Ühendemiraatide marsisond Hope kaamerate poolt jäädvustatud Marss 20 000 kilomeetri kauguselt. Foto on tehtud eelmise aasta augustis. Tänaseks mõni päev kauem kui aasta tagasi Marsi orbiidile jõudnud kosmoseaparaadi eesmärgiks on meie külma ja kuiva naaberplaneedi kliima- ja ilmastikumustrite uurimine. Missiooni planeeritud pikkuseks on kaks aastat, aga tõenäoliselt pikeneb see oluliselt. Foto töötlus*: Jason Major

*Töötluse all on mõeldud seda, et sondi EXI (Emirates eXploration Image) kaamera poolt erinevates nähtava (ja ka nähtamatu) valguse lainepikkustes tehtud jäädvustused on kokku pandud üheks värviliseks fotoks, mis on inimsilmale ilusam. Lihtsaid värvikaameraid tavaliselt kosmosesse ei saadeta.

Video teleskoobivaatlusest Tsirguliinas

Videomeenutus teleskoobivaatlusest Tsirguliinas ehk kaks tundi seitsmeteistkümne sekundiga. Tänud kõigile tulijatele ja taaskohtumiseni tähtede all!

Teleskoobivaatlus Tsirguliinas

Täna (kolmapäeva) õhtul oleme avalikku teleskoobivaatlust tegemas Tõrvast natukene kaugemal - Valga vallas asuvas Tsirguliina alevikus. Sealse Ööbiku ja Savi tänava nurgal kell kaheksa algaval vaatlusel suuname teleskoobi(d) Kuu, kaksiktähtede, täheparvede, paari galaktika ja udukogu suunas. Lisaks õpime laserkiire abil tundma hilistalviseid ja varakevadisi tähtkujusid ning huvitavamaid tähti.

Vaatluse täpsemat asukohta kaardil (märgitud punase ristiga) näeb alt. Link asukohale Google Mapsis: https://www.google.com/.../57.../@57.8606538,26.1996533,18z

Vaatluse asukoht Tsirguliinas Ööbiku ja Savi tänava nurgal põllu servas. Link asukohale Google Mapsis: https://www.google.com/.../57.../@57.8606538,26.1996533,18z

Suvine vaatlus Tõrvas.

Kolmapäeva õhtuks lubab Eesti kohale selget ilma. Selge ilmaga kaasnevad ka üsna krõbedad külmakraadid ning soovitame kõigil ennast igaks juhuks väga soojalt riidesse panna.

Vaatlus on tasuta ja sobib igale vanusele!

Algus kell 20:00

NB! Soovitame panna ennast väga soojalt riidesse.

Supernoova Tõllaratta galaktikas

Astronoomid on avastanud värske* supernoova ühes omapärasemas ja kaunimas galaktikas - Tõllaratta galaktikas. Linnuteest 500 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas näib olevat süttinud niinimetatud Tüüp II supernoova ehk kujutlematult võimas plahvatus väga massiivse tähe (8-50 Päikese massi) surmahetkel.

Vasakul foto 2014. aastal, paremal foto eelmise aasta lõpust. Tänaseks tõenäoliselt juba hääbunud, kuid varasemalt avastamata, supernoova on nähtaval parempoolsel fotol all-vasakul.

Tõllaratta galaktika ehk ESO 350-40 oli tõenäoliselt alguses üsna tavaline Linnutee mõõtu spiraalgalaktika, millega 5-300 miljonit aastat tagasi põrkus üks väiksem galaktika. Kuna väiksem galaktika tabas Tõllaratast (siis teda veel selliselt nimetada poleks saanud) otse tuuma pihta, saatis see tervest galaktikast läbi gravitatsioonilise lööklaine, otsekui kosmiline kivi pillatud kosmilisse tiiki. Laine kogus ja pressis tähtedevahelise gaasi kokku tekitades suuremas osas galaktikast marulise tähetekke, mida me näeme fotodelt miljardite noorte ja kuumade tähtede ühise sinaka valgusena. Kollakas piirkond selle keskel on tugevalt moondunud ja peamiselt vanu ja punakaid tähti täis tuum.

Kuigi Tõllaratta lähistel on näha kaht pisemat galaktikat (G1 ja G2) ei ole tõenäoliselt kumbki neist selleks, kes Tõllaratta eelkäijaga kohtus ja selle ära "rikkus". Tegelik süüdlane asub neist umbes 300 tuhande valgusaasta kaugusel ning on nähtaval alumisel fotol. Kontuurid sellel näitavad kaht galaktikat ühendava ja ammust kohtumist reetva neutraalse vesiniku konsentratsiooni.

Linnutees süttis viimane Maalt vaadeldav supernoova 1604. aastal (SN 1604 ehk Kepleri supernoova). Tõllaratta supernoova tähiseks on SN2021afdx.

*Supernoova on suhteliselt värske vaid meie teleskoopidele ja silmadele. Tegelikult süttis see pool miljardit aastat tagasi ehk ajal kui Maad valitsesid taimed ja siinsetes ookeanides leidus vaid üsna lihtsakoeline loomne elu.

Teleskoobivaatlus Tsirguliinas

Videomeenutus teleskoobivaatlusest Tsirguliinas ehk kaks tundi seitsmeteistkümne sekundiga. Tänud kõigile tulijatele ja taaskohtumiseni tähtede all!

Astronoomiaklubi astrofotod: Bode, Sigar, Tuuleratas, Veekeeris ja M106

Viimaste nädalate selged ja kuuvabad ööd on olnud astrofotograafiaga tegelejatele tõeline maiuspala. Kuigi Linnutee udukogude poolest rikkalik riba hakkab juba õhtutel vajuma liialt madalale läänetaevasse, on saabumas või juba saabunud niinimetatud galaktikate hooaeg. See tähendab, et idatast tõuseb taevaosa, kust näeb meie kettakujulisest kodugalaktikast segamatult välja. Seal paistavad piiritusse ruumi iga võimaliku nurga, värvi ja suurusega paisatult lugematud galaktikad. Neist igaüks kujutab endast tõelist saaruniversumit, sisaldades rohkem tähti kui inimene suudaks sadade eluaegade jooksul kokku lugeda. Lugematud tähed, lugematud planeedid, lugematud võimalused...

All mõned näited sellistest galaktikatest, mida meie teleskoop ja kaamera olid suutelised neil õhtutel ja öödel jäädvustama. Palju jääb veel pildistada, kuid üha kasvav Kuu hakkab juba segama nõrka galakikavalgust ning ka ilmad ei tundu olevat enam nii selged...

Umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel.

Kui neist esimene on klassikaline spiraalgalaktika, läbimõõduga umbes 90 tuhat valgusaastat, siis Sigar on prototüüpne tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib maruline täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine Bodest, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Sigari puhul on näha ka selle keskmest väljaulatuvaid tuhandeid valgusaastaid pikki punakaid vesinikgaasi filamente. Lisaks kahele suurele galaktikale on Bode orbiidil näha selle pisikest satelliitgalaktikat Holmberg IX.

Foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...

Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri lähistel. Meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Eemal ja palju kaugemal paistab serviti galaktika tähisega IC 4263.

Foto on tehtud Tõrvas kogusäriga ligi neli tundi. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 86x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Meist 21 miljoni valgusaasta kaugusel asuv M101 ehk Tuuleratta galaktika kohe Suure Vankri aiste kõrval. See tõeline hiidspiraalgalaktika sisaldab ligemale triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta.

Pildistatud ööl vastu iseseisvuspäeva, Tõrvas.
Foto kogusäri umbes 2 tundi (40x180sek, ISO500). Orion 8'' Astrograph, EQ6R-Pro, Optolong L-Pro, Nikon D5600. DSS, Pixinisght, PS.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi... 

Jahipenide tähtkujus asuv Messier 106, mis asub meist 24 miljoni valgusaasta kagusel on tegelikult tõeline hiiglane. Selle suurus on võrreldav meie lähima naabri Andromeedaga ehk see sisaldab ligemale triljon tähte. Lisaks sellele on M106 niinimetatud Seyferti galaktika, mille südames asuva supermassiivse musta augu ümber pressitud gaasiketas hõõgub võimsalt ultraviolettkiirguses.

Kohe M106 kõrval paistab kauguses spiraalgalaktika NGC 4248, veidi kaugemal vasakul aga kaunis serviti paistev NGC 4217 (kaugus 60 miljonit valgusaastat)ning paremal üleval NGC 4246. Lisaks neile leiab terva silma omanik fotol veel paarkümmend tõeliselt kauget galaktikat, mis asuvad meist sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi... 

Teiste meie astrofotodega saab tutvuda meie Vikipeedia lehekülje galeriis siin: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...

PS: Tuletame meelde, et kõigi Astronoomiaklubi fotode puhul oleme loobunud oma autoriõigustest. See tähendab, et neid võib kopeerida, muuta ja kasutada täiesti vabalt ning oma äranägemise järgi. Kui soovite saada ilma vesimärgita fotosid, siis võtke meiega lihtsalt ühendust.

Astronoomiaklubi astrofotod: Bode ja Sigari galatikad

Viimased nädalapäevad (õigemini ööd) on astrofotograafiaks haruldaselt head olnud. Materjali on kogutud rohkem kui leidub aega selle töötlemiseks. Või vähemalt töötlemiseks tasemel, millega võib ise rahule jääda.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../5/5e/Bode_final_logoga.jpg

Siin umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Kui neist esimene on klassikaline spiraalgalaktika, läbimõõduga umbes 90 tuhat valgusaastat, siis Sigar on prototüüpne tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib maruline täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine Bodest, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Sigari puhul on näha ka selle keskmest väljaulatuvaid tuhandeid valgusaastaid pikki punakaid vesinikgaasi filamente. Lisaks kahele suurele galaktikale on Bode orbiidil näha selle pisikest satelliitgalaktikat Holmberg IX.

Tugevalt kropitud foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Leiti suurim noor meteoriidikraater

Kagu-Hiinas paiknevast Väike-Xiangi mäestikust on avastatud suurim alla 100 tuhande aasta vanune meteoriidikraater Maal. 1,85 kilomeetrise läbimõõduga poolkuud meenutav kraater on kõigest teine Hiinast avastatud meteoriidi (asteroidi) langemisel tekkinud pinnavorm. Yilani nime kandva kraatri põhjas asuvaid järvesetteid radioaktiivse süsinikisotoobi meetodil* uurides on kokkupõrke vanuseks määratud 46-52 tuhat aastat.

100 meetrise settekivimi alt on leitud 350 meetri paksune kiht võimsa plahvatuse mõjul killustunud, sulanud ning seejärel tardunud graniiti ehk bretšat ning mikrotektiitideks nimetatud pisikesi klaaskuule. Mõlemad moodustised on kindlad märgid ammusest meteoriiditabamusest.

Varasem suurim võrdlemisi noor kraater oli USA Arizonas asuv Barringeri kraater, mille läbimõõt on 1,2 kilomeetrit ning vanus 50 tuhat aastat. Selle kaevas maa sisse umbes 50 meetrise läbimõõduga raud-nikkel asteroid, mis liikus pea 13 kilomeetrit sekundis. Yilani meteoriidi suurus ja koostis on hetkel veel teadmata, kuid selle poolt tekitatud plahvatus pidi olema muljetavaldav. Pole välistatud, et seda võisid tunnistada ka toona juba Hiina aladel elanud inimesed.

*Radiosüsinikumeetodil dateerimine kasutab ära protsessi, kus kosmiliste kiirte põrkumisel Maa atmosfääriga tekib selles pidev hulk süsiniku radioaktiivset isotoopi massiarvuga 14, mis satub atmosfääris leiduva süsihappegaasi koosseisu. Sealt edasi satub see süsihappegaasi tarbivatesse taimedesse ning nende kaudu loomadesse. Kuna süsinik-14 on ebastabiilne isotoop, mis laguneb aja jooksul kergemateks elementideks, hakkab taime või looma surma järel selle osakaal nende jäänustes langema. Täpsemalt väheneb süsinik-14 osakaal kaks korda iga umbes 5700 aasta järel. Ehk siis mõõtes süsinik-14 konsentratsiooni taime- või loomajäänustes (näiteks setted, nahad, luud, puit) saab üsna täpselt öelda, et millal see taim või loom suri.

Astronoomiaklubi astrofoto: Roseti udukogu ehk Caldwell 49

Seni meie pikima säriga astrofoto - peaaegu viis tundi Roseti udukogu (Caldwell 49), mis asub meist umbes 5000 valgusaasta kaugusel Ükssarviku tähtkujus. Udukogu on läbimõõdult ligi 130 valgusaastat (30x Päikese ja lähima tähe vahemaa) ning see on sarnaselt teiste emissiooniudukogudega paigaks, kus peamiselt vesinikgaasist kukuvad kokku uued tähed. Udu varasemalt tihedas südames on juba süttinud massiivsed tähed, mis kuuluvad temperatuuri ja massi poolest niinimetatud O ja B kategooriatesse ning mis on oma kiirgusega ümbruse gaasist puhtaks löönud. Ühtekokku sisaldab udukogu tuhandeid verinoori tähti ning tihedaid ja tumedaid tolmufilamente, mille laius ligineb Päikesesüsteemi ulatusele

Foto on jäädvustatud veebruari kolmel viimasel õhtul/ööl Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 96x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-eNhance. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Inouye päikeseteleskoop alustas tööd

Eelmise nädala kolmapäeval alustas ametlikult teadustööd Hawaiil asuv Inouye* päikeseteleskoop. 25 aastat plaanitud ja 7 aastat ehitatud teleskoop on oma 4,24 meetrise peapeegli läbimõõduga kõigi aegade suurim Päikese uurimiseks mõeldud instrument.

Niinimetatud Gregoriani skeemiga peegelteleskoop asub Hawaii Haleakalā nimelise vulkaani tipus merepinnast ligi kolme kilomeetri kõrgusel. Tänu sealsetele headele atmosfääritingimustele ning adaptiivseks optikaks kutsutud tehnikale suudab Inouye eristada meie kodutähe pinnal kuni 20 kilomeetrise läbimõõduga detaile. Teleskoop on mõeldud Päikest uurima nähtavas ja lähi-infrapuna kiirguses.

Suurimaks väljakutseks taolise teleskoobi ehitamisel on olnud päikesevalguse koondamisel tekkiva soojuse hajutamine. Nimelt suudab Inouye nelja-meetrise tööläbimõõduga peapeegel koguda ligi 12 kW soojust (mõelda, et mõnesentimeetrise läbimõõduga luubiga võib juba paberit põletada). Soojusega võitlemine käib Inouye puhul kolmes etapis/asukohas. Esiteks on teleskoobi kuppel kaetud aktiivselt jahutatud plaatidega välistamaks nende soojenemisel tekkivat soojusvirvendust, mis moonutaks teleskoopi sisenevat kujutist. Teiseks jahutatakse peapeeglit ennast selle tagaküljele pidevalt puhuva külma õhuga ning selle ees asuva vedeljahutusega rõnga abil. Kolmandaks läbib peapeegli poolt koondatud ülipeen ja -kuum valguskiir kitsast sõõrikukujulist vedeljahutatud rõngast, mis eemaldab sellest kuni 95% soojusest. Kõik see jahutamine nõuab, et observatooriumi ümber on maha laotud üle 10 kilomeetri torusid, läbi mille üleliigset soojust ümbritsevasse eraldatakse. Muuhulgas valmistatakse observatooriumis öösiti suures koguses jääd, mida siis päeval torustiku jahutamiseks kasutatakse.

All mõned Inouye abil tehtud fotod Päikese pulbitsevast pinnast, millel nähtavad "rakukesed" on umbes Prantsusmaa mõõtu. Fotod ei ole kuigi uued, vaid pigem varasem demonstratsioon teleskoobi võimekusest. Värsked fotod vajavad veel aega. Lisaks mõned fotod tehnikast endast.

*Teleskoop on nimetatud Hawaii legendaarse senaatori Daniel K. Inouye järgi.

Eelmise aasta kevadel tehtud foto päikeseplekkidest.

Lähivõte päikeseplekist, mis on ümbritsevast Päikese pinnast tuhatkond kraadi madalama temperatuuriga.

Päikese pinnal tantsivate rakkude suuruse võrdlus Texase osariigi ja Manhattani saarega.

Nelja meetrise peapeegli tagumine külg.

Observatooriumi sisemus.

Adaptiivne optika, mis võitleb Maa atmosfäärist tuleneva moonutusega. Nendest läätsedest ja peeglitest tuleb läbi peapeegli poolt koondatud valguskiir.

Valguskiired töötava teleskoobi korral.

Observatooriumi välisvaade.