halod ja tuum ning õhukene tumedam tolmust ja gaasist koosnev ketas. NGC 7814 asub meist umbes 40 miljoni valgusaasta kaugusel, ulatub läbimõõdult 60 tuhat valgusaastat ning koosneb suurusjärgus 100 miljardist (ehk siis sajast tuhandest miljonist) tähest. Seega tegelikult on Väike Sombreero oma venna Sombreero galaktikaga võrreldes umbes sama suur või isegi veidi suurem, kuid paistab meile kauguse tõttu pisem.

Autor: CHART32 Team

Antud 17. juulil tehtud fotol on näha Väikeses Sombeeros äsja (tehniliselt 40 miljonit aastat tagasi) süttinud supernoovat nimega SN 2021rhu, mis asub galaktika keskmest natukene vasakul ning meenutab välimuselt tavalist foto esiplaanil asuvat Linnutee tähte. Antud supernoova on liigitatud niinimetatud tüüp Ia* alla, mis tähendab, et see on tekkinud valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki kujutlematult võimsa plahvatuse tagajärjel. Lihtsustatud loogika Ia tüüpi supernoova taga on selline: kujutage ette kaksiktähesüsteemi, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu, paisub punaseks hiidtäheks, heidab endalt välimised kihid ning sellest jääb alles ülitihe valge tähetuum, mis koosneb enamuses süsinikust ja hapnikust ning milles enam tuumaprotsesse ei toimu. Midagi sarnast leiab kusagil viie-kuue miljardi aasta pärast aset Päikesega. Kuigi tekkinud valge kääbuse mass ei ole piisav, et põletada selle süsinikku raskemateks elementideks, võib tekkida olukord, kus kaksiktähesüsteemi teine liige hakkab samuti oma elu lõppu jõudnult paisuma. Kui kaks tähte asuvad üksteisele piisavalt lähedal, hakkab materjal paisunud teise tähe küljest "voolama" valge kääbuse pinnale. Sinna aegamisi kogunedes võib valge kääbuse mass ületada kriitilised 1,44 Päikese massi (Chandrasekhari mass), mis tõstavad selle temperatuuri piisavaks, et süsinik saaks põleda (mitte klassikalises mõttes). Kõigest paari sekundi jooksul põleb suur osa valge kääbuse süsinikust ja hapnikust raskemateks elementideks ning täht plahvatab tohutu jõuga. See lendab laiali kiirusega 5000-20000 kilomeetrit sekundis ehk kuni 6% valguse kiirusest ning särab mõni aeg 5 miljardit korda Päikesest heledamalt. Pole siis ime, et 40 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas lahvatanud supernoova paistab meile sellel fotol sama heledalt kui kümneid tuhandeid kordi lähemal asuvad Linnutee tähed. Veelgi muljetavaldavam on fakt, et selle plahvatuse tekitab taevakeha, mille mõõtmed on võrreldavad Maaga.

Kuidas tüüp Ia supernoova juhtiva teooria kohaselt tekib.

Kuna kirjeldatud ahelreaktsioon tekib ainult teatud kriitilise massi kogunemisel, on tüüp Ia supernoovad absoluutse heleduse poolest üksteisega äravahetamiseni sarnased. See tähendab, et teades supernoova tegelikku ehk absoluutset heledust ning meie vaatekauguselt paistvat näivat heledust, saame me suhteliselt lihtsa vaevaga välja arvutada selle kauguse. Seetõttu kuuluvad tüüp Ia supernoovad niinimetatud standardküünalde hulka, mille abil saab mõõta galaktikate kaugusi, kiirusi ja isegi tempot, millega universum paisub.

Teadaolevalt viimane supernoova Linnutee galaktikas süttis 1604. aastal Maokandjas. Asudes meist 20 000 valgusaasta kaugusel ületas see samuti tüüp Ia hulka kuuluv supernoova heleduselt kõiki öötaeva tähti ning oli palja silmaga vaadeldav päevases taevas kolme nädala jooksul. Seda märganud ja sellest kirjutanud Saksa matemaatiku ja astronoomi järgi tuntakse seda ka Kepleri supernoovana. Pole vist vaja mainidagi, et astronoomid on juba sajandeid oodanud, et nad saaksid mõnda nii lähedal asuvat supernoovat teleskoopidega uurida. Võib olla juhtub see täna. Võib olla homme. Võib olla saja aasta pärast.

1994. aastal vaadeldud tüüp Ia supernoova galaktikas tähisega NGC 4526.

*Tüüp I supernoovade kõrval eristatakse veel laias laastus tüüp II supernoovasid, mida tekitavad Päikese massi vähemalt 8 korda ületavad hiidtähed, millest jäävad peale plahvatust alles kas neutrontähed või mustad augud.

Norra kohal langes suur meteoor

Ööl vastu pühapäeva, Eesti aja järgi kell kaks, nähti Norras Oslo lähedal maapinna poole kihutamas suurt tulekera, mis tekitas sajakonna kilomeetri raadiuses kuuldava paugu. Meteoori langemise lähistel elavad pealtnägijad on rääkinud ka lööklainest, mis avas uksi ja aknaid ning tekitas tugevaid tuulepuhanguid.

Umbes 16,3 kilomeetrit sekundis liikuvat meteoori olevat näha olnud viis-kuus sekundit ning on pakutud, et see võis kaaluda vähemalt 10 kilogrammi. On põhjust arvata, et sellest jõudis mingi osa ka maapinnani. Eksperdid ja vabatahtlikud on parasjagu meteoriiti otsimas, kuid lootus seda leida on suhteliselt väike.

All videod turva- ja pardakaameratest. Meteoori kukkumist oli tõenäoliselt mingil määral näha üle kogu Lõuna-Skandinaavia.