kolmapäev, 31. oktoober 2018

Kepleri kosmoseteleskoop lõpetas töö

R.I.P Kepleri kosmoseteleskoop. Eile teatas NASA, et nende 2009. aasta märtsis üles saadetud Kepleri kosmoseteleskoobil on viimaks kütus otsas ning see jääb oma pensionipäevi veetma Maast ohutul kaugusel ümber Päikese tiireldes. 2017. aasta seisuga oli Kepler avastanud/kinnitanud pea 2500 eksoplaneeti* ning tema poolt kogutud andmed annavad teadlastele tööd veel aastateks.
Kunstniku nägemus Kepleri kosmoseteleskoobist.
*eksoplaneedid on teiste tähtede ümber tiirlevad planeedid

pühapäev, 28. oktoober 2018

Parim foto Linnuteest

Nagu iga astronoomiast pisutki huvitunud inimene teab, kuulub meie Päikesesüsteem Linnutee nimelise galaktika koosseisu. Selle 100-400 miljardist tähest koosneva ketta läbimõõduks pakutakse umbes 100 000 valgusaastat ning meie Päike asub selle keskpunktist kusagil 28 000 valgusaasta kaugusel. Kui seda ette kujutada kettagolfi kettana ja meie asume pigem selle äärealadel, siis on arusaadav miks me näeme Linnutee tähti üle taeva ulatuva heleda jutina. Seda nii Linnutee välisserva kui ka keskosa poole vaadates.
Et seda sama jutti lahutada individuaalseteks tähtedeks on vaja võimsaid teleskoope ning pikkade säriaegadega fotosid. Näiteks palja silmaga näeme öötaevas vaid umbes 5000 selgelt eristatavat tähte, millest üksikud kaugemad asuvad kusagil 4000 valgusaasta kaugusel. See on kõigest 4% Linnutee kogulaiusest.

Allolevalt lingilt on leitav kõige detailsem foto Linnutee keskosast, mis meile Maalt nähtuna paistab. See on tehtud Euroopa Lõunaobservatooriumile (ESO) kuuluva VISTA teleskoobiga Tšiili mägedes ning selle loomiseks kasutati tuhandeid üksikuid kokkumonteeritud kaadreid saades tulemuseks 108,500×81,500 pikslise resolutsiooniga foto.
Kuigi vaatepilt on hämmastav ja tähtede arv näib olevat loendamatu, paistab sellel fotol "vaid" 86 miljonit tähte. Ehk siis umbes 0,02 kuni 0,086 protsenti Linnutee galaktika kõikidest tähtedest. Selle põhjuseks on tõsiasi, et Galaktikas lenduv tolm ja gaas varjab meie jaoks enamuse Linnutee teisest poolest. Galaktikaid eneseid on aga Universumis kokku rohkem kui tähti Linnutees.
Head zuumimist!

pühapäev, 21. oktoober 2018

Tõravere observatooriumi külastus

Mõned fotojäädvustused meie laupäevasest väljasõidust Tartu tähetorni ja Tartu observatooriumi Tõraveres.
Mida me siis muuhulgas nägime ja teada saime?
Et Tartu tähetornil oli oma aja parima optikaga läätsteleskoop ning sellega töötanud astronoomid Struve ja Öpik on tuntud üle maailma. Tähetornist mõõdeti esimesena täht Vega kaugus (25 v.a.) ning alustati Struve kaare mõõdistamist. Lisaks saime oma käega proovida kui palju kaalub kilogramm erinevatel taevakehadel ning kuidas liiguvad planeedid ümber Päikese.
Tõraveres tutvusime tähistaeva ja tähtkujude asetusega, olime ise päikesekella osutiks ning katsusime enda käega Venemaal maha prantsatanud raudmeteoriiti. Lisaks nägime lähedalt satelliiti, uurisime Andromeeda galaktika ehitust, kuulsime Suurest Paugust ja inflatsiooniteooriast, võrdlesime Universumi suurimaid mõõtkavasid ja saime teada kuidas tekivad päikese- ja kuuvarjutused ning aastaajad.
Külastuse üheks tipphetkeks oli põhjamaade suurima 1,5 meetrise peapeegliga teleskoobi nägemine ja uurimine.
Suured tänud Tõravere astronoomile Jaan Vennikule huvitava jutu ja tutvustuse eest ning Tõrva avatud noortekeskusele ja Tõrva vallale ürituse võimalikuks saamise eest.
Kindlasti külastame Tõravere veel...














esmaspäev, 15. oktoober 2018

Virmalised lennukilt

Virmalised kuuluvad rohkem meteroloogia kui astronoomia valdkonda, kuid kuna ka nende nägemiseks tuleb vahel selge ilmaga pea kuklasse ajada, siis...
Alumised fotod on tehtud ameerika piloodi ja fotograaf Ross Franquemonti poolt lennates U-2 nimelise luurelennukiga üle 21 kilomeetri kõrgusel Arktika ja Gröönimaa kohal. Isegi sellisel kõrgusel jäävad virmalised lennuki jaoks püüdmatuks (virmaliste valgus asub 60 - 120km kõrgusel maapinnast), kuid sellegipoolest on vaatepilt pisut teistsugune kui maamunal seistes.





Lockheed U-2 lennuk loodi 1955. aastal eesmärgiga luuramaks Külma Sõja päevil venelaste tegemisi. Kuid tõenäoliselt on need fotod parimad, mis selle lennuki pardalt klõpsatud.
Kõiki Franquemonti fotosid näeb siit: https://extremerossphotography.smugmug.com/Extreme-Ross-Ph…/

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Esimesed fotod Ryugu pinnalt

Eelmisel nädalavahetusel tegi Jaapani kosmoseagentuur JAXA ajalugu, klõpsates esimesed kaadrid asteroidi pinnalt.
Fotode autoriks olid kosmosesond Hayabusa2 poolt Ryugu nimelise asteroidi pinnale saadetud pisikesed "kulgurid", mis kujutavad endast kilogrammi raskuseid sensorite, rootorite ja kaameratega varustatud silidrikesi. Kuna umbes 1 kilomeetrise läbimõõduga asteroidi gravitatsioon on võrreldes Maaga 18 000 korda nõrgem, liiguvad kulgurid asteroidi pinnal hüpates ja hõljudes - sellest ka fotode hägusus.




Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peagi kirjutab Hayabusa2 ennast taaskord ajalooraamatutesse, tuues asteroidilt kaasa pinnaseproovi. Proovi võtmine peaks aset leidma käesoleva kuu lõpus ning Maale peaks sond koos oma väärtusliku laadungiga jõudma 2020. aasta detsembriks.
Sond asus Ryugu poole teele 2014. aasta detsembris.

esmaspäev, 24. september 2018

Meenutusi Tõrva I Astronoomiaõhtust

Nagu kõik külalised (ja ka need, kes kohale ei jõudnud) oma nahal tunda võisid, vedas meil reedese ilmaga meeletult. Võiks öelda, et tegemist oli tõenäoliselt selle aasta viimase suveõhtuga, mille vältel õhutemperatuur alla 20 kraadi ei langenud. Teiseks hoolitses kerge tuul selle eest, et teleskoopidele ja muule tundlikule tehnikale ei tekkinud vaatlusi häirivat ja potentsiaalselt rikkuvat kastet.
Huvilisi kogunes looduskauni Ala-Vilsi õuele meile enesegi üllatuseks päris palju. Kuigi meil ei olnud mahti teid kõiki täpselt kokku lugeda, pakume umbkaudseks arvuks 40 inimest, kusjuurest üle pooled olid noorema põlvkonna liikmed. Igatahes ligi kümme kilo grillliha ja mõned lisakilod salatit, kooki ja muid suupisteid olid hommikuks jäägitult kadunud.
Nagu kavas ette oli nähtud, alustasime astronoomiaõhtu pimedamat osa dokumentaalfilmiga The Farthest ("Kaugeim", 2017), mis rääkis Voyageri kosmosesondide saamisloost, ehitusest, avastusretkest Päikesesüsteemis ja nende kaugest tulevikust inimkonna mehaaniliste käskjälgadena. Kuigi film oli inglise keeles, ei näinud see kedagi suurt häirivat, kuna nii mõnigi oli valmis oma emadele-isadele filmi olulisemaid kohti tõlkima.
Korraks pidime filmile küll pausi peale panema, kuna vaatamata algsele kartustele pilvisest ilmast, olid horisondi kohale kerkinud selgelt ja heledalt nähtavad Kuu, Marss ja rõngastud Saturn. Samal ajal saabusid ka meie külalishobiastronoomid Margus Aru Ahhaa teaduskeskusest ja Viljam Takis Lüllemäe observatooriumist, kes täiendasid Tõrva Astronoomiaklubi teleskoopi kahe võimeka Dobson-tüüpi teleskoobiga.
Taevatorude suurenduse ja Marguse näiliselt tähtedeni ulatunud rohelise laseri juhatusel näidati taevavaatlejatele Kuu augulist pinda, Saturni suurejoonelisi rõngaid, tähtsamaid tähtkujusid, taeva nabaks olevat Põhjanaela ja Perseuse kaksihajusparvi. Peale astronoomilisema jutu lõppemist ja filmi jätkamist jäid teleskoobid huvilistele uudistamiseks ja taeva iseseisvaks uurimiseks oma kohtadele.
Saunaliste tiigisupluste ja tulemeistrite lõkkepraksumise saatel panime mängima õhtu teise dokumentaali In the Shadow of the Moon ("Kuu varjus", 2007), mis rääkis legendaarsetest Apollo missioonidest. Filmist sai näha ja kuulda Kuul kõndinud inimeste muljeid ja neid sinna saatnud teadlaste ja inseneride ligi poole sajandi taguseid meenutusi. Vaatajate ja korraldajate rõõmuks olid kuulendude-vandenõulased reedel koju jäänud ning õhtu sai jätkuda intellektuaalses võtmes.
Hilistel ja pimedatel öötundidel otsustas Viljam ühendust võtta oma Tõrvast ligi 40 kilomeetri kaugusel Lüllemäel asuva observatooriumi 40 sentimeetrise teleskoobiga, et läbi interneti-ime manada projektorilinale kaugete tähtede kujutised. Paraku oli selleks ajaks Lüllemäe kohale kerkinud segav pilvevine ning otsitud Andromeeda galaktika jäi sel korral kauge teleskoobisilma jaoks püüdmatuks. Tehnika- ja astrofotograafiahuviliste vaheline jutt sai jätkuda aga kuni une vältimatu tulekuni.
Hommikul tervitas korraldajaid ja külalisi paduvihm. Õnneks said aga kõik teleskoobid, arvutid ja projektorid enne seda katuse alla ning astronoomiateemalised arutlused ja viimased käesurumised said segamatult toimuda kuiva varjualuse all. Laiali mindi kindla plaaniga seda kõike järgneval aastal korrata.
Tõrva astronoomiaklubi tänab siiralt kõiki ürituse teoksaamiseks panustanud inimesi ja asutusi - Tõrva valda, Tõrva Avatud Noortekeskust, Ala-Vilsi talurahvast, Vilsi Angus OÜ-d, Pubi Juudast, Kosmosetarvikud OÜ-d ning muidugi Margus Aru ja Viljam Takist. Samuti täname kõiki neid, kes otsustasid kohale tulla, kaasa mõelda ja loodetavasti näeme juba peagi mõnel talvisel vaatlusõhtul siinpool teleskoobiokulaari.
Fotode autor on Margus Aru

neljapäev, 20. september 2018

Lüllemäel teleskoobivaatlust tegemas

Tõrva Astronoomiaklubi käis koos Taavi Tuvikesega Eesti Astronoomia Seltsist Lüllemäe kooliõpilastele planeedi- ja kuuvaatlust tegemas. Pildi tegemise hetkel vaatas toru teisest otsast vastu rõngastatud Saturn.

Vaatlusel käis ka Lõuna-Eesti Postimees - siin artikkel ja pildid: https://lounapostimees.postimees.ee/6409996/lullemael-sai-saturni-kaeda

teisipäev, 4. september 2018

Astronoomiaklubi astrofoto: Kerasparv M13

Täiesti esimene Tõrva astronoomiaklubi katsetus pildistada nii-öelda süvataeva objekti. Näitusele sellega ei lähe, aga märgiline tähtsus on vähemalt meie jaoks olemas.
Fotol (mis koosneb tegelikult mitmest üksteise peale asetatud fotost kombineeritud säriajaga 1min ja 45s) on näha täheparv M13 ehk Herkulese kerasparv. See keskme poole üha tihenev tähekogum asub Maast umbes 22 000 valgusaasta kaugusel* ning vaatamata sellele, et see koosneb ühtekokku kusagil 300 000 tähest ning on ligi 150 valgusaastat lai, pole seda palja silmaga praktiliselt üldse näha.
Huvitava faktina võib välja tuua, et 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist just selle kerasparve poole teele raadiosõnum, kus täpsustati meie asukohta kosmoses, meie DNA ehitust, perioodilisustabelit jms. Paraku on nüüdseks selgunud, et 22 000 aasta pärast kui sõnum viimaks kohale jõuab, on parv suutnud selle teelt kõrvale liikuda.
*üks valgusaasta võrdub umbes 10 triljoni kilomeetriga ning meile lähim täht (peale Päikese) asub meist 4,3 valgusaasta kaugusel.

esmaspäev, 27. august 2018

Stellarium - parim tähistaevatarkvara

Kas teid vahel painavad küsimused, et mis täht see eile kell 22:15 idataevas säras või milliseid planeete ja kust tasub mul otsida nädalavahetuse öötaevast? Või siis kui kaugel asub parasjagu Veenus või Jupiter või siis kuidas tähtkujud taevas õigupoolest paiknevad? Meid küll painavad.
Just sellistele küsimustele vastuse leidmiseks on üheks parimaks vabavaraliseks programmiks Stellarium. See täiesti tasuta ja lugematute pluginatega programm lubab kasutajal määrata oma asukoha Maal ning seejärel sealsest punktist paistvat tähistaevast reaalajas jälgida. Lisaks saab vaatleja aega oma suva järgi edasi-tagasi kerida - kasvõi tuhat aastat. Klikkides tähel või planeedil kuvatakse objekti erinevad andmed, nagu näiteks selle kaugus, suhteline ja absoluutne heledus, asukoht koordinaatide ja tähtkujude suhtes ja palju muud. Simuleerida saab Maa atmosfääri mõju tähevalgusele, teleskoopide suurendust ja vastava projektori olemasolul kuvada tähistaevast nö. 3d planetaariumina.



Pluginate abil saab Stellariumis jälgida isegi individuaalsete satelliitide trajektoore. Näiteks kui eelmisel õhtul vaatlejale silma mõni huvitavalt hele liikuv punkt, siis keri aga programmis aega tagasi ja vaata, millise satelliidiga tegu oli. Kindlasti hoiab taoline uurimustöö ära nii mõnegi põhjendamatu UFO kahtluse.
Kuigi Stellarium on Windowsile, Linuxile ja Mac'ile täiesti tasuta, tuleb telefoniäppi alla laadides paar eurot siiski loovutada. Tõelisele astronoomiahuvilisele pole see ilmselt palju.
Arvutile saab seda alla tõmmata siit: https://stellarium.org
Androidile siit: https://play.google.com/store/apps/details…
Kui programmi kasutades tekib mõni küsimus, siis võtke meiega julgelt ühendust. Häid asju peab ju jagama.

laupäev, 11. august 2018

Päikesevarjutus Eestis

Kes veel ei tea, siis täna kell 12 tasub keevitusmaskid, topelt DVD/CD plaadid, küünla peal mustaks tahmatud klaasitükid või mitmekordselt kokku murtud flopikettad silme ette tõsta ja Päikesesse jõllitada. Kellaajal 12:00 - 12:40 on Eestist vaadeldav osaline päikesevarjutus, mille maksimumi ajal on Kuu poolt varjutatud kusagil 2% päikesekettast.
NB! Ära vaata Päikest palja silma või päikeseprillidega. Tulemuseks võib olla jäädavalt kahjustatud silma võrkkest.
All NASA varjutusekaart. Nagu näha, siis päikesevarjutus läheb põhja poole liikudes aina võimsamaks ning Eestit katab Kuu poolt heidetud (pool)vari vaid oma servaga.